Reigo,
Meil ei käi siin jutt mitte niivõrd iseseisvuse absoluutsest säilitamisest kuivõrd Eestile soodsama stsenaariumi väljapeilimises. Minu veendumuse järgi demokraatlik või siis asjaolusid arvestades aga vabam riigikorraldus oleks toimunule muid alternatiive soosinud.
Vahe Eesti ja Soome otsustajate vahel oli vaid see, et Eestis olid nad valitud opositsiooni mahasurutuse tingimustes, Soomes aga valitud vabade valimiste käigus. Miks viimaste käigus tingimata parem tulemus tuleb, jääb mulle selgusetuks. Võib tulla ja võib ka mitte tulla.
See on juba isiklike maailmavaateliste eelistuste pinnalt väitlemine. Võib-arvata, et uuritavasse perioodi sisse elamine paneb idealiseerima ka üht või teist riigikorda. Totalitarismi tingimustes on võimuvahetuste vahelisel perioodil tulemus selgelt kindlaks määratud. Demokraatia puhul võib tulemus olla nii või naa. Jah demokraatia on maailma kõige ebaefektiivsem poliitilise korralduse vorm aga paraku pole keegi midagi paremat välja mõelnud.
Seega ma saan aru, et Eesti sisepoliitiline korraldus ei mõjutanud ega oleks saanud mõjutada mitte mingil viisil 1939-40 tulemusi?
Otsapidi on see natuke fatalistlik lähenemine - üle kandes tänapäeva - valimised ja demokraatlik riigikorraldus võiksid ka toimumata olla Eesti tulevikku see niikuinii ei mõjuta.
Igasuguseid faktoreid võib välja mõelda. Aga on olulisemad faktorid ja vähemolulisemad faktorid.
Vat see on sügavamõtteliselt öeldud
Aga, jah, tegelikult oli Eesti näol 1939. paiku tegemist riigiga, kellega NL oleks lõppkokkuvõttes teinud ikka, mida tahtnuks - territooriumi hõivanud ja siin uue korra kehtsetanud.
Ehk siis põhiküsimus on, et mil viisil ja kui lobedalt see hõivamine oleks toimunud?
Uue korra puhul, et millise ja mil viisil?
Üldiselt ma saan Su kõrkusest mingil määral aru. Ajalugu on positivistlik nagu iga teadus ikka. Toetub faktidele ja sellest tehtavatel järeldustel. Jah on jäetud tõlgendamisvõimalus ja see loobki võimaluse nö propagandistlike ajalugude tekkimiseks.
Ajaloolist oleksoloogiat loetakse ebateaduseks ja ajalooteadusel selles kohta ei ole. Normativism on osa propagandistlikult väänatud ajaloo"teadusest". Jah, kõige enam armastatakse sellest saunas pudeli õlle taga rääkida aga kui oleksoloogia meie meeltest päris välja pesta, siis kaob ära ajalooteaduse üks olulisemaid praktilisi eesmärke - õppida vigadest ja toimida tulevikus teistmoodi.
Väga laias laastus on Sul õigus - sõjaliselt oleks tahtmise korral Eestist niikuinii üle rullitud. Selle üle ei ole isegi mõtet arutada. Küsimus on, et kas mingite asjaolude teistmoodi olekul oleks asjad teistmoodi toimunud. Me ei räägi mingist ühest rusikafaktorist nagu vastupanu või sõjaline võimsus vaid suurest hulgast pisifaktoritest.
Selge motiiv oli Venel tol hetkel olemas. Mitte küll kuldselt organiseeritud aga siiski sõjalist jõudu ka üksjagu. Vastupanu puudus. Rahvusvaheline tähelepanu kas olulisemaga kõrvale juhitud või see oli Eesti vastu. Miks Venemaa ei üritanud vahemikus 1991 kuni 2004 läänekäiku? Mis teda võiks selleks sundida? Mida teha või mitte teha, et see ei korduks? Nato ja EL võib mängust välja jätta, sest need võivad ühel hetkel muutuda sama mõttetuks kui Rahvasteliit või ÜRO.
Võtmeküsimused ongi:
- vastupanu, sest see ei jää ilmselt viimaseks juhtumiks kui meil idanaabriga pistmist tuleb teha
- poliitikute käitumine. Paljud asjad on ikka suhteliselt imelikud mis tol ajal toimusid. Kaasmaalaste süüdistavuse leevendamiseks tuleks need asjad läbi arutada
- välispoliitika: Eesti oli välispoliitiliselt laisk. Ja Eesti väljapoole paistvas tegevuses polnud mitte midagi, mis näiteks kasvõi UK-d oleks pannud kõrvu liigutama
- kiivas sõnavabaduse ja demokraatliku riigikorralduse säilitamine. Otsapidi maailmavaateline teema aga nii nagu liberaalne ja avatud majandus nii ka demokraatlik riigikorraldus on ainuke Eesti rahva ja riikluse kestmise tagatis
PS Demagoogias süüdistamine on üks demagoogia võtteid.
