Voentorg ja tsainaja

[kalleb]

need olid kohad kuskohast võis osta igasugu asju,muidugi raha eest

ma mäletan kuidas Kaliningradi voennoi gorodoki väikeses Voentorgi poekeses oli leti peal umbes 50 erinevat käekella ,hinnad olid küll sõdurile soolased-nii umbes 80-350 rubla (1988a)
aga näiteks linna poodides valitses sel ajal täielik tühjus,kui midagi tuli siis osteti kõik poole tunni jooksul ära (nagu siingi)

tsainajas midagi erilist muidugi polnud võtta aga ühhteist ikkagi kui raha oli

niiet varustamine oli suht hea

[linnavurle]

Meie linnakus oli kolm kaubandusasutust: tsainaja, toidupood ja muu kraami pood. Oli ka ohvitseride söökla, aga sinna sõdureid ei lastud.
Tsainajasse ohvitserid ja nende pereliikmed asja ei teinud ja sellele vastav oli ka meie tsainiku sortiment. Komandeeringutes nägin ka teisi tsainajasid, kuid meie oma andis neile kõigile "silmad ette". Nimelt oli meie tsainajas tavaliselt müügil vaid ühte sorti komme ja ühte sorti sigarette ning lisaks teed. See oli ikka eriline pidupäev, kui sortiment suurem oli ja siis taplesid sõdurid järjekorras nii et vähe polnud.

Toidupood oli suhteliselt rikkaliku kaubavalikuga ja seda külastasid ka linnakus elavad tsiviilisikud (ohvitseride naised). Sõduritele aga kõike kraami ei müüdud - näiteks piimatooteid. Piim, või; aga eriti kohupiim, hapukoor ja juust; olid Siberis tõelised delikatessid ja tavalisest külapoest neid ei leidnud. Väeosa poes neid müüdi, kuid lihtsõduritele mitte. Nagu ma aru sain, olid olemas mingid kindlad kohupiima-päevad ja siis nägi ka ohvitseriprouasid järjekorras võitlemas. Piimatoodetest saigi kõige suuremat puudust tuntud.

[kalleb]

piimatooteid ei antud ka Kaliningradi sõjaväesööklas,kui ise poest pudeli piima ostsid siis said

aga see-eest oli Kaliningradis must leib mida Novotserkasskis utsebkas kunagi ei saanud (seal oli belõi hleb-midagi vormisaia taolist,mitte et see halb oli aga ikkagi...)

[loivar]

piimatooteis ei antud ka Kaliningradi sõjaväesööklas,kui ise poest pudeli piima ostsid siis said

Vagad soovid mõnel. Minu mälu järgi polnud piimatooted isegi sõduri toidunormides. Õige küll, pühapäeval veidi võid. Teenisin Kirovi oblastis ja seal polnud tsiviili poodides ka suurt midagi peale hapukurgi ja Eesti kalakonservide. Aasta oli siis 79.

[kalleb]

ei ikkagi vist või oli ette nähtud (vist hommikuti kui mälu ei peta)

pühapäeval anti 1 muna

[linnavurle]

Meil küll muud piimatoodet ette nähtud polnud, kui 20 grammi võid päevas. Ja pühapäeval ning riiklikel pühadel siis 2 keedumuna. Samuti polnud ette nähtud mitte mingit versiooni kohvist, isegi nn talukohvi mitte.

Hea asi oli aga punane soolakala, mida pakuti pea-aegu iga lõuna kõrvale koos nn "salatiga". Ainult et seda kala ei saanud kahjuks harjumispärases koosluses - võisaiaga - süüa, pidid teise niisama pudru kõrvale pintslisse pistma. See kala on üks vähestest toitudest, mis toonasest kroonumenüüst ka praegusel külluseajastul tegija oleks:)

[kalleb]

no meile anti imelikku kala,vist tursk -igaljuhul harilikult oli rohke sünteetilise õli (kummaline punane ollus) sees praetud

[Karuke]

Meenub "Voentorgi" silmapaistvalt hea varustatus. Kaupluses leidus palju sellist millest tsiviilenanik plangu taga vaid und näha võis .

[linnavurle]

Vojentorgi "ketti" kuuluvad kauplused asusid ju vahepeal ka linnas ning olid avatud tavainimestele, mitte ainult sõjaväelastele. Ja varustus oli seal tõepoolest teistest kauplustest tunduvalt parem. Mulle meenub senimaani, kuidas Valga vojentorgist õnnestus mu lapsevanemal täiesti juhuslikult poodi sattudes mulle osta soome talvesaapad (mis pidasid, kui luku remont välja arvata, vastu 5 aastat) ja täiesti ehtsad Adidase (!!) dressid. 80ndate alguses olid sellised asjad meie kaubandusvõrgus ikka täitsa imeloomad.

[kalleb]

meie väeosa voentorgi võisid sisse minna ainult sõjaväelased sest teistele lihtsalt ei müüdud sealt midagi

(ilmselt ikka tuttavatele müüdi kindlasti)

igaljuhul oli mitu korda juhus kui aia tagant hõigati et kas tahad raha teenida-annan raha osta mulle seda ja seda

[kalleb]

[susi]

Gaissini tšainaja oli üle prahi. Vägagi rikkalik valik saiakesi. Oli kakaod ja aegajalt isegi jäätist. Oleks ainult raha olnud ja ohved ning seerud rohkem aega võimaldanud.
Väeosa tšainaja saiakeste valik oli kehvem ja suurem osa aega oli ta üldse kinni. Mingeid mahlu ja küpsiseid oli seal kah.
Tiraspolis komandeeringus olles sai sealses tšainajas käia. Gaissini omale jäi alla.
Vojentorgi kauplus oli väeosa linnakus olemas. Polnud seal suurt midagi. Vähemalt midagi sellist mille peale oleks oma raha kulutanud. Siiski ostsin kellegi käest sealt ostetud dibloka kojutulekuks. Vanakesele ettenähtud nahkrihma sai päranduseks, kui olin oma 12 matsu kulbiga kätte saanud. Hiljem ostsin väeosa territooriumil asuvast kauplusest uue.

[Lemet]

Noh,Vojentorgi kauplus oli Tallinnas Pikal tänavalgi olemas,ajaloo muuseumist paar maja Balti jaama poole.Ja kaubavalik oli teistest kohtadest erinev.

[kalleb]

Ma mäletan ka seda Tallinna Voentorgi, aga minu arust sealt niisama eraisik osta ei saanud.
Võin muidugi eksida.

[toomas tyrk]

Teatud kaupu ei saanud tsivilist osta. Paguneid ning tärne nende peal näiteks
Mina ostsin oma esimese kasettmaki sealt. Majak 223 oli nimeks
Peale selle oli Pikal tänaval veel Vojentorgi raamatupood, kust sai omal ajal ostetud lugematul hulgal militaarse sisuga raamatuid ja ajakirju