Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[kari lumppio]

Kari arvab

- rahva ühtsus (olukord Eestis tänasel hetkel veel hullem, oleks seda ka ilma mitte-eestlasi)

Hm, palju te neid Soome punaseid seal 1918 maha lõitegi? Ja ikkagi oli ühtsus, millele Eesti kohe kuidagi järele ei jõudnud? Kas ei olnud nii, et Talvesõda ühendas?

Kuule kulla Reigo. See, et punaseid maha löödi 1918 plus et suur osa putkas punaste maale olid üks osa selle ühtluse loomisest. Niiõelda reaalpoliitiliselt. Surnud punastest leidis siiski kõige suurem osa oma otsa haiguste käes laagris, mitte mahalaskmisel.

Selles ühtsuses suur roll on ka sellel et Soome oli autonoomne vene võimu all, Eesti mitte. Iseseisva riigist puudu jäi oma sõjavägi ning oma välispoliitika. Oma raha ning tollipiir muu venemaa vastu eksisteerisid. Asju ajati parlamentaarselt aastast 1907, seda enne olid "säätyvaltiopäivät" ajanud asju juba pea-aegu sada aastat.

Et Talvesõda ühendas soomlasi (juurde), selles on sul õigus. Stalin aga ootas hoopis vastupidist luues oma Terijoe "valitsuse".

Mu jutu käis siiski sõjajärgse perioodi kohta.

Reageerisin eelköige Valdo postitustele mis oli minu meelest hästi läbi mõeldud (Reigo postitustele ei tavaliselt ole mul suuremad isu vastada) ning käsitles ka sõjajärgseid lepinguid. Alles postituse järgi tuli meelde, et teema oli ju 1939-40 kohta. Vaata ka minu postitus alafoorumis "Foorumist".


Eesti praeguse olukorra suhtes kirjutasin oma sisetudne järgi toetudes sellele mida Eesti meedias loen. Mina mõtlen nii: sõjas eestlased rebiti kahte. Sõja järgi see väiksem rahvaosa oli see õigem (vastupidi demokraatia põhimõtele) plus süstiti Eestisse veel suur hulk vööramaalasi. Tulemuseks riik kus tundub et igaüks tõmbab köit oma suunda. Isegi siin teemas väljendub see sama, eks ju?

Tagantjärgi ei vähemalt mina pea Eesti juhtide käitumist kõige targemaks. Aga rõhk siiski sõnal "tagantjärgi".

Kari

[araterI]

militaar.net-ile kohaselt peaks vist rohkem asjade sõjalist külge arutama aga võttes sõjalist vastuhakku juba 1939 kui reaalset stsenaariumit tundub, et ka ilma sõjalise aktiivsuseta on on nii mõndagi mille kallal urgitseda.

Mõned mõtted. Pigem mõtlemaprovotseerimiseks ja mitte niivõrd vastuvaidlemiseks:

* Määravaks oli baaside leping (just nimelt Eesti oma) ning sellega seoses olnud käitumine, s.h. mittemilitaarne käitumine. 1940 suvel toimunu oli eelneva suht loogiline jätk. Et arutelu väga laiali ei valguks pakun välja, et vett võiks sellest kivist pigistada just baasidelepingu kontekstis ehk siis hakatuseks keskenduda 1939 (otsapidi ka 38 aasta või ka varasematele sündmustele);

* Triviaalsus aga foon, mida võib küll lugeda paratamatuks oli Eesti riigikorralduse autoritaarsus: meedia tsensuur, adekvaatse verevahetuse mittetoimimine riigiametnike hulgas, s.t. vaataks kriitiliselt mida tegid tolle aja sündmuste võtmeisikud, n.t. Selter, Rei;

* Lihtinimese tasemel kiputakse 1939-40 aasta sündmusi (ja üldse vist ajalugu) nägema kui pikalt ettekavatsetud kurja plaani. Pakun, et tol ajal toimusid väga paljud asjad täiesti eksprompt (pean silmas päevadest kuni nädalateni ulatuvaid otsustushorisonte). S.h. nii Stalin kui Hitler olid afektsed isikud. Protsessi mõjutavad sündmused toimusid väga kiiresti ja reaktsioonid nendele võisid olla ootamatud. Näited: MRP ise, baasideleping, juuniultimaatum(id), kiirsovietiseerimine to name a few.

* Eesti tolleaegsed tegelased (hoolimata sellest, et neil oli kogu info) ei orienteerunud selles, mis ümberringi toimus. Samas ei reageeritud ka adekvaatselt. Otsustusvõimet hägustas Saksa survel tugevdatavast tsensuurist ja NLiiduga jumala eest mitte-tülli-minna-tahtmisest tingitud enesepettus.

* Neutraliteet, mitteärritamispoliitika, ca 60 aastat hiljem (?!) kontseptualiseeritud (aga siiski pagulaskirjanduses aretatud) viivitusvõitluse taktika on nö mugavusstrateegiad. Väga lihtsad otsused, mille varju on võimalik pugeda ja mille puhul ei pea tegelikult eriti midagi tegema. Peab ka mainima, et need strateegiad ja reeturlus ning allaandmine on väliselt väga sarnased.

* Eesti käitus kolmest Balti riigist sept 39 kõige vaoshoitumalt, samas sisuliselt Eesti avas tee baasidelepinguteks ka Läti ja Leeduga. Kui Eesti oleks puselnud... Kas Läti ja Leedu kaasaegsed või tänapäeva ajaloolased ei heida seda Eestile ette? Kas ei võiks Eesti rolli vaadelda kui Baltikumi saatust määravat tegevust?

* ... ja siit sujuvalt edasi oleksoloogiadiskussiooni tahtmata sellesse väga laskuda: väliste tingimuste ja eestipoolse sõjalise initsiatiivi samaks jäädes (s.t. puudumisega) on olemas strateegiad, mis oleks viinud välja teistsuguse tulemuseni. Miskipärast ma ei jaga 100%-liselt väidet, et NLiit oleks juuni 1941 tulemuseni Eestis jõudnud igal juhul.

[araterI]

Tux,

Väike täpsustus, et kas "mardileiva projekt" oli mõeldud enne või pärast 17 juunit?

enne: 25 000 mehele lisandumist ootas ~150 000 selli piiri taga

pärast: lisandunud ohvitserid oli väeosades (?), Eesti kõrgem sõjaväeline juhtkond oli tol hetkel niivõrd demoraliseeritud, et selleks polnud lihtsalt oidu. Hiljem hakati neid juba süstemaatiliselt kokku korjama. Alama astme ohvitseride initsiatiivi me nägime - see oli peaaegu null

[Kapten Trumm]

Pean ütlema, et tõsiselt imponeerivad on Kari postitused, kus pole kunagi märki sellisest defetsionistlik-kapitulantlikust halinast, mis eestlaste diskussiooni loomulik osa tundub olevat. Alates Talvesõjast kuni teemani Eesti hävituslennukitest, on kodanikusuhtumine selline nagu olema peab.

See, et Eestist sõidetakse kiirmarsi korras üle on ulme isegi praegu, kus EKV on oma aja kontekstis kehvemalt relvastatud kui ta seda oli 1939. Ometigi ei usu ükski natuke sõjandusest tönkav inimene sellist lolli juttu.

Reigo soovituse kohaselt lugesin ka selle 1939 aasta teemat ja mis mulle seal silma jäi - samasugused eluvõõrad jutud ja oponendi naeruvääristamine nagu siingi. Heaks näiteks oli üks koht, kus kodanik vaidleb EKV pioneeriga sellest, kas Narva jõgi on tankidele ületatav või mitte. Talle seletatakse mustvalgelt, et ei ole ületatav isegi praeguse aja MBT-dele, aga vat lastakse oma joru edasi. Ju siis arhiivimaterjalid on olulisemad kui sõjaväelase arvamus. Otsige see koht üles (kuskil 20nda lehe paiku) ja lugege ise!

Mis puudutab EKV olukorda 1939, siis polnud see soomlaste omast märkimisväärselt kehvem midagi. Relvi, mehi ja moraali oli piisavalt, et punastele vabastajatele samasugune mahtra korraldada.

Mittetegemist põhjendatakse küll kaitserajatistega ja lennukite puudumisega. Mannerheimi liin tõuseb aeg-ajalt otsekui Maginot liini staatusesse, palju siis neid püsikindlustusi tegelikult oli? Sama asi raskerelvadega ja kuulipildujatega - võetakse vaenlase käest ära nagu soomlased võtsid.

[MadMan]

Kuna 1938 kehtinud põhiseadust pole käepärast, siis kasutan praegust.

EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS

Vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992 ( RT 1992, 26, 349).

Muudetud järgmiste seadustega (vastuvõtmise aeg, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

25. 02. 2003 ( RT I 2003, 29, 174 ) 17. 10. 2005

5. 10. 2003 ( RT I 2003, 64, 429 ) 6. 01. 2004

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

§ 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

Mind huvitab selline asi - kas keegi on teinud juriidilise analüüsi tolleaegsete riigimeeste käitumise kohta? Kas neil oli üldse õigust sellist otsust vastu võtta või läksid nad vastuollu tol hetkel kehtivate seadustega?
Poliitikud peavad ennast hirmus targaks ja ettenägelikuks - lausa jumalikuks, kuid lõpuks kavaldavad iseennast üle, sest lõhe nende ja rahva, keda nad väidetavalt esindavad, vahel on määratu. Lubades riiki võõrväed seati EW iseseisvus ja sõltumatus otseselt ohtu, mis viis riigipöörde ja iseseisvuse kaotamiseni.

[krizz]

Laidoner otsis igatahes paaniliselt Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola ühise sõjalise liidu moodustamise võimalust http://www.kool.ee/?6025 . Samuti tahtis ta mobilisatsiooni välja kuulutada. Paraku Päts ja Co otsustas tookord panustada venistus taktikale. loodeti järeleandmistega niipalju aega võita, kuni algab Vene- Saksa sõda. Paraku see taktika end ei õigustanud. keegi koostööd teha ei tahtnud meiega, selline venitamine oli isegi õigutatud. Aga jah, paraku venelased jõudsid enne meid täiesti okupeerida. Rahva tahte ees on ju riigimehed võimetud. Rahva tahe on püha."Rahva tahe"!

PS! Link muudetud õigeks!

Andrus ära väga leili mine, kui ei meeldi ära loe

[andrus]

Laidoner otsis igatahes paaniliselt Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola ühise sõjalise liidu moodustamise võimalust http://www.kool.ee/?5746

ma ei leidnud viidatud kohast antud väite toetuseks midagi ? Äkki emotsioonide kütkeis kaasfoorumlane hingab paar korda sügavalt sisse-välja ja paneb uue viite ? Ja üritab näpuga ninas urgitsemise tulemuse eraldada loetud infost ?

araterl, ma ei saa aru selle teema püstitamise mõttest ? Ainuke uus areng siin teemas on see, et foorumi grafomaanid on seekord suutnud moodustada ühisrinde.

[Kapten Trumm]

Seda "ühisrinnet" kindlasti ei teki, kui meie ülimalt lugupeetud ajaloolased õpiks ükskord viisamamalt suhtlema madalama klassi seltskonnaga ja viitsiks oma suurest teadmistepagasist natuke maakeeles seletada mõnda asja. Muidu on see kõrvalt vaadates nagu naba punnitamine. Eelmine post on hea näide sellisest arrogantsist.

[Prinz Eugen]

Lisan mõned võrdlused ja võimalikud arengud, kui tõesti oleks 1939,a oktoobris Eesti ja NSVL vahel sõjaks läinud.

Kas võit või surm?

Arutlustes Eesti valikute kohta 1939.a sügisel ja 1940 suvel on üks punkt, kus loogiline arutelu põrkub vastu emotsionaalset seina.

See on eesti rahva eksistentsi küsimus. Tõsised mehed, väliseestlased (Tambek) ja poliitikud (Velliste), kultuuritegelased (Adson) ja lihtinimesed (lõputu hulk netikommentaatoreid) hüüavad hüsteeriliselt midagi sellist: “Ja sind poleks siin üldse arutlemas ja eesti keeles rääkimas, kui me poleks 1939.a kapituleerunud. Kogu eesti rahvas oleks kohe Siberisse veetud ja kõik nad oleks seal ära surnud!”

Küsimus vääriks ratsionaalset arutelu, sest emotsionaalse argumendina mõjub see väikerahva eksistentsiaalsetele hirmudele ja toimib halvavalt.

NSVL kodanike vintsutamine

Näidetena taolisest koledast saatusest tuuakse tavaliselt volgasakslased, krimmitatarlased ja tšetseenid-ingušid.
Esiteks olid nimetatud rahvad ilma riigita.
Teiseks olid nad NSVL kodanikud.
Kolmandaks – nad ei kadunud vaatamata kannatustele kuhugi ja on tänaseni alles (endiselt ilma oma riigita, nagu ennegi)
Neljandaks küüditati neid (ametlik süüdistus) kui oma riigi reetureid, kes tegid koostööd Saksamaaga sõja ajal.
Sel ajal, kui Stalin 1939.a Pätsi ahistas, ei olnud selliseid näiteid veel olemas. Kommunistid olid oma riigis erinevaid rahvarühmi ühest kohast teise küüditanud küll, aga ühtki autonoomset piirkonda ei olnud niimoodi likvideeritud.

Välisriikide kodanike vintsutamine
Eesti Vabariigi kodanikud olid 1939.a NSVL jaoks välismaalased, nagu näiteks ka soomlased. Loomulikult küüditasid kommunistid ka välismaalasi oma riigi sisemusse Teise maailmasõja ajal – Saksa, Ungari, Rumeenia tsiviilelanikke näiteks 1944-45 sunnitööle, siiski suhteliselt lühikeseks ajaks ja väikestes kogustes.
Erijuhtum on Poola. NSVL luges Poola ida-alasid oma valduseks, mis on Venemaalt ebaõiglaselt ära kistud. 1939.a liitis NSVL need pseudojuriidiliste trikkide abil enda külge ja alustas seejärel oma värskete sundkodanike küüditamist, olgu need siis valgevenelased, juudid, ukrainlased või poolakad. Poolakaid koheldi muidugi eriti karmilt – nagu kolonisaatoreid, kes on kohalike pärismaalaste hulka isandatena elama asunud ( see ei olnud tõsi).
Poolakaid küüditati Siberisse mitme lainena 1939-41 nendest piirkondadest 0,5-1,5 miljonit. Viimasel ajal kalduvad poolakad esimest numbrit reaalseks pidama. Ja kõiki poolakaid ei küüditatud nendest piirkondadest mitte. Palju hukkus neid seal sõja ajal ja peale 1945.a toimus taastatud Poola riigiga ka rahvastikuvahetus.

Eesti
Nüüd Eesti juurde – jah, 1940. a juunist kuni augustini, kui EW oli veel formaalselt okupeeritud iseseisev riik, arreteeriti ja viidi NSVL territooriumile mitmed riigitegelased ja ohvitserid (ehk kokku 100), kuid Stalin nägi vaeva pseudojuriidilise fassaadi kujundamisega, millega oma vägivalda maskeerida.
Mis sunnib meid uskuma, et 1939.a hüpoteetilise sõja tulemusena oleks kogu eesti rahvas küüditatud Siberisse?
Toome paar lihtsat näidet.

Gruusia

Gruusia vabariik oli alates 1918.a nagu Eestigi iseseisev riik. Loomulikult otsustas kommunistlik Venemaa talle käpa peale panna. 1921.a korraldati “kommunistlik ülestõus” Abhaasias. “Revolutsionäärid” kutsusid appi Punaarmee, kes jalamaid ründaski Gruusiat.
Gruusia armee võitles visalt 2 kuud, kuid venelased vallutasid riigi, valitsus põgenes välismaale ja riik muudeti Gruusia NSV-ks. Partisanisõda mägedes jätkus kuni 1924.aastani.
Loomulikult järgnesid repressioonid (vähemalt 12 578 inimest hukati (isegi kuni 50 000) ja 20 000 küüditati Siberisse), kuid kogu rahvast ei küüditatud, grusiinlaste eneseteadvus ja rahvuslik uhkus jäi kõrgeks.
Lisamärkused – Gruusia ei olnud erinevalt Euroopast Päris-Euroopa riik ja ta ei olnud ka Rahvaste Liidu liige.
Mõned numbrid. Gruusia vabariigis elas 1919.a umbes 2,5 miljonit elanikku.
Punaarmee ründas 50 000 mehega, Gruusia sõjaväes oli 35 000 meest.
Sõjategevus kestis 14.02-20.03.1921 (kokku 5 nädalat)
Pealinn Tbilisi langes juba sõja 11.päeval
Venelased kaotasid sõjas surnutena 5500, grusiinlased 3-7 tuhat meest.

Eesti 1944.sügisel.

Peale Eesti taasvallutamist 1944.a sügisel oleks Stalinil olnud ideaalne võimalus meie rahvast lahti saada. Olid ju reetlikud eestlased juba NSVL sundkodanikena reeturlikult võidelnud koos Saksamaaga Punaarmee vastu (seega “kuritegelik rahvas”). Just sel ajal toimusid tšetšeenide ja krimmitatarlaste küüditamised (neid oli küll veidi vähem kui eestlasi –vastavalt pool miljonit ja paarsada tuhat). Suure sõja käigus ei oleks Lääs sellist asja ehk tähelegi pannud või koguni silma oma liitlase tegevuse puhul kinni pigistanud. Kuid seda ei toimunud.
Muidugi jahtis NKVD eestlasi kõikvõimalike pattude ja klassiprintsiibi järgi, kuid terve rahva hävitamist ei olnud ette nähtud.
Miks siis 1939.a sellist plaani suur osa normaalseid inimesi pimesi usub?

Eesti-NSVL võimalik sõda 1939 oktoobris?

Loomulikult oleks Eesti selle sõja kaotanud 2-4, äärmisel juhul 8 nädalaga.
Edasi oleks järgnenud kas Soome 1940.a variant (rahuleping koos baasidega) või Gruusia 1921.a variant (Eesti NSV moodustamine) koos valikuliste repressioonidega – vaevalt, et need oleksid olnud ulatuslikumad kui 1940-41.a tegelikult aset leidsid.

Lõpuks veel vulgaarne tehniline küsimus – kui palju oli vaja vaguneid ja vedureid kogu eesti rahva küüditamiseks ja kas see operatsioon NSVL jaoks ka tehniliselt teostatav oleks olnud?

Eesti sõjaväe võimalik häving 1939?

Teine probleem – kas Stalin mõtles vahetevahel ka majandusliku kasu peale – kus oleks efektiivsem uusi eestlastest alamaid ekspluateerida, kas Eestis või Siberis?
Eraldi teema, mille tõstatas E.Tambek oma raamatus “Tõus ja mõõn” – võimaliku sõja puhul oleks kapituleerunud Eesti täismobiliseeritud sõjavägi 100 000 meest Siberisse viidud ja Eesti oleks ilma jäänud kogu oma parimas eas meestest.

Siin saab vaadata samuti kaht näidet – Soome ja Poola oma.

Peale Talvesõjas rahulepingu sõlmimist 1940.a märtsis vabastas NSVL soomlastest sõjavangid ja Soome saatis tagasi vene sõjavangid.
1939.a sügisel langes Punaarmee kätte suur hulk Poola sõjaväelasi – 250-450 tuhat meest.
Nende meeste olukord oli mitmes mõttes segane – ametlikult Poola ja NSVL ei sõdinud, siis jälle olevat Poola eksiilvalitsus NSV Liidule sõja kuulutanud.
Venelased leidsid, et vange on liiga palju(?) ja lasid osa kodudesse (põhiliselt ukrainlased ja valgevenelased). Osa poolakaid lasti sakslaste poolt okupeeritud aladele. Ülejäänud pandi mitte Siberis, vaid NSVL Euroopa-osas teetöödele, kõige “reaktsioonilisem” osa –ohvitserid, politseinikud jms saadeti eraldi laagritesse, kus nad 1940.a kevadel hukati (kõige tuntum koht Katõni mets) – kokku umbes 15 000 isikut.
Vangisolevad poola sõjaväelased vabastati alles 1941.a sügisel-talvel peale vastavat lepingut uue Poola armee moodustamiseks NSVL territooriumil.
Tõenäoline variant Eesti sõjaväe jaoks võimalikus sõjas N.Liiduga 1939.a oktoobrisõjas – peale kapituleerumist või rahulepingu sõlmimist
1) vabastatakse kõik võetud sõjavangid
2) ENSV moodustamise korral vabastatakse reakoosseis ja jäetakse sõjavangistusse ohvitserid (kas kõik või ainult kõrgemad ohvitserid)
3) Juhul, kui Eesti valitsusel õnnestub põgeneda välismaale ja vastupanu jätkub metsavendlusena, on suur oht, et vähemalt osa sõjavange viiakse Siberisse.

Andmed Gruusia ja Poola kohta pärinevad Wikipediast.

[OveT.]

Kuna mitmeid kordi varemgi puudutatud teema on taas tuliseks muutunud, siis kopeerin siiagi ühe oma varasema postituse.
Olgu see siis mitte oponeerimaks haritud ajaloolastega, vaid lihtsalt vastamaks teema pealkirjas sisalduvale küsimusele ja näitamaks oma meelsust lootuses, et ma pole ainuke

Postitatud: 29 Juun, 2005 21:15 Teema:

--------------------------------------------------------------------------------

Kuna vaidlused on jõudnud sinna, kuhu nad alati jõuavad, siis tahaks minagi veel korrata seda, mida ma alati olen väitnud.
Nimelt, sõltumata sellest, kui valmis me olime sõjaks, oleks tulnud sõda vastu võtta. Ei otsiks mingeid ratsionaalseid ja loogilisi põhjendusi. Lihtsalt teatud olukordades peab iseseisev riik käituma riigina, arvestamata sellega kaasnevaid kulusid ja kaotusi.
Selles olukorras ei saa lugeda plusse ja miinuseid, vaid tuleb hoida selg sirge.
Minu arvates on see Eesti riigi suurim häbiplekk, mida maha pesta ei saa vist iialgi.

[Reigo]

Kari:

Kuule kulla Reigo. Mu jutu käis siiski sõjajärgse perioodi kohta.

Kulla soome sõber, vabandan. Mis puutub su ühte teise märkusse, siis teen muidugi vastavad järeldused.

Nii, ma lubasin kommenteerida:

a) mis tõendab sellise lootuse olemasolu 1939 aasta
baasidelepingu kohta? Pigem on lugeda, et kardeti/oldi kindlad, et sõda tuleb ja sõda jõuab ka Eestini. Ok, sõnastus on "hakati lootma" ehk siis kui leping oli sõlmitud. Lepingu sõlmimise hetkel see lootus ei olnud argument.

Aber bitte. Ilmjärv, lk 631.

26. septembril 1939 Saksa sõjaväeatašee Rössing ja Eesti sõjaväejuhtkond pidasid Tallinnas nõu. Olemasolevad andmed kõnelusest: Rössing soovitas mõista, et Saksa käed on seotud läänes. Praegu pole Saksal võimalik Balti riike aidata millegagi. Loomulikult ei meeldi Saksale, et NL Baltis kanda kinnitab, aga praegu ei saa NL-i millegagi takistada. Saksamaa peab sellele probleemile aga tulevikus lahenduse leidma.

Ilmjärv järeldab: "Sellega oli selge sõnaga öeldud, et Nõukogude baasid Balti riikides on ajutine nähtus".

Samal õhtupoolikul otsustas valitsus baasid vastu võtta.


Mis puutub Prinz Eugeni küsimusse

Mis sunnib meid uskuma, et 1939.a hüpoteetilise sõja tulemusena oleks kogu eesti rahvas küüditatud Siberisse?

siis vastus on: mitte miski.

Kui 1939. läinuks tõsiseks sõjaks, siis oleks tõenäoliselt järgnenud midagi taolist:

- kaotus - ehk riiklikult organiseeritud vastupanu lõppemine
- relvad rahva käes laiali ehk mingisuguses vormis partisanisõja jätkamine leppimatute poolt
- eesti sõjavangide saatus - poliitiliselt ebakindel element kuskile "kindlasse kohta" (see tähendab suur osa ohvitseridest ja üks osa reakoosseisust); teine osa oleks ilmselt mingi aja pärast koju lastud, aga ilmselt alles siis, kui olukord alistatud maal oleks rahunenud.
- Olukorra rahustamine alistatud maal olenenuks sellest, millises ulatuses oleks siin jätkunud partisanisõda.
- Ilmselt oleks NL organiseerinud mingi nõukogude riikliku moodustise ning üritanuks "rahustamisse" kaasata nõukogudemeelseid tegelasi. See tähendab - eesmärgiks oleks olnud situatsioon kodusõda/klassivõitlus.
- üks osa tsiviilelanikest ("kodanlik element" jne) oleks toimetatud "kindlasse kohta".
- kui partisanisõda oleks olnud äge, siis oleks pidanud suuremaid repressioone hakkama rakendama ka nende toetajate vastu "tavalises" elanikkonnas.
- kui partisanisõda oleks olnud madala aktiivsusega, siis oleks vast läbi saanud ka ilma suurte repressiivaktsioonideta "tavalise" elanikkonna vastu

(Tavalise elanikkonna all mõtlen ma umbes selliseid, nagu need, kes küüditati 1949; "kodanlik element" umbes selline, nagu küüditati 1941)

Sellele, et Eesti kaotuse korral sõjas oleks järgnenud Soome 1940 a variant, pole mingit alust loota, sest Soome 1940. variant järgnes seetõttu, et Stalin kartis lääne sekkumist. Samas pole mingit alust loota, et lääs oleks sekkunud Eesti sõtta.

[hugo1]

kapten Trumm

Mis puudutab EKV olukorda 1939, siis polnud see soomlaste omast märkimisväärselt kehvem midagi. Relvi, mehi ja moraali oli piisavalt, et punastele vabastajatele samasugune mahtra korraldada.

Eesti ja Soome sõjaväe olukord oli üpris sarnane.
Väga palju hankis Soome vahetult enne sõda, või sõja käigus.
Oli palju asju mis Soomele kõlbas, aga meile ei kõlvanud.
Näiteks Fokkeri lennukid, Rootsi õhutõrjekahurid jne...
Eestlastel oli kogu aeg mingi häda.
Kurat sõda ei alustata ju kunagi nii, et nüüd on armee valmis, nüüd võime sõdida.
Väidetakse, et Eesti ei olnud sõjaks valmis, aga kas Soome oli?
Soome olukord oli sõjaliselt 1939a. rohkem kui masendav.

[krizz]

Natuke teemakohast lugemist : http://www.kool.ee/?5860

[MadMan]

Mõtlesin õhtu otsa selle baaside lepinguga nõustumise üle. Seda otsust oli lihtne ja mugav teha, ei pidanud ise midagi mõtlema ega aktiivsust üles näitama. Elati ja oldi vaikselt suurriikide armust, lasti ennast küüditada ja tappa, valiti lambakarja saatus ja see eestlastele ka osaks sai. Küsimus oli põhimõtteline - 1 kas oleme iseseisev riik ja mõtleme oma peaga ning vajadusel ka vastutame(sõdime) üksinda või 0 laseme minna nii nagu läheb. Võttes siia kõrvale Poola saatuse, siis võib öelda, et ei läinudki väga hullusti - kaotati mingi hulk inimesi, natuke maad ja iseseisvus. Poolakad kaotasid hoolimata vingetest liitlaslepingutest ja suhteliselt kaasaegsest sõjaväest palju inimesi, palju maad ja iseseisvuse.
Liitlased reetsid Poola

[araterI]

Mind jah vaevab see, et sõjalise vastuhaku võimalust nö varuks jättes, mida tehti valesti või oleks võinud teistmoodi teha. Mis tundus tolleaegses (39) sebimises imelikku ja kahtlast ja/või ebaprofessionaalset.