Eesti kuulipildujatest

Kõik relvadest, nii Eestis kasutatavatest kui muidu...
kert122
Liige
Postitusi: 619
Liitunud: 27 Juun, 2007 21:22
Kontakt:

Eesti kuulipildujatest

Postitus Postitas kert122 »

Ma küll sirvisin relvateemat aga ksp58 kohta ma ei näinud nagu miskit,võibolla jäi kahe silma vahele.
ühesõnaga teema siis selline et kas keegi teab,kas ksp-l on olemas ka kolmjalg,tean et on olema õhutõrjestatiiv aga kolmjalga pole kuskil näinud.teab keegi miskit?
ja kui on siis on ka linke sellisele?
UR
Liige
Postitusi: 366
Liitunud: 17 Aug, 2007 17:05
Kontakt:

Ksp komjalg

Postitus Postitas UR »

Olen ise otsinud. Tasub vaadata fn mag nime all. usakatel m240g, leiab kolmjalgasid- hind 2000 - 2500 usd.
Samas mg42 kolmjalg koos persikoop sihikuga oli 600 usd. kumb võtta kunb jätta..
shrek
Liige
Postitusi: 109
Liitunud: 20 Veebr, 2005 19:24
Kontakt:

Postitus Postitas shrek »

Sai is eka uuritud KV-st üleni seda asssja,ei leidu meil neid eestis kindlasti?Mis teha.Raske õppustel-lahngusse ei jõuagi;) 8)
ElrikThunderson
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 30 Dets, 2012 22:01
Kontakt:

Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas ElrikThunderson »

Otsisin aga ei ole veel leidnud eraldi teemat praegu Eesti KV ja KL kasutusel olevatest kuulipildujatest. Mitte et see nüüd hirmus tähtis või vajalik olekski aga ehk oleks teistelgi tore lugeda mismoodi ja kuidas kuulipritsidega toimetatud on, ollakse või saadakse olema. Kui ma nüüd kuidagi foorumi loogika või eeskirjade vastu eksisin omaette teemat tehes, siis tuhat vabandust ja palun toimetatagu minu postitus õigesse kohta olgu selleks kasvõi siis prügikast.


Diskleimer või midagi

Kuskil siin foorumis on juba minu jutukene, kuidas ma „aeru“ norra versiooniga esmakordselt tutvust tegin. Aeg on edasi läinud ja mõtlesin, et enda lõbustamiseks ja teiste tüütamiseks panen kirja ka oma muljed uuema tantsupartneri kohta. Nimelt norra plika asemel tassin nüüd kaasas rootsi päritolu kulsprutat ehk kuulide pritsijat.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis olin enne allpoolkirjeldet sündmusi tegelikult juba varasemalt natukene tuttav nii Emm-Gee kui Kaa-Ess-Peega, mõlemat natukene näppinud ja puhastadagi aidanud aga päris „oma“ polnud kumbki veel olnud. Tagantjärele tark olles ei üllatanud minu kuulipilduriks määramine mitte kedagi teist peale minu enda. Allpool siis mõnevõrra pikaleveniv kirjeldus kuidas täiesti normaalsest ja hästikohanenud niisamalaskurist tehti Justkui-Keegi-Peaaegu-Oluline ehk Jalaväejao-Tulejõu-Kandja ja Raskerelva-Operaator ning mis muljeid üks 58nda aasta mudeli järgi tehtud kuuliprits tekitada võib.


Kuidas saadakse kuulipilduriks ehk kuulipilduja ei hüüa tulles

Sügisene aeg. Kompanii laskelaager. Teine päev. Jalutan mina niisama, tähendab siis täisvarustuses ja tühjakslastud automaat rihmaga kaelas, nagu õige mees kunagi telkide suunas. Tehes seda täie teadmise ja enesega rahulolu staadiumis, et olles eelnevalt lasknud käega näidatud suunas liivavalli ja veidi ka selle ette paigutatud märklehtedesse ära kõik kätteantud padrunid, olen teinud kõik mida minult hetkel nõuda võidakse ning nautides juba ette seda teiseks (peale söömise muidugi) kõige toredamat hetke iga võitleja ajaarvamises, milleks on mittemidagitegemine soovitatavalt horisontaalasendis ja paralleelselt emakese maaga.

Kui järsku sekkus kuri saatus rühmaülema kehastuses, kes minu peale viisakalt käratas stiilis „Kuhu sina jalutad, marss kuulipildurite juurde 300 meetri joonele“. Minu abitut protesti, et mina mitte kuulipildur ju ei olevat, ei pandud miskiks ning kupatatigi mind kuulipildujate manu ennast nö ametlikult sisse laskma. Sel saatuslikul hetkel tabasin end esmakordselt mõtlemast, et see mitte juhus ei saa olla ning saatusel ehk siis rühmaülemal on minuga mingi kuri ja salakaval plaan. Plaan ise oli muidugi väga lihtne. Ilmselt soovides minu tavapäraselt aeglast liikumiskiirust õppustel veelgi aeglustada, otsustati et minu külge riputatakse edaspidi paarikilose automaadi asemel kaksteistkümmend ja veel kilo kaaluv kuulide isepilduja.


Karistus Sigtuna Pärast ehk 58b probleemi (b – ehk täiendatud väljalase)

Esimene mulje mullemääratud kullakest käte vahel keerutades oli nagu mõnes Lemeti tõlgitud nõukogude armee anekdoodis – muud ei osanud mõelda kui et on ikka raske kolakas matje***. Teine asi, mis ka ebameeldivalt üllatas, oli kanderihma ebaadekvaatne pikkus ka kõige pikemas asendis. Sveamaa poisslaste mõõted ei tohiks väga maarjamaameeste omadest erineda aga mida kuradit nad selle rihmaga on ikkagi mõelnud? Normaalselt rihmaga ma teda kanda ei saa. Kas ripub mul kaelasoonte peal või on üle õla asendis nii kõrgel kurgu all, et igasugune adekvaatne tulistamine on täiesti välistatud. Ilmselt on rihm tehasest tulnud noil kaugematel aegadel kui isikukaitsevarustust veel polnud ja killuvesti ei kantud.

Olles nüüdseks lasknud ja puhastanud mõlemat kuulipritsi võib võrdluseks mainida, et ka esialgu täiesti ajukirurgi tööna tundunud saksa tüdruku lahti-ja-kokku ei ole tegelikult üldse keeruline aga rootsi neiu intiimne ehitus on ikka lauslolllihtne. Originaalis ju belgia vaimusünnitis sarnaneb minu personaalsel hinnangul vägagi AKMi ja Galili lammutamisega ning on hoopis kiiremini omandatav kui natuke harjutamist nõudev ja ohtralt pisividinaid pudestav saksa prits.

Positiivse poole pealt on rootsi kolakas ka üsna heast materjalist tehtud ja ärakaduvaid vidinaid saksa masinaga võrreldes väga vähe ehk praktiliselt polegi. Rootslanna talub ka tooremat kohtlemist kasutamisel ning puhastamisel saab tema kallal lausa jõhkrutseda. Veeblite kinnitusel olevat asi lausa metallurgia tasemel tunduvalt kõvemast materjalist, sest KLi saksa kuulipritsidest pidada üsna mitu olema juba oma raami metalli äraväsimise tõttu õhtal.

Muidu on nad sõdurivaates minuarust üsna sarnased riistad, mõlemad rasked nagu pihtimata patt, lint-moon-kaliiber samad. Sakslanna vaid kiirema kõnega, mida millegipärast meil sageli suureks plussiks loetakse. Minu arvates vaid nende poolt, kes temale moona võssis kaasa tassima ei pea. Rootsi tüdrukut nii kõrgelt millegipärast ei hinnata. Tea kas ei paista silmale nii ilus välja või arvatakse tõesti, et temakese laulu peale keegi veel püstipäi edasi peale jookseb. Noh eks ka ilmselt sakslanna kuulsusrikas sugupuu ja vanaisade fotodelt silmatorkav figuur mängivad oma rolli. Kokkuvõttes maitse asi, mina ei tassiks heameelega võssis neist kumbagi oma turjal aga kuna kästakse siis pean.

Kuuma raua vahetus käepidemest hoides on ka minu meelest plusspunkt rootslanna kasuks kuigi sakslannaga saab ka neid asju rahuldavalt ajada kui viltkinnast või võtit ei unusta.

Üldiselt tundub Ksp siuke usaldusväärne metall- ja puukolakas, tööpõhimõte on lihtne ja tavapärasel lahtivõtmisel on keeruline miskit valesti teha. Puhastamine on muidugi n*ss nagu iga kuulipritsiga ja ma ei oskagi võrrelda kas MG juhtmuhvi puhtaks kraapida-nühkida on raskem või kergem kui Ksp gaasiventiile.

On küll üks asi, millega rootsi kaunitar sakslasele alla jääb, nimelt harkjala kõrgus. Saksa massinal saad end kenasti lamades relva taha sättida, rootslannaga aga tuleb end suht maadligi litsuda, et molu ikka tagumise sihikuga samale joonele jääks. Alguses jube harjumatu ja tülikas, eriti kuskil siledal ja lagedal laskeväljal. Maastikul kus saab end näiteks laskepesasse madalamale sättida, pole niivõrd probleemi. Samas rootslanna jalakesed saab jälle ilusti ülesse kinni lukustada, mis maastikul rübeledes jälle plusspoolele võiks kanda.


Mõni probleemi 58st

Olin teisega juba natukene harjunud kui ühel lahingpadrunitega laskmisel hakkas plika mul isetahtsi käes hüüdma. Kõigepealt ei tahtnud päästikule vajutades pauku teha aga siis kui ma ta maha asetasin ja lukukäepidet sikutasin, et tõrget eemaldada, saatis kuuli täitsa iseseisvalt teele. Ütleme ausalt, junni võttis jahedaks. Eriti kuna käimas oli tuli-ja-liikumine harjutus ning paarimees sättis end regulaarselt ja usaldavalt minu laskesektorisse. Sel hetkel õnneks polnud ta ligilähedalgi mitte ja nii sain esimesest šokist kuidagimoodi üle.

Aga pole halba ilma heata, tänu neile tõrgetele sain targemaks ja sain teada, et minu rootsi plikal on loll komme tolmuseks ja tahmaseks saades lukk kinni kiiluda mingisse poolkõvasse vahepealsesse asendisse. Tõmbab luku tagasi aga padrunit rauda ei lükka ja nõelaga veel ei toksa. Kui nüüd lukukäepidet lõgistada või lukukoja kaas avada, lipsab lukk hops ette ja 7,62 sööstab teele. Tõrke eemalduseks tuleb parema käega käepidet kõvasti kinni hoida, et lukk paigal püsiks ja vasaku käega toore jõuga lukuoja kaas üles rebida ning lint korraks maha võtta. Saab hakkama küll ja juba targemana ei pilkunud silmgi kui hiljem neli tsingitäit teravat läbi käristasin ning samu tõrkeid nagu muuseas eemaldasin.

Veel üks asi, mis natukene morjendab, ei ole küll kuulipritsi enda süü aga seostub temaga tugevalt. Ei tea kas ei suudeta või ei viitsita meil korralikke kompekaid muretseda. Tea millega rootslased ise harjutavad aga meil on nendega koguaeg mingi ikaldus. Seetõttu on MG-mehed hoopis õnnelikumas seisus. Rootsi tüdrukutele pakutakse kompensaatoreid aga mingist krt-teab-mis-metallist, mis ennast peale kuumenemist põhimõtteliselt rauaotsaga kokku kiilub. Viimasel Siilil suutsin igasugu määretest ja imelibestitest hoolimata oma kompensaatori korralikult raua külge kinni keeta. Kohe ikka nii kinni, et nutt oli kurgus. Aitasid ainult kruustangid ja rühmaülema toores füüsiline jõud.

Kohe ei teagi, miks nende kompensaatoritega selline jant peab olema, sest nii terav- kui paukmoonaga on rootslanna minu kogemusel palju töökindlam kui sakslanna. Tean, et mõnes üksuses ongi rootsi tüdrukutel rauad otsustatud kompekatega kokku laulatada ja mujal kui õppustel neid ei kasutatagi. Mis iseenesest on võibolla loogiline aga samas tundub kuulipildujate koguarvu peale mõeldes natuke isemoodi idee.

Aga praegu minu poolt kõik. Ehk on mõnel teiselgi arvata või kirjutada midagi Eestis kasutatavatest kuulipildujatest.
Kasutaja avatar
Hetzer
Liige
Postitusi: 77
Liitunud: 08 Jaan, 2018 10:56
Asukoht: Kuressaare
Kontakt:

Re: Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas Hetzer »

MG-3 kohta üks lugu:

Kord anti minule ning ühele jaokaaslasele MG-3 puhastada. Miks just meile, kes me kumbki kuulipildurid või KP abid ei olnud, ei meenu. Aga ju siis oli vaja. Lammutasime relva lahti, jagasime osad omavahel pooleks, ning hakkasime pihta. Ühel hetkel oli minu töö tehtud, jaokaaslane veel nokitses luku väiksemaid jubinaid puhastada. Läksin aega parajaks tegema suitsunurka. Naastes selgus, et lukk on ka puhas ning võib hakata relva kokku panema. Nahistasime kahe peale seda teha, kui ühel hetkel üllatus- teiste osade seas oli põrandal mingi rõngas, nagu mingisugune tihendi.
Mina:"Mis pagan see on nüüd??"
Kaaslane: "Eee..ma ei tea."
Mina: "Ma küll ei mäleta sellist juppi."
Kaaslane: "Äkki see käib sinna kaba vahele kuskile..?"
Mina: "Ei tohiks. Ma küll ei mäleta, et käiks. Ja mõõdudki on hoopis teised.."
Üks jaokaaslane arvas kõrvalt: "Ei see küll MG jupp ei ole."
Kratsisime kukalt, kuni hämmingu lahendas kompaniiveebel, kes veidi eemal tualettruumi juures pröökas: "Kes see tropp oli, kes kraanikausi ära lõhkus?"

Muidugi oli jaokaaslane sellal, kui mina suitsetasin, lukku pesuvahenditega nühkides mingi väiksema vidina kraanikaussi kukutanud ja see oli nii pisike, et lipsas veega koos alla. Multitööriistaga läbiviidud päästeoperatsiooni käigus sai kutt küll luku osa tagasi, aga võttis sealt muuseas kaasa ka mingi kraanikausi äravoolu tihendi, mis ülalmainitud hämmingu põhjustaski.
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas istorik »

Olen kuskile varem ka kirjutanud, ilmselt siin foorumis, et paari MG puhul, mis olid väljaõppel kasutusel, olid luku rullikutel veel kenasti näha saksa WA märgid.
Kasutaja avatar
Hetzer
Liige
Postitusi: 77
Liitunud: 08 Jaan, 2018 10:56
Asukoht: Kuressaare
Kontakt:

Re: Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas Hetzer »

Meenus veel üks lugu, välismissioonilt Afganistanist:

Laagrites viibides tuli käia vahipostidel. Neil postidel, mida mehitasid eestlased, oli alati ka MG-3. Kord, enda vahikorda alustades, kontrollisin MG tehnilist seisukorda ning avastsin, et vintraud ei paista läbigi üldse. Lükkasin puhastusvardaga raua puhtaks ja sealt tuli välja mingi kummaline junn. Kõige rohkem sarnanes see õlise suitsufiltriga. Mudisin sõrmede vahel, kuni lagunes, aga aru ei saanudki, millega tegemist. Pärast küsisin mehe käest, kelle nimel see MG oli, et millal ta seda viimati puhastas. Vastas, et paar päeva tagasi, ning kindlasti oli ka vintraua läbi lükanud. Hea küll. Paar päeva hiljem jälle sama post, sama relv, ning jälle vintraud umbes! Võtsin varda, surusin läbi, uuesti täpselt samasugune tomp, nagu õline suitsufilter umbes. Ma ei osanud midagi arvata enam, aga iga kord posti alguses kontrollisin muuseas ka rauda. Rohkem peale selle kahe korra siiski vintraua läbipaistvusega probleeme ei olnud. Ühe võimaliku seletuse pakkus kaasvõitleja, kes näinud herilast vintrauast välja lendamas. Et äkki see vedas mingit õietolmu või muud taolist ollust sinna vintrauda mingil eesmärgil. Ei tea. Ala oli roheline (ümberringi viljapõllud ja puudeliinid), liivatorme seal ei olnud, ning sellel postil käisid ainult eestlased.
hai
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 02 Apr, 2015 16:49
Kontakt:

Re: Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas hai »

KL mg väljaõppel puhastas üks tüüp relva ära ning lõpuks pani ka kokku. Hakkas siis hr veeblile relva üle andma ning siis võttis ka taskust paar juppi ning lausund : " sain relva ilusti kokku aga mõned jupid jäid üle" :D
ElrikThunderson
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 30 Dets, 2012 22:01
Kontakt:

Re: Kogemused Eesti kuulpildujatega

Postitus Postitas ElrikThunderson »

MG lahtivõtmise ja kokkupaneku õppimisel on alguses üsna tavaline, et vinnastushoob koos riiviga ununeb panna tagasi enne lukku. Lukk jookseb kolinal ette ja lukustab ennast kenasti rullikutega raua külge ära. Ise lukk sealt ära ei tule.

Siis on vajalik demonstreerida kuulipritsi tööpõhimõtet ja "imiteerida tagasilööki". Kuulipildurid kindlasti teavad aga teistel on ka ehk hea teada, et selleks kõige parem viis on äsada saapakannaga korralikult eest vastu tagasilöögivõimendit, samal ajal kui teine mees kuulipritsi kinni hoiab. Korralik mats lööb raua tagasi ja luku relvaraamis liikuma. Saad oma luku kätte ja eluks ajaks jääb meelde, mis järjekorras MG kokku-lahku käib.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas nimetu »

Aga kuulipilduja moon?
Ega üks mees seda üksi tarima hakka?
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas Kriku »

ElrikThunderson kirjutas:
Minu arust käe otsas tassida on mõtet ikka seda relva, mille saab käe otsast ka käiku lasta. KP-st on ses mõttes vähem kasu kui kirvest.
Natuke õiendan, et käe otsas seda kolakat ju tassimegi ja käe otsast see ka vajadusel käiku läheb.
Ma olen seni arvanud, et kui filmid kõrvale jätta, siis KP ikka toetatakse maha käiku andmiseks. Pidasin silmas, et situatsioonis, kus kolm kaaki juurde astuda tahavad, võib automaadist tule avamine veel õnnestuda, aga KP puhul ei kujuta mina vähemalt seda eriti ette.
ElrikThunderson
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 30 Dets, 2012 22:01
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas ElrikThunderson »

See kõik väljub nüüd teemast ja sobiks hiljem äkki siia liita: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=41&t=41897
Ma olen seni arvanud, et kui filmid kõrvale jätta, siis KP ikka toetatakse maha käiku andmiseks. Pidasin silmas, et situatsioonis, kus kolm kaaki juurde astuda tahavad, võib automaadist tule avamine veel õnnestuda, aga KP puhul ei kujuta mina vähemalt seda eriti ette.
Sul on õigus ja ei ole ka. Jah kui vähegi võimalik siis toetuspunkt. On selleks siis maapind, ettejuhtuv autokapott, kerralöödud vastane või paarimehe õlg. Kui pole toetuspunkti võtta võimalik maastiku või olukorra iseärasuste tõttu, siis saab ka ilma selleta tulistada. KP väljaõppe üks osa on ka püstiseistes õlast ja puusalt laskmine. Lasketäpsus on muidugi kehvem aga saab. Eriti kui räägime hüpoteetiliselt ootamatult ligihüpanud kaakidest ja KP on käepärast laskevalmis, sest see oli hüpoteetiliselt koju antud ning käsk on vajadusel surmavat jõudu kasutada.
Aga kuulipilduja moon?
Ega üks mees seda üksi tarima hakka?
Need üritused, mille jooksul on õnnestunud osa moonakomplekti kellelegi kanda sokutada, on millegipärast meeles kui erandid. Tavapärane on ise kõike kanda ja seega hoolitseda jao liikumiskiiruse seadmise eest koos kustimehega.

Tervitan siinkohal oma struktuurijärgset KP abi ja soovin talle jõudu ning tervist, kuna õppustel pole teda juba paar aastat näinud :)
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas nimetu »

Need üritused, mille jooksul on õnnestunud osa moonakomplekti kellelegi kanda sokutada, on millegipärast meeles kui erandid. Tavapärane on ise kõike kanda ja seega hoolitseda jao liikumiskiiruse seadmise eest koos kustimehega.
Tavaliselt vastutab jaoülem selliste pisiasjade rakendamise eest. Igal mehel peaks olema paarisajane lint vööl, et kergendada raskerelvade kandjate koormat. Sama käib ka näiteks kergemiinipildujate moona kohta.

/OT
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas Kriku »

ElrikThunderson kirjutas:
Ma olen seni arvanud, et kui filmid kõrvale jätta, siis KP ikka toetatakse maha käiku andmiseks. Pidasin silmas, et situatsioonis, kus kolm kaaki juurde astuda tahavad, võib automaadist tule avamine veel õnnestuda, aga KP puhul ei kujuta mina vähemalt seda eriti ette.
Sul on õigus ja ei ole ka. Jah kui vähegi võimalik siis toetuspunkt. On selleks siis maapind, ettejuhtuv autokapott, kerralöödud vastane või paarimehe õlg. Kui pole toetuspunkti võtta võimalik maastiku või olukorra iseärasuste tõttu, siis saab ka ilma selleta tulistada. KP väljaõppe üks osa on ka püstiseistes õlast ja puusalt laskmine. Lasketäpsus on muidugi kehvem aga saab. Eriti kui räägime hüpoteetiliselt ootamatult ligihüpanud kaakidest ja KP on käepärast laskevalmis
Aitäh, olen targem.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Vormi jm varustuse kodus hoidmine

Postitus Postitas sadist »

Kergekuulipildujast laskmisest õlalt ja puusalt- võib-olla Kaitseliidus harjutatakse seda rohkem, aga Kaitseväes ka elukutseliste üksustes üldiselt väga vähe. Tavaliselt KP kursusel lasketiirus mõni valang enam-vähem sihtmärkide suunas ja sellega asi piirdub. Harjutustel paukmoonaga "lastes" seda küll vahel meelsasti praktiseeritakse, et ei peaks kõhuli maha heitma, aga ülemad põhimõtteliselt keelavad seda ja käsivad lasta ikka nii nagu teravmoonaga- et relv oleks toetatud harkjalale. Ainult füüsiliselt väga tugev ja asja kõvasti praktiseerinud kuulipildur suudab õlast ja puusalt efektiivselt lasta. Missioonidelt on selliseid näiteid teada- üks eestlane näiteks lasi ootamatult kontakti sattudes sageli esimesed valangud nii, et laskus põlvele, toetas MG-3e paremal küljel rippuvale laskemoonapaunale ja andis tuld. Üks teine eriti suur ja tugev mees jälle otsis kohalikes elumajades ruume läbi, hoides MG-d õlas nagu automaati. Keskmine kuulipildur sellist asja järgi ei tee ja päästikule vajutades kaotaks relva üle kontrolli. Sellises olukorras, kus tänaval juhuslikud vaenulikult meelestatud tsiviilid ligi tikuvad ning hakkavad relva käest ära kiskuma, võib küll ka igasugune paugutamine neid eemale peletada- tean ka juhtumit reaalelust, kus kaitseväelane heidutas õppusel agressiivseid purjus tsiviile automaadi paukmoonaga plärtsutades ja need pidasid seda neile ohtlikuks teravmoonaga laskmiseks- aga kui on tegemist juba "tsiviilisikutega" ehk roheliste mehikestega, siis võetakse see kuulipilduja paraku käest ära nagu komm lapse käest.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist