Eesti kaitsejõud 1939a

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Vasta
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

FT17 sobis veel kastamiseks paigal oleva tulepunktina , mitte enam rohkem ja pooled FT17 oli varustatud kahuritega .
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

No räägiks siis midagi ka lennuväest.

Hetkel võimalik vaadata seisu 1. aprill 1940, aga võin kinnitada, et 1939. a. sügis ei olnud mingit moodi parem.

Sel kuupäeval oli lennuväes kokku 37 lennukit, neist lahinguvalmis oli 8, lennukõlbulikud 22 ning 7 olid remondis.

Hetkel nüüd ei mäleta kummast kriisist kirjutas ühes oma artiklis Remi Milk - kas 1939. a. sügisel või 1940. a. juunis - aga suurt vahet pole. Sel ajal oli Eesti lennuväel 4 Bristol Buldog hävituslennukit, mis olid juba ammu vananenud. Enamus neist müüdi veel Hispaania Kodusõja ajal vägagi kobeda hinnaga vabariiklastele maha, 4 tükki jäeti hädavaruks kuni uute lennukite ostmiseni. Et lennuvägi päris hävituslennukiteta ei jääks.

Neist 4 lennukist oli 1 tegelikult varuosadeks. Kuid ametlikus statistikas oli kirjas kui "remondis" olnud lennuk. Tegelikult oli aga kogu aeg remondis mõni ülejäänud kolmest Buldogist, kuna nende konstruktsioon lihtsalt hakkas juba väsima ning nõudis pidevat remonti ning kontrolli. Nii et relvis ei saanud ühelgi hetkel olla rohkem lennukeid kui kaks. Ning sellel saatuslikul päeval oli just juhtunud nii, et ka üks lahinguvalmis olema pidanud lennukeist oli mingi rikke tõttu rivist väljas. Ning lahingvalmiduses kogu Eesti lennuväes vaid 1 hävituslennuk.

Palju parem polnud seis Tartus asunud 2. üksikus lennuväedivisjonis, mille "relvadeks" olid juba ammu vananenud ning pidevate rikete ning avariidega hädas olnud Šmolik 228 luure- ning kerged pommituslennukid. Selles eskadrillis sooritati tol ajal enamus lendudest õppetreeninglennukitega. Et hoida nende pensionäride vähest säilinud lennuressursi.

Ning enam-vähem kobedad, kuid siiski juba moraalselt vananenud olid 1. eskadrilli 7 Hawker Hart'i. Kuid neistki pidi pidevalt 1-2-3 lennukit remondis olema...

Võrdluseks ka seis ainul 2 aastat tagasi, 1. aprill 1937. Lennuväel oli 58 lennukit, milledest lahinguvalmis oli 26, lennukõlbulikud 19 ning remondis 13. Lahingvalmis lennukite arv oli kahe aastaga kukkunud 3 korda.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Lennuväe seis ei olnud tol hetkel tõesti kõige parem, kui samas tean, et plaanis oli vanade müük ja uute lennukite ostmine, nii hävitajaid, kui ka pommitajaid. Üks koht, kust osta taheti oli Itaalia. Soomel õnnestus isegi talvesõja ajal mõned lennukid Itaaliast kätte saada. Tol ajal oli poliitiline seis juba palju teravam, kui 1939a. Nii, et võimalik, et ka Eesti oleks suutnud oma lennukiparki uuendada.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Ma oleks nagu kuulnud, et Suurbritanniale tasuti kokku 40 lennuki eest, mida ei jõutud tarnida. Ja seetõttu loodeti mõni aasta tagasi, et nüüd saadakse inglismannidelt midagi kompensatsiooniks.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Kah võimalik, Itaaliast olen nagu ka kuulnud. Kas keegi teab täpsemalt?
Kindel olen ma selles, et plaanis oli suur enamus olemasolevaid lennukeid müüa ja uued asemel osta. Huvitav kui reaalne oleks olnud 1939a need lennukid Inglastelt kätte saada?
Viimati muutis hugo1, 05 Apr, 2005 4:20, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Lisan siia autodest ja sõidukitest, mis olid Eesti sõjaväel olemas - tulemas 1939-1940a. No väga sitt see seis ei olnud :lol: Natuke ka sellest, kui palju oli sõdureid

Septembris 1939 oli Eesti sõjaväel 158 autot ja bussi.
1938-juuni 1940 telliti üle 400 mitmesuguse auto, suveks 1940 oli neist kätte saadud ligi 180.
Juunis 1940 oli sõjaväel ja Kaitseliidul kokku üle 300 auto, bussi ja nende shassii.


Ostud ja tellimused 1938-40

MARK
SAADI KÄTTE (TELLITI)
KOMMENTAAR

Sõiduautod
10 (20)

Maastikusõiduautod
34 (76)

STOEWER R-180 SPEZIAL
18 (51)
katsetati Eestis 1938, 1. terve auto saabus augustis 1939, 17 shassiid septembris 1939; hind 13 000.- kr.

TEMPO G1200
9 (9)
kahe mootoriga, katsetati Eestis 1937, 1. saabus 1938; hind 6700.- kr.

STEYR 250
6 (15)
saabusid 1939. a. lõpus; hind 7200.- kr.

MERCEDES-BENZ G5
1 (1)

Veoautod
46 (110)

FORD V8 ja 157
29 (29)

BEDFORD ML ja WLG
6 (29)

OPEL BLITZ M42
7 (7)

GAZ-AA
2 (40)
telliti kevadel 1940

Maastikuveoautod
60 (172)

STEYR 640
38 (92)
1 terve auto ja 11 shassiid saabusid aastavahetusel 1939/40, 26 shassiid aprillis-mais 1940; hind 16 000.- kr.

HENSCHEL 33D1
12 (30)
3-teljelised (6 roomikutega), saabusid novembris 1939; hind 19 000.- kr.

ZIS-6
6 (20)
telliti kevadel 1940

BÜSSING-NAG A5N
4 (18)
3-teljelised, saabusid veebruaris 1939; hind 26 000.- kr.

GUY QUAD-ANT
1 (1)
osteti 1938

KRUPP L2H 143
1 (1)
osteti 1938

Eriautod ja bussid
25 (35)


Elavjõult olevat 1939.–1940. aastal koosseisus umbes 15 000 meest, mobilisatsiooni korral arvestati vähemalt veel 100 000ga. (Punaarmee oli 1939. aasta septembri lõpus koondanud Eesti piirile 136 400 meest.)
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Eesti õhujõud olid parimas seisus aastates 1932-33, mil lennuväes oli 75 lennukit. Pärast seda algas mõõnaperiood, mil riigil ei jätkunud raha uute lennukite muretsemiseks, peamiselt suurte kulutuste pärast mereväele allveelaevade muretsemisel. Aastatel 1936-38 müüdi ka 16 lennukit Hispaaniale, üsna kõrge hinna eest. Lennunduse kiire areng 30.ndatel aastatel seadis Eesti sõjaväe juhtkonna valiku ette, a) kas osta 1932-35 loodud lennukeid, mis oleksid olnud odavamad (Gloster Gladiator, Fokkerid), seda teed läksid Läti ja Leedu või b) jätta see aste vahele ja orienteeruda päris uutele lennukitele. Teine variant ka valiti ning saadi Inglismaaga kaubale tuliuute Spitfire hävitajate ostmiseks. NB! Eesti oli ainuke riik, kellele Inglismaa nõustus enne IIMS neid hävitajaid müüma! Leping tehti 12 Spitfire ja 10 luure-koostöölennuki Westland Lysanderi ostmiseks, alla kirjutati 1939.a veebruaris. Lysanderid pidid saabuma 1939.a detsembris, esimesed kaks Spitfire 31.august 1939 ja ülejäänud 1940 a alguses. Aga seoses sõja algusega tühistas Inglismaa kõik lepingud.
(Andmed raamatust "SÕJA ja RAHU vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani")
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Lennukite ostmisest veel nii palju, et uute lennukite ostmise vajadusest hakati rääkima juba 30-ndate keskel. Hispaania kodusõja puhkemine andis võimaluse soodsa hinnaga tolleks hetkeks nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud Bristol Bulldog ning Potez 25 lennukid maha müüa ning saadud raha kavatseti siis tõesti kasutada uute lennukite ostuks.

Tegu siiski ei olnud nii must-valge valikuga nagu Troll sealt "Sõja ja rahu vahelt" raamatust tsiteerib. Valikuid oleks olnud palju enam. Ning lätlased ning leedukad said oma Gladiatorid kätte ning neil olid hävituslennukid olemas. Ning ka neil olid tellitud uuemad monoplaanid, mis sõja puhkemise tõttu jäid kätte saamata. Eesti tegi kallima võimalikest valikuist, kuid jäi tellimisega hilja peale. Ning tulemuseks olid tühjad pihud.

Niisiis - 1937. a. müüdi Bulldogid ning Potez 25. Raha oli taskus ning vaadati ringi uute lennukite järele. Esimene valik oli selleks ajaks eestlastele juba armsaks saanud britid ning Spitfire oli sel hetkel tõesti parim mis sealt saada oli. Eestlased tellisid oma lennukid ära, ilma et oleks saanud midagi käega katsudagi. Lisaks oli uute lennukite meeskondadele vaja kaasaegseid treeninglennukeid. Britid pakkusid ka oma lennuväes kasutusel olnud Miles Magister'e. Eestlased ostsid ühe ning võrdlesid seda omakonstrueeritud PTO-4 ning otsustasid ehitada viimaseid. Kuid tegelikkuses - ka nende tellimise ning ehitamisega jäädi hiljaks. Kui tellitud hävituslennukid oleks kätte saadud, siis oleks sõjavägi pidanud "laenama" Lennuklubi lennukeid oma lendurite treenimiseks, sest sõjaväel endal oli vaid 2 (konstruktsioonilt üksteisest veidi erinevat) prototüüpi, mis seisid arvel Lennubaasis.

2 esimest Spitfire'it valmisid 1939. a. suvel enne sõja puhkemist ning eestlased sõitsid Inglismaale neid isegi vastu võtma. Siis tehti ka esimesed proovilennud ning jäädi üldjoontes lennukiga väga rahule. Ainult et need lennukid olid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis esimesed seerialennukid ka brittide lennuväele - 2-labalise puitpropelleriga. Samal ajal tulid seeriatootmisest juba 3-labalise muutsammuga metallpropelleriga lennukid. Eestlased tahtsid oma lennukeile ka neid, kuna siis paranesid lennuomadused veelgi. See tähendas lepingumuudatust, lisamakseid jne. Kõigi nende asjade ajamine kestis nii kaua, et sakslased läksid poolakatele kallale, inglased kuulutasid sakslastele sõja ning peatasid kõik relvatarned välisriikidele. Eriti vajasid nad moodsaid hävituslennukeid ning Spifire'id olid sel ajal nii nõutud kaup, et ükski nendega relvastatud eskadrill ei läinud ka Prantsusmaale saadetud ekspeditsioonikorpuse koosseisu. Kõik hoiti kodumaal.

Nii rekvireeriti ka eestlaste Spitfire'id ning võeti RAF relvastusse. Makstud käsiraha anti kõik ilusti tagasi, nii et tänapäeval pole meil inglastelt midagi küsida. Samuti loobuti Lysander'ide tarnimisest, aga vaid mõned kuud hiljem said näiteks soomlased Talvesõja ajal inglastelt Lysander'id. Nii et Eesti veidi aktiivsema rolli puhul, ning samuti juhul kui mõni vahepeal asunud maa oma territooriumi oleks võimaldanud relvatransiidiks (nagu Rootsi seda Soome puhul tegi) - ilmselt oleks meie ka need kätte saanud.

Nüüd oli Eesti aga täiesti tühjade kätega ning tormas oma rahapakkidega uue puhkenud sõja tõttu kiirelt kuumaks muutunud relvaturule. Ning nii kiirelt ei olnud sealt lihtsalt midagi osta. Hispaania tehingute ajal oli mingine "hall" äri Hollandi Fokker D XXI lennukitega, kus eestlased neid samuti kaudselt vahendasid vabariiklastele. Ning kui vabariiklased kaotasid, siis olid lennukid veel tarnimata. Ning eestlased oleks need võinud suht soodsa hinnaga omale saada. Kuid siis uhkelt loobuti. Soomlastel olid samad Fokkerid Talvesõja ajal peamiseks hävituslennukiks ning kõlbasid küll.

Uusi lennukeid üritati osta vist kõigist Euroopa riikidest, lisaks ka N Liidust. Sakslased Bf 109 müügist keeldusid. Müüsid (Lysender'ide asemele) 12 Henschel HS 126 luurelennukit. Neist kuus pidi kätte saadama 1940. a. mais. Kuid kohale jõudis vaid 5 lennukit, kuna üks jäi mootoririkke tõttu maha ning sellele pidi hiljem uuesti järgi mindama. Juunipöörde tõttu jäi kätte saamata nii see lennuk, kui ka järgmised kuus.

Ainult venelased olid nõus meile müüma hävituslennukeid. Kuid küsisid oma I-16 eest praktiliselt sama hinda, mis britid olid küsinud Spitfire'i eest. Häda ei anna häbeneda ning midagi muud saada ei olnud. Telliti neilt need I-16 ning ka paar UTI-4 2-kohalist õppehävituslennukit. Need viimased pidi kätte saadama esimestena 1940. a. kevad-suvel. Kahel korral käidi neil järel, kuid mõlemil korral venelased mitmesugustel põhjustel lükkasid tarnet edasi. Kuni tulid ise...

Ei ole kursis, kas üritati lennukeid osta ka ainsast riigist, kes neid reaalselt oleks suutnud tarnida - USAst. Aga ka sealt ostmisel oleks ilmselt suurimaks probleemiks olnud ostutingimused - enne raha, siis toolid. Ning sõja puhkedes olid kõik hinnad väga kiiresti lakke hüpanud...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

nublu kirjutas:. Müüsid (Lysender'ide asemele) 12 Henschel HS 126 luurelennukit. ...
'
Nublu, kas see Henschel 126 oli ka ründelennuk või oli see HS 128 ?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Hs 126 oli kerge luure- ning pommituslennuk, kusjuures rõhk isegi rohkem sellel luure poolel. Sakslastel oli ta peamiseks luurelennukiks kuni FW 189 relvastusse võtmiseni, siis jäid Henschelid lähiluure gruppide relvastusse. Ka eestlased said neil (uuesti) lennata...

Korra olen ta pildi siia foorumisse juba postitanud, aga kordamine pidi tarkuse ema olema 8)

Pilt
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

See läheb nüüd antud teemast veidi välja, aga kui juba küsiti...

Henschel tootis kahte tüüpi ründelennukeid. Hs 123 ning Hs 129.

Hs 123 oli biplaan ning sakslaste esimene pikeeriv pommituslennuk. Kuid tema kandevõime oli väiksem kui hilisematel Stukadel ning nad võeti üsna kiirelt relvastusest maha. Leidsid kasutamist Poola sõja ajal vist ainult.

Hs 129 oli hilisem projekt. Kahemootoriline ning tugeva soomustusega spetsiaalne ründelennuk. Võitis konkursil FW-189 baasil tehtud analoogset lennukit ning toodeti mingis umbes 900 lennukilises seerias. Leidis kasutamist peamiselt Idarindel, kuid seda alles 1942. a. alates...
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Kas keegi teab, mis seis Eestlastel tol ajal kuulipildujate, automaatide ja vintidega oli? Palju neid oli, olid nad kvaliteetsed ja kas laskemoona jagus. Nii palju kui mina tean valmistati laskemoona ka Eestis, sisse toodi ainult püssirohi. Vabrikud olevat meil endil olnud ja korralikud
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Vintpüsse jagus, ainult et olid väga erinevad mudelid - Vene, Inglise, Jaapani, Saksa. Arsenalis püüti küll relvade laskemoona ühtlustada (näit. puuriti Jaapani vintpüsse ümber Inglise padrunile), aga kui palju seda tehti, ma küll ei tea.
Sama lugu kuulipildujatega - Inglise Lewis, Taani Madsen, Vene Maxim.
Automaate/püstolkuulipildujaid selleks ajaks enam ei olnud.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Siiski siiski. Püstolkuulipildujad olid täiesti olemas. Arsenali omad müüdi küll maha, aga soomlastelt osteti Suomi'd asemele.

Toe Nõmme artikli järgi
Saabunud 485 Suomi püstolkuulipildujat jaotati järgmiselt: 125 Kaitseliidule, 323 sõjaväele ning viimase arvelt politseile 25, piirivalvele 10 ja vangimajadele 2.59 Kuid enamik sõjaväe relvi seisis pikka aega laos, piirduti vaid Lahingukoolis jm uue relva ning selle kasutustaktika õpetamisega ning ühekaupa tutvumisega väeosades.60 Alles märtsis 1940 algas nende ulatuslik väljajagamine väeosadele.61 1940. a. 1. juuni seisuga oli 1. rügemendis 32 ja 7. rügemendil 30 Suomit ehk 2...3 iga kompanii ja luureüksuse peale.62
Arsenali uue püstolkuulipilduja tellimine kerkis taas üles kevadel 1940. Riigikaitsefondis63 leidus veel 160 tuhat krooni püstolkuulipildujate ja püstolite ostmiseks ning uue, 1940/41.eelarveaasta alul (aprillis 1940) kavatses Relvastusosakond tellida sõjaväele Arsenalilt 300 Arsenali püstolkuulipildujat.64 Vastavale järelepärimisele vastas Arsenal 11.04.1940, et võib valmistada 300 - 500 uusimat tüüpi püstolkuulipildujat hinnaga 355 krooni tükk ning tähtajaga 15 kuud. Ka uue relva tootmisjoonised olid olemas. Arsenali 1938. a. mudeli tellimine oli suve hakuks sisuliselt ära otsustatud. Kuid suvesündmused muutsid kõik. Augusti keskel 1940 loobuti püstolkuulipildujate tellimisest.
Artikkel Arsenali püstolkuulipildujast loetav Laidoneri muuseumi kodulehelt
http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastar ... aamat-2002
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Ilmselt tuleks teemas ära mainida ka tankitõrje olukord. Sellest päris huvitav artikkel samuti Laidoneri muuseumi kodukal. Ja taas Toe Nõmme sulest..

http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastar ... aamat-2003

Varsti juba Laidoneri muuseumi koduka reklaamiagent :lol:
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist