www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 11 Dets, 2018 7:48

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 198 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 14  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Sakslased Saaremaal 1944
PostitusPostitatud: 30 Juul, 2004 13:12 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Seoses sellega, et varsti möödub 60 aastat lahingutest Eesti saaretel panin kokku ühe ülevaatliku loo sel ajal toimunust. Oleksin tänulik, kui asjaga kursis olevad inimesed saadaksid omi parandusi ja kommentaare antud artiklile, et siis oleks võimalik toodud fakte veelgi täpsusteda või siis vigu parandada.
Ette tänades Arensburger


Sakslaste kaitselahingud Lääne-Eesti saartel 1944

1941.a. septembris okupeerisid sakslased operatsiooni ”Beowulf” käigus Lääne-Eesti saared. Peale saarte edukat vallutamist lahkus sakslaste 64. Jalaväediviis saartelt kuid Lääne-Eesti saared jäid sakslaste poolt okupeerituks kuni 1944 aasta sügiseni. Kõigi nende 3 okupatsiooniaasta jooksul sakslastel sõjaväe üksusi saartel ei olnud. Ainsaks okupatsioonijõuks olid väikesed Tolli- Piirivalve (Zollgrenzschutz) üksused ja mõned väiksemad GESTAPO-le ja SD-le (Ortskommandantur I in Arensburg) allutatud korrakaitse üksused (omakaitse). Venelaste edu 1944.a. suvel sundis sakslasi jälle mõtlema Lääne-Eesti saarte kaitsele. Põhjuseks soov säilitada laevaliiklus Riiaga, et varustada oma 33 Lätis võitlevat diviisi. Vabu väeosi selleks ei olnud aga kusagil. Septembri algul 1944 tehti saksa 23. Jalaväediviisile ülesandeks asuda Lääne-Eesti saarte kaitsele ja kaitse üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer. 23.jalaväediviis omas kuulsusrikast ajalugu, kuid oli idarindel juba kõvasti kannatada saanud. 1942. aastal ta praktiliselt hävis ja septembris 1942 formeeriti ta ümber. Siis järgnesid jälle rasked kaitselahingud Neveli, Ostrovi ja Dünaburgi rindel ja 1944.a. septembris rindelt maha võtmine ning siis Saaremaale saatmine oli sõduritele kauaoodatud puhkus. 23. Jalaväediviisi kolm grenaderirügementi numbritega 9; 67 ja 68 olid rindel kandnud tõsiseid kaotusi ja enne Saaremaale tulekut saadeti 9. gren.rüg. laiali ja mehed jaotati 67. ja 68. rügemendi vahel. Saaremaale jõudsid esimesed 23. Jalaväediviisi üksused 09. sept. 1944. ja kahe päevaga toodi kogu diviis Lätist Saaremaale järgmises koosseisus:
G.R. 67 ehk Grenaderirügement 67; Füsilier-Regiment 68 ehk Luurerügement 68; Füs.Batl. 23 ehk Luurepataljon 23; Pi.Batl. 23 ehk Pioneeri- või Sapööripataljon 23; Pzjgr.Abt. 23 ehk Tankitõrjepataljon 23 (Tankitõrjepataljonid Saksa jalaväediviiside juures olid reeglina täielikult motoriseeritud üksused, milles 1. ja 2. kompanii olid relvastatud tankitõrjekahuritega ja 3. kompanii õhutõrjekahuritega. Samas olid 2. ja 3. kompanii enamasti iseliikuvad ehk kahurid olid paigutatud erinevate lahingumasinate peale. 1944. aastal alustas Saksa armee oma jalaväediviiside tankitõrjepataljonide moderniseerimise programmi, mille käigus nende 2. kompaniid relvastati iseliikuvate suurtükkidega. Nii sai ka 23. Tankitõrjepataljon oma relvastusse aprillis 1944 10 iseliikuvat suurtükki Stug IV. Tõenäoline on, et Saaremaale tuleku ajaks oli mingi osa neist ka veel alles ja toodi 23. Tankitõrjepataljoni koosseisus Saaremaale); Na.Abt.23 ehk Varustuspataljon 23; A.R. 23 ehk Suurtükirügement 23 ilma 3. pataljonita.
12.-20.sept. 1944 saabusid saarte kaitsjatele toeks järgmised suurtükiväe osad:
Heeres-Küsten-Artillerie-Regiment 1006 ehk Armee Rannakaitse Suurtükirügement 1006. See oli värskelt formeerimisel olev rügement ja koosnes põhiliselt ainult staabist ja mõnest patareist. Saaremaale toodi ta ülesandega juhtida ja koordineerida kõigi siia saabuvate erinevate suurtükiväe üksuste tegevust. Heeres-Küsten-Artillerie-Abteilung 289 ehk Armee Rannakaitse Suurtükipataljon 289. See üksus oli sõdinud Leningradi piiramisel ja Ilmeni järve ääres kust taganedes oli kaotanud oma raskerelvad. Nüüd oli üksus uuesti formeeritud ja toodud Saaremaa kaitsele. Schwere Artillerie-Abteilung 810 ehk Raskesuurtükiväe Pataljon 810. I./Sturmgeschütz-Brigade 202 ehk esimene pataljon Rünnaksuurtükkide (Iseliikuvate Suurtükkide) Brigaadist 202. See väeosa oli formeeritud septembris 1941 ja olles relvastatud iseliikuvate suurtükkidega Stug III sõdis idarinde lõunaosas kuni kaotas kõik oma relvad lahingutes Tserkassi kotis jan. 1944. Samas kotis sõdis ka eestlaste kuulsaim väeosa – SS Tankigrenaderide pataljon „Narva“. Aprillis 1944 sai Rünnaksuurtükkide Brigaad 202 täiesti uued soomusmasinad Stug IV ja peale väljaõpet, juulis 1944, saadeti rindele Daugavpilsi. Saaremaa kaitsele toodi sellest väeosast 10 rünnaksuurtükki ja nendest sai saarte kaitsjate ainus soomusüksus. Schwere Artillerie-Abteilung 768 ehk Raskesuurtükiväe Pataljon 768. See üksus koosnes kahest patareist, mis olid varustatud 1940.a. läänerindelt sõjasaagiks saadud 21-ja 24cm kaliibriga kahuritega. Marine-Artillerie-Abteilung 530 ehk Mereväe Suurtükipataljon 530 oli taganenud Saaremaale Tallinnast, kus ta oli olnud rannakaitses kogu sõja kestel. Saaremaal viibis see väeosa aga lühemat aega, sest varsti viidi ta üle Lätti Liepaja sadama kaitsele. Marine-Flak-Abteilung 239 ehk Mereväe Õhutõrjekahurite pataljon 239. See oli pataljoni kohta tegelikult väga suur üksus, mis koosnes kokku 9 patareist. Varem olid patareid tegutsenud eraldi olles mereväe kaldaobjektide kaitses Eesti põhjarannikul Tallinnast kuni Luugani. Kaks patareid asusid Tütarsaarel. Nüüd oli kogu väeosa toodud Saaremaale kokku. Kahuritega olid aga Saaremaale saabunud patareid varustatud osaliselt (kokku 24 2cm kaliibriga kahurit) ja seepärast moodustas pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz vabadest meestest kohe ka jalaväeüksuse. Schwere Panzerjäger Kompanie 751 ehk Raske Tankitõrjekompanii 751. Saartele saabus ka mitmeid pioneeri- ehk sapööriüksusi. Pionier-Landungs-Bataillon 128 ja –772 ehk Maabumispioneeride pataljonid 128 ja 772. Neist 772. pataljon taganes Saaremaale Peipsilt, kus opereeris kogu eelneva sõja jooksul. 128. Pataljon toodi Saaremaale aga Krimmist. Landungs-Pionierkompanie 774 ja –775 ehk Maabumispioneeride kompaniid 774 ja 775. Landungs-Pionier (fähren) kompanie 128 ja –772 ehk Maabumispioneeride praamikompaniid 128 ja 772.
Pionier-Sturmboot Kompanie 128; -902 ja –903 ehk kolm Rünnakpaatide Pioneerkompaniid numbrite all 128; 902 ja 903.
Nagu näha on vägede loetelu küllalt kirju ja selle seltskonnaga pidi kindralleitnant Schirmer organiseerima kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Oli teada, et punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse suuruste vägedega, mis võrdub 9 diviisiga, ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et saari ta oma käes hoida ei suuda. Kuid üllatusi lisandus veelgi. Nimelt andis Hitler käsu oma ühe suurima lolluse – operatsiooni “Tanne Ost” läbi viimiseks. Kuna Soome oli sõjast välja astunud, siis käskis Hitler Soome lahes asuva Hoglandi ehk Suursaare soomlaste käest enne ära võtta kui need jõuavad selle venelastele üle anda. Kiirelt asuti koguma selleks operatsiooniks vägesid ja ka Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis 68. Luurerügement ja rünnakpaatide kompaniid 902 ja 903. See oli saarte kaitsele suureks löögiks, sest antud väeosad olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele, mis oli ühtlasi ka peakaitseliiniks. 14. septembril 1944 laaditigi antud väeosad Muhust ja nad läksid Soome lahe poole teele. Muhusse jäi 68. rügemendist maha vaid staap ja staabikompanii. 15. sept. 1944 Suursaarele korraldatud dessant muutus aga sakslastele katastroofiks. Soomlased ultimaatumit vastu ei võtnud ja hakkasid vastu. Soome sõjalaevade ja Suursaarel asunud tugeva suurtükiväe tulega aeti saksa laevad saare juurest ära. Enamus dessantvägedest olid sakslased jõudnud aga juba maandada. Need jäid nüüd tugeva soomlaste tule tõttu rannikule kinni ja võeti lõpuks soomlaste poolt vangi. Suursaarel hukkus 137 saksa sõdurit ja 1056 (kaasa arvatud haavatud) võeti vangi. Lahingust võttis aktiivselt osa ka vene lennuvägi. Mõne päeva pärast ilmusid Suursaarele ka venelased ise. Soomlased andsid neile sakslastest vangid üle ja need asusid kohe Leningradi kaudu ida poole teele. Juhtus aga nii, et paari päeva pärast desarmeerisid venelased ka Suursaarel asunud soomlased ja saatsid nad mõned päevad varem lahkunud sakslastele seltsiks. Tagasi Muhusse saabununa olid 68. rügemendi niigi alakoosseisulised pataljonid Suursaarel kaotanud 650 meest ja rünnakpaatide pioneerid 155 meest. Schirmer võttis vastu otsuse, et 68. rügement jääb ilma jalaväepataljonideta ja tagasi tulnud mehed anti täienduseks 67. grenaderirügemendile, kes oli juba Muhus positsioonidele asunud. Korraks kerkis Schirmeril ka lootus kasutada mandri Eestist Muhusse taandunud eestlastest sõjamehi, keda saabus Muhusse kõikvõimalike väeosade riismetena. Muhus kogus eestlased enda ümber 20. Eesti SS diviisi ohvitser Waffen-Hauptsturmführer Julius Made. Lõpuks oli “Made pataljonis” koos juba ligi 2000 meest. Kuid Schirmerit häiris informatsioon Pitka üksustes olevate eestlaste relvadega sakslastele vastu hakkamisest ja ka Muhus oli eestlaste distsipliin ning võitlusmoraal rohkem kui nigel. Lõpuks andis ta korralduse eestlastelt relvad ära võtta ja saata nad välisandarmeeria korralduste kohaselt Sileesiasse Neuhammeri linnakesse, kus asuti 20. Eesti SS diviisi uuesti formeerima. Samas ta eestlaste teenetest täielikult ära öelda ei soovinud. Ta tegi ettepaneku Saaremaa Omakaitsele, et see saadaks oma üksused Muhusse saksa üksuste selja taha nn. teisele kaitseliinile. 23. Jalaväediviisi poolt lubas ta relvi ja väljaõpet. Kohanud Saaremaa Omakaitse ülema kapten Peeter Kangro jahedat suhtumist, läkitas ta oma ohvitserid rääkima kohalike malevate ülematega. Need aga omapead talitada ei tahtnud ja pöördusid jälle Kangro poole. Kangro soovitus oli aga resoluutne: “Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahka”. Veel lubas ta maleva ülematele väljastada Omakaitse laost Kuressaares bensiini paadimootorite tarvis, et Rootsi sõita.
Nii ootasidki sakslased punaarmee rünnakuid üsna lootusetus olukorras. Nähes ettevalmistusi Vormsi ründamiseks, otsustas Schirmer 25. sept. 1944 oma väed sealt ära tuua. 26. sept. algaski kõva suurtükituli koos lennuväe rünnakutega Vormsi vastu, mis kestsid kogu päeva ning 27. sept. hõivasid nõukogude väed Vormsi.
Samal ajal saabusid luureandmed, et Virtsus on punaarmee valmis dessanti Muhusse saatma. Kuid sellegi poolest tuli vägesid hoida saartel laiali, sest dessandioht ei varitsenud ainult Muhus. Muhus oli kaitsel 67. Gren.rüg. ja 68. Füs.rüg. staap. Neile lisaks veel 23. Pioneerpataljon, 774. Maabumispioneeride kompanii ja 902.- ning 903. rünnakpaatide pioneerikompaniid. Öösel vastu 29.sept. maabusid Muhus Kuivastust põhja pool nõukogude vägede eelüksused. Kohanud nõrka vastupanu lõid nad väikese sillapea. Kogu järgneva päeva oli Muhu idarannik raske suurtükitule ja lennuväe rünnakute objektiks. Õhurünnakutega nurjati ka sakslaste katse rünnata sillapead. Kell 20.30 29.sept.1944 alustas nõukogude 8. Armee dessanti üle Suure Väina. Sakslased vastasid tugeva kuulipildujate ja kahuritulega, kuid see suruti vastaskaldal asuva võimsa kahuritulega maha. Hoolimata sakslaste visast vastupanust arendasid punaväed oma rünnakut kiirelt edasi lääne suunas. Vältimaks võimalust, et saarte kaitse põhiüksus 67. gren.rüg. piiratakse Muhus sisse, andis Schirmer 30.sept. käsu Muhust evakueerumiseks. Tänu oskuslikult loodud sillapeale Väinatammi ees suudeti kõik raskerelvad ja varustus Muhust ära tuua. Kell 18.00 30. sept. 1944 oli viimane saksa sõdur Muhust lahkunud ja pioneerid lasid Väinatammi mitmest kohast õhku.
Seejärel oli kord Hiiumaa käes. Seal olid kaitsel 23. Luurepataljon, osa 23. Pioneerpataljonist, esimene patarei 23. Suurtükirügemendist, esimene patarei 810. Suurtükipataljonist, 772. Maabumispioneeride kompanii, Tolli- Piirikaitse kompanii ehk Zollgrenzkompanie ja üks saarele taganenud teedeehituse kompanii ehk Feldeisenbahn Kompanie. Öösel vastu 2. okt. 1944 tegid punaarmee 109. Laskurkorpuse eelväed katse maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi tugeva suurtükitulega tagasi. Sama päeva hommikul kell 8.30 maabusid punaväed Hiiumaal juba laial rindel. Suurtükkide ja kuulipildujate tõkketuli suruti maha ründelennukite IL-2 poolt. Kohe anti saksa vägedele saarel korraldus taandumiseks Sõru sadama suunas ja evakueerumiseks saarelt. Kuna maabunud punaväed alustasid kohe rünnakut Käina suunas ja oli oht, et taandumistee lõigatakse ära, siis sai 23. Luurepataljon käsu pidada taandudes tõrjelahinguid, et pidurdada punaarmee edasitungi kiirust. 02. okt. 1944 õhtuks oli 23. Luurepataljon taganenud Kassarisse ja pimenedes oli sakslaste käes veel vaid kaks väikest sillapead Kassarisse juurdepääsude ees. Öösel vastu 03. okt. 1944 lahkuti vastasele märkamatult 772. Maabumispioneeride kompanii ujuvvahenditel Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Ülejäänud väeüksused olid suutnud luua kindlustatud sillapea Sõru sadama ette ja kaitsesid seda kogu 03. okt. 1944. Selle päeva jooksul suudeti kõik raskerelvad ja tehnika Saaremaale viia ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha.
30. sept. 1944 oli Saaremaale saabunud tõsine täiendus saksa vägedele. Nimelt oli sel kuupäeval Roomassaares ja Mõntus maabunud 218. Jalaväediviis kindralleitnant Viktor Lang-i juhtimisel. See lõi Saaremaal juba sootuks teise strateegilise situatsiooni. Antud diviisi koosseisus tulid Saaremaale järgmised väeosad:
G.R. 323 ehk Grenaderirügement 323; G.R. 386 ehk Grenaderirügement 386; G.R. 397 ehk Grenaderirügement 397; Füs.Batl. 218 ehk Luurepataljon 218; Pi.Batl.218 ehk Sapööripataljon 218; Pzjgr.Abt. 218 ehk Tankitõrjepataljon 218(iseliikuvaid suurtükke seal veel relvastuses ei olnud); Na.Abt. 218 ehk Varustuspataljon 218; III./A.R. 218 ehk Suurtükirügemendi 218 3. pataljon.
01.-ja 02.okt. 1944 maabusid Roomassaares Marine-Artillerie-Abteilung 531 ja Marine-Artillerie-Abteilung 532. Need olid mereväe suurtükipataljonid, kes oli kaotanud oma raskerelvad ja keda nüüd rakendati jalaväelastena. Nendest 531. pataljon oli olnud 5 patarei tugevune. Patareid asusid Lugas, Oranienbaumis ja Peterhofis. Leningradi rinde kokku varisedes kaotati kahurid ja mehed saadeti jalaväelastena Narva rindele. 531. pataljon võttis osa ka fiaskoga lõppenud Suursaare ründamisest. Hiljem juba Sõrve lahingute käigus nimetati jalaväena sõdiv Marine-Artillerie-Abteilung 531 ümber "Marine-Stosstrupp-Abteilung Hossfeld" -iks. 532. pataljon oli olnud aga 8 patarei tugevune. Patareide asukohtadeks Tallinn, Aseri, Luga ja kaks patareid Liepajas. Need viimased kaks olid endiselt paigas, kuid ülejäänud patareid ei suutnud oma betoonalustel statsionaarseid kahureid evakueerida ja olid sunnitud need maha jätma. Vaid Tallinnast toodi mõned kahurid ära ja pandi üles Roomassaare sadama kaitseks. Enamus pataljoni koosseisust tuli Saaremaale aga jalaväelastena, kel puudus praktiline rindekogemus. Lisaks olid Saaremaale taganenud veel mõned väeosad, nagu Bau-Pi.Batl. 141 ehk Ehitus-sapööripataljon 141; Marine-Bau-Bataillon 311 (Marinefestungsbataillon 311) ehk Mereväe ehituspataljon 311; Marine-Ersatz-Abteilung “Ostland” ehk Mereväe tagavarapataljon “Ostland”. Selle üksuse komandör kaptenleitnant Dittschar moodustas oma meestest 4 laskurkompaniid, kes kõik jalaväelastena rindele läksid; l./Marine-Bau-Pi.Kp. 321 (Marinefestungspionierbataillon 321) ehk 321. Mereväe ehitus-sapöörikompanii 1.rühm; Nachschub-Batl. 500 ehk Varustuspataljon 500. Õhutõrjeüksustest tulid Saaremaale 1. Flak-Gruppe 4 ehk 4. Õhutõrjekahurite grupi 1.pataljon. See üksus tuli Saaremaale 5 patarei tugevuses, kes kokku omasid 19 õhutõrjekahurit. Osaliselt toodi Saaremaale ka Leichte Flak-Abteilung 753 ehk Kerge õhutõrje pataljon 753.
Peale Hiiumaa ja Muhu mahajätmist asetas Saaremaa kaitset juhtinud 23. Jalaväediviisi ülem Kindralleitnant Hans Schirmer oma käsutuses olevad väeüksused nii, et vajadusel oleks neid kiiresti võimalik viia ükskõik millisesse saare ossa, kui sinna dessant peaks maabuma.
5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas 8. Punaarmee Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all, Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandil oli kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all. Seepärast suutis dessant paljuski sakslasi üllatada ja märkimisväärset vastupanu osutada ei suudetud. Ainult mõned üksikud väiksemad grupid suutsid jääda kaitsele ja osutasid visa vastupanu. Olukorda püüdis päästa 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi komandör Oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada oma 67. Grenaderirügement, 2. pataljon 323.-ndast Grenaderirügemendist ja 532. Mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Vastupealetung suutis tagasi võtta teatud osa juba suureks kasvanud sillapeast, kuid takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. Laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve. 06.oktoobril jäeti maha ka Kuressaare ning taanduti Salmele loodud kaitseliini taha.

Sakslaste kaitselahingud Sõrve poolsaarel okt.-nov.1944.
Salme kaitseliin 09.-10. okt. 1944
Ajal, mil kogu Saaremaa territooriumil kaitsel olnud väeosad taganesid Sõrve poolsaare suunas, valmistasid sakslased ette esimese kaitseliini Sõrve poolsaarel. Selleks sai nn. Salme liin (Nõuk. ajalookirjanduses nimetatud Mäe-Pädama-Salme eelpositsioon). Kiiruga rajatud Salme liini asusid kaitsma 323. grenaderirügement ja 397. grenaderirügement 218.-ndast Jalaväediviisist ja jalaväeüksus 531.-sest Mereväe suurtükipataljonist. Kuna oli selge, et Salme liini lõplikult valmis ehitada ei jõuta, siis rajati liin nn. vastupanupunktide põhimõttel ja paralleelselt rajati kohe ka järgmist kaitseliini – Arista liini. Kõik taganevad väeosad, mis jõudsid Salme liini taha üritati viia kiiresti lahingkorda ja nendega mehitatigi Arista liin. Peab mainima, et sakslastel läks korda suurem enamus oma vägedest ja varustusest Sõrve tuua. 9.-ndal oktoobril 1944 ründasid Saaremaal hoogsalt edasi liikunud Nõukogude väed tugevate tankiüksuste toetusel Salme liini kogu selle pikkusel ja murdsid selle kaitsesse kahes kohas sisse. Võitlused olid ägedad ja peagi selgus, et rindejoont taastada ei suudeta. Saksa juhtkonnal ei jäänud üle muud, kui hakata Salme liini kaitsvaid väeosi, tõmbama tagasi Arista liinile.
Arista kaitseliin
Arista liin asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas (Nõuk. kirjandus nimetas seda Ungru-Pagila jooneks). Kujundlikult võis nimetada teda lukuks sissepääsul Sõrve poolsaarele. Liini mehitas nn. võitlusgrupp “Eulenburg”, mis koosnes 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi meestest ja sama diviisi 23. suurtükirügemendi kahuritest ja meestest. Antud hetkel ei olnud 67. gren.rüg. kaugeltki täiskoosseisuline. Selja taga oli ebaõnnestunud vastupealetung Väikese väina ületanud punaarmee osade vastu ja küllalt raskeks kujunenud taganemine Saaremaalt, kus tuli läbi murda Tehumardi all taganemistee läbi lõiganud, punaarmee üksustest. Kuid juhtkond oli selle rügemendi võimekuses kindel ja kogenud idarinde võitlejatena tajusid ka sõdurid neil lasuvat vastutust. Sellegi poolest aga tugevdati kaitset sügavamale tagalasse. Salme alt taganenud 323. gren.rüg. 1. pataljon moodustas teise kaitsejoone asudes kaitsele otse Imara küla põhjapoolse külje ette ja sama rügemendi 2. pataljon moodustas kolmanda kaitsejoone Imara küla lõunapoolse külje taha. Üle jäänud vabad väeosad paigutati üle kogu poolsaare, et olla kaitstud ootamatu dessandi vastu ja hajutatus andis teatud kaitset ka tugeva Nõukogude suurtükiväe ja ründelennukite tule eest. Poolsaare lõunarannikut ja idarannikut Säärest kuni Hindreka külani kaitses 386. gren.rüg. (218.div.), Hindreka külast põhja poole jalaväelasteks jäänud 531. mereväe suurtükipataljon, läänerannikut kaitses 239. mereväe õhutõrjekahurite pataljon oma kahuritega. Jalaväelastena rakendatud mereväe suurtükipataljoni nr. 532 mehed, oma komandöri korvetikapten Blum-i juhtimisel mehitasid teist kaitseliini rannikut kaitsnud üksuste taha. Mõntu piirkonda olid koondatud maabumispioneeride ja rünnakpioneeride väeosad oma ujuvvahenditega. 772. rünnakpaatide pioneerpataljoni 4. kompanii paigutati Säärest läänes asuvasse lahte ja sama pataljoni 2. kompanii Lõu lahte.
Esimene Sõrvest evakueerumise plaan
10. okt. 1944 tegi Balti Saarte kaitse staap otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole enam ka erilist strateegilist tähtsust. Antud otsusest tulenevalt töötasid 24. Maabumisflotilli komandör ja staabiülem - armee maabumispioneeride komandör kindralmajor Karl Henke, välja Sõrvest evakueerumise plaani, mis pidi teostuma kolmes laines ja viimase laine lahkumistähtajaks oli määratud 19.okt.1944. Kuid samal ajal, kui Sõrves peeti evakueerumise plaane, viis Saksa armee kõrgem ülemjuhatus kõik Saaremaal kaitsel olevad väeüksused XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla ja korpuse komandör kindral Kurt Versock, saades teada evakueerumise plaanist, tühistas selle kohe. Põhjendades end sellega, et temale on ette kantud Sõrves kaitsel olevast 7000 saksa sõdurist ja tema arvates on see piisav jõud, et Sõrvet edukalt kaitsta. Saaremaal kohapeal olevate ohvitseride selgitusi, et enamus sellest arvust on mitmesuguste ehitus-, varustus-, piirivalve-, sapööri-, õhutõrje- ja suurtükiväe üksuste sõdurid, kel ei ole jalaväelase ettevalmistust ja piisavalt jalaväerelvi ning laskemoona, ei võetud kuulda. Lisaks oli osa suurtükiväeüksusi saartele taandunud ilma raskerelvadeta.
Arista kaitseliin 11. okt. – 20. okt. 1944
Tiivustatuna edust Salme kaitseliinist läbimurdmisel asusid Nõukogude üksused käigult ründama ka Arista liini. Nähes, et sakslased on üles ehitanud uue kaitseliini, otsustati korrata sama taktikat mis Salmel. Rünnati korduvalt kogu rindejoone ulatuses ja tankide toel, kuid kaitset murda ei suudetud. Nähes, et kaitseliin on liiga tugevalt kindlustatud ja sakslased panevad meeleheitlikult vastu, otsustati minna kaitseliinist ümbert – mere kaudu. 11.okt. maabusid nõukogude väed amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid rannas kaitsel olevad väiksemad üksused märkasid dessanti varakult ja häirekorras toodi sinna kohale 67. gren.rüg. 2. pataljon ja 23. tagavarapataljon - mõlemad 23. jalaväediviisist. Saksa üksused lõid Kaugatumas maale tulnud üksused tagasi merre. Tegelikult oli algusest peale selge, et sillapea loomine Kaugatumas ei õnnestu ja nõukogude komandöride jäärapäisus läks maksma paljude sõdurite elu. Saksa andmeil võeti seal vaid 20 vangi. 23.Jalaväediviisi staap, mis oli antud hetkel ka kogu kaitse koordineerijaks viis häirekorda ka poolsaare lõunaosas asuva 323. gren.rüg.-i, kelle staap asus sel hetkel Lõpe külas. Samal päeval üritasid nõukogude väed veel teist dessanti. Seekord oli valitud maabumiskohaks Vintri rand ja dessandi teostajateks 300. Eesti laskurpolgu mehed. Valvelaevade kaitse all läheneti rannale ja mehed saadeti alustelt maha 400 meetrit enne rannajoont. Kuid ka sel korral kordus sama lugu. Sakslased olid valmis ja dessanti tervitati marulise tulega. Üle meres kahlavate meeste peade arenes kahurväeduell, milles üheks osapooleks olid punalaevastiku laevad ja teiselt poolt sakslaste õhutõrjekahurite grupp “Fröhlich” ning 239. mereväe õhutõrjekahurite pataljon. Jalaväeosadest olid rannikul kaitses 218. Jalaväediviisi 386.gren.rügement ja 218. pioneerpataljon ning jalaväelastena ka 532. mereväe suurtükipataljoni mehed. Jõudude ülekaal oli ka selles dessandis kaitsjate poolel. Peale punalaevasiku aluste sunnitud lahkumist korjasid sakslased merest välja 450 eestlasest punaväelast. Nendest 200 olid saanud surma ja 250 võeti vangi.
12. okt. 1944 ründasid punaväed Arista liini kogu päeva, kuid tulemusteta. Eulenburgi grupp pidas vastu. Samal ajal evakueerisid sakslased 218. Jalaväediviisi staabi ja sama diviisi 218. varustuspataljoni Ventspilsi. Lahkus ka diviisi komandör kindralleitnant Viktor Lang. Sõrve jäänud 218. jalaväediviisi osade juhtimise võttis üle sama diviisi 323. gren.rüg. staap, mis oli üle toodud Lõupõllu külla. 13. okt. 1944 möödus ilma suuremate lahinguteta, kuid 14. okt. ründasid nõuk. väed Arista liini kahes laines. Rinne pidas vastu. 15. ja 16. okt. olid ka suhteliselt vaiksed lahingutegevuse koha pealt. Kuid mõlemad pooled kasutasid seda aega oma vägede ümberpaigutamiseks. Sakslased võtsid rindelt maha seal kaitsel olnud ja raskeid lahinguid pidanud 23. jalaväediviisi osad koondnime all võitlusgrupp “Eulenburg” ja kaitse mehitati 218. jalaväediviisi osadega koondnime all võitlusgrupp “Reuter”, keda kamandas 386. Grenaderide rügemendi komandör, rüütliristi kandja Oberst Joachim Reuter. Antud gruppi kuulus 386. gren.rügement ja 323. gren.rüg. 1. pataljon. Vaevalt sai uus vahetus kaevikutes oma kohad sisse võtta, kui 17. okt. tuli neil tõrjuda juba tugevat nõuk. rünnakut. Ka seekord jäi rinne püsima samas kohas. 18. okt. 1944 tegid ka punased komandörid ümberkorraldusi oma rünnakuplaanides ja 19. okt. algas suurrünnak. Rünnakule eelnesid mitme tunni jooksul ründelennukite IL-2 eskadrillide rünnakud kaitseliinile. Sellega olid kaevikuliinid juba põhjalikult segi löödud. Järgnes rünnak suurtükitule ja tankide toetusel kogu kaitseliini pikkusel. Seekord surusid punaarmee üksused end saksa kaevikutesse sisse ja algas äge lähivõitlus. Paljudes kohtades olid ründajad juba läbi kaitse, kui 323. rügemendi varus olnud pataljonid tulid vasturünnakule. Vasturünnakuga suudeti küll sissemurrud riivistada ja ründajad kaevikutest välja lüüa, kuid kohe alustas punaarmee uut rünnakut värskete väeosadega ja selle rünnaku tõrjumiseks sakslastel reserve enam ei olnud.
Ranna kaitseliin 20.-21. okt. 1944
Arista kaitseliinilt taganema löödud väeosad taandusid kiirelt rajatud Ranna kaitseliini taha (nõuk. Pitsinina-Mõisaküla-Kaasiku joon), mida kaitses väga kirju seltskond, mis oli kokku pandud erinevatest väiksematest mereväe ja maavägede üksustest. Kaitse põhijõuks oli mereväe õhutõrjepataljon 239 oma kahuritega ja kaitseliini juhiks oli sama pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz. Samal ajal hakati rajama ka uut kaitseliini – Leo liini. Tiivustatuna oma võidust Arista liinil ründasid nõukogude väed kohe ka Ranna liini. 20. oktoobril suudeti kõik rünnakud tagasi lüüa, kuid 21. oktoobril surusid ründajad oma tankikiilu läbi kaitse vasaku tiiva. Õhtuks jõudsid läbi murdnud tankid juba Teesoo talust põhjas asuva metsani. Järgmisel hommikul kogus korvetikapten Schulz veel Ranna liinil kaitsel olevad üksused rünnakuks lääne suunas, üritades läbimurdnud väeosadel ühendus oma tagalaga ära lõigata ja nad kotti võtta. Julge vasturünnak tuli punaarmeele ootamatult ja sel oli esialgu ka edu. Jõudnud peaaegu läänerannikuni välja, jäädi aga tugeva nõukogude vasturünnaku alla ja seda enam peatada ei suudetud. Sellega oli saksa vägede kaitse Ranna liinil murtud ja taganeti kiirelt Leo liini taha, et ise pääseda sissepiiramisest.
Leo kaitseliin 23.okt.-16.nov. 1944
Vastupealetungist Ranna liinil oli aga niipalju kasu, et peale tungivad nõuk. väed viidi sellega teatud segadusse ja jõudnud välja Leo liinile (Lõpe-Kaimri), nad kohe rünnakutega ei alustatud. 23. okt.1944 õhtul maabusid Sõrves saksa 12. Luftwaffe-Feld-Division ehk 12. lennuväe väli-jalaväediviisi üksused. Nendeks oli Lw.Jgr.Rgt. 23 Stab und Rgts.Einheiten ehk 23. lennuväe jäägrirügemendi staap koos staabikompaniiga, II./Lw.Jgr.Rgt. 23 ehk sama rügemendi teine pataljon ja Füs.Batl. 12 (Lw.) ehk 12. Lennuväe luurepataljon. Saabunud värske täiendus suunati kohe Leo liini kaitsekraavidesse kaitseliini keskosas. Peatselt saabusid samast diviisist veel kaks pataljoni. I./Lw.Jgr.Rgt. 24 ehk lennuväe jäägerrügemendi 24. 1.pataljon; Stab Lw.Jgr.Rgt. 25 ehk Lennuväe jäägerrügemendi 25. Staap; I./Lw.Jgr.Rgt. 25 ehk Lennuväe jäägerrügemendi 25. 1.pataljon. Samas tuli Sõrve kaitset juhtinud staabile masendav teade Hitleri seisukohast, et ta ei kavatse Sõrvet maha jätta. Juurde saadetud täiendus selle ülesande täitmiseks, oli aga naeruväärselt väike ja kõigile oli selge, et kaitsekraavides istuvad sõdurid oli jäetud saatuse hooleks. 24. oktoobril asusid Leo liini ründama kaks värsket nõukogude laskurdiviisi kogu rinde pikkuselt. Rinde keskosas suudetigi mitmes kohas sakslaste kaevikutesse sisse murda, kuid äsja saabunud lennuväe jalaväeosad suutsid nad lähivõitluses tagasi lüüa. See rünnak läks aga punaväele kalliks maksma, sest värsked üksused lausa sulasid kaitsjate tules ja järgnevatel päevadel suuremat pealetungi ette ei võetud. Olid vaid väiksemad kokkupõrked. 29.okt. murdsid punaväed sisse saksa 323. gren.rügemendi 1. pataljoni rindesse, kus toimus lahing vihase käsitsivõitluseni välja. Sakslased suutsid oma positsioonidele tagasi minna ja taastasid rindejoone. Samas saabus Sõrve ka kauaoodatud täiendust raske kahurväe ja õhutõrjekahurite osas. I./A.R. 289 ehk Suurtükirügemendi 289 1.pataljon ja õhutõrjeüksustest toodi Sõrve osaliselt Flak-Abteilung 127 ehk Õhutõrjepataljon 127 nelja patarei tugevuses. Selles üksuses teenisid ka mõnikümmend alaealist Eesti poissi, kellest kolme autasustati vapruse eest Sõrve lahingutes raudristiga. Saabus ka jalaväge - I./G.R. 435 ehk Grenaderirügemendi 435 1.pataljon Kuramaa 215. Jalaväediviisist. 30. oktoobril tegi punaarmee jõulise rünnaku kaitseliini keskosas. Põhiliselt lennuväe jalaväelastest koosnev võitlusgrupp “Jordan” (25. Lennuväe jäägrirügemendi komandöri Oberst Günther Jordani juhtimisel) lõi selle aga edukalt tagasi. 31.okt.-06.nov.1944 oli Sõrves suhteliselt rahulik periood. Mõlemad pooled kasutasid seda aega oma lahingutes tugevalt räsida saanud üksuste kordaseadmiseks. Sõrves olevate vägede staap aga kasutas vaba hetke ja saatis ülemjuhatusele korduvalt ettepanekuid Sõrvest evakueerumiseks. 08.-12.nov. 1944 evakueeritigi 12. Lennuväe väli-jalaväediviisi üksused tagasi Kuramaale.
Otsustav lahing ja taganemine Leo liinilt Torkenhofi liinile. 17.nov.-20.nov.1944
Eelnevatel rahulikel päevadel olid sakslased oma kaitse Leo liinil ümber korraldanud kahte sektorisse. Idapoolse sektori kaitset juhtis 323. gren.rüg. staap, kellele allusid 1. pataljon 397. gren.rüg. ja 1. pataljon 67. gren.rügemendist. Läänepoolse sektori kaitset korraldas aga 67. grn.rüg. staap ja temale allusid 67. gren.rüg. 2. pataljon ja 23. luurepataljon.
18.nov. 1944 hommikul kell 07.50 algas sakslaste positsioonide pihta Leo liinil selline suurtükituli, mida Sõrve ei olnud varem näinud. 990 kahurit erinevatest kaliibritest tulistas 3,5 km pikkust kaitseliini. Mürsuplahvatused kündsid kaevikud segi, kommunikatsiooniliinid hävinesid kõik. Kui hajus kanonaadi suits saabusid laine laine järel ründelennukid, kes külvasid kaitsjad üle hävitava tulega. Ründelennukid tiirlesid pidevalt kaitseliini kohal ka siis, kui korraga alustasid tormijooksu Leo liinile 4 nõukogude laskurpolku 109. laskurkorpusest. Kaks polku samast korpusest jäid esialgu teise laine tarvis reservi. Koos laskurpolkudega ründasid ka 27. tankipolk ja 47. tankipolk. See oli 3,5 km pikkuse rinde kohta tohutu laviin. 64. kaardiväe laskurdiviis ja 249. eesti laskurdiviis olid rünnaku lähtealustel varus. Kui esimene ründajate laine takerdus kaitsesse, siis teine laine ründas kohe üle nende.
Hästi ettevalmistatud suurrünnak kulges algusest peale edukalt. Saksa kaitsesse murti mitmes kohas sügavale sisse. Idapoolses sektoris murdsid punaarmeelased rinde Kaimri küla juures ja lõid kiilu kaitsel olevate saksa pataljonide (I/GR397 ja I/GR67) vahele. Nad arendasid pealetungi edasi mööda maanteed ja õhtuks jõudsid Hindu külani. Siin peatati nad aga kiirelt rajatud kaitse poolt. Hindus olid kaitsel 323. gren.rüg.-i 1. pataljon ja kiirelt formeeritud nn. häirekompanii, kuhu oli koondatud kõik saadaolevad vabad sõdurid, kes relva kanda suutsid.
Leo liini keskosa kaitsnud 23. luurepataljon aga purustati täielikult. Punaarmee sõitis sellest üksusest üle nagu teerulliga ja saksa kaitse olukorda päästis vaid asjaolu, et piirkond oli metsane ja ilma teedeta, mis takistas vägede kiiret edasiliikumist.
Läänesektoris lõid ründajad kontsentreeritud tankirünnakuga rindest läbi Lausa küla juures. Kasutades Lõupõllu-Lõu teed möödusid nad 67. gren.rüg. 2. pataljoni positsioonidest ja liikusid kiirelt Lõupõllu peale. Lõupõllus aga asusid rinnet toetava 23. suurtükirügemendi patareide positsioonid ja 397. grenaderirügemendi staap. Õhtuks olid punaarmee eelväed juba staabi “ukse peale koputamas” ja sakslastel ei jäänud muud üle, kui kogu staabi personaliga lahingusse minna. Samuti toimis ka 23. suurtükirügement, kes kõik vabad mehed jalaväelastena punaväge peatama saatis. Kuid samal ajal suutis 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei läänepoolse maantee kohal Leo liini hoida. 386. gren.rüg. sai käsu asuda vasturünnaku lähtealustele idapoolse maantee äärde, et siis vasturünnakuga taastada algne rindejoon. Pidevalt uut lisainfot saades leidis aga Sõrve vägede juhtkond, et olemasolevate nõrkade jõududega seda situatsiooni enam ei paranda ja kõigile veel kaitsel olevatele üksustele anti korraldus taganeda Leo liini varupositsioonile, mis kulges Teesoost Lausani. Nõukogude vägede sidumiseks läks 323 gren.rüg. 1. pataljon vasturünnakule suunaga loodesse ja üllatades punaarmeelasi saavutas teatud edu. Sellega anti võimalus Leo liinil veel elus olevatel meestel tõmbuta tagasi Teesoo – Lausa joonele. Kuid tegelikkuses oli ka see varupositsioon juba mitmest kohast punaarmee üksuste poolt ületatud ja taganedes ettenähud positsioonidele tuli sakslastel kohe alustada kindla rindejoone taastamisega. Aga see ülesanne ei olnud keedete killast.. Uue kaitseliini läänesektorit asus kaitsma võitlusgrupp “Scharlow”, mis koosnes põhiliselt 397. gren.rüg. meestest. Grupile lisati veel 329. mereväe õhutõrjepataljoni 1. patarei ja 531. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Kaks kompaniid merejalaväelasi sellest pataljonist ja mõned 23. luurepataljonist ellujäänud mehed võtsid ette vasturünnaku punavägede sissemurru vastu Ingelandi ja Lõupõllu vahelisel alal. Algul saavutati edu, kuid ründajate read sulasid kokku ja rünnak jäi pidama varupositsiooni joonele. Sarnaseks kujunes ka 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei meeste poolt ette võetud vasturünnak. Nad läksid jalaväelastena rünnakule Lausast suunaga itta. Laomardi juures asusid kaitsele 23. pioneerpataljon ja mereväe pioneeridest koosnev võitlusgrupp. Ka nemad olid oma vastupealetungidega edukad ja kindlustasid kaitseliini selles piirkonnas. 19.nov.1944 hommikuks kujunenud olukord tundus juba lootustandvana, sest üldjoontes olid sakslased suutnud rajada kaitse uuel positsioonil.
Päevavalguse saabudes 19.nov.1944 alustasid nõukogude väed oma rünnakut aga endise hooga. Sakslastel reservid praktiliselt puudusid. Seega võis kaitse murdumine ükskõik millises punktis kujuneda katastroofiks. Esimene rünnak oli suunatud rinde idapoolse tiiva vastu umbes 2,5 km. laiusel alal. Võitlusgrupp “Reuter” (386.gren.rüg. ja 323. gren.rüg. 1.pat.) pidas puudulikult kindlustatud kaitsejoonel vastu ja lõi rünnakud tagasi. Järgmise tugeva rünnaku suunas punaarmee aga rinde suhteliselt nõrgalt kaitstud keskosasse ja lõi sealt läbi. Seejärel keerasid nad oma rünnakusuuna läände eesmärgiga piirata sisse läänesektorit kaitsvad sakslaste üksused. Lääne sektori tiiba kaitsnud mereväe õhutõrje mehed (329.M.Õ.P. 2.patarei) panid visalt vastu Lõopõllu suunas arenevale nõukogude rünnakule, kuid jõud olid ebavõrdsed ja tuli taganeda lääneranniku suunas. Lõupõllus asus kogu läänesektorit kaitsva võitlusgrupi “Scharlow” staap ja samuti 23. suurtükirügemendi staap. Kui nõukogude rünnakukiil lähenes Lõupõllule põhja poolt, astusid neile vastu kõik mehed kes saadaval olid. 23. suurtükirügemendi positsioonidest oli saanud rindejoon ja rasked suurtükid asusid tulistama ründajaid otsesihtimisega. Vahepeal arenes rünnak käsitsivõitluseks ja tajudes Lõupõllu teeristi strateegilist tähtsust, andis 23. suurtükirügemendi komandör käsu jätkata tulistamist otsesihtimisega, olenemata sellest, et see võis tappa ka omi. Kokku tulistati selles lahingus 400 rasket mürsku ja lõpuks jäi Lõupõllu ikkagi sakslaste kätte. Loobudes Lõupõllust keerasid punakomandörid oma järgmise rünnaku, läbi tekkinud rindeaugu, suunaga Ingelandi peale. Seal suutsid nad ümber piirata 23. pioneeripataljoni ja 531. mereväe suurtükipataljoni meeste kaitselõigu. Kaitsjad oma positsioonidelt ei lahkunud ja panid visalt vastu, hoolimata sellest, et mõni päev tagasi tammelehisega rüütliristi juurde autasustatud 531. mereväe suurtükipataljoni 32 aastane komandör korvetikapten Hans Hossfeld sai tankimürsust täistabamuse ja hukkus. Kuid ka ründajate jõud hakkas raugema ja piiramisrõngas olevaid üksusi hävitada ei suudetud. 23. jalaväediviisi 68. Luurerügemendi staabile allutati nüüd 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena ja viidi Medliselt üle Jõupõldu, et tugevdada võitlusgrupi “Scharlow” vasakut tiiba.
18. nov.1944 üritasid 300. eesti laskurpolgu osad järjekordset dessanti sakslaste kaitse selja taga Teesoos. Kuid sakslased olid selleks jälle valmis. Juba kell 9.00 teatati mereväe valvekaatrite pealt, et Roomassaarest väljus 60-st alusest koosnev dessandi laevastik. Kell 09.45 ründasid nõukogude ründelennukite IL-2 eskadrillid Mõntu ja Sääre piirkonda. Kõik saksa üksused viidi kohe häireolukorda. Laevastikugrupp “Sonnema” toodi kiirelt ohupiirkonda ja avastanud sel rannakaitset tulistavad 4 nõukogude kahurpaati, asuti kohe võitlusse. Tabamusi saanud nõukogude kahurpaadid taganesid Kuressaare suunas. Sõrve rannikule lähenesid ka laevastiku suurtükipraamide flotill “Schaecke” ja 5. S-flotill. Sellega nurjati dessandikatse juba eos. Siis üritasid punaväed maandada dessanti Vintri ja seejärel Kaimri piirkonnas, kuid ka see ei õnnestunud.
19.nov.1944 muutus olukord kaitseliinil kriitiliseks. Nõukogude väed olid suutnud jälle rindest läbi murda ja ähvardasid ümber piirata võitlusgruppi “Reuter” ja suurtükiväe idapoolseid positsioone. Et päästa idapoolset kaitsesektorit kaitsvaid vägesid täielikust hävingust, tegi Sõrve kaitse peastaap otsuse üldisest taganemisest järgmisele kaitseliinile – Torkenhofi liinile (Torkenhof – Riegel) (Torgu?). Kuid taganemine pidi toimuma kindla plaani järgi ja järkjärgult, et tagada vägede ümbergrupeerimise võimalus uuel kaitseliinil. Kõigepealt alustati raskekahurite üleviimisega uuele positsioonile. Seejärel koondati kogu ülejäänud kahurvägi Jõupõllu ümbrusse, kus kahurid seati lahingkorda. Seejärel jõudis järg ka grenaderide kätte, kes jätsid vaikselt maha oma kaitsekraavid ja liikusid tagala suunas ajutistele positsioonidele. Võitlusgrupp “Reuter” võttis enda alla liini Hainamaast kuni Ingelandini, võitlusgrupp “Scharlow” Ingelandist kuni Lõupõlluni ja 68. rüg. staabi poolt juhitud võitlusgrupp Lõupõllust kuni Kullini. 20.nov.1944 ründas 7. nõukogude laskurpolk sakslasi nende ajutisel positsioonil. Osa väiksemaid üksusi olid jäänud nn. julgestuseks veel vanade kahuripositsioonide juurde. Nemad võtsidki rünnaku kõigepealt vastu, kuid suruti kiirelt taganema. Võitlusgrupi “Reuter” joonel aga varises nõukogude rünnak kokku. Seejärel kasutasid ründajad läbiproovitud taktikat ja suunasid uue rünnaku rindejoone metsasesse keskosasse. Vaatamata sakslaste visale vastupanule, suutsid nad ka seekord sealt Lausamaa juures läbi murda, kuigi väiksemate üksustega. Nii olidki nad järsku võitlusgrupi “Scharlow” staabi juures ja staabi meeskonnal tuli ise nende vastu võitlusse minna.
Kuid oma põhilöögi andsid punaväed Lõupõllu ja Kulli vahele, kus nad suutsid läbi murda laial alal. Õhtupoolikul olid läbimurdnud väed jõudnud juba Kaunispea mõisani ja Kiltri külani, kus neile astus vastu kiirelt, põhiliselt suurtükiväelastest moodustatud “häireüksus”. Siin õnnestus läbimurdnud punaväed ajutiselt peatada ja seda põhiliselt tänu suurtükkide efektsele tulele. Pimeduse saabudes maabus Sõrves lisajõude. Kuramaalt toodi kohale teine pataljon 81. jalaväediviisi 189. Grenaderirügemendist II./G.R. 189. Esialgu paigutati nad Hauge piirkonda.
Öösel vastu 21. novembrit algas taas vägede liikumine Torkenhofi liinile. Ülesanne ei olnud kergete killast. Suurtükiväge tuli liigutada nii, et säiliks võimalus toetada tulega rinnet, ükskõik kus ka läbimurre toimuks. Taganemise käigus tuli läbi viia väeüksuste täielik reorganiseerimine, sest pidevalt kaitselahinguid pidavad üksused olid verest tühjaks jooksmas. Osad pataljonid oli hävinud peaaegu täiesti ja need tuli täiendada ja taastada nende lahinguvõime. Idapoolse kaitsesektori nõrgenemise hinnaga toodi sealt ära 2 pataljoni ja paigutati rinde keskossa. Nendest pidid saama mobiilsed pataljonid, mida võimalik kiiresti ümber paigutada ja nad varustati veoautodega. Õnneks punaväed öösel taganevaid sakslasi ei rünnanud ja 21.nov.1944 hommikuks kell 8.00 olid kõik saksa üksused taganenud Torkenhofi liinile (nõuk. Türju-Torgu-Iide-Mäebe joon).
Torkenhofi liin 21.nov.-23.nov. 1944
Seekord jagati kaitseliin kolme sektorisse. Igat neist asus kaitsma umbes rügemendi suurune võitlusgrupp. Idasektorit kaitses 386. gren.rüg., mis oli tugevdatud kiirelt kokku pandud abiüksusega kõikvõimalikest Sõrves käepärast olevatest sõduritest. Sektori kaitse juhiks oli Oberst (kolonel) Reuter. Kesksektorit asusid kaitsma 1. pataljon 323. gren.rüg. ja 1. pataljon 397. gren.rüg. Kaitset juhtis Oberst von Vitinghoff. Läänesektorit asus kaitsma üksus, kuhu koguti kokku kõik, mis veel 23. Jalaväediviisist järgi oli. Kokku saadi ühe nõrga rügemendi jagu mehi. Läänesektori kaitset juhtis 23. jalaväediviisi komandör ja kogu Lääne-Eesti saarte kaitset juhtinud kindralleitnant Schirmer ise. Rinde taha varru jäid 435. gren.rüg.1. pataljon 215. jalaväediviisist ja 189. gren.rüg. 2. pataljon 81. jalaväediviisist. Likvideeriti kõik Sõrve pinnal asuvad varustuse ja teeninduse üksused ja mehed saadeti kaitseliini üksuste täienduseks. Tagalasse lubati jääda vaid raskelt haavatutel, kes relva kanda ei suutnud. Kaevikutes olevatele grenaderidele andsid suurtükitule toetust erinevates kaliibrites ja erinevatest üksustest pärit kahurid, mida oli sakslastel selleks momendiks Sõrves säilinud veel umbes 15 patarei jagu. Lisaks neile oli veel õhutõrjekahureid ja mõned säilinud iseliikuvad suurtükid 202. rünnaksuurtükkide pataljonist. Vajadusel anti suurtükitule toetust ka merel seisvatelt laevadelt.
21.nov.1944 alustasid nõukogude väed kohe rünnakuid ka Torkenhofi liini vastu kogu rinde laiuselt. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi kohe vasturünnakutega tagasi. Liin pidas vastu. 22.nov. 1944 hommikul alustasid punaväed võimsa kanonaadiga. Nad olid suutnud kogu oma võimsa suurtükiväe rindele järgi tuua. Kell 8.00 algas pealetung kogu rindel. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid vihast lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaväega, kuid rinnet suudeti pidada. Rinde keskosas aga, hoolimata Oberst Vitinghoffi juhitud pataljonide ennastsalgavast võitlusest, lõid punaarmeelased rindest läbi Soodevahe piirkonnas. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. gren.rüg. 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid läbimurdnud väed surutud tagasi rindejoonele Soodevahes.
23.nov.1944 ründasid nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Kõigile oli selge, et taganeda ei ole kuhugi. Tänu merelt saadud tugevale tuletoetusele pidas rinne vastu ja ei liikunud tahapoole meetritki. Kuid saksa komandöride silme all kuivasid nende grenaderide read kokku ja oli selge, et nii see edasi kesta ei saa. Hoolimata Hitleri soovitusest kaitsta Sõrvet viimase mehe ja viimase kuulini, võeti vastu otsus vägede evakueerimiseks Sõrvest. Ülemjuhatusele edastati maa- ja mereväe koostöös juba varem valmis tehtud evakueerimise plaan koodnimega “Dolphin”. Armeegrupi “Nord” peastaabist oli juhtivaid ohvitsere saabunud Sõrve olukorraga tutvuma. Leiti, et olukord on kriitiline ja 23. jalaväediviisi komandör kindralleitnant Schirmer sai loa alustada vägede evakueerimisega. Esialgse plaani kohaselt pidi evakuatsioon aega võtma kaks ööd. Kuna kaitsjaid Sõrves oli jäänud eeldatust tunduvalt vähemaks ja merevägi leidis, et nad on selleks võimelised, otsustati evakueeruda ühe öö jooksul.
Olukord muutus aga sellegi poolest kriitiliseks. Kell 11.00 teatati, et nõukogude teine rünnak on murdnud Torkenhofi kaitsejoone. Idasektorit kaitsnud Oberst Reuter teatas, et ta on suutnud rünnaku tagasi lüüa idapoolse maantee piirkonnas, kuid kaitse purustati mere ääres ja vastane on tunginud juba Mõntu mõisani. Rinde keskosas suutis 64. kaardiväe laskurdiviis minna läbi rinde kahes kohas ja liikus Kuhussadu suunas. Läänesektoris murdsid punavägede tankid samuti rindest läbi. Sakslaste õnneks suutsid nad peatada suurema osa ründavast jalaväest. Ootamatult oli 4 nõukogude tanki Tammunas, kus asus välisidumispunkt. Haavatud grenaderid suutsid aga need tankirusikatega purustada. Üle kogu rindejoone käis äge võitlus, kus rindejoon muutus kogu aeg. Näiteks Türjus vahetas kaitsjate kaevikuliin peremeest neljal korral. Kuid pimeduse saabudes oli Torkenhofi liin lõpuks nõukogude vägede käes. 435. gren.rüg. 1.pataljon, mis siiani oli põhiliselt varus, teostas vasturünnakuid lõunasse viivate teede piirkonnas, et takistada vaenlase kiiret edasiliikumist mööda maanteed. Maantee teeristi piirkonnas suudeti ründajad isegi ajutiselt tagasi paisata.
Evakuatsioon
Novembris on õhtud pimedad ja pimeduse saabumisega algas kohe ka evakuatsioon. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks “Edelstahli” kaitseliinile, mis asus Läbaru-Kuhusaadu-Karuste joonel. Kuna Mõntu oli langenud vaenlase kätte, siis kaks laadimispunkti olid loodud Sääre piirkonnas, üks idas, teine läänes. Oberst Reuteri võitlusgrupp mehitas nende laadimispunktide kaitseks kaitseliini “Eisernes Tor”.
Evakuatsiooniplaan sätestas üksuste laevadele mineku järjekorra ja kindlad põhimõtted varustuse kaasa võtmise osas. Üldjoontes oli lubatud kaasa võtta vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona ja suurtükiväe üksustel vaid kahurid. Ülejäänud varustus tuli võimaluse korral hävitada või lihtsalt maha jätta. Evakuatsioon algas kell 19.00. Esmajärjekorras laaditi praamidele haavatud. Halvenenud ilm segas oluliselt ajagraafikust kinni pidamist ja laevadele minek kujunes raskemaks kui oli planeeritud. Oberst Reuteri võitlusgrupp sai ülesande püsida “Eisernes Tor” liinil kuni kell 03.15-ni. Oberst Vietinghoff ja kindralleitnant Schirmer pidid püsima “Edelstahli” liinil kuni 23.00-ni. Siis asusid grenaderid vaikselt teele Sääre suunas, et minna neile määratud praamidele. Taandumist jäid katma vaid mõnemehelised kattegrupid, kes taganesid hiljem. Kuigi öö oli muutunud põlevast varustusest ja tehnikast valgeks ei taibanud punavägede komandörid sakslaste õnneks, mis tol ööl oli toimumas. Evakueeruvate vägede vastu suuremaid rünnakuid ette ei võetud. Kell 05.40 olid kõik staabid ja suuremad üksused Sõrvest lahkunud. Siis alustas laevadele minekut Oberst Reuteri võitlusgrupp. Kell 06.15 läks laevadele viimane Sõrvest lahkuv üksus 128. maabumispioneeride pataljon. Kahe viimase veel säilinud iseliikuva suurtüki meeskonnad lasid oma soomusmasinad õhku ja lahkusid viimasele praamile. Viimase praamiga lahkus ka 128. maabumispioneeride pat. komandör, kelle raporti kohaselt ühtegi saksa sõdurit Sõrve maha ei jäänud.
Kui jätta mainimata mõned väiksemad raskused, võib sakslaste evakueerumist Sõrvest pidada igati õnnestunuks. Kuramaale toimetati 4694 sõdurit, kümme suurtükki ja 15 tonni sõjaväele eriti väärtuslikku varustust. Evakueerumisel hukkus üks suurem maabumispraam, kaks väiksemat maabumispraami ja 60 maabumispioneeride rünnakpaati, millest 49 olid varustatud mootoriga. Halb ilm raskendas tunduvalt laevadele minekut Sõrves, kuid samas kaitses halb nähtavus ja madal pilvitus lahkuvaid praame tugeva nõukogude lennuväe ja suurtükiväe rünnakute eest.


Viimati muutis Arensburger, 04 Sept, 2004 14:14, muudetud 4 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Aug, 2004 15:04 
Saksa rünnakpaadi (Sturmboot) pioneerid veeskavad paati
Pilt


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2004 12:14 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Mõned näited Saksa maabumispioneeride ja rünnakpaatide pioneeride käsutuses olevast tehnikast Eesti saartel.

Pilt
Marinefährprahm F 115

Pilt
Pionierlandungsboot PiLB 405

Pilt
Siebelfähre (Heer), bewaffnet

Pilt
Siebelfähre SF 161

Pilt
Siebelfähre von Pioniersturmbooten gezogen

Pilt
Pilt
Pilt
Sturmboote

Pilt
Land-Wasser-Schlepper LWS 300


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Aug, 2004 21:36 
Tere,

Väga detailne ja üpris asjalik ülevaade. Detaile kommenteerida siiski kahjuks ei oska. Kuid tekkis küsimus, millised olid teksti koostamisel kasutatud peamised allikad? Ja üks ettepanek on ka, nimelt võiks nende lahingute kohta vaadata ühtlasi nõukogude eesti-keelsest kirjandusest. Vaevalt seal palju väärtusliku materjali on, aga midagi vast siiski.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 26 Aug, 2004 21:23 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Schwere Panzerjäger Kompanie 751 . Millist relvastust omas see üksus Saaremaal olles? Sel ajahetkel oli tavaline, et Schwere Panzerjäger Abteilung-id omasid relvastuses Marder ja Ferdinand tüüpi iseliikuvaid suurtükke. Kas kellelgi on mingit infot sellel teemal?
http://www.achtungpanzer.bos.ru/video/ferdi.mpg (Näide Ferdinandist)

Marder
Pilt


Viimati muutis Arensburger, 26 Aug, 2004 22:09, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 26 Aug, 2004 22:08 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Mõned näited Sturmgeschütz-idest. Taolised riistad olid sakslastel ka Saaremaal.
http://www.achtungpanzer.bos.ru/video/stug.mpg
http://www.achtungpanzer.bos.ru/video/stug3w.mpg

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Aug, 2004 11:33 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3091
Arensburger kirjutas:
Schwere Panzerjäger Kompanie 751 . Millist relvastust omas see üksus Saaremaal olles? Sel ajahetkel oli tavaline, et Schwere Panzerjäger Abteilung-id omasid relvastuses Marder ja Ferdinand tüüpi iseliikuvaid suurtükke. Kas kellelgi on mingit infot sellel teemal?


no ferdinandi võid rahulikult nimekirjast maha tõmmata, eestis seda liiki masinaid ei olnud 100%. Juured antud masinate siinolekust kasvavad nõukogude poole kirjandusest, kus iga liikursuurtükk on ferdinand. Tegemist on tüüpilise vastapoole masinate mittetundmisega. Kurjad keeled räägivad aga, et liikursuurtükkidest ainult ferdinandi hävitamise eest sai medali või raha, nii et mine tea, kas tegemist on ikka teadmatusega... ;)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Sept, 2004 23:33 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Seoses Sõrve lahingutega liigub Saaremaal ringi erinevaid legende (või kunagisi kuulujutte) siin sõdinud sakslaste kohta.
Räägitakse ka sakslaste tankide suurest arvust. Kunagi oli Kuressaare lossis isegi välja pandud üks lõhkine Paki või siis Stug-i toru. Kiri juure ütles selle aga kuulunud olevat saksa tankile.
Üks lugu, mida olen juba varem korduvalt kuulnud ja mõni nädal tagasi ühe Sõrve elaniku poolt mulle jälle üle räägiti jutustab sellest, et sakslastega koos olla Sõrves sõdinud "vlassovlased" ja need olla olnud need kõige kangemad sõjamehed. Keegi teadis, et nad olla omavahel rääkinud ukraina keeles ja seeläbi on nad vist olnud Doni kasakad. Nad olla kandnud saksa mundrit, kuid kraenurkades olnud punased lõkmed. Ja kõige lõpuks olla nad olnud Sääre tuletorni juures juba kaelani vees ja ikka tulistanud vastu ja ennast vangi ei olevat andnud.
Mida sellest rahvapärimusest arvata?
Tavaliselt on sellistel lugudel ka mingi tõene alge, kuid asjatundmatute lisandite lisandudes saab sellest lihtsalt üks muinasjutt.
Kui prooviks seda lahata?
Venelased Saaremaal sakslaste poolel? Väeosana kohe kindlasti mitte!!! Kuid paljude saksa üksuste juures kasutasid sakslased Hilfswillige-id või lühendatult HIWI-sid. Eesti keeles oleks nad nagu vabatahtlikud abistajad kui sellised. (http://www.ostbataillon.by.ru/home.htm siit saab lisainfot) Reeglina nad relvi ei kandnud, kuid olid riietatud saksa vormi ja tegid väeosade juures igasugu abitöid. Enamuses olid sellised "vene abistajad" tegevad just ehitus-, pioneeri-, FLAKi- ja mitmesuguste muude mitte otseselt rindeüksuste juures. Saaremaal oli aga taolisi üksusi külluses. Ja on ka teada, et meeste puudusel anti kõigile relvad kätte, kes seda aga kanda jõudsid. Ja punase lõkme mehi oli Sõrves ka kaitsekraavides. Nimelt kandsid neid õhutõrjeüksuste (FLAK) mehed.
Muidugi jääb õhku intrigeeriv küsimus - kas sakslased jätsid meelega venelased maha, sest praamid olid niigi ülekoormatud? Või võis tegu olla keeleparjäärist tingitud arusaamatusega ja maha jäädi kogemata?

Toon mõned näited erinevatest mundritest, milliste kandjad, Sõrves olude sunnil, kõik kaitsekraavides jalaväelastena olid sunnitud võitlema.

Kõigepealt need intrigeerivad punased lõkmed
Pilt
Pildil õhutõrjevägede (FLAK) allohvitser
Pilt
veel flakimeeste mundrinäiteid

Võrdluseks näide tavalisest Wehrmachti jalavädiviiside sõduri mundrist
PiltOberschütze Pilt Pilt

Kuid Saaremaal sõdis vapralt ka suur arv mereväe maaväelasi. Tavaliselt peeti neid ranniku suurtükiväelasi väheväärtuslikeks sõduriteks. Kuid Saaremaal suutsid need mehed tõestada vastupidist. Neist moodustati isegi mereväelaste löögiüksusi ("Marine-Stosstrupp-Abteilung"), millised oma võitlustega mereväele au tõid.
Mõned näited ka nende meeste mundritest.
PiltObermaat mereväe rannikusuurtükiväest
Pilt

Osad mereväe üksuste mehed kandsid ka sellist vormi. Näiteks maabumispraamide üksused jne.
Pilt Signalgefreiter mereväe maabumisüksusest


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Sept, 2004 13:05 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Panen lisaks ka ühe omameisterdatud kaardi, mis peaks üldplaanis ära näitama sakslaste kaitseliinide ligilähedsed asukohad Sõrves 1944.

Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Sept, 2004 13:44 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Jaan, 2004 10:26
Postitusi: 16
Ei julge kyll väga vaielda, aga mis paneb arvama, et Sõrves ei võinud olla ka ROA (Russkaia Osvoditelnaia Armiia) võitlejaid, keda siis kindral Vlassovi järgi ka vlassovlasteks kutsuti ?
kuna hetkel on suhteliselt kiire, siis lisaks siia vaid lingi :

http://axis101.bizland.com/EasternVolunteers1.htm

kus siis lehe allpool osas on alapeatykk "Russian Volunteers"

P.S.
Raamatus "Gulagi arhipelaag" kirjutab ka Solzenitsõn nendest, mitmeid kordi ära märkides, et tegemist oli väga vaprate meestega, kes sõdisid viimse hingetõmbeni, et mitte ainult venelaste kätte vangi langeda

_________________
Warning: Trespassers will be shot. Survivors will be shot again.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Sept, 2004 23:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Apr, 2004 14:35
Postitusi: 56
Asukoht: Eesti
Kuivõrd jutt käis 44-ndast aastast, siis need ikkagi ilmselt vlassovlased ei olnud. Nagu ma aru sain, arvasid kohalikud nad vlassovlasteks punaste lõkmete järgi. Minu teada kandsid kõik ida vabatahtlikud (venelased, grusiinid, jne.) alates 1943.a. maikuust tsaariarmee lõkmeid ehk siis siniseid valge triibuga.
Seega on siiski usutav, et need olid lennuväe hiwi-d.

Tervitades
Kunnar


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Sept, 2004 13:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3091
arensburger, kui sa oma allikad ära näitaksid, saaksin ehk midagi veel sulle soovitada või vastavatest kohtadest koopiad teha.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Sept, 2004 15:06 
Allikaid äkki ei olegi? :wink: Aga muidugi tegelikult peame olema tänulikud sellegi eest, mis Arensburger juba postitas, tekst on tõesti väga huvitav.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Sept, 2004 17:52 
Kas allikaks pole mitte "DER LANDSER GROSSBAND" sarjast vihik nr. 585 alapealkirjaga "Bollwerke in der Ostseee" ?

CarlS


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Sept, 2004 21:09 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Mida võiksin öelda oma postituse retsensentidele? Kogu selles loos minu oma originaalset uurimistööd ja avastusi on vast murdosa protsendist. Ka ei pretendeeri ma mingile autorlusele? Samas ei ole mul ka ajaloolase haridust. Olen lihtsalt amatöör, keda antud teema on huvitanud. Enamus minu tehtud tööst koosneb interneti sirvimisest ja interneti vahendusel sarnaste huvidega inimestega suhtlemisest. Minu suurimaks probleemiks on üsna nullilähedane saksa keel. Suurem jagu kirjandust on aga saksakeelne ja seepärast on tulnud kasutada kolmandate isikute poolt info vahendamist. Kuid seejuures on olnud äärmiselt huvitav saadud info võrdlemine ja analüüsimine. Niisiis olen pannud kokku ühe loo, mis minu meelest on kõige suurema tõenäosusega. Samas on minu abilised ja info vahendajad küllalti tõsised inimesed ja ma ei usu, et nad minule mingeid luuletusi on edastanud. Olen lihtsalt palunud abi ja mulle on seda antud.
Siin foorumis aga leian ma, on väga õige koht taolise looga lagedale tulla. Suhtlus on siin anonüümne, kedagi ei saa pretendeerida totaalsele tõele. Kuid mis kõige tähtsam - on võimalik kutsuda üles inimesi mõtlema samal teemal ja alustama diskussiooni. Läbi vaidluste tuleb välja uusi fakte ja versioone ja kui keegi suudab tõestada et midagi on tõene või väär, siis on see ainult teretulnud.
Ühe sõnaga - ära oli tüüdanud see Tehumardi kangelaslahingu heietamine. Eestis nagu Saaremaal sõdimisest muud ei teatagi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 198 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 14  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt