Jaak Raudsepp - kõigi Georgi ristide kavaler

[Arensburger]

Kuna I ilmasõja kohta postitusi vähe, siis mõtlesin, et panen siia üles ühe, 1965.a. väliseestlaste ajakirjas "Meie Tee" ilmunud artikli, ühest I maailmasõja eestlasest kangelasest, kellest meil tänapäeval suurt aimugi ei ole.
I MAAILMASÕJA LAHINGUVÄLJADEL
Alltoodud read viivad meid tagasi ajastusse pool sajandit tagasi, mil käimas oli I maailmasõda. See haaras ka Vene valitsemise all olevat Eestit tema rahvastikuga, kuna ka eestlane pidi haarama relva „püha Venemaa" kaitseks.
Eestlane on ikka olnud hea sõjamees ja kardetav vastane oma vaenlasele, ükskõik kes see parajasti on olnud ja hindamist leidsid nad ka tsaari vägedes, kus neist suur arv tõusis ohvitserideks, mis tuli suuriks kasuks Eesti iseseisvumisel ja maa kaitsmisel punaste hordide vastu. Ka vahvusega paistsid eestlased silma. Ajakirjal "Meie Tee" on hea juhus jutustada ühest I maailmasõja kangelasest, eesti mehest, kes praegu üsna kõrges vanuses elab Rootsis. See mees on Jaak Raudsepp, kes omas ainsa eestlasena I maailmasõjas ülesnäidatud vahvuse eest neli Georgi risti ja samuti neli Georgi auraha, hinnatumaid aumärke, milliseid anti isikliku vapruse eest. Jaak Raudsepp oli kindlasti üks väheseid nelja Georgi risti kavalere kogu Venemaal. Praegugi on tal põgeniku teekonnal kaasas dokumendid, mis kõnelevad ristide ja rahade annetamisest ja vaprusest, mille eest need saadud.
Jaak Raudsepast kirjutasid mitte üksi eesti ajalehed vaid paljud lehed ja ajakirjad üle laia Venemaa, tuues ära tema pilte ja kirjeldusi kangelastegudest lahinguväljadel.
Jaak Raudsepp on Viljandimaa mehi, sündinud Vana Võidus, Tatra talus selle omaniku pojana. Hiljem asus ta isa Jaan Raudsepp perekonnaga Viljandisse, teenides seal aastaid raudteel, kuni kutsuti manala teedele.
Jaak Raudsepp oli õppimas 1913. ja 1914. aastatel Peterburi keiserlikus konservatooriumis prof. Gotte fagoti klassis, kuhu ta oli pääsenud stipendiaadina selleaegse konservatooriumi inspektori, pärastise Tallinna Konservatooriumi direktor prof. Tamme kaasabil. Konservatooriumi direktoriks oli seal siis prof. Glasunov. Temaga koos õppis samas klassis eestlane Kalbek, kes hiljem mängis fagotti Helsingi linna ooperi orkestris ja kes nüüd kuulduste kohaselt surnud. Stipendiumile lisaks vajaliku raha sai Jaak Raudsepp mängudest kaardiväe Izmailovi polgu puhk- ja keelpillide orkestrites. Selle polgu kapellmeistriks oli Janda, kes oli olnud varem troonipärija Aleksei 89. jalaväe Belomorski polgu kapellmeistriks Tallinnas.
1914. a. juuli keskpaiku puhkes I maailmasõda. Paljud olid siis arvamisel, et see kaua ei kesta vast kõige rohkem kolm kuni neli kuud - siis on sakslane võidetud. Olid ju Saksamaa vastased koos Venemaaga suures ülekaalus.
Sama aasta sügisel oleks tulnud sõjaväkke sundaega teenima minna ka J. Raudsepal. Kuna oli teada, et sõjaliinil viibimise aeg vähendab mitmekordselt teenistusaega sundaega teenivail, otsustas ta eelmärgitud kuuldustega arvestades vabatahtlikult sõjaväkke siirduda. Otsus tehtud saigi temast vabatahtlik 89. jalaväe, troonipärija Aleksei polgus. Ta määrati 3. roodu, mille ülemaks oli kapten Ivanov. Sama Ivanov oli kommunistide võimuhaaramise järele Moskvas sõjaväe akadeemia ülemaks. Pataljoni komandöriks oli alampolkovnik Aleksandrov ja polgu komandöriks Clodt von Jürgensburg.
17. juulil 1914 saadeti polk Keilasse, kus peeti kaks nädalat laskeharjutusi. Keila palvemajas toimus ka noorsõdurite vannutamine. Augusti kuul oldi nii kaugel, et polk alustas teed rinde poole. Lahingkorras siirduti Tallinna kaubajaama. Öö magati telkides ja hommikul laaditi mehed rongile ning viidi Riiga. Millegipärast laaditi seal polk maha ja 3-4 tunnilise ootamise järele uuesti rongile ning sõideti Ivangorodi. Seal võeti mehed jälle maha ning jäeti ööseks linna. 3. rood sai öökorteriks ühe polgu kiriku. J. Raudsepa mälestusmärkmikus seisab: Magasin üsna altari ees.
Järgmisel päeval algas liikumine lahingkorras Austria piiri poole. 15. augustil oldi Opolje linna lähistel, kus ootasid austerlastest vastased. Nad asusid lääne pool linna kaitsekraavides. 89. polk võttis positsioonid sisse ida pool linna asuvais kaevikuis, umbes 2,5 km kaugusel vaenlasest. Opolje asus all orus ja selle elanikkond oli pea viimaseni põgenenud. Öösel käisid linnas nii vene kui austria sõdurid. Ühel ööl jäi kadunuks 3-meheline 3. roodu luuresalk. Selle saatus selgus hiljem - mehed olid sisse murdnud ühte apteeki ja seal joonud mingit vedelikku, mille tagajärjel kõik kolm samas ka surid.
17. augustil sai polk käsu pealetungiks. Siirduti läbi linna lagedale väljakule, kus vaenlane venelasi märkas ja kohe tule avas nii kahuritest kui ka püssidest. Tänapäeva sõjameestele ja ka II maailmasõja võitlejaile on huvitav lugeda neid mälestusi, kuna nad üsna piltlikult jutustavad tolleaegsetest sõjapidamisviisidest. Lasemegi jutustada edasi Jaak Raudsepa päevikul.
Olin esimeses liinis. Kui jõudsime 400-500 meetri kaugusele vaenlasest, tõsteti nende poolt üles valge rätik allaandmise tunnusena. Meil oli aga teada, et eelmisel päeval oli meist paremal asunud Düüna polk olnud pealetungil ja austerlased olid samuti valge rätiku üles tõstnud, mille järele Düüna polgu mehed olid heas usus püsti käies neile lähenema hakanud. Parajas laskekauguses olid austerlased ootamatult avanud ägeda püssi- ja kuulipildujatule ning hävitanud pea terve pataljoni. Seal sai ka haavata nooremleitnant Raudvere, kes Eesti ajal oli kauemat aega kolonelina Tallinna komandant. See oli meile hoiatuseks ning ülemus ei andnud korraldust vaenlasele lähenemiseks. Siis tuli käsk - tuleb saata kedagi eesliinist austerlastega läbirääkimistele. Roodu komandöri asetäitja tegi korralduse, et läbirääkijaks pean olema mina, kuna ta olnud arvamisel, et ma saksa keelt valdan. Komandör ise oli siis juba haavatud. Saanud korralduse, läksin püssi laskevalmis hoides austerlaste kaevikuteni. Et see just väga lihtne asi ei olnud, on selge. Seal küsis minult noor austerlasest ohvitser, et kui nad endid vangi annavad, kas venelased neid mitte ära ei tapa. Neile olevat nii seletatud. Kinnitasin temale, et seda ei juhtu ning juhtisin mehe tähelepanu sellele, et nii kui nii neil teist väljapääsu ei ole kui alla anda. Austerlased olidki nõus vangi andma. Seepeale käsutasin neid relvad maha panna ja käsi ülal hoides vene rindeliinile läheneda. Selle jutu peale andis ohvitser minu kätte oma mõõga ja püstoli. Mõõga andsin mehele tagasi, kuid püstoli panin oma tasku. Nii andis meie roodu kohal end vangi üle 150 austerlase. Sõjasaagiks saime ühe kuulipilduja.
Sellele minu talitusviisile järgnes mõni kuu hiljem ootamata üllatus. Mulle annetati IV järgu Georgi medal (nr. 57.980). Päevakäsus oli märgitud, et mina olevat esimesena lahingu ajal vaenlase kindlustatud kaevikusse läinud.
Selle lahingu ja allaandmise operatsiooni järele hakkasid austerlased meie pealetungi survel, taganema. Jälitasime neid kogu aja - nii, et iga päeva õhtupooleks jõudsime neile järele ja suutsime maha lüüa veel kohaliku tähtsusega lahingu. Hommikuil oli vaenlane aga jälle vaikselt kadunud. Niisugune edasiliikumine ja õhtupooliti lahingute löömine kestis oktoobri lõpupäevadeni, mil jõudsime Sann'i jõeni. Seal selgus, et vaenlane oli teisele poole jõge koondanud suuremad väekoondised koos kerge- ja raske kahurväega. Meiepoolsele Sanni jõe kaldale oli ehitatud 2 meetri kõrgune mullavall, et takistada suurvee ajal põldude üleujutamist. Vastaskallas oli looduslikult kõrgem ja kaetud võsastikuga, millele kaugemal järgnes männimets.
Oktoobri viimastel päevadel saime, käsu alustada pealetungimisega. Selleks olid kohale toodud pontoonid ja kõik polgu 8 kuulipildujat. Liisk esimeses järjekorras jõe ületamiseks langes 2. ja 16. roodule. Esimesel ööl õnnestus 400 mehest üle jõe saata ainult 70. Teised tulistas vaenlane koos pontoonidega jõepõhja. Üle jõe pääsenud 70 meest staabikapten Zellmini ja leitnant Giberi juhtimisel võtsid oma alla jõe vastaskalda umbes 120 meetri ulatuses ja kindlustasid endid mõne meetri kaugusel vaenlasest. Öö jooksul ründas vaenlane neid mitu korda, kuid ei suutnud sillapead hävitada. Sel ajal puudusid meil veel käsigranaadid.
Järgmisel hommikul anti meie sillapeast märku et seal on padrunid otsas. Polgu komandöri korraldusel toodi kohe kohale väike sõudepaat ja asetati sellesse kuus kasti padrunitega. Samal ajal asuti otsima meest, kes nõustuks päise päeva ajal riskeerima ja paadiga üle jõe sõudma. Arvestati, et austerlastel on raske püssitulega paadisolejat tabada, kuna meie 8 kuulipildujat samal ajal avavad tulistajatele kiirtule. Paati võis tabada kahurituli, mispärast kiiresti tuli kaldast eemale sõuda, sest kahureist saadi tulistada vaid meiepoolset kaldaäärt.
Vabatahtlikult minejat ei leidunud. Siis tegi roodu komandöri asetäitja mulle ettepaneku võtta ülesanne endale. Vist oli tal meeles Opolje all juhtunu. Veltveebel Borovski, vabatahtlik Smironin, kes Eesti Vabariigi ajal oli kord Tartu linna komandant ja eestlasest kaassõdur Saia aitasid mul paadi vallile tõsta ja jõe poole libistada. Selle juures sai surma Saia. Libistasin paadi kiiresti veel allapoole, vee piirini ja lükkasin selle mõne sekundiga vette ning hakkasin kiirelt sõudma. Olin juba pea keset jõge, kui vaenlane hakkas kahureist tulistama. Mürsud lõhkesid aga eemal, minu selja taga. Nii jõudsingi õnnelikult eluga üle jõe. Vaenlane tulistas vahepeal ka püssidest, kuid ei tabanud. Hiljem selgus, et kuulid olid paarist kohast läbistanud mu sineli. Mul oli olnud sõduriõnne.
Üle jõe toimetatud laskemoonast jätkus kolme ööpäevaseks vastupanuks. Ühel ööl ründas vaenlane meid kuus korda, kuid meil õnnestus kõik rünnakud tagasi lüüa. Neljandal ööl jõudsid meie juhid Zellmin ja Giber otsusele, et kauem me enam vastu pidada ei suuda, kuna vaenlase rünnakud ikka enam ägestusid, meie meeste arv aga surmasaanute ja haavatute näol pidevalt vähenes. Meil oli teada, et paremal pool asuval Brohovski polgul oli ka õnnestunud mehi üle jõe saata ja sillapea luua. Seepärast otsustati jõe kallast mööda liikuda paremale, ühinemiseks Brohovski polgu meestega. Et kardetav operatsioon õnnestuks, otsustati saata teade omadele teisel kaldal, polgu ülemale. Teates paluti polgu komandöri korraldust kahurväe poolt vastaskalda tulistamiseks kuni hommiku kella 5-ni ja siis meie liikuma hakates tulistamine üle viia meie tagala kaitseks. Leitnant Giber tegi mulle ettepaneku teade üle jõe viia. Nõustusin. Paadiga minna ma ei julgenud, kuna vaenlase kuulid siis mind kindlasti oleks tabanud. Mul polnud seekord kuulipildujate tuld kaitseks, nagu esimesel jõe ületamisel. Arvestades olukorraga, riietusin lahti, jättes selga vaid särgi. Teate panin mütsi sisse ja lasin seejärel enese tasakesi vette, püüdes jääda nii nägematuks ja märkamatuks kui vahegi võimalik, isegi ujudes mitte solistada. Ujusin kogu jõuga ja vähe hiljem tagasi vaadates märkasin, et olen õnnelikult juba poolel jõel. Hakkasin veidi julgemalt edasi ujuma ja jõudsin õnnelikult omade poolsele kaldale, pääsedes maale vigastusteta. Sain seal kehakatteks sineli ja seejärel juhatati mind pataljoni ülema juurde, kellele toodud teate edasi andsin. See omakorda telefoneeris kohe teate edasi polgu komandörile. Lühikese aja järele kuulsin, et meie kahurid alustasid tulistamisega. Mind saadeti edasi ambulantsi, kus sain külmetamise vastu kuuma teed. Kui meie sillapea mehed hommikul kell 5 liikuma hakkasid selgus, et vaenlane oli ise taganenud. Meie vähe üle 100-meetrilise rindelõigu ees loeti üle 190 austerlase laiba.
Samal hommikul rivistati kogu meie polk nelinurkselt ja mind kutsutati rivi ette. Polgu komandör pidas kõne, milles ülistas minu tegevust lahinguis. Samuti venelast Taburini, kes, nagu teatati, oli täägiga surmanud mitu austerlast kui need tahtnud läheduses kuulipilduja pesa ehitada. Ette loeti ka minu poolt üle jõe toodud Zellmini ja Giberi teade nende allkirjadega. Komandör avaldas tänu kõikidele neile, kes moodustasid üle jõe olnud sillapea.
Kui meid pärast seda protseduuri vabaks lasti, siirdusin muusikakomando juurde juttu ajama ja tulel kartuleid küpsetama. Nimelt olid muusikakomando meestest 75% eestlased. Samal ajal ehitasid pioneerid silda üle jõe. Oma toimingutega tegeldes kuulsin hüütavat oma nime. Selgus, et mind otsib ratsahobusel polgu adjutant. Sain temalt kasu ehitatavat silda mööda siirduda üle jõe, kuhu oli just läinud korpuse komandör, kes soovinud mind naha. Käsk on kask, liiatigi veel korpuse komandörilt. Üle jõe jõudes nägin, et seal olid üles rivistatud kõik sillapeas olnud mehed. Mind paigutati nende rivi algusse. Mõne aja pärast saabus autoga korpuse komandör, kelleks oli ratsaväe kindral von Krusestern, sama mees, kes hiljem viibis Eestis. Ta tuli minu juurde ja annetas samas mulle III järgu Georgi risti (Nr. 4855) ja IV järgu Georgi risti (Nr. 1564). Teised sillapeas olnud mehed said kõik IV järgu Georgi ristid.
Meie pealetungi tõttu taganes vaenlane pidevalt kuni Krakovi linnani. Belomorski polk oli linnast eemal positsioonil 11 km kaugusel.
Ühel ööl vahetati meid eesliinilt välja ja saadeti Sambovi linna lähikonda Karpaatidesse, vallutama mägesid. Varsti olidki mitmed mäeahelikud meie käes, kui tuli asuda kaardil kõrgustik 1680 all märgitud kohta. Selle mäe tipp oli kaetud paksu lumega ja sellesse olid end sisse kaevanud austerlased. Ka meil tuli end varjata lumme kaevatud kaevikuis. Kuid pärast keskööd oli mäetipp meie. Ent selle eest maksti paljude eludega. Polgu kaotused olid suured. Siinkohal väärib eriti märkimist, et langenute seas oli palju eestlasi, kuna pea kolmandik polgu koosseisust olid eestlased, kes mobilisatsiooni korras olid sinna määratud. Kolmandas pataljonis langesid kõik ohvitserid reast välja, langenute või haavatutena nii, et mäe vallutamist juhtis pataljoni 9. roodu veltveebel. Olin siis juba roodus 2. rühma ülemaks.
Pärast mäe vallutamist sain pataljoni komandörilt käsu oma rühmaga hiilida orus asuvasse külla, et seal kindlaks teha, kas vaenlane ka sealt on taganenud. Märkamatult pääsesime külla, kus osa mehi panin valvesse, teise osa saatsin kontrollima, kas majades pole austerlasi. Vangistasimegi külma eest majadesse pugenud austerlasi üsna suure arvu. Nii maja majalt külas vaikselt läbi kammides jõudsime välja küla teise ääreni, kus austerlased alles meid märkasid, häiresignaali andsid ja tulistamisega alustasid. Avasime vastutule. Mitte teades palju meid on, kaotasid austerlased närvid ja taganesid küllast välja mägedesse. Suurema osa oma rühma meestega jäin küla servale positsioonile, kuna teise osa saatsin mitmekümne vangiga tagalasse ühes teatega, et küla on vallutatud. Selle vallutamisretke eest annetati mulle II järgu Georgi rist (Nr. 11462).
Vallutasime hiljem veel mõned mäetipud ja olime juba jõudmas Ungari lagendikeni, kust saime käsu otsekohe asuda taganemisele. Et vaenlane meile kusagil survet ei avaldanud, tundus see arusaamatuna. Hiljem selgus, et sakslased olid meist kaugel paremal rindeliini läbi murdnud ja suurema pealetungiga alustanud, ähvardades meid tagalas omadest ära lõigata.
Taganesime nii kiiresti kui suutsime. Paljudel olid sellest jalad veres. 3. rood möödus ühes orus Tallinnast meile saadetud kinkepakkide virnast. Igal mehel lubati sealt kaasa võtta, mida keegi soovib. Ülejäänud pakid valati petrooleumiga üle ja süüdati.
Liikusime tagasi Tarnopoli linna suunas, kus suurema lahingu maha lõime Niida jõe ääres. Suures lumetormis oli vaenlane märkamatult meie 2. pataljoni kaevikutesse tunginud ja neid pidi edasi liikudes palju mehi surmanud. 3. rood oli sel momendil reservis ja valves polgu lipu juures, nagu nõudis kord, millest ei loobutud ka lahinguis. Saime käsu positsioon tagasi vallutada. Et olime viimane polgu väeosa lipu juures, siis tuli meil lahingusse kaasa võtta ka lipp. Vallutasimegi kaevikud. Minule annetati selle operatsiooni kaasategemise eest I järgu Georgi rist (Nr. 4644).
Olles reservis Vorobjovka küla juures saime koos teiste roodudega käsu pealetungiks. Et see tuli teha lagedal väljakul, arvestasime suurte kaotustega. Niipea, kui pealetungiga alustasime, avati meile tuli. Otsustasime kasutada kavalust. Tõusime püsti ja alustasime lähenemist vaenlasele, pildudes mütse õhku ja mitte tulistades. See võis jätta mulje meie alistumisest. Vaenlane läkski liimile, lakkas tulistamast ja ilmus välja kaevikuist. Jõudsime nii neist mõnekümne sammu kauguseni. Siis andis roodu komandör vilega märku ja silmapilkselt avasime marutule. Vallutasime kaevikud. Austria ohvitser, kes oli tulnud varem kaevikust välja ja kes vangi võeti, lasi revolvrist maha ühe meie allohvitseri. Samal momendil suri ta seepärast ise täägilöögist. Selles operatsioonis kaasategemise eest annetati mulle III järgu Georgi medal (Nr. 28687). II ja I järgu medalid sain lahingutes 1916. a. suvel.
Novembris 1915 viibis meie polk Tarnopolist 14 km eemal Padlenshe külas reservis. Ühel ööl kell 3 andis mulle polgu komandöri käskjalg korralduse koheseks polguülema juurde ilmumiseks. Olin üsna mures, kuigi ei teadnud endal olevat suuremaid distsipliinirikkumisi. Kohale rutates tegi polguülem mulle lühidalt teatavaks, et olen korpuse komandöri poolt määratud kas 18. armeekorpuse või 23. jalaväe diviisi, kumb see oli, täpselt ei mäleta, Georgi kavaleride esindajaks peastaabis, Mogiljovis, toimuval Georgi kavaleride peol. Polgu rätsepad panid mu eeskirjade kohaselt riidesse ja juba järgmisel hommikul siirdusin Tarnopolisse, kus korpuse komandör mind veel isiklikult „üle vaatas“ ja siis komandeerimispaberid kätte lasi anda. Neis oli märgitud, et komandeering sünnib keisri käsul! Neil paberite oli tol ajal väga suur mõju. Rinde läheduses toimus rongide liiklus kindlate sõiduaegadeta ja aeglaselt. Kui jõudsin Kiievi, kartsin, et ei jõua määratud ajaks Mogiljovi. Kiievisse oli kogunenud ka teisi Georgi kavaleride esindajaid. Koos läksime jaama komandandi juurde ja 10 minuti pärast oli meie jaoks erirong ees, mis meid Mogiljovi viis.
Kell 10 hommikul oli peastaabi väljakul paraadi proov. Üllatusega märkasin, et kõik teised esindajad olid vanemad mehed. Mina oma 22 eluaastaga olin nagu poisikene nende seas. Ka omas suurem osa neist kaks kuni kolm Georgi risti minu nelja kõrval. Isegi kuulsal kasakal Krjutskovil, kelle pilt ilutses sigareti karpidel jne., oli ainult kaks Georgi risti.
Järgmisel päeval kell 10 oli paraad, mille vastu võttis keiser isiklikult. Väljunud peastaabist, rinnal IV järgu ohvitseri Georgi rist, sammus tema järele troonipärija Aleksei, umbes 12-14 a. vanune poiss, alamleitnandi vormis. Keiser sammus mööda rivi eest ja tema järel Aleksei. Minu kohta jõudes jäi troonipärija seisma ja hakkas mind vaatama. See kestis, kuni keiser rivi oli üle vaadanud ja läks väljaku keskele kõnet pidama. Sinna järgnes ka Aleksei.
Hiljem siirdusid kõik, kaasarvatud keiser ja väljaarvatud Aleksei, korrapidaja kindrali ruumidesse, kus meid ootasid kaetud lauad. Kõik toidunõud ja muud esemed kandsid seal keisrikoja märke. Neid lubati hiljem igal mälestuseks kaasa võtta. See oli päriselt kombeks. Alkohoolseid jooke ei olnud. Koha võis igaüks valida oma soovi kohaselt. Keisri paremal käel istus hooviminister Frederiks ja vasakul kindral Besobrazov. Pärast pidusööki kestis koosviibimine veel umbes tundi keisri kohalviibides ja paljudega juteldes. Olin temast paari meetri kaugusel, kui ta mind silmas ja juurde tuli, ning küsis, kui vana ma olen. Teatasin sõjaväelise korra kohaselt, et 22 aastat, lisades nõutavad tiitlid. Keiser naeratas, patsutas õlale ja ütles "molodets" (tubli mees). Pärast koosviibimist algas laialisõit, tagasi väeossa. Algas jälle sõda.
Augustis 1916 alustasime Tarnopoli 1ähistelt pealetungi Kalishi kindluse suunas, jõudes kindluse tulepiirkonda 22. augustil. Sinna oli koondatud suured väeüksused, eriti palju rasket kahurväge. 23. aug. pidi algama suurrünnak. Enne seda teatati, et osal juhtkonnast tuleb jääda reservi. Kardeti, et pärast lahingut tuleb puudus juhtidest. Mina siirdusin lahingusse 2. poolroodu juhina. Öö veetsime eesliini kaevikute taga tammikus, mängides kaarte. Enne päikesetõusu alustas tulistamist meie raskekahurvägi ja veidi hiljem saime korralduse rünnakuks. Vaenlane suunas meile ägeda kahuritule, mistõttu püüdsin meestega nii ruttu kui võimalik eesliini kaevikutesse jõuda. See õnnestus ja varsti olime eesliinist läbi ning tormasime edasi kuni vaenlase traattõketeni. Siis olid meil juba käsigranaadid. Andsin korralduse, et mehed oma käsigranaatide tagavara heidaks vaenlase kaevikutesse. Samal ajal läbisime traattõkked kohtades, kus meie kahurvägi need oli purustanud ja vallutasime kaevikud. Võtsime suure arvu vange ja saime sõjasaagiks kaks kuulipildujat. Meie vastu olid seal sakslased. Vaenlane taganes, kuid korraldas uue vastupanu 2 km eemal lagedal väljakul. Liikusime edasi. Paremal meist oli väike tammik, otse maantee ääres. Sain korralduse liikuda meestega edasi pikki kraavi tammikuni. Jõudes metsa kohta tundus mulle, et seal vaenlast ei ole, mispärast otsustasin minna üle tee tammikupoolsesse kraavi. Vaevalt sain kesk maanteed kui kõlas üksik pauk ja kuul riivas mind peast. Suutsin ronida maanteekraavi, kus püüdsin asjatult haava siduda. Vasak käsi oli halvatud. Jäin lamama kraavi põhja ja kaotasin meelemärkuse. Kui ärkasin, olid sanitarid mu haava sidunud ja üks neist äratas mind minestusest nuuskpiiritusega. Sealt kanti mind kanderaamil tahapoole. Nägin veel, kuidas metsast väljuva paarisajalise kasakate ratsasalga pihta avati kahurituli ja kuidas üks neist koos hobusega tükkideks rebituna taeva alla lendas. Sanitarid ehmatasid ja panid jooksu, jättes mind, raamile lamama. Kui mind hiljem mööda kanti polgu staabist, päris polgu komandör Nepenin sanitaridelt, keda kantakse. Saanud vastuse, ütles komandör: Ah meie kangelast! Võttis seejärel ploki ja kirjutas sinna midagi, andes lehekese sanitaride kätte.
Diviisi sidumispunkti jõudes asetati mind kohe operatsioonilauale, milleks andsin nõusoleku. Kuid juba enne narkoosi saamist uinusin väsimusest. Õde äratas mind märkusega, et küll võivad mul olla tugevad närvid. Järgmisel päeval saadeti mind haavatute rongiga kaugemale tagalasse. Hirovi jaamas võeti meid rongilt maha ja paigutati haavatute palatisse. Seal vahetas mu peahaava sideme üks noor eestlasest arst, kelle nime kahjuks olen unustanud. Paar päeva hiljem transporditi meid Harkovi, linnade liidu hospidali nr. 3. Seal tuli mul läbi teha uus operatsioon, millega kõrvaldati mõned pealuu killukesed. Novembris 1916 vabanesid sõjaväeteenistusest 100%-dilise tööjõu kaotusega, kohustusega, aasta pärast uuesti komisjoni ilmuda. Haavast jäi mul siiski eluaegne vigastus vasaku käe ja jala osalise halvatusega, mille tagajärjel pidin loobuma ka õpitud muusiku elukutsest.
Nii oli minu saatus. Siiski parem kui neil, kes jäid igaveseks puhkama lahinguväljadel.
Saabus Eesti Vabariigi aeg. Tundsin ja teadsin, et mind on nüüd veel enam vaja. Sõjamees ma enam ei olnud, kuid tagalateenistuseks siiski täiesti kõlbulik. Ja nii siirdusingi 18. novembril 1918 Eesti Vabariigi politseiteenistusse, kus töötasin nii välis- kui kriminaalpolitseis üle 20 aasta.
Asjalikult ja külmalt kõneleb vana sõjamehe päevik lahinguist, jättes märkimata üksikasjades mõndagi lahingumölludest. Georgi ristid jutustavad aga sõnadeta ainsast eestlasest, kes neid omas neli ühes nelja medaliga, kõikide liikidega, mis sellel aumärgil tsaaride ajal oli. Huvitavalt jutustab see päevik ka sõjapidamisest pool sajandit tagasi.

[nublu]

Selguse huvides tuleks vist siiki märkida, et tegemist oli nn. sõduriristidega, mitte Georgi ordeniga. Mis muidugi ei vähenda inimese vaprust.

Püha Georgi ordenit annetati ainult ohvitseridele. Ning selle esimest järku ei antud I Maailmasõja ajal välja kordagi. Jutustusest on aga selgelt näha, et oma esimese risti sai Raudsepp sõdurina. Ning kuna järgmised tulid samuti vähenevate järjekorranumbritega seeriana, siis olid ilmselt ka sõduriristid. Alles haavata saades oli ta ohvitseri ametikohal (poolroodu ülemaks, ilmselt ülendati vapruse eest lipnikuks).

Aga

Georgi ordeni 1. järgu kavalere on selle ajaloo jooksul olnud üldse vaid 25. Võrdluseks olgu öeldud, et Venemaa vanima ja ordenite ametlikus hierarhias kõrgeima Andrei Esmakutsutu ordeni kavalere oli kokku umbes 1000. Viimast korda anti Georgi ordeni 1. järku välja Vene-Türgi sõja eest 1877.-1878. a, mil autasu pälvisid Kaukaasia vägede juhataja suurvürst Mihhail Nikolajevitš ning Doonau armee juhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš.

Allikas, juba varem tsiteeritud Georgi risti kavaleride kodulehekülg.
http://www.eha.ee/georgi/html/georgi_or ... alugu.html

Kuid ka 4 Georgi sõduriristiga mehi polnud palju. Neist üks kuulsamaid on tulevane vene marssal Budjonnõi, kes samuti seejärel vapruse eest ohvitseriks ülendati...

[Ben]

lisaksin ehk veel niipalju, et kaks Georgi medalit sai Raudsepp alles 1916.a. suvel ja neid kindlasti ohvitserile ei antud. Äärmisel juhul sai ta olla alamlipnik (podpraporsthik), selline liha/kala auaste, loeti vist ikka veel allohvitseriks, aga oli juba peaaegu ohvitser ja selleks saadi just vapruse eest lahingus. Minu mäletamist mööda nt kapten Anton Irv ülendati just sedamoodi ohvitseriks.
aga nelja Georgi risti mehi oli eestlaste seas kindlasti veel, nt seesama Irv ja hilisem kindralmajor Jaan Kruus. Ma pole aga üldse kindel, kas neil ka kõik neli medalit oli.
sellist kompekti nimetati minu mäletamist mööda "polnõi Georgievski bant"

ben

[nublu]

Georgi ordeni ajaloo kohta sai link postitatud. Lisan siis ka Georgi risti ning medali ajaloost rääkiva artikli lingi.

http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastaraamat

Tegemist Laidoneri muuseumi aastaraamatus trükitud artikliga, otselinki panna ei õnnestu, vaja sisukorras allapoole ronida ning Georgi risti artikkle lahti klikkida.

Tasub vaeva ära. On huvitav lugemine

[Arensburger]

Ajakirjas "Meie Tee" 1982.a. numbris 1-2 kirjutab Brasiilia eestlane Aleksander Aur oma artiklis "Eluvõitlus Brasiilias parema homse eest" muuhulgas järgmist:

Tsiteerin::
...Eestlasi olnud tookord Santoses 100 ümber.
Kõik Vene Georgi Ristid, neid oli isikliku vapruse liigis neli, omas eestlasest tsaarisoldat ja sakslaste nuhtleja I Maailmasõjas Linder. Tuntumaks meheks linnas oli maalikunstnik Laagus. Ta kuulunud ka vabamüürlaste organisatsiooni, olles sellele uhke. .....

[malox]

Kust kohast see Raudsepp pärit on?

[MOrav]

Esimeses loos on ju read: "Jaak Raudsepp on Viljandimaa mehi, sündinud Vana Võidus, Tatra talus selle omaniku pojana. Hiljem asus ta isa Jaan Raudsepp perekonnaga Viljandisse, teenides seal aastaid raudteel, kuni kutsuti manala teedele."

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Tegelikult oli ju äärmiselt vägev omada kõiki soldati Georgi risti nelja järku - nn "täielikku lehvikut" (-polnõi bant). Kas kellelgi on mingeid andmeid, kui palju võiks olla eestlasi - soldati Georgi risti täiskomplekti kavalere? Eksisteerib üldse selline nimekiri?

Palun mitte ära segada ohvitseri Georgi ordeni (või mõõga) kavaleridega - see oli hoopis midagi muud. Teemat arendades väidan, et ühekordne ohvitseri Georgi orden/mõõk ei pruukinud veel olla võrdväärne Rüütliristile - aga neljakordne sõduri Georgi rist oli seda kindlasti!