Postitatud: 21 Nov, 2008 1:50 Teema: Vene meeste lennuväe mälestused
Käin aeg-ajalt lugemas vene saidil Bigler.ru seal kirja pandud juhtumusi vene sõjaväest. Teemad on seal laiali löödud väeliikide kaupa, ja mõni lugu nii hea, et otsustasin mõne lühema ka siia üles panna, et noorem seltskond saaks vene meeste silme läbi ka vähe ettekujutust sellest, kuidas see vene kroonu toimis. Mälestuste alla seda ei tihka panna, pole nagu isiklikud läbielamised. Kui palju nendes juttudes tõde on...midagi vast ikka. Minu arust passib see siia jutujätkuks küll...aegamööda üritan siis lisa üles riputada. Märkused ja tähelepanekud oodatud nagu alati.
...................................................
Selle loo jutustas mulle mu endine ülemus, nüüdne erupolkovnik, tollel ajal aga lennuväe kapten.
Noil aastatel (60-ndatel) oli armees teenimas veel piisavalt Suure Isamaasõja aegseid lahingukindraleid. Tihtipeale oli tegu väga otsekoheste ja järsu väljaütlemisega isiksustega.
Ja niisiis, väeosa, kus teenis minu ülemus, suvatses inspekteerima tulla üks sellistest kindralitest. Luure andis teada, et kindral on range ja võib sandis tujus olles põhjustada alluvatele massiliselt ebameeldivusi. Aga – armastab juua ning peale esimest klaasi muutub kohe tüki maad lahkemaks. Kõik oli selge peale selle pisikese asjaolu, kuis taktikaliselt õieti see esimene klaas kindralile nina alla sokutada. Peale mõningat mõttetööd leiti ka sellele lahendus. Klaas viinaga sobitati hävitaja MiG-17 kandepinna alumises osas paiknevasse teliku avasse, ning klaasi peale asetati võileib.
Saabuski kõuepilvena sünge kindral väeosasse ning suundub õukonna saatel lennukite seisuplatsile. Äkki ronib lennuki tiiva alt välja tehnik ja suundub kindrali poole.
“Seltsimees kindral, lubage pöörduda.”
“Noh, pöördu…”
“Avastasime MiG-17-l teliku defekti ega suuda otsustada, kas sellise defektiga võib lennata või mitte. Ehk viskate pilgu peale?”
Kindralil pole muidugi vähimatki soovi kuhugi ronima hakata, kuid puudutatud on tema professionaalne reputatsioon. Annabki papaaha kellelegi ohvitseridest ning ronib ägisedes kummargil lennuki alla. Kõik tunglevad lennuki ümber ja jälgivad hinge kinni pidades harukordset vaatepilti. Vaikust rikub vaid värske lume krudin kindrali säärikute all…Äkki kandub lennuki alt kuulajateni iseloomulik mulksuv heli ning rahulolev röhatus. Kindral ilmub huuli kuivatades lennuki alt välja, paneb papaaha pähe ning leides pilguga lennuki tehniku, sõnab rahulolevalt:
“ Sellise defektiga lennata- arvan, et võib…”
Peale mida lahkus lennukite seisupaigalt. _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kohale saabusime!
Selle loo jutustas mulle kaasteenistuja, kes selles ise osales. Ühes Kaug-Idas paiknevas lennuväe garnisonis (millises, jätan siinkohal enda teada) toimusid lennud SU-24-ga. Maandumisele tuli viimane masin ning samaaegselt puhkes lumemöll. Nähtavus muutus hetke jooksul olematuks ning lendur eksis ja maandas masina lennuraja alguse asemel selle keskel. Mille tulemusena veeres masin stardi-maandumisraja piiridest välja.
Seda nähes istusid lendude juht (LJ) ja valveinsener UAZikusse ning suundusid kadunuid otsima. Lennuraja otsas asub lennuvälja pidurdusseade, mis sarnaneb suurele võrkpallivõrgule. Harilikult on see maas, ning avariisituatsioonides peab selleks spetsiaalse koolituse saanud sõdur(S) selle elektriliste vintside süsteemi abil pingule vedama, et see lennuki kinni püüaks. Sõitsidki siis kohale. Putkast kargab välja sõdur. Toimus järgmine dialoog:
S: - “Tervist”
LJ: - “ Ega siit lennuk pole mööda sõitnud”
S: - “Kindlasti mitte.”
LJ: - “Aga ega Sa juhuslikult ei maganud?”
S: - “Kindlasti mitte.”
Peale mida võttis lendude juhataja sügava ohkega sõduril käest kinni, viis ta lennuraja lõppu ning näitas talle lennuki jälgi värskel lumel.
Aga eriti lõbusaks läks siis, kui kuulati “Su¹ka” pardamagnetofoni salvestust. Ekipaa¾i kaks viimast fraasi peale lennuki peatumist lumepilve hajumist:
Tüürimees: - “Komandör, seda et kus me oleme?”
Komandör: - “Pizdets, justkui kohale jõudsime…” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Toodi kord meie kontorisse oma aega lõpuni teenima ohvitser, kes oli lendudelt kõrvaldatud. Kõrvaldamise põhjus oli omamoodi unikaalne.Tuli välja, et enne meie juurde sattumist teenis ta ühes lennukoolis, kus piloteeris AN-2-te, millelt kursandid sooritasid langevarjuhüppeid . Aga kuna meie kangelane armastas närvikõdi, siis sai ta alatihti hakkama järgmise teoga. Olles kursandid alla visanud, andis ta juhtimise üle parempoolsel istmel asuvale piloodile ning hüppas ka ise langevarjuga alla.
Kõik oleks ju olnud kena, kui ükskord pärast järjekordset hüpet langevarju summutades poleks ta sattunud kõrvuti olema lennukooli ülemaga, kes esitas äralendavat AN-2-te pilguga saates ajalukku läinud küsimuse:
“Aga kes lennukisse jäi?” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
80-ndate keskel tuli mul viibida ühes Kesk-Aasia vabariigis komandeeringus. Kuna meie grupi vanem oli kõrges auastmes ja ametis, siis pakkusid kohalikud seltsimehed meile kultuuriprogrammi raames võimalust d¾eiraanidele jahti pidada. Kui d¾eiraanidele, siis d¾eiraanidele, mis seals ikka…
Jahipidamiseks eraldati meile tsiviillennunduse moosiriiul AN-2 samasuguse tsiviilmeeskonnaga. Kusjuures lennuki komandöril oli välimuse järgi vanust aastat kakskümmend., aga teisel piloodil(“paremal” lennunduse ¾argoonis) minu arust veelgi vähem. Ja veel liitus meiega kohalik osobist.
Kui nägin, kui palju viina pardale laaditi, mõistsin, et ilmselt d¾eiraanide küttimiseni asi ei jõua. Ja nii see juhtuski, sest
esiteks ei olnud meie hulgas jahimehi ning teiseks unustati jahipüss niikui-nii lennuväljale.
Maandusime väikese sooja järve ääres. Peab ütlema, et maapind on seal laudsile, solont¹akid. Maanduda ja startida võib seetõttu kus vaid pähe tuleb. Laotasime sakuska laiali, valasime viinakest ja protsess läks tasapisi käima. Kutsusime laua äärde ka meeskonna, kusjuures kõige ettenägelikeim meist tundis huvi, kuidas on komandöri suhted va hundijalaveega. Mille peale too uhkelt kostis, et praktiliselt ei joo, aga kui ka joob, siis purju ikkagi ei jää…
Olgu siis. Õhtul,sel ajal, kui oleks olnud vaja tagasi lennata, selgus, et pea kõik olid põhimõtteliselt suht ontlikus seisundis, välja arvatud kes??? Õige, lennuki komandöri ja osobisti.
Noh jah, osobisti tassisime lihtsalt lennukisse, et ta ei segaks meie toimetamisi, aga vaat lenduriga tekkis probleem. Purjus oli ta sedavõrd, et reageeris vaid kõige üldisematele välistele ärritustele- valgusele, soojale, külmale…
Mõistes, et asi on halb, pöördusime “parema” poole, kuid see ütles, et “oskab vaid sirget mööda lennata”, aga start ja maandumine- sellega paluks komandöri poole pöörduda.
Situatsiooni iroonia seisnes veel selles, et me teadsime suurepäraselt, kuidas lennuk on ehitatud ja mida peab tegema, et ta lendaks, kuna tegu oli ikkagi lennundusinseneridega. Mida aga polnud, oli praktiline piloteerimiskogemus. Seda polnud meist kellelgi.
Et midagi muud üle ei jäänud, hakkasime tegelema komandöriga. Pärast pikki ja mitte eriti isuäratavaid protseduure hakkas ta siiski kuidagi reageerima ümbritsevale maailmale, peale mida tassisime kannataja kabiini, käivitasime mootori, startisime ja … sõitsime! Edasine oli juba kergem. Jõudsime selgusele kursiga, jagasime omavahel ära mõõteriistad, “parem” venitas mööda sirget lausa eeskujulikult. Kõik olnuks hästi, kui lennuki komandöri poleks ajanud perioodiliselt iiveldama ning kui ta poleks hakanud iga kord selle peale kramplikult juhist enda poole tõmbama, mille peale “Russ vineer” ajas nina taeva poole ning hakkas ulgudes seniiti ronima. Tuli talt juhis käest ära võtta ning masin horisondi järgi välja joondada. Nii lendasimegi. Ühel hetkel läksin millegipärast salongi ja silmasin osobisti, kes oli kõigil meelest läinud. Istus teine lennuki sabas, kõikus ja embas sanitaarämbrit. Oksehoogude vahel kordas ta pidevalt kahte sõna. Ligemale minnes suutsin neist aru saada:
“Jobannõje lendurid!” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kui 1970ndatel hakkasid väeosadesse saabuma seninägematud nõukogude superhävitajad MiG-23 vana hea MiG-21 asemele, hakkas uue tehnikaga toimuma veidraid vahejuhtumeid.
Uus lennuk oli nimelt muutuva noolsusega tiivaga, maandumisel ja stardil oli noolsus 16 kraadi, õhus manööverdades 45 kraadi ja kiiretel sirgetel 72 kraadi. Paraku oli uus asi harjumatu.
Jõudis uus masin ka ühes Leedus asuvasse üksusesse ja ühel treeninglennul avastab piloot, et lennuk ei taha vaatamata normikohasele kiirusele end maast lahti kergitada. Kiirus muudkui kasvab, aga juhtkangi peale kergitab lennuk pisut nina ja jätkab hoojooksu. Kui raja lõpp käes oli, siis tõusis lennuk lõpuks maast lahti ja venitas suurivaevu üle eesoleva kõrge männimetsa.
Ja alles siis sai noor piloot võimaluse asja üle järgi mõelda. Peagi avastas ta, et tiibade noolsuse muutmise kang asus endiselt asendis "72". Nimelt ruumi kokkuhoiu mõttes on maapinnal seistes ja ruleerides pandud tiib alati kõige tagumisse asendisse.
Õnneks oli seal baasis 3000-meetrine stardirada
Kuna selliseid lugusid juhtus ka mujal, siis asi lahendati vene leidlikkusega- MiG-23 lennuväljadele pandi selle koha peale, kus lennuk keerab ruleerimisrajalt välja stardirajale, pandi valgustatud silt "Võpusti krõlo" (lase tiib välja). _________________ Diplomaaatilised pingutused jäid viljatuks. Järelpõletite sinised tulesabad kaovad taas Araabia poolsaarel ööpimedusse.
Selle loo jutustas minu erruläinud kolleeg, nii et sajaprotsendise täpsuse eest ei vastuta, aga koloriitse looga on tegu küll…
Kuuekümnendate aastate algus, toimuvad suured õppused. . Kevad, ümberringi suured loigud, kõikjal pori, polügoonil juba pisut tahenema hakanud künkakesel seisab kaardi ümber grupp kindraleid. Ohvitser-informaator, nagu ette nähtud, veab kepikesega mööda kaarti ning seletab, mis ja kuidas parasjagu toimub. Kõik kuulavad tähelepanelikult, ainult üks elatanud kindral-major paistab päikesesoojuses tukastavat. Kuniks ohvitser-informaator annab seltskonnale teada:
„ Aga nüüd annavad tingliku vastase pihta löögi ründelennukid.”
Kindral ärkab hetkega, trügib kaardi juurde ja esitab vaid ühe küsimuse:
„Kuhu, pojake?”
Informaator näitab kaardil.
„Millal?”
„Kuskil kahe minuti pärast, juba startisid…”
Kindral võtab peast vormimütsi, ja ronib ägisedes kõrvalseisva BTR alla. Kõik teevad viisakalt näo, et ei märka midagi, mõeldes omaette, et vanataadil on aastate koorma all ilmselt katus paigast sõitnud
Ründelennukid jõuavadki kohale. Seeria plahvatusi, suits, mootorite ulgumine. Kui suits hajub, on kogu kindralite grupp ühtlaselt porikihiga kaetud. Leidlikult vandudes hakkavad kindralid mundreid puhastama ja korraga ronib BTR alt välja absoluutselt puhas taat, paneb vormimütsi pähe ja suvorovliku kavalusega hääles kuulutab:
„Ma mäletan neid kuradi ründelennukeid veel sõja ajast.Eluilmaski pole nad kunagi täpselt sihtmärki leidnud!!” . _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Polgu rivistus. Rivi ees soiub midagi sampoliit, kes paistab silma erakordse rumaluse ja imepärase väljendusoskusega. Nimeks Durnev (Lolliste-Lemet)(vot ausalt, ei valeta). Platsi kohal sõelub kraaksumise saatel vareseparv, otsekui vastates sampoliidi jutule. Minu ees seisab polgu KP ülem, tüsedavõitu lühikeste käte-jalgadega ning sehkendav , kes selle tõttu kandis hüüdnime „Ämblikuke Anansi”. Tal on ilmselt igav. Et aga platsil pole suurt midagi vaadata, suunas Anansi pilgu varestele. Äkitselt tõmbab ta kõrvalseisvat lendude juhatajat sinelivarrukast.
„Kuule, Stepanõt¹, ma ikka kadestan vareseid!”
„?!”
„Ei, tõsiselt, Sa vaata, kui palju neid seal ringi lendab, pealt 150-ne. Ja oleks, et kasvõi kakski omavahel kokku põrkaksid. Aga meil- nii kui paari (s.t. kaks lennukit) tsooni saadad, nii võid kindel olla, et tuleb ohtlik lähenemine!” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Halb enne.
Kuuekümnendatel hakati lahingulennukitele paigaldama seadmeid, mis informeerisid pilooti sõnadega lennuki olukorrast. (речевые информаторы (РИ). Iseenesest lihtne riistapuu kujutas endast väikest magnetofoni, millele oli juba varakult salvestatud igatsugu elutähtsad teadaanded, nagu näiteks “ Tähelepanu! Tulekahju mootoris.” Võin siis “Tähelepanu! Rikked hüdrosüsteemis”. Avariiolukorras valitakse automaatselt vajalik teadaanne ning lendur kuuleb seda oma kõrvaklappides. Kuna see magnetofon salvestas mitte lindile, vaid peenele traadile, oli taasesituse kvaliteet küllaltki omapärane. Piisab, kui öelda, et meeshäält kasutada polnud võimalik, kuna madalad sagedused meenutasid häält, mis tuleb kolmeliitrisest purgist, seetõttu tehti kõik salvestused naishäältega. Lendurid muidugi teadsid seadmest, kuid enamuses ainult teoreetiliselt, kuna tõsiseid probleeme, mis tinginuks seadme töölehakkamist, juhtus suhteliselt harva. Ühel tavapärasel õppelennul hakkas aga valehäire (see selgus hiljem) tõttu süsteem tööle. Lenduri kõrvaklappides kõlas meeldiv naisehääl:
”Tähelepanu! Tulekahju mootoris! Tähelepanu! Tulekahju mootoris!”
Ootamatusest kapitaalselt äraehmunud lendur röögatas vaid “ Naine pardal” ning rebis katapuldi hooba.
Maapaelse teenistuse meeskond langes peale teadaannet pardalt vaiksesse mõtiskellu ning ei suutnud veel kaua mõista, kust sigines ühekohalise lennuki pardale naisterahvas, ning miks lendur enam kuuldele ei tulnud… _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Liitunud: 31 Jaan 2005 Postitusi: 1372 Asukoht: Planeet Maa
Postitatud: 22 Nov, 2008 16:12 Teema:
Head lood!
Teenides ise NA lennuväes, sai kuuldud samuti õige mitmeid täiesti uskumatuid lugusid.
Tuline kahju, et neid toona kirja ei taibanud panna.
Praeguseks on nad mälus omavahel kõik segamini kui pudru ja kapsad.... _________________ TÕDEONAJATÜTAR
Tükk aega pole nii südamest naernud. Kui vähegi aega ja viitsimist on, siis võiks selliseid lugusid siia veel tõlkida.
Ise olen kuulnud sellist lugu: Kuskil venemaal oli olnud mingi lennuväe üksus, nime ei tea. Seda oli inspekteerima tulnud mingi kindral, koos oma ohvitseridest saatjaskonnaga. Et kära ei tõuseks poputati kindralit nagu kadunud poega, anti viina ja sööklast suppi. Probleem oli selles, et supp oli juba paar päeva vana ja siis kuskil uuesti üles soojendatud kindrali jaoks. Kindral ja tema kaaskond pani supi pintslisse, istus lennuki peale ja lendas oma transpordilennukiga minema. Tegemist olla olnud mingi sellise lennukiga, kus olid ainult istekohad, polnud peldikut ja mingil põhjusel puudus ka võimalus pilootidega lennu ajal suhelda. Ei tea, kas see oli selle lennukitüübi või selle konkreetse eksemplari viga. Kui kindral järgmises kohas maandus, siis keegi kes väljast hakkas ukse avamisel kaasa aitama, vaatas et lennukist tilgub midagi. Lähemal uurimisel selgus, et see mis tilgub on sitt. Kui uks lahti saadi, siis selgus, et see supp oli kindralil ja tema kaaskonnal põhja korralikult alt ära löönud. Kogu lennuk oli olnud täielikult täis lastud, sest peldikut ju polnud. Selleks, et kindral ise ikkagi "tsiviliseeritud inimese" kombel oma asja aetud saaks, oli talle sittumisanumaks andnud keegi polkovnik oma mütsi. Vot siuksed lood...
Lendavast lehmast ja ülbetest duhhidest.
Allpool kirjeldatud lugu edastan oma nüüdseks erru läinud endise kolleegi sõnade järgi kui sündmustes vahetult osalenu …
Lugu juhtus …noh, üldiselt piiri taga, seal, kus me täitsime oma internatsionaalset kohust. Alguses , kohe peale vägede sisseviimist oli meil karjuv puudus rasketest transpordihelikopteritest, neid korjati kokku kõikjalt, kus vähegi võimalik, ning saadeti meile. Meie polgu osaks sai ka MI-6, mis eelnevalt oli teinud rasket tööd polaarlennuväes. Viimseni ära ruunatud masin oli mürgiselt erk-oran¾i värvi ning tugevdatud (!) kabiini ja salongisoendusega. Lendurid vihkasid vaikselt seda masinat ning lendamist sellega peeti karistuseks, nagu peavahtigi sattumist.
MI-6 on pehmelt öeldes omapärane masin. Ainuüksi üks reduktor kaalub kolme tonni tuuris, mistõttu haarab lendajat tunne, nagu ratsutaks ta betoonisegistil, aga peale maandumist jätkab kogu organism veel pool tundi vanast inertsist vibreerimist. Nii me siis lendasimegi sel MI-6 ükskord kuhugi asjatama, ja korraga võttis see raibe kätte ja otsustas lõplikult katki minna: viisakal kõrgusel kustusid korraga mõlemad mootorid. Noh, lendurid olid meil tol korral parimatest parimad, maandasid selle lendava lehma autorotatsioonil. Tänu jumalale, keegi otsa ei saanud, aga masin sai muidugi korralikult muljuda, saba murdus ja vaikselt hakkasid ka leegid masinat noolima. Nähes seda ei hakanud rahvas ootama, millal kütusepaagid võtavad vastu taevast lennata, haarasid automaadid ja hüppasid välja. Sealjuures suutis tehnik veel jala välja väänata. Kõrvaltvaatajale avanes järgmine lustlik pilt: jookseme põleva helikopteri juurest omade poole. Kõige ees kulgeb hirmsa kiirusega pardamehaanik ja lõugab:” Vennad, ärge jätke mind maha!”
Mis seal mahajätmisest, jeeli-jeeli suutsime tema tuules püsida…Viimaks ometi esimesed kaevikud. Karjume täiest kõrist, et ärge tulistage, omad. Nemad aga vastuseks:
„ Näeme, näeme, seiske seal, kus olete, kohe tuleme ja toome teid ära.”
„Me saame ise ka hakkma…”
„Seiske kurat teid võtaks, te jooksete ju mööda miinivälja…”
Nii ma jäingi ühel jalal seisma nagu toonekurg, teist enam maha panna ei julgenud.Lõpuks toodi meid sealt välja, läks, tänu jumalale, õnneks…
Edasi tuli ette kanda- ikkagi lennuõnnetus! Hakkasime mõtlema, mida teha. Kannad kõik ette nagu oli- kulutavad sul tagumiku kõrvadeni ära. Sõda sõjaks, aga tehnika peab korras olema. Aga see, et seda pinalit juba ammu teises ilmas pro¾ektoritega taga otsitakse, ei huvita keda kuraditki. Siis komandör ütleski
„Aga ütleme, et lasti Stingeriga alla…niikui- nii on ta juba ära põlenud…”
Nii otsustasimegi teha.
Ja toimubki ühine nõupidamine. Iga väeosa esindaja tõuseb ja kannab tuimalt ette, kuidas neil lood on, mida tehti, mida mitte, millised on kaotused…Jõuab järjekord minuni, tõusen ja loen teatise ette. Kõik kannatavad ja tukuvad vaikselt igavuse ja palavuse käes, ja kõige lõpus, nagu muuseas, lisan, et sellises ja sellises kvadraadis on kaotatud helikopter MI-6, hukkunuid ja haavatuid pole, arvatavasti sai tabamuse „Stingeriga”.
Siinkohal ärkab ootamatult oma tukastusest suurtükiväe ülemus.
„Millises kvadraadis, räägid?”
„Seal ja seal.”
„Oi kurat, duhhid on ikka päris ülbeks läinud!”
Haarab telefonitoru ja :
„Division, kvadraat selline ja selline, kogupauguga tuld!”
Siinkohal surusid kõik harjunud kombel käed kõrvadele, sest üle meie majakese suundusid täpselt meie õnnetu MI-6 jäänuste pihta „Gradi” mürsud, tehes sellest olematud varemed. Käisime pärast spetsiaalselt vaatamas… _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Oli mul kord tuttav- kinooperaator. Päris ehtne, Riikliku Kõrgema Kinoinstituudi lõpetanud, töötas “Mosfilmis”. Midagi tal seal ei klappinud, kas ei suutnud re¾issööriga kontseptsioone jagada või armastas va viinuskit rohkem kui loomingulisele inimesele ette nähtud, ühesõnaga- töölt tuli tulema tulla.Paariks aastaks kaotasin ta silmist, aga siis kohtasin teda korraga ühes üpriski soliidses sõjaväeasutuses. Taaskohtumisrõõmus suundusime sündmust tähistama baari, ja vaat mis ta mulle jutustas…
Algul, kui “Mosfilmist” ära läksin, olin hirmsas masenduses, kaks nädalat jõin nii et maa must. Pärast sattusin peegli ette- baatjuski, päris ehtne mäekoll. Lõust viltu, habemeoras, silmi pole nähagi, aga põsenukil- mis mind kõige rohkem hämmastas- padjanööbi jälg.Ei, mõtlesin, aitab küll! Seda enam, et finantsidega oli kah kehvasti. Tuleb tööd otsida. Aga mida ma oskan? Ainult kino teha, egas ma ometi juurikapoodi laadijaks lähe. Käisin-käisin, aga tööd pole. Stuudiosse ei võeta, arvata on, et kaadritesse on juba jõutud helistada, laadijaks aga, tuleb välja, saab samuti ainult läbi eestkoste. Suur tusk haaras hinge, padujoomisest päästis ainult rahapuudus. Ja korraga sain õllekas tuttavaks ühe selliga, kes mulle tööd pakkus. Töötas ta sellises kontoris, mis tegeles igatsugu lennundustehnika katsetustega, ning tuli välja, et kõik need katsetused tuli samuti filmilindile jäädvustada.Noh, valikut mul erilist polnud, jõime veel kannukese, kortsutasin korra või paar moe pärast kulmu ja nõustusin.
Algul tundsin end seal lollimast lollimana. Kujuta ette, tuleb hommikul minu manu kohalik mikroboss ja ütleb:
“Meie Teiega, Vladislav, hakkame täna filmima toodet X-90MD!!!” - aga ise uurib mu näoilmet, tahab, tähendab, vaimustust näha- “niisiis, kullake, olge püüdlik, ja et rolleronid tingimata näha oleksid.”
Ilmtingimata, et rolleronid…!Aga mina seisan ja mõtlen endamisi- milline see X-90 küll võiks välja näha??? Kas suur, seisab angaaris, või vastupidi, väike, seisab laboratooriumis laua peal ja on nii pisike, et esmapilgul ei ole nähagi? Millise objektiivi ma peaksin kaasa võtma. Ja veel need rolleronid…Pärast muidugi harjusin ära. Isegi meeldima hakkas. Sest kuidas oli “Mosfilmis”? Nii kui oli re¾issöör, nii oli ilmtingimata geenius. Mäletan, oli üks, kes võtetel minutitki paigal ei suutnud püsida, muudkui jooksis mööda võttepaviljoni. Jookseb, jookseb, aga siis korraga tardub paigale, haarab kahe käega peast ning kui kukub karjuma: “ Jumal küll, kui geniaalne ma olen!!!!!” Aga siin on hoopis teine asi. Vaatad päevast võtete plaani, aga seal on kirjas: “Toode 065-2MR- vaade ülevalt.” Või siis “Toode “Strela-5. Vaade mahavõetud kattega”. Lihtne ja kaunis. Ja ei mingeid ülimaid ülesandeid, ei mingit sügavuti rolli tungimist ega muud sellist jampsi. Isegi kadunukesi on arvatavasti raskem filmida
Aga siis läks minema operaator, kelle hooleks olid võtted õhus, ning ülemused sõitsid mulle peale- davai, käi medkomisjon läbi, oled noor ja terve inimene, hakkad lendama, saad rohkem raha ja varem pinsile. Olgu siis nii, vastasin, sugulasi mul pole, kui midagi juhtub, siis lugege mind kommunistiks. Vaadati mind nagu lollakat, aga, viisakad inimesed nagu nad olid, midagi kõva häälega ei öelnud. Tõsi küll, “takistusrajal” võttis mind millegipärast esimesena ette psühhiaater, mitte terapeut, aga see võis ka juhus olla.
Ja saabuski esimene komandeering. Filmida tuli õhus tankimist. Lendasime Ukrainasse, “kaugete meeste” juurde. Tuli välja, et on lausa selline linn- Uzin. Ma polnud sellest kunagi midagi kuulnud. Garnison oli neil viisakas, võõrastemaja, söökla- kõik tip-top. Tuleb kohalik major ja räägib:
“ Lähme, ma tutvustan teid ekipaa¾iga.”
Läksimegi. Istuvad nad siis lennu ettevalmistus toas, ümberringi kaardid, skeemid, seintel plakatid “Ekipaa¾i tegutsemine avariiolukordades.” Aga kõige suurema kaardi alt piilub “Sot¹inka.”
“Saage tuttavaks, seltsimehed, see siin on operaator Moskvast, Vladislav Sergejevit¹, kes teiega homme tankimisele lendab, palun armastada ja austada. Aga mina pean kahjuks lahkuma.”
Ja nii läkski. Meie aga hakkasime tutvuma. - Öelda, et tegu oli suurte meesterahvastega, tähendab öelda mitte midagi. Mina oma 1.80 kasvuga tundsin end alamõõdulisena. Mäletan, oli neil seal selline ütlemine:
“Kas ma sind siis hävitajasse topin?” Aga hävitajasse poleks neist ükski ära mahtunud, üks mis kindel. Istuvad siis seal, vaatavad mind, mina seisan nende ees. Et piinlikusest üle saada, pakkusin siis välja, et tulgu õhtul minu juurde võõrastemajja, teene seal pisut-pisut tutvuse terviseks. Või äkki enne lendu ei tohi? Vaatasid nad seal teineteisele otsa, aga komandör küsib minu käest:
“ Kas te lendate esimest korda?”
“Esimest…”
“Mitte ainult ei tohi, ” vastas tõsiselt komandör,” vaid peab. Et stressi maha võtta. Sest homne lend tuleb mitte ainult raske, vaid paiguti ka ohtlik. Õhtul tuleme Teile külla. Aga seni aitab tüürimees teil varustust välja valida, räägib, kuidas langevarju kasutada, ja üldse…Ivanõt¹, tegele asjaga.”,
Läksime lattu. Teel mõtlesin endamisi, kui palju ma ikkagi viina peaks õhtuks ostma, et neid jõehobuseid joota.
Õhtul saabus ekipaa¾ täies koosseisus võõrastemajja. Kolmeliitrise purgi piiritusega ja sakuska tõid nad tõele au andes ise kaasa. Aga ka minu viin kulus marjaks ära.
Hommikul ärgates tunnen ühtlast ängistust, mis jäsemetes läheb üle koordinatsioonihäireteks. Kogu organism tundub krimpsu kiskunud olevat.Lennueelsel meditsiinilisel ülevaatusel mõõdab polgu arst vererõhku, vangutab pead ja topib hapnikumaski. “Hinga veidike, hakkab kergem.” Aga komandöri manitseb:
“ Te, poisid, katsuge ikka vähe leebemalt, inimene on ju harjumata…”
TU-95-l pole operaatorile arusaadavalt kohta ette nähtud, seetõttu istutati mind piloodiistmete taha kummist transportöörilindile. Imestasin, et mis imeasi see veel on. Tuli välja, et see oli ette nähtud avariiolukorras lennukist lahkumiseks. Tuli järjekorras sellele lindile heita, ja see viib luugini. Muideks, see luuk avanes ni¹¹i, milles paikneb lennuki esitelik, nii et välja hüppamiseks peab esitelik olema välja lastud. Startisime. Kitsas, ebamugav, väga mürarikas, liiati keelati mul askeldamine ära, et ma kogemata midagi ei vajutaks. Kümnekonna minuti pärast hakkasid mul jäsemed ära surema, ja lisaks kõigele veel lennuki värin. TU-95 ei värista nii nagu näiteks helikopteril. Tollel on vibratsioon pidev, aga siin käib see lainetena, ninast sappa, sabast ninna.
Istud rahulikult, aga siis hakkab sind perioodiliselt väristama, nagu palavikus. Läheb üle ja hakkab seejärel taas. Aga kui pilvedest läbi jõudsime, siis unustasin kõik enda ümber. Sellist ilu polnud ma veel kunagi näinud: eresinine taevas, tohutu, sügav, särav päike, ja tunned, nagu polekski sul tagumiku all lennuk, vaid lendad vaba kotkana õhuvooludes. Sätin ennast haarama kaamerat, et kogu seda hingematvat kaunidust filmida ja ühtlasi oma nime igaveseks maailma kinematograafia ajaloos põlistada, kui kuulen läbi kõrvaklappide:
“Hei, teadus, ega ei maga? Paremal kümme on tanker.”
Nii ongi. IL-78. Maad pole näha, lendame pilvedest kõrgemal, ning seetõttu tundub, et tanker just-kui ripub õhus, erivärvilised lambikesed põlevad nagu jõulupuul. Isegi voolikul, mis tankerist meie poole roomab, vilgub punane tuluke. Siinkohal haarab meie komandör juhisest kindlamalt ning käsutab:
“Ekipaa¾, tähelepanu…”
Hakkasime tankerile lähenema, mina aga olen vastu istmeid kokku volditud ja filmin. Aga seda ma sulle ütlen- vaatepilt on selline, et paneb hinge kinni. TU-95 on iseenesest tubli tükk lennukit, aga kui me hakkasime tankerile lähenema, oli selline tunne, et kihutame vana küüraka Sapakaga täiskäiguga KRAZ-i tagasilla poole. Ja kui juhtub praegu valgusfoori taga pidurdama, ei jää meist märga plekkigi , mõtlesin.
“ On ühendus! Ümberpumpamine algas.”
Trikk nagu tsirkuses. Ripuvad taevas kaks pirakat küüni, mis omavahel nööriga kokku seotud. Kohe tõmbavad nööri pooleks.Minut, kaks, viis, kümme.
“ Pumpamise lõpp. Lahtiühendamine.”
Meie pommivedaja hakkab tasapisi tankerist maha jääma. Ja korraga paiskus tankeri voolikust välja suur vikerkaarevärvides mull ja kandus otse meie kabiini klaaside poole. Nähes seda, kaotasin kõnevõime, rabasin komandöri õlast kinni ja röökisin:
“Aa-aa-aa!! See sea-a-a-l!!!!”
Aga komandör pööras minu poole pea ja lausus rahulikult omaette:
“ Ongi kõik, pizdets.”
Mul kadus jalgadest igasugune jõud. No nii, mõtlesin, lennatud su lennud, stalinlik kotkas, ja veel nii edukalt, kohe esimesel lennul…
Sel ajal jõudis see pall meie kabiinini ning lendas kabiini klaasidega kokku puutudes peeneks tolmuks. Komandör pöördus taas minu poole ja nähes mu silmi, naeris:
“Aa, tanker lasi petrooli jäänused välja, ma rohkem selles mõttes, et pizdets, võid kaamera välja lülitada. Lähme koju.” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Nõukogude armees oli tribüünitöötajate kõige kahjulikumaks alaliigiks sampoliidid, kes olid lõpetanud kõrgema sõjalis-poliitilise õppeasutuse. Lennuväe üksuste elust ei saanud nad tuhkagi aru, ning eelistasid seetõttu tegeleda asjadega, mida oskasid, s.t korterite jaotamisega, defitsiitse mööbli ja vaipade jaotamisega, aga ka nende kommunistide personaalküsimuste lahendamisega, kes kaldusid kõrvale kommunistliku moraali normidest.
Samasugune õnn varises ka Afgaanis oma internatsionaalset kohust täitva helikopterite polgu komandöri õlgadele. Vana “lendav” sampoliit sattus haavatasaamise tõttu hospitali ning Moskvast saadeti värskelt Sõjalis-Poliitilise Akadeemia lõpetanud alampolkovnik ordenite ja kuulsuse järele. Kiirelt selgus, et uus sampoliit on lollpea. Ebameeldiv muidugi, aga ei midagi hirmsat- üldiselt mõistlikus kontsentratsioonis lollpead Nõukogude armee lahinguvalmidust eriti ei kahjustanud. Tunduvalt hullem oli aga fakt, et uus sampoliit osutus initsiatiivikaks lolliks, varustatuna ülekeeva energiaga. Kord pakkus ta sisustada kuu ainukese puhkepäeva konverentsiga teemal: “Miks ma vihkan imperialismi.”. Peale mida oleks ta äärepealt peksa saanud. Solvatuna oma parimates tunnetes agitaator puges peitu. Tuli välja, et lisaks kõigele oli ta veel ka argpüks.
Kord tungisid du¹manid vaikselt lennuvälja lähistele, seadsid seal üles miinipilduja ning tulistasid lennuvälja. Sellisest nahhaalsusest üllatunud suurtükiväelased, kes pidid lennuvälja katma, kaotasid esialgu pea, kuid peale toibumist suutsid anda assümmeetrilise vastulöögi. Assümmeetria oli niivõrd suur, et erakorralise sündmuse paigale saabunud luuregrupp suutis leida vaid miinipilduja aluse ja paar kaltsu. Nähtavasti olid du¹manid kõige relvade, koraanide ja riietusega siirdunud molekulaarsele tasemele.
Kannatanuid lennuväljal ei olnud, välja arvatud, sampoliit, kes sai kergelt põrutada seinalt minemalennanud plakatiga “Sinu ordenid, Komsomol!”
Selle tulemusena jäi niigi rumal poliittöötaja lõplikult juhmiks, ning lisaks kõigele hakkas tema parem silm pilkuma kolm korda tihedamalt vasakust. Lootes vabaneda tüütust komissarist soovitas komandör talle sõita end Liitu ravima. Sampoliit aga vihjas omakorda, et eelistaks saada ordenit ja kohale jääda. Sellise jultumuse peale kaotas komandör ajutiselt kõnevõime, kuid tema näoilmet suutis sampoliit õieti de¹ifreerida ning kadus kiirelt näidatud suunas. Pettunud võimaluses saada kangelaseks võttis poliittööline järjekordse sammuna ette amoraalsuse väljajuurimise. Ta hakkas jälgima ohvitsere ning kirjutama komandörile ettekandeid teemal: “Milline ohvitser millise telefonioperaatori enda juurde bangalosse viis”. Igal õhtul peitus sampoliit tihedatesse põõsastesse, mis ääristasid teerada elutsooni, ning istus seal pimedani, salaja suitsetades ning ebamugavas poosis ägisedes. Öösel kirjutas paljastavaid raporteid, hommikul tassis need staapi ja siirdus seejärel õiglase und magama, täidetuna oma kohust täitnu ülevast rahulolust.
Lõpuks tüütas see kõik ohvitserid surmani ära ning välja sai töötatud kättemaksuplaan. Laupäeva õhtul siirdus grupp lendureid preilidega staabist elutsooni. Nähes sellist kommunismiehitaja moraalikoodeksi vapustavat rikkumist kaotas sampoliit valvsuse ja hakkas häälekalt sahistama, püüdes eristada rikkujaid nägupidi.Märganud kauaoodatud liikumist põõsastes, karjus üks lenduritest:
“Pikali, duhhid!!!”
ja viskas hoolikalt sihtides põõsastesse kaks imitatsioonigranaati. Kärgatasid plahvatused, ning üheaegselt nendega lendas põõsastest otsekui faasan välja surmani ehmunud sampoliit. Ulgumisega “Omaaa oleeen!!!!”sööstis ta ohvitseridest mööda staabi poole.
Kui hommikul komandörile juhtunust ette kanti, valgustas ülemuse nägu sisemine sära ja ta kutsus enda juurde staabiülema. .
“Vassilit¹, kas kuulsid juba meie pommimehest?Jah, nii ma arvasingi. Tead mis, planeeri kogu väosa isikkoosseisule praktilised käsigranaatide viskamised. Nii jah, eskadrillide kaupa, nädala jooksul.”
“ Just nii, seltsimees komandör. Aga vastutavaks keda?”
“Noh,” muheles komandör ”kandidatuur on meil üks. Ma arvan, et see pakub talle suurt huvi.” _________________ Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kõik ajad on GMT + 6 Tundi Mine lehele 1, 2, 3 ... 38, 39, 40Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 40
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid Sa ei saa vastata siinsetele teemadele Sa ei saa muuta oma postitusi Sa ei saa kustutada oma postitusi Sa ei saa hääletada küsitlustes
KKK
Otsi
Liikmete nimekiri
Kasutajagrupid
Registreeri
Profiil
Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse
Logi sisse
