Kapten Trumm kirjutas:
uvitav oleks teada, kui kaugele võib õhukese riigi ideega veel mina?
Mis see ettevõtja asi on riigi sõjavarusid hoida, see on ikka riigi mure?
Meie targad visionäärid mõtlesid muidugi välja kavalantsu triki - maksame ettevõtjatele natuke ja küll nad hoiavad. Eks hoiavadki, nagu Rakvere viljasalv "hoidis".
Paljud totaalkaitsega seonduvad teemad on kahjuks jäetud eri ministrite vahele kuumade kartulitena veerema. Tuleb kogu totaalkaitse teema anda ühemõtteliselt nt KRA pädevusse ja sealt nõuda - miks ei ole. Mitte nagu meil, et tibikari istub igal pool oma 20+K palkade otsas ja kui hakkad küsima, kuskohast saab, siis hämatakse riigisaladusest ja teise ministeeriumi vastutusest.
Ükskõik, kuidas me seda tegevust ei nimetaks – totaalkaitse, tsiviilkaitse, laiapõhjaline lähenemine julgeolekule, elanikkonnakaitse vms – on selge, et tegemist on olulise ja vajaliku asjaga, mille nimel pole alates riigi taasloomisest palju tehtud. Põhjused on minu arvates peamiselt objektiivset laadi – seni on palju auru läinud selleks, et Eesti NSV laadsest moodustisest üldse midagi euroopalikku luua, kusjuures mitmete riigifunktsioonide loomist (nt kaitsevägi, piirivalve) tuli üldse nullist alustada. Samuti on asi selles, et väikene riik peab paika panema prioriteedid, kuna kõike ei jõua 10-15 aastaga korraga teha. Üheks suurimaks riiklikuks prioriteediks oli möödunud kümne aasta jooksul liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Nüüdseks on see eesmärk saavutatud, riik saab hakata tegelema järgmiste prioriteetidega ning kuuldavasti hakatakse järgmistel aastatel rohkem tähelepanu pöörama ka totaalkaitsele (või ükskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks). Loodetavasti ei tee majanduslangus sellesse plaani oma korrektiive.
Konkreetseks lahendamist vajavaks küsimuseks on aga see, kes milline riigistruktuur seda tegevust koordineerima ja juhtima peaks. Mina ei leia, et totaalkaitse alal peaks esimest viiulit mängima Kaitseministeeriumi või veel vähem selle allasutused – neil peaks olema eelkõige sõjalist nõu andev roll. Iga normaalse demokraatliku riigi valitsussüsteem (sh Eesti ja Soome) on üles ehitatud selliselt, et kõik ministeeriumid on vähemalt rahuajal võrdsed ning ükski ministeerium ei saa otseselt teistele ministeeriumitele käske (või kohalikele omavalitsustele) ja ülesandeid anda. Selline asi toimib peamiselt totalitaarsestes režiimides, kus on ülivõimsad ja mõjukad sõja- või julgeolekuministeeriumid. Eestis ei ole eriti reaalne, et näiteks Kaitse- või Siseministeerium saaks teistele ministeeriumitele üsnagi mahukaid käske jagada, veel vähem saab seda teha mõne ministeeriumi allasutus, nagu nt Kaitseressursside Amet või Päästeamet.
Teiseks ei oleks mingisuguse eraldi totaalkaitseameti või totaalkaitseministeeriumi loomine ka eriti otstarbekas, vaid tekitaks juurde lihtsalt hunniku bürokraatiat ja ametikohti, mida tuleb suure vaevaga täitma hakata. Ja kõige olulisem on see, et sellise superameti loomine läheks vastuollu ka totaalkaitse ühe põhilise alusega – totaalkaitse ei ole mitte ühe ametkonna eralõbu ja –huvi, vaid totaalkaitsega peavad oma pädevuse piires tegelema kõik olulised riigi ja omavalitsusasutused, kuna see on kõige otstarbekam ja odavaim.
Seega on küsimus esiteks selles, kes ja kuidas seda tegevust koordineerima peaks. Ja teiseks selles, kuidas see tegevus kogu riigiaparaadile peale suruda ja kohustuslikuks teha. Esimese küsimuse juures arvan, et juhtivaks ja käskivaks organiks peaks olema Vabariigi Valitsus ehk peaminister. Totaalkaitsega tegelemine on peamiselt riigivõimu täidesaatva osa kohustus ning kõrgeimaks täitevvõimu esindajaks meie riigis on Vabariigi Valitsus eesotsas peaministriga. Just Valitsus ehk peaminister saab vabalt anda käske ja korraldusi ka kõikidele teistele ministeeriumitele, nende allasutustele ja maavalitsustele. Umbes nii toimib see minu teada ka Soomes, kus korraldusi valitsuse välis- ja julgeolekukomisjon ning sellele annab omakorda nõu kaitseministeeriumi kantsleri juhitav komisjon, mis koosneb kõikide võtmeministeeriumite kantsleritest, peastaabi ülemast ja kaitseväe operatiivülemast.
Arvestades Eesti väiksust, võiks meil totaalkaitse koordineerimisega tegeleda otseselt mõni Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni alakomisjon või siis luua valitsuse juurde midagi valitsuse kriisikomisjoni sarnast, kuhu kuuluksid võtmeministeeriumite ministrid ja kantslerid. Sellisel bandel oleks juba piisavalt jõudu ja autoriteeti, et midagi ära teha.
Mingisuguse totaalkaitseameti loomise asemel tuleks aga iga asjassepuutuva ministeeriumi juurde luua üks täiendav osakond või büroo, kes tegeleks totaalkaitse küsimustega konkreetse ministeeriumi raames. Selline osakond tuleks komplekteerida sama ministeeriumi enda ametnikega (kes oma haldusala seetõttu kõige paremini tunnevad) ning see peaks alluma kas otse vastava ministeeriumi ministrile või kantslerile, et omada piisavalt tugevat häält konkreetse valitsemisala siseselt. Ja ongi kogu moos – valitsuse vastav komisjon püstitaks iga-aastaselt igale ministeeriumile täiendavad ülesanded, milleks eraldatakse ka vastav hulk raha ning seejärel hakkab iga ministeerium oma haldusalas eesmärkide elluviimiseks vajalike toiminguid tegema.
Sellise asja käimalükkamine vajab aga selget poliitilist tahet, samuti tahet ja võimalust totaalkaitseks lisaraha eraldada (ja mitte kaitse-eelarve arvelt, vaid sellele täiendavalt, sest muidu jääb kaitsevägi totaalkaitse arvelt kängu). Siinkohal võib hakata jälle kurtma, et küll meid ikka valitsevad lollid, laisad, lühinägelikud ja saamatud poliitikud, kes ei tahagi totaalkaitsega tegeleda jne… Aga tegelikult peaks siin endale otsa vaatama iga inimene, kes on andnud oma hääle Riigikogu valimistel – kui paljud erakonnad mainisid oma valimislubadustes ja programmilistes punktides totaalkaitse arendamise vajadust ja kui palju hääli sellised erakonnad said? Kui poliitikutel pole takus valijate survet selle konkreetse küsimusega tegeleda, siis järelikult sellega ei kiirustata kah eriti. Nii et järgmistel valimistel soovitan kõigil parteiprogramme huviga uurida ja seejärel kaalutletud otsus teha.
Tulles nüüd selle küsimuse juurde, kuidas ja kelle käes hoida mobilisatsiooni- ja kriisivarusid, siis mina küll ei hakkaks siinkohal vastandama era- ja riigisektorit. Erasektoriga koostöös teatud varude varumine ja säilitamine on asi, mis toimib igapäevaselt ja edukalt mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, mida meile pidevalt eeskujuks tuuakse. Kõvasti sellest üldjuhul ei räägita, sest milleks GRU ja FSB tööd lihtsaks teha?
Loomulikult, on terve rida asju, mille ladustamist ja varumist ei saa üldjuhul erasektori kätte anda, nagu nt laskemoona ja lõhkeaine ladustamine. Aga teha erasektoriga koostööd nt kütuse, meditsiinitarvikute, toidu jms varumisel on riigile kasulik väga mitmes mõttes. Esiteks säästab riik ennast sellest, et tuleks hakata ise massiliselt ladusid ehitama ja matta suuri selle alla suuri summasid, selle asemel, et kasutada seda raha pigem ladude täitmiseks vajalike produktidega. Miks peaks riik mängima kilplast ja ehitama kõik jalgrattad ise, selle asemel, et kasutada erasektoris pidevalt tühjalt seisvaid pindasid?
Teiseks on kraami ladustamine koos erasektoriga kasulik ka julgeoleku kaalutlustel. Kui riik hakkaks kõiki vajalikke ladusid ise rajama, siis tehtaks seda paratamatult ülisäästlikult ja kokkuhoidlikult, st kümnete väikeste ja hajutatud ladude asemel rajataks võimalikult suured laokompleksid, mida on kergem üleval hoida ja valvata. Paraku on neid ka vaenlasel seetõttu ülesse leida. Erasektoriga koostööd tehes saab aga kraami hajutada kümnete erinevate firmade ja sadade ladude vahel. Sellisel juhul suudab vaenlane üht-teist võibolla ikka välja nuhkida, aga kunagi mitte piisavalt palju. Lõppude lõpuks pole totaalkaitse teostajateks mitte ainult riigiasutused, vaid kogu ühiskond, sh eraettevõtjad.
Loomulikult tekib siin usalduse küsimus – ega ärimees talle usaldatud produkte maha ei parselda. Loomulikult võib parseldada, aga minu teada on Rakvere Viljasalve keiss siinkohal erandiks, mis kinnitab reeglit, et korralike lepingute ja ausate partnerite korral on erasektor riigile väga kasulikuks ja kohusetundlikuks partneriks.
Üksikult valitud tendentslike näidete varal võib ju ka vabalt tõestada, et riigiametnik on üks eriline pätt, kellele ei tohiks mingeid varalisi väärtusi kätte usaldada. Näited – mõned kaitseväelased, kes 1990. aastatel väeosadest relvi, kütust ja laskemoona „vasakule lükkasid“, või Päästeameti laomehed, kes selle aastakümne alguses Tartus tsiviilakaitseladudest paarkümmend tuhat gaasimaski „ära kaotasid“. Aga me ei hakka ju nende üksikjuhtumite põhjal väitma, et riik ei tohiks mitte mingil juhul sõja-aja varude soetamisega tegeleda.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
