www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 07 Aug, 2020 4:33

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 42 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 3:45 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Meil juhtus nii, et meie sideväeosa otsustati laiali saata. Meie väike pataljon asus Urali linnast pisut väljas ning sisaldas endas muuhulgas sidetehnikat staabiga side tagamiseks ja lisaks terve suure NZ täie kuuekümnendatest pärit sidetehnikat. Konserveeritud ja puutumatu, nagu oleks tehasest tulnud. Kuid moraalselt nii vananenud et anna kannatust.
Siis läks elu lahti. NZ'd hakati tühjendama. Kaevati 2 suurt auku väeosa territooriumile, aparatnajad aeti augu äärde, kangi ja tangidega kangutati seadmed kongist välja, otse auku ja veokad müüdi kohalikele kolhoosnikele võileiva hinna eest.
Haisu said ninna kohalikud elektroonika mehed, kes ronisid otse meie väeosa territooriumile, et väärtuslikke juppe auku aetud kastidest veel päästa. Keegi neid otseselt ei seganudki, sest väeosas valitses selleks ajaks juba sügav pohhuism ja bardak. Osa sõdureid oli juba teistesse väeosadesse ära saadetud ning alles oli veel ainult miinimum mis vajalik tööde tegemiseks ja valvamiseks, kui seda saab nii nimetada.
Ükskord aga otsustas Uralski garnisoni komadör, kindralmajor, tulla olukorda kontrollima. Vana kavalpea teadis, et KPP's peetakse veel valvet ning sõitis oma volgaga tagumistest, NZ ja autopargi väravatest sisse, mis olid pärani laiali ja otse söökla ette. vahepeale jäänud KTP, mis on autopargi ja väeosa vahel magas samuti kindrali tuleku maha ning nii astuski kindral otse söökla uksest sisse, tabades eest zampotõlu kes oli väeosa korrapidaja ja söökla korrapidaja seeru keset hommikusöögi jäänuseid konserve mugimas. Laudadel olid veel kõik nõud laiali kuigi varsti lõuna käes. Üldse ei viitsinud keegi enam nõusid pesta ja see koht nägi välja suht kole. Üldse käidi söömas siis kui tahtmine tuli ja umbes söögiaeg oli. Söökla prappor oli parajasti köögis kui kindral sisse astus ning too põgenes sööklast hüpates läbi tagaukse, mille oli isiklikult naeltega kinni löönud, et vähem varastataks. See ta päästis. Kuid söökla korrapidaja Petrov jäi kõikidest paeltest ilma ja kaptenist sai hoobilt leitnant. Kindral kärkis ja põrkis tükk aega ning kui ta KPP kaudu lahkus pidi sealne korrapidaja krambid saama, kui kindral lähenes valest suunast. Aga noh, kindral oli juba oma isu täis saanud.
Kuid ega see olukorda eriti muutnud kui siis ehk ainult niipalju, et see bardak lõpetati kiiremini ära ning teenistuskohustused võttis üle Uralski garnison.
Sõduril oli seal aga mõnus eluke. Ülemusi eriti polnud. Mingit pinget eriti polnud. Kuigi väntasime narjaadist narjaadi oli narjaadi näol tegemist pigem puhkusega. Sest mida sa seal KTP väravas ikka teed. Soldat spit, sluzhba idjot nagu oli siis kombeks öelda.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 3:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Üheks vahe pandi mind raadiorelee liini valvesse, seda nimetati mingipärast eritöödeks ja päästis ära narjaadidest kuna seal pidi vahetustega passima 24h. See jaam pidas sidet labori ja raadiopoligoni vahet. See oli iseenesest mõnus äraolemise koht. soldati funktsioon oli lihtsalt see, et keegi oleks koha peal olemas. Äkki on vaja.
Ajaviiteks tegi üks sõber elektroonik sealt raadiojaamast leitud tagavarajuppidest lühilaine vastuvõtja. Meie väeosas oli tehnika raamatukogu, kus oli olemas kogu nõukogude elektroonika alane teatmekirjandus ja kõik ilmuvad ajakirjad. Sealt sai skeeme ja mida iganes vaja oli. Aga Öösiti oli raadiot mõnus kruttida ning aegajalt õigel ajal sai eestikeelset ameerika häält kuulatud. Seal kandis, Kasahstani steppides eestikeelseid saateid ei segatud igatahes. vabaeuroopa sinna ei ulatunud paraku. Või oli see vastupidi, sest märkmikusse on mul kirjutatud Vabaeuroopa aadress. Tinutasin endale ka ühe raadio kokku, aga see ei hakanudki tööle, sest enne seda konfiskeeriti koos kõige muuga mida ajateenijad seal hoidsid.


Viimati muutis vesilemb, 18 Mär, 2012 19:35, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 14:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Nov, 2006 21:33
Postitusi: 83
Asukoht: tartu
Lase aga edasi :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 22:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
On avaldatud siin igasugu naljakaid lugusid, kuid reaalses elus tol hetkel ei olnud paljud praegu naljakana tunduvad lood eriti naljakad.
Kindlasti on paljudel vaka all palju piinlikke lugusid, mõni kurbki ja mõni ahastama panev. Sellest ei räägita.
Katsun siis endast ja häbist võitu saada ja ka mõne sellise loo vahele pista.
Kuid üldiselt ma ei puutunud eriti palju kokku ei dedovshtshina, ustavshina ega zemljatshestvoga. Kõiki oli nagu natuke ja piisavalt talutavalt. Mõnelt sõbralt olen kuulnud üpris julme lugusid tapmiseni välja.
Peale utshebkat Poltaavas sõitsime rongiga tundmatusse ida suunas suunas. Ees ootamas täielik teadmatus. Igasuguseid kuulujutte oli liikvel afganistaanini välja. Mingil hetkel jõudsime steppidesse. Vaatad rongi aknast välja ning on tunne nagu seisaks paigal. ainult kõikumine ja rataste toksimine reedab liikumist. Nii sõitsime nii umbes mitu päeva kui äkitselt ühel ööl kamandati välja mingis jaamas. See koht oli Uralsk Kasahstanis. Peale mõningast edasitagasi loksutamist viidi meid kuhugi linna taha väeossa. Seal elasime üsna pikalt nn. karantiinis, eraldatuna põhiväeosa tegemistest. Ilmselt ei teatud mis meiega pihta hakata. Aegajalt tuldi kellegile järgi ja too viidi siis kuhugi edasi. Alguses oli meid päris mitu eestlast, kuid sellesse väeossa jäid meid alles ainult 2. Kuni karantiin lõpetati ja järelejäänud jagati roodude vahel ära.
Nojah, meil seal oli mingi veider segu dedovshtshinast ja zemljatshestvost. Minu jaoks oli kõige raskemini seeditav teadmatus mis tekitas sellist pidevat ärevuse tunnet ja pisut hirmugi. Eks see on paljude jaoks tuttav tunne. Mingil hetkel, kui oli sobiv hetk ning ülemused ära, andis üleoleva irvega aserist seersant käsu kaptjorkasse minna. No sain muidugi kohe aru, et asi pole õige. Seersandile vastu ei vaielda ning pealegi noor ka. Mis seal ikka astusin siis uksest sisse. Kaptjorkas ootas ees hulk "autoriteete". Alguses pärisid lihtsalt kes ma olen ja kust pärit. Rivistasid ja käsutasid. No ja mis ühel noorsõduril üle jääb kui käsku täita. Aga käsud läksid sujuvalt ülbemaks ja alandavamaks. Ühel hetkel tahtis aserist seersant et ma tema saapaid hakkaksin puhastama ja viksima. Tundsin et nüüd on küll üle igasuguse piiri mindud. Olin seal päris pinges, ei teadnud ju mis edasi hakkab juhtuma. Kui kaugele minnakse. Ilmselt paistis see mu värisevast kõnest välja ka. Seisin lihtsalt ja keeldusin käsku täitmast. No ja siis see aser tahtis mulle äsada. Olles sellises valmiduses ja pinges polnud mingi probleem rusikas kinni püüda ja kõrvale lükata. Siis proovis jalaga, mille peale avastas ta ennast ebaväärikast positsioonist jalg minu käes ja ise tasakaalu kaotamas. no siis üritasid juba kõik kallale tulla. Ma pole mingi nõrguke ega võikest kasvu. Kaptjorka oli kitsas ning kõik korraga kallale ei pääsenud. Põiklesin kõrvale, kellegi väänasin pikali, mingi kapp kukkus ümber ja ise sain ka ühe vopsu vastu kulmu enne kui kaptjorkast välja pääsesin. Mingipärast aga mulle järgi ei tuldud kättemaksu operatsioonile. Kuigi neil oli puhas ülekaal. Pärast tahtis üks autoriteetidest küll nurgataga kolki anda, kuid vabandasin kuidagi välja, et kaotasin enesevalitsuse, mis oli osaliselt isegi tõsi ning ei seadnud kahtluse alla tema autoriteeti.
Ma ei tea kas see oli kõige õigem käitumine, aga mul polnud ka mingit kogemust ega tarkust appi võtta. Nii lihtsalt juhtus. Ning mulle tundus, et sedasi oli suhteliselt kõige õigem, sest kõik noored tõmmati ükshaaval kaptjorkast läbi. Nägin neid kaptjorkast välja tulnute nägusid ja sain väga hästi aru mis seal oli toimunud. Mind üldplaanis jäeti suhteliselt rahule "autoriteetide" poolt peale seda kaptjorka lugu. Mõni seevastu sai igal sammul pasunasse kui mõnele "autoriteedile" ette jäi. No näiteks, seisab dnevalnõi po rote tumbotshkal. Läheb mööda "autoriteet" ja täiesti ilma nähtava põhjuseta äsab jalaga kõhtu, või siis voodite vahel hüppab kellegile kahe jalaga kõhtu. Kuidas kunagi. Minuga nii ei juhtunud. Ja ma pean seda pigem vedamiseks kui enda teadlikult otsustava ja õige käitumise tulemuseks.
Vot selline lugu. neid lugusid on veel. Mõni kaotab lihtsalt närvid ning ohvitseri käske ignoreerides jalutab minema, mõni jõuab otsaga psihushkasse. Enesetappe õnneks ei olnud. Ja kedagi maha ka ei lastud. Mäletan,et mingil enda jaoks raskel hetkel kaalusin tõsiselt deserteerumist. Eestis olid siis juba segased ja pool vabad ajad. Kuid kainelt kaalutledes mõistsin, et ma ei jõuaks kuigi kaugele. Keset steppi kusagile varjuda pole ning kõik transpordivahendid on kergesti kontrollitavad jne. Tulemus enam kui küsitav.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 22:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
No siis üks selline lõbus lugu vahelduseks ka.
Olin selleks ajaks ainuke eestlane oma väeosas ja lähiümbruses. Mu venekeel oli juba peeagu aktsendivaba ning mind usaldati Uralski Garnisoni KPP'sse korda pidama. Sõbrunesin ühe Pereburi venelasega, kellega oli alati mingi aktsioon käimas. Nii kui sai olime koos narjaadis. Ja seegikord olime siis KPP's ehk pääslas. Köögi või rooduga võrreldes oli see koht lausa puhkus. Kõige tähtsam moment saabus siis kui hommikul saabus oma volgaga Garnisoni komandör - Kindralmajor. Krjutshok kinni, rihm pingumale ja rivisammul ning kõlaval häälel tuli teatada et lubage ette kanda, seersant see ja see, minu korrapidamise ajal "proishestvii ne slutshilos". Ja kui juhtuski midagi siis loomulikult tuli seda iga hinna eest varjata :D Sellega edukalt maha saades oli suurem osa dezhurstvost otsas. Oli kõigele lisaks ilus kevad ilm. Lumeveed sulasid ja jooksid mööda tänavaid moodustades hiiglaslikke porilompe. Sõna otses mõttes porilompe. Tänavad olid ühtlaselt kaetud paari sendise saviporiga. Paraku puudus Uralskis äravoolu kanalisatsioon.Võite siis ettekujutada seda pori hulka. Vesi aurab ära, pori jääb alles. KPP korrapidaja kohutuste hulka kuulus ka vahetu tänavaesise korras hoidmine. Aga noh mida sa hoiad seal sellise poriga. Juhtus, et üks selline suurem porilomp oli just KPP akna all kõnniteel. Selleks, et sel lombil lasta rahulikult kuivada, et see ühegi vastutava ülemuse silma ei riivaks silusime seal asuva sültja pori hoopis siledaks, selliseks nagu üldiselt kõik ümberkaudsed teed olid. Ning varsti oli tulemus käes. Paha aimamatud inimesed astusid enda suureks üllatuseks kederluuni porri. Aga teha polnud enam midagi, hoog oli sees ja tuli teinegi jalg porri pista. Mõni jäi üllatusest porri seisma, teine aga hüppas sealt kiirelt läbi. See polnud küll meie eesmärk, kuid see pakkus meile lõbu laialt ja oli lihtsalt osa paratamatust Uralski nõukarealistlikust igapäeva elust. Nii et keegi ei pahandanud ka.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2012 22:42 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Kevad tõi veel ühe teise nuhtluse kaela. Lume alt hakkasid välja sulama sinna peidetud konid ning lõpuks oli lund nii vähe, et enam rohkem lund peale kraapida ei õnnestunud ilma et paljastaks mõne teise koni ning viimased territooriumi eest vastutajad pidid siis lõpuks kõik konid ja prahi kokku korjama. varesed ka.
Lume alt sulasid välja talvejooksul kogunenud surnud varesed. nimelt oli meie linnakus puid, kuhu ümbruskonna varesed talvel kogunesid. Mõned lihtsalt külmusid surnuks. Aga meil oli ka üks polkovnik kes valves olles armastas neid vareseid puu otsast alla kõmmutada. Nad sindrinahad seal puu otsas ei vaata pasandades ju sugugi alla, eriti kui täpselt all seisab nõukogude polkovnik papahaga. Seda sitta sealt papaha seest on päris vastik välja koukida. :)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 2:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2217
Päris huvitav-hea, ootan järge :wink:.

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 3:17 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Pidasin päevikut. Panin üle paari päeva paar lauset kirja. Rohkem lihtsalt ei mahtunud, sest kõik säilitamisele kuuluvad esemed pidid taskutesse ära mahtuma.
Vaatan siin suvalist lehte:

7. Aprill 1989
Täna jälle staap. Kole tuuline ilm. Pühendusin ainult kirjadele kogu öö ja päeva. Kreeklane ja aserbaidzhaan on kubus. Samstarshinaa 3. roodus.
355,174

Katsun siis tõlkida. Kahjuks ei tule see päev enam meelde kogu detailsuses. Aeg on oma töö teinud. Aga, Staabi narjaad oli üldiselt positiivne koht. Tavaliselt määrati mind sinna ühe kirgiisist seeruga, kes oli suht mõistlik tüüp vaatamata oma idamaistele kiiksudele. Tema nokitses oma dembli albumit teha ja mina pidasin massiivset kirjavahetust. Sest vabal ajal polnud lihtsalt aega enamaks kui paar rida ala "kõik on hästi, kuidas ise elad? tsau." Kirjade kirjutamine aitas mõtted ära viia sealt mülkast ja aega kiiresti kulutada. See oli hingele hea.
Ma enam ei mäletagi mis asjaoludel kreeklane ja azerbaidzhaan kubusse saadeti. Mingipärast oli roodukas nende peale kuri nagu herilane. Seda ma mäletan. Kas olid ennast täis joonud või hüppesse läinud või mõlemat korraga. Need olid ühtlasi ühed meie "autoriteedid" Meil oli neid kreeklasi veel, aga peale nende nimede ei meenutanud nende kreeka päritolu suurt miski. Keelt ega kultuuri ei eksisteerinud enam. Tegemist oli kasahstani küüditatud Krimmi kreeklaste järeltulijatega. Neil olid sellised naljakad nimed - Tsolokidi ja Hartamatshidi. See viimane oli hullem odekolonni joodik :D
ahjaa, meie zvoodi seeru oli rahvuselt sakslane. Nimeks Rot - punane. tal olid mitte vene näojooned aga saksa keelt ta eriti ei osanud. tema oli Kasahstani küüditatud volga sakslaste järeltulija. Mõned viskasid nalja tema üle, et mis, kas teil külas on kõik puhta sakslased? Ja külavanem on ise ka sakslane (nemets) Nimelt valmistas mõnele hirmsasti nalja, et keegi tähtis ülemus keset venemaad võiks olla sakslane. (sakslane peaaegu sama mis vaenlane)
Numbrid seal sissekande kõige all tähendasid seda mitu päeva on jäänud mind vabastava prikaazini ja mitu päeva järgmise prikaazini. Iga päevaga jäi see number väiksemaks. Seda oli küll vähe, aga see oli positiivne. Mõnikord ainuke positiivne asi terve päeva jooksul.


Viimati muutis vesilemb, 15 Mär, 2012 22:57, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 13:27 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2012 13:37
Postitusi: 48
Härra Vesilemb!
Kas lubate siia ka teistel mälestusi kribida?
Sest tõsi ta on- ebameeldivaid meenutusi pole praktiliselt üldse kirja pandud. Tõe huvides võiksid nad esindatud olla küll.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 19:27 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Lase aga käia.

Ma olen mõelnud palju, miks keegi ei taha alandavatest ja halbadest asjadest rääkida. Ometigi olid need nõuka sõjaväe igapäevased osad eriti just esimesel aastal. Küllap see käib iga inimese ego pihta neid uuesti rääkides, kõike uuesti läbi elades. Samuti nagu naljakaid lood toovad muige ja hea tuju.
Oma päevikut pidasin ka rohkem selle jaoks, et ma päris üksi ei oleks, et kuhugi oma frustratsiooni, viha, õnnetust mõnikord ka enesehaletsust välja valada. See parandas enesetunnet ja aitas edasi minna. Vähemalt mul. Inimesed on erinevad ning reageerivad erinevatele olukordadele erinevalt. Nii, et see mida mina räägin on puhtalt minu isiklik kogemus, teistega võrreldamatu, kuigi võib esineda sarnaseid jooni.
Ja isegi praegu nõudis selle asja rääkimine väikest eneseületust. Aga ma tean et jään siis nii enda kui teiste suhtes ausaks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 20:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Jätkan teemal. :)

tundub, et vene armees käib kõik endistviisi edasi nagu see oli 25 aastat agasi. Ainult et nüüd pole vaja lugusid jutustada, võib youtube'st vaadata. Mentaliteet on sama.
http://www.youtube.com/watch?v=C5TDc35BS3I

Meil seal oli üks selline turskem armeenlane. Mind pidas ta ehtsaks fashistiks ning igal võimalikul momendil demonstreeris seda. Ta oli seeru ja pool aastat vanem. Eriti sitt oli kui ma koos temaga narjaadi sattusin. Ja üldiselt meie roodu komandör hoolitses selle eest et selliseid kombinatsioone võimalikult palju tekitada. Ka temal oli mingi arusaamatu isiklik vimm. Aga siiski, ma võisin kõik tööd ise ära teha, kuid ennast lüüa ma ei lasknud isegi seerul mitte. Nii läks ükskord sarnases situatsioonis nagu seal videos on näha, kakluseks, või õieti ma pareerisin kõik löögid ning oleks ta jalast peaaegu pikali väänanud. Lasin tal natuke ühel jalal hüpelda. See aga vihastas teda veelgi ning kuna narjaadis olijad kannavad tääke, siis hakkas ta sellega vehkima ning ähvardas ära tappa (ja tebja zarezhu), läks rüseluseks jälle. Mingil hetkel sai ta mulle noa selga, aga õnneks ainult vastu abaluud, kuid rüseluses ma suutsin teda nii palju väsitada, ise loomulikult ka äärmuseni väsides, et kui ta uuesti lahti lasin siis ainult sõimas, kuid kallale enam ei tulnud. Õnneks keegi ei näinud ning tema au jäi peaaegu puutumata. Vihkamist see ei vähendanud, kuid rohkem armeenlane füüsilist kontakti ei otsinud, piirdudes vaid ajude komposteerimisega. Mind päästis jällegi minu mitte just kõige nõrgem füüsis, mõni väiksem olekski alla lastud peksukotiks jäänud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 20:33 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Uchebkas kamandas meid nooremseersant kes oli pool aastat vanem. Jooksutas ja nörritas korralikult. Ning ükskord kui meid olid rivistatud tumbotschkatega ja podjommi jms. narrusi pool päeva tehtud vist sai kellegil villand sellest et ainult pool aastat vanem ja nii ülbe.
Avaldus see siis selles, et Hommikul kui peale podjommi 45 seki pärast kõik rivis seisid, olid kõik kenasti riides peale meie seeru kes oli palja jalu. Roodu komandöri küsimusele et, "maldshii serzhant, pochemu sapogi ne odel?" Vastas ta napilt: "Ne mog."
Asjaolud selgusid alles hiljem. Nimelt olid kirsad täis kustud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 20:39 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17753
Päris huvitava emotsiooni tekitasid ka pooleni tsemendiseguga täidetud säärikud...suvises ja sumedas Lääne-Ukraina öös kivistus see värk hommikuks kenasti ära. Ja säärikuomaniku nägu oleks hommikul väärinud filmilindile jäädvustamist.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 21:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2012 1:09
Postitusi: 58
Suvel saabus uus prizõõv ning nende hulgas oli üks muhe paksuke ning praktiise meelega grusiin. Tal oli see häda, et vene keelega oli tal tugevaid raskusi, kuid muidu püüdlik. Üks hommik oli ta kiiremini riidesse saamiseks portjankad toppinud madratsi alla, kähku kirsad jalga ning rivisse. Leitnandi terane silm aga märkas pettust ning grusiin jäi vahele. Noh mis seal ikka. Sai natuke sõimata, paar kätekõverdust (rohkem ei suutnud) ja asi unustatud.
Ühel narjaadi rivistusel grusiin roodu narjaadiks valmistunud. Noh ja see sama leitu vaatab siis kõik üle, et kas kõik on vinks vonks, noorte värk. Grusiini juurde jõudes küsib: "Nu kak, opjat bez portjanok?" Grusiin vaatab korraks nõutult kõrvale ja vuristab kiirelt: "Ne net, tovarish leitenant, bez partiinõi ja, bez partiinõi!" Sellepeale oli kogu narjaadi vahetus naerust kõveras.


Viimati muutis vesilemb, 15 Mär, 2012 22:55, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: kui mälestused siis mälestused
PostitusPostitatud: 15 Mär, 2012 21:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Juul, 2005 16:48
Postitusi: 1020
Ajateenistuse viimasel ööl valati kompaniis ühe rühma ajateenijast rühmavanema saapad viksi täis. Ta polevat ka väga õnnelik olnud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 42 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt