araterl (sul on hea omadus mitte solvuda
)
a) mis tõendab sellise lootuse olemasolu 1939 aasta
baasidelepingu kohta? Pigem on lugeda, et kardeti/oldi kindlad, et sõda tuleb ja sõda jõuab ka Eestini. Ok, sõnastus on "hakati lootma" ehk siis kui leping oli sõlmitud. Lepingu sõlmimise hetkel see lootus ei olnud argument.
Peast ma ei oska ammendavalt vastata. Ma pean detailid üle vaatama, niisiis hiljem vastan selle kohta.
b) kui "loodeti", et tuleb NLiit-Saksa sõda, siis mida positiivset selles nähti peale selle, et äkki nõukogulased lüüakse välja või see oligi ainus lootus? (remargina, et igasugustest Baltikumi rahvaste hävitamise plaanidest ei saadud tol ajal eriti midagi teada)
Nõukogude-Saksa sõda tähendanuks olukorra kardinaalset muutumist. Meenutan, et Eesti nägi juba enne baaside lepingut koostöö võimalust Saksaga NL vastu. Aga see sõltus Saksa plaanidest. Saksa-NL sõda oleks loonud palju soodsamad tingimused Eestil NL vastu välja astuda Saksa liitlasena (oleks toimunud a la Suvesõda 1941, ainult, et riiklikult juhitud). Olles asunud Saksa liitlaseks, oleks Eesti poliitikute eesmärk olnud mitte saada "alla neelatud" Saksa poolt. See, kuidas nad seda saavutanuks/saavutada üritanuks, oli tuleviku küsimus ja sellele polnud mõtet mõelda 1939-40. Sellele oli mõtet hakata mõtlema peale Saksa-NL konflikti algust. Üks väga oluline asi, mida NL-i ja Saksat võrreldes 39.-40. a seisuga silmas peaks pidama: NL=nõukogude kord ehk senise ühiskonna hävitamine. Saksa=ikkagi kodanlik kord.
Uue valitsuse nõue oli teada juba Rei kohtumisest Molotoviga, mida korrati ka NLiidu ametlikus avalduses. Mis keelas öelda, ok, võtke baasid aga valitsuse koha pealt pühkige suu puhtaks. Ma ei saa endiselt aru ühe iseseisva riigi diplomaadist (Rei), kes juba Molotoviga kohtumisel hakkas usinalt küsima, et no keda me siis valitsusse määrame?
Tegelikult on asi väga lihtne. Nagu ma juba seletasin - eesti juhtkond oli valinud "viivitusvõitluse poliitika" - see tähendas järeleandmisi NL-ile. Uuest valitsusest keeldumine oleks tekitanud konflikti. Eesti juhtkonna eesmärk oli igasuguseid konflikte vältida. Mõnikord mindi selles, võiks öelda, et narruseni, kuid need narrused olid kantud õigest eesmärgist ning tegelikult kellegile kahju ei teinud (kui mõnede tegelaste hilisemad kompleksid välja arvata - a la "aga misjaoks meil seda oktoobrirevolutsiooni tähistada vaja oli 1939?" Vastuseks võib öelda - näis parem tähistada kui mitte tähistada).
Kui teine riik soovib valitsuse vahetust, ilmselgelt mitte suvalist tolle riigi tahte järgi moodustatud valitsust vaid ikka oma nõudmiste järgi (või arvasid tolleaegsed asjamehed teistmoodi?), siis millest küll võib järeldada, et NL-le meelepärane valitsus ei tähenda "riigikorra muutmist" ja "nõukogude korra kehtestamist", lisaks veel "ehkki oli tõenäoline, et NL soovib seda teha". Millest selline naiivsus? Või olid nii meeletult hirmul? Või oli tegemist naiivsete või selgrootute riigiisadega?
Vastus on väga lihtne. Oli üpris selge, et NL tahab lõpuks Eesti alla neelata. Küsimus oli,
millal see juhtub? Valitsuse vahetuse nõue muidugi osutas NL-i apetiiti, aga ikkagi jäi lahtiseks, millal "põhiroa" (st sovjetiseerimise) kallale asutakse. Valitsuse vahetusest keeldumine oleks tähendanud konflikti, nagu juba öeldud. See poleks andnud mingeid praktilisi tulemusi (1940. a vaatevinklist vaadatuna), vaid ainult negatiivse. (Vastupanu võimalused 1940. olid ju ka veel viletsamad kui 1939.) Seega polnud tegu kindlasti naiivsusega. Mis puutub selgrootusse, siis ei saa mitte jätta märkimata, et kui oleks tegu olnud selgrootute inimestega, siis oleks nad ammu putket teinud või siis äärmisel juhul kohe peale ultimaatumit seda teinud.
Meeletult hirmul? Pole tõestust, et "meeletult". Kui nad aga üldse hirmul poleks olnud (ja kindlasti polnud nad seda mitte ainult enda naha pärast), siis nad poleks olnud inimesed, vaid robotid. Samas see hirm pole ilmselgelt faktor, mida antud probleemi käsitlemisel peaks rõhutama.
"igasuguste avalduste tegemine reaalpoliitiliselt mõttetus". Väidaks, et konkreetne deklaratsioon, isegi Pariisi vallutamise varjus oleks andnud nt Suurbritanniale ja Saksamaale vähem julgust Vene samme igati heaks kiita. See "hääletuse" osa sellest alistumisest on minu jaoks eriti arusaamatu.
Ei nõustu. Oli selge, et ei Suurbritannia ega Saksamaa hakka mitte midagi lähgitulevikus Vene sammude vastu tegema, sest mõlema huvides oli, et NL oleks nende "sõber" ehk mitte vaenulik. Igasugune Eesti deklaratsioon tollases olukorras oleks olnud kasutu. See ei oleks tõuganud ühtegi riiki midagi tegema ega heaks või halvaks kiitma. Suurriigid, kelle otsustest sõltus Eesti saatus, hoolisid deklaratsioonidest vaid niipalju kui see vastas nende huvidele. Antud hetkel poleks deklaratsioon kokku läinud nende vajadustega ja see oleks selles mõttes olnud kasutu samm. Saksa-NL sõda ehk kõige tõenäolisem olukorramuutja oleks alanud ka ilma Eesti deklaratsioonideta. Küll oleks aga deklaratsioon provotseerinud konflikti NL-iga, mis oleks võinud kardetavasti tõugata NL-i veelgi kiiremini sovjetiseerimist alustama. Loomulikult oli kõik see vaid väike lootus, aga see oli vähemalt mingisugune lootus. Eesti juhtkonna tegevus oli seega rajatud alustele/plaanile, mitte lahmimisele.
"Et NL kavatseb riigikorra muutumisega kiirustada sai lõplikult selgeks siis, kui kokkutulnud riigivolikogu tahtis NL koosseisu astuda". Väidaks, et järjekordne naiivsuse tipp. Ega punavägede osavõtul ja kaitse all toimunud massimeeleavaldused ei andnud alust oletada, et riigikorda tahetakse ümber kujundada. Valimiste väljakuulutamine mõni nädal enne ja jõhker ümberkäimine vastaskandidaatidega ei andund üldse alust oletada, et midagi on teoksil?
Sisuliselt ma seletasin seda ka juba eelnevalt. Märgin, et riigivolikogu kokkutulekuga sai tõepoolest kõik
selgeks. See aga ei tähenda, et su poolt tähendatud asjaolud ei alarmeerinud juhtkonda juba eelnevalt. Juunis-juulis sai iga nädalaga üha selgemaks, et NL on kurssi võtnud peatsele sovjetiseerimisele. Loomulikult alarmeerisid, aga antud poliitika raames polnud enam muud teha kui kaasa minna ja loota ehkki see lootus muutus järjest väiksemaks. Seega polnud tegu naiivsusega, vaid kaotusega mängus, mille võitmiseks tagantjärele tarkusega polnud kunagi eelduseidki. Aga siiski mängiti ja lõpuni. Ei pistetud putku kui lõpp oli juba silme ees ja ka mitte pärast kaotust.
Peab rõhutama, et juhtkond mõtles riigimehelikult, pidades tegelikult tõenäoliselt ka ise aru saama, et nad jätavad oma maine kerge vaevaga igasuguste tulevaste räuskajate ja istoorikute määrida (a la alistujad, munadeta mehed jne). Kuid see asi tundus neile vähem tätsam kui see eesmärk, mille nad püstitanud olid.
Kas sõda oli ainuke alternatiiv? Kas isegi antud tingimustes, see mida tehti oli ainuke õige käitumine?
Ei olnud sõda ainuke alternatiiv. Oleks võinud korraldada näiteks ka suure kodanikuinitsiatiivi: suur eesti rahva vabadusearmastuse meeleavaldus hiigelsuure inimpüramiidi moiodustamise vormis. Tegelikult oli kaks tõsist valikut: kas sõda või "viivitusvõitlus". Valiti viivitusvõitlus ja pea kõik selle raames tehtud sammud on ratsionnalselt õigustatavad.
Kangesti tundub, et tolleaegse juhtkonna tegevuse igatine heakskiitmine ainult lihtsustab nõukapropagandistide tegevust.
Pehmelt öeldes kummaline lähenemine. Mind isiklikult see propagandavärk antud teema seletamisel ei huvita. Mina tegelen ajalooga ja ei õigusta kedagi, vaid tahan mõista. Mitte kõvamehe kombel räusata, tagantjärele targutada ja fantaseerida. Ei ole minu mure, kas sa saad meie ajalooga "ausat" propagandat teha või pead hakkama ajalugu väänama/võltsima oma maitse järgi, et nõukapropaga võidelda.
Trummi mõttetule, ignorantsusele ja naiivsusele põhinevale, targutamisele (sealhulgas kohati veel tagantjärele-) poliitika/diplomaatia teemadel näe ma põhjust hakata vastama, sest tegelikult olen oma postituste raames selle teema all seda juba teinud.
Talveime teemadel esitab Trumm küll muuhulgas hulga retoorilisi küsimusi ja mitmesuguseid hüüatusi, kuid analüüsi ma ei näe. Küll on mingil määral seda Eesti Talvesõja teemat diskuteeritud teema all (ja ehk mujalgi):
http://www.militaar.net./viewtopic.php?t=934
Kuni Trumm seda läbi ei loe ja seal leiduvale vastu ei argumenteeri, on temaga igasugune diskussioon mõttetu.
