viimane päev...

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
ghost
Liige
Postitusi: 277
Liitunud: 17 Mai, 2006 21:01
Kontakt:

Postitus Postitas ghost »

Viimane päev oli 1.juuni 1988.a. Teada sain kaks nädalat ette. Need olid vist mu elu kõige pikemad kaks nädalat. Mitte midagi ei olnud teha. Teenistuse algul väeosas ütles rooduvana, et sa mees teenid küll kaks aastat üle. Vastasin, et võimatu ma ju tulin 30. juunil sõjaväkke ja hiljemalt sellel ajal peab mind ka lahti lastama.
See 1. kuupäev tuli siiski. Eelmisel õhtul käisin lendurite juures, ekipaažiga hüvasti jätmas – need kutsusid mind hoopis järgmiseks päevaks pardainseneri juurde lahkuminekut korralikult tähistama.
Seega oli 1.juuni sisustatud. Ülikond seljas astusin ennelõunal linnakust välja ja sõitsin bussiga pardainseneri juurde (tal oli muide Ukraina mõistes päris korralik maja). Seal oli juba kogu meeskond koos ja ettevalmistused tehtud. Lühidalt lobisesime peaaegu hommikuni, meenutades koos veedetud aega, head viinamarjaveini rüübates. Järgmine päev läksin rongile suunaga Moskvasse ja sealt Tallinna.
Üldiselt oli kuidagi kurb tunne lahkuda inimestest, kellega sai poolteist aastat koos oldud ja peaaegu terve N-liit läbi lennatud. Ma vist ei suuda kogu oma ülejäänud elu jooksul kokku nii palju reisida, näha ligidalt nii paljusid erinevaid kultuure ning tavasid, kui selle 1,5 aasta jooksul.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Kasutaja avatar
Luuraja
Liige
Postitusi: 350
Liitunud: 15 Apr, 2005 11:12
Asukoht: Paide
Kontakt:

Re: to luuraja

Postitus Postitas Luuraja »

dude kirjutas:Huvitav oleks küsida seda, et tavaliselt saadi lahti ju nii: kevadised poisid pidi koju lastama hiljemalt 30 juuniks ja sügisesed jällegi 31. detsembriks. Sinu augustine kojusõit tundub olema kas liialt hiline või varajane? :lol:
Minu dembel oli hiline, aga ka varajane. Perestroika ja vene sõduriemade ühisel nõudmisel lasti 1989. aasta suvel koju kõik üliõpilased. Sellepärast mu kroonukogemus ainult aasta ja kahe kuuga piirdubki. See oli omaette tõsine piin - jätta maha sõbrad, kes olid minust varem kutsutud ja pidid sügiseni teenima. Usbekk Muhhamadijev, kellega koos polku saabusin, kes pidi veel terve aasta edasi laskma, tema pärast ma ei muretsenud - tema elas kui kala vees ja nagu ta ise ütles - paremini kui kodus (Fergana oru kandis).
Koju jõudsin 28. augustil 1989. Kooli tagasi läksin 1. septembril 1989.
Tõde on selle poolel, kes vähem valetab.
Слава Україні!
Героям слава!
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

Minu viimane päev venis algul lubatust üle 2 nädala hilisemaks. Divisjonikomandöri lubadus oli lasta mind koju kohe peale võidupüha, palju enne seda ei pääsenud minu teada tookord keegi. Siis aga selgus, et millalgi mai keskel, kusagil 15-da kanti olid suured polguõppused, kus suurtükimehed pidid kohal olema ja mind kui divisjoni ainukest "töövõimelist" arvutajat ei tahetud ära lubada. Koolitasin küll endale järeltulijat, äsja utšebkast tulnud vene poissi, aga tema ei olnud vähemalt sel hetkel suuteline tööd tegema. See-eest oli lubadus, et niipea kui õppustelt tagasi oleme, siis kohe järgmisel päeval sõidan...
Said õppused läbi, jõudsime polku tagasi ja seal selgus, et kuna õhutõrjedivsjoni demblid olid joomisega vahele jäänud, siis nädala jooksul kedagi ära ei lasta. :( Komandör midagi teha ei saanud ka, ütles vaid, et tee mida tahad, ära ainult liiga nähtaval tolgenda. Nii siis möödusidki need päevad suures osas pargis mingil katusel raamatut lugedes, sel ajal kui divisjon tehnikat hooldas.
Hea küll, see periood sai mööda, ringkirjalehed tehtud ja puha, divisjoni poolelt kõik OK. Stroitšastis aga öeldakas, et minu pabereid pole, "osobist" olla ära korjanud???? Mida jama, peale väeossa tulemist oli nendega küll jutuajamine olnud maailmavaate teemal, tehti ka ettepanek koostööle, millest otsustavalt keeldusin. Nii mõtlesingi, et küllap nii tehakse tagasi.
Kojutahtmine oli igatahes suur ja nii põrutasin otse trepist üles staabi teisele korrusele osobisti ukse taha. Sealt teatati, et nemad ei tea asjast midagi. Tagasi stroitšasti ja sealt veekl korra osobistide juurde. Lõpuks kuulsin kui eriosakonna pealik helistas riviosakonda, hiljem riviosakonnas teatati, et "homme tule paberite järgi".
Ei tea siiani, milles asi oli, kaldun arvama, et rivimehed olid mu papred kuhugi ära kaotanud ja lootsid, et ma osobistide käest küsima ei julge minna.

Lõpuks siis loodetav kojuminekupäev käes. Kondasin mööda polku, enamus rahvast kusagil õppustel. 27-s kuupäev juba. Järsku sattusin ette jääme polgu korrapidajale, kellel kähku vaja mehed sööklatoimkonda leida. See muidugi kohe peast kinni, et mis sa hulgud siin, midagi ei tee. Davai, sööklasse. Mina talle, et kohe kojuminek, teda see muidugi ei huvitanud. Enamus polku oli tühi ja nii ta püüdis üksikuid mehi. Õnneks jättis ta kinisaadud mehed korraks omapead, paninn üle müüri parki ja sealt tagantkaudu uuesti kasarmusse tagasi. Siis juba kähku paraadmunder selga ja mõne aja pärast saingi staabist paberid kätte.
Lahkusin küll paraadmundris, kuid ilma pidulikkuseta, otsese hüvastijätuta. Need mõned ohvitserid, kellest tõesti oli põhjust lugu pidada, olid õppustel, nii sai hüvasti jätta vaid oma prizõõvi meestega.
Samal õhtul Kaliningrad -Tallinn bussile. Parim üllatus oli see, kui Sovetskist astus samale bussile mu sõber, kellega oli sama diviisi eri polkudes.
1 aasta ja 11 kuud kroonuteeistust oli selja taga. kauplustes kippusin veel mõnda aega vene keeles rääkima, ja sügisest algas TPI-s sõjaline õpe, mida püüdsime võimalust mööda naeruvääristada. Aga see on juba omaette teema...
unn
Liige
Postitusi: 104
Liitunud: 28 Nov, 2005 22:39
Kontakt:

Afgaan 1979-1981.Kas keegi oli?

Postitus Postitas unn »

Tere.
Kas keegi oli sellel ajal? Võibolla viis tee ka läbi Termez linna ja sealt
Afgani üle Amurdarja.
unn
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kus kohas sa muidu asusid ennww kas semjorkas?
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

Semjorka (ilmselt) jah. V/Tš 66426, diviisi staabi vastas. Eritunnusena veel väosa terriooriumil paiknenud diviisi muuseum. Olid ka seal??
MIna viibisin seal novembrist 1983 kuni mai lõpuni 1985.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

Ei, semjorkas olen ainult korra või kaks käinud koos ohvitseriga komandeeringus.
Ise olin hoopis kesklinna poole, ca 10 minutit trammiga Litovski vaksalist,
uulitsa oli Gagarina (trammipeatus GAGARINA).
Seal oli suur sõjaväelinnak.
Semjorkas olevat olnud 75% mustasid ühe mu tuttava jutu järgi.
Aasta oli 87-89.
Minuarust oli semjorka väheke kaugemal kui diviisi staap.
Seal diviisi staabi juures teenis militaarfoorumi kasutaja vattnari -
oli eelmisel aastal käinud vanasid kohti vaatamas - kõik hirmus ära
lagastatud ja räämas.
marksman
Liige
Postitusi: 605
Liitunud: 15 Nov, 2005 15:58
Asukoht: kaardilt sa seda kohta ei leia;)
Kontakt:

Postitus Postitas marksman »

Samuti EKV päevilt.

Olin rühmaülemaks u 44 inimesele. kaadrist rühmaülemat polnud kunagi kohal ja tema kohuseid täitis RV.

Igavene nooremveebel ja muidu M***!

Väeosa poliitika vms oli selline, et mu rühm läks minema mingi nädal enne mind ja teisi seersante. päris "lahe" oli see vahtimine nendes tühjades kasarmutes ja taluda seda kaadri viimastvõtmist nende arvelt, kes seal olid. tuli siis ka meie päev-reede. juba hommikul saatsin ühe oma seerudest allkirju korjama meie rühma omadele (kokku oli meid 7 n-srs`i) enne lõunat olid sis alkirjad olemas ja meie minekuvalmis. Selgus aga kurb tõsiasi... me olime lõunaks toidule pandud... ja ega ometi see, mis nii tihti meid linnalubadest vabastas, ei saanud ju ka viimast päeva paremaks muuta. paljud kallasid lihtsalt oma toidu otsekohe prügikotti.

Kui siis lõpuks olime 7kesi koridori peal oma asjadega ja see idikast RV tuli meile head teed soovima ja rääkima, et "tore, et ikka siit viimast võtsite" jne. oli ta jõudnud just minu kõrval oleva mehe kätt suruda, kui võtsin oma asjad ja astusin sealt välja. oleks tahtnud veel südamest midagi krõbedat üle õla saata talle, aga....... las olla.


Loomulikult ei saa vene armees teeninute mälestusi meie omadega võrrelda, aga milline oli koduste reaktsioon, kui sisse astusite... või teati, et tulete.... jne???
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Postitus Postitas dude »

kui palju oli vene sõjaväest tulles aega end kohalikus kommisariaadis arvele võtta?
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

vist kuu aega,seal ju võeti pass enne sõjaväkke minekut ära ja kui uuesti ära käisid said tagasi
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Postitus Postitas dude »

aga oskad sa öelda, kas seniajani käsitleti mehi kui sõduried või tähendas ametlikult väeosast lahkumine ja tsiviilriiete selgatõmbamine ka automaatselt tsivilistiks saamist või oli igaljuhul vajalik pitsat sõjaväepiletis?
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

minuarust kui olid saanud dembli pitsati kätte olid vaba

aga loomulikult kui sõdurivormis koju läksid ja seal mingeid sigadusi tegid siis võis patrull su kubu peale viia

sellepärast eelistasidki osa minna koju erariietes
susi
Liige
Postitusi: 557
Liitunud: 08 Juul, 2005 21:22
Asukoht: pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas susi »

Mingit kuud aega ei olnud. Ilmselt oli kõigile antud mingi tähtaeg vastavalt läbitavale kaugusele. Mina sain sain paprad kätte 21. dets. 1987 Moldaavia põhjaosas ja pidin arvele end Pärnus võtma 28.dets. 1987. Tulin tsiviilis patrullide vältimiseks. Oma siniste pagunitega oleksin vabalt võinud olla musta või punast värvi pagunitega patrulli märklaud. Koju jõudsin 30.detsembri õhtul. Vist 2. jaanuaril käisin Aia tänavas. Hilinemist pahaks ei pandud. Oli siiski aastavahetus ja võitlus mittetöiste tulude vastu. See aeg vagunisaatjad (ja mitte ainult nemad) eriti raha vastu võtta ei julgenud, aga pileteid enam müügil ei olnud. Meil anti kodusõiduks raha ja kojusaamine oli peale seda su enda mure.
Peeter
Liige
Postitusi: 2539
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Peeter »

Minu mäletamist mööda senikaua kui passi uuesti käes polnud olid veel "voennosluzasii", missest, et dembel. Isikut tõendavaks dokumendiks oli ju sõjaväepilet, pass oli tavaliselt hoiul. Kui veel vormis olid, siis patrullil oli igatpidi sõnaõigus. Minul õnnestus pass oma kätte jätta, egas ilma passita siis tagasi saadetud, pandi lihtsalt toimikusse märge, et "paspord ne sdal".
Said passi kätte, said uuesti eraisiku staatusse.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Juriidiliselt olidi vist jah selle hetkeni sõjaväelased, kuni kodukoha komisearaadist pass kätte saadi. Siit foorumistki on läbi käinud, kuidas koduteel mürglit teinud mehed veel Tallinnas kartsa pisteti. Olen kuulnud lugu ka mehest, kes läks johmas peaga end arvele võtma, ütles veel midagi komisarile ka halvasti ning pisteti passi asemel kartsa. Ega tsiviilisikuid nad karistada ju ei tohtinud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist