www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 11 Dets, 2018 7:47

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Eestlaste vabastamisest Saksa sõjavangist
PostitusPostitatud: 06 Nov, 2006 16:19 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 591
Estoloog kirjutas:
Kas kusagil on kirjas pikemalt Riipalust 1940. a. suvest kuni Eestisse tagasitulekuni 1942? Eriti ajast Pihkva, Königsbergi ja Brandenburgi vangilaagreis? Pinnil näiteks sellest eriti midagi pole.
.....
Kuni 31. märtsini viibis Riipalu Pihkva, Königsbergi ja Brandenburgi vangilaagrites. Enne kodumaale jõudmist võis ta olla isegi juba ka väljaõppel."

See teema ärgitas mind siia üles riputama ühte lõiku Elmar Tambeki mälestusteraamatust "Tõus ja Mõõn".
Otseselt ei ole seal midagi Riipalu isikust (seepärast alustasin uue teema), kuid kogu olukorda, mis seotud Territoriaalkorpusest üle tulejatega, nende viibimisega sõjavangis ja nende vabanemisega sealt kajastab see lõik ilmekalt. Seda enam, et Tambek oli ise otseselt nende sündmuste sees.
Tsiteeri:
Elmar Tambek
„TÕUS JA MÕÕN”
lk.256-273
See oli pärast Hangö langemist, mis leidis aset ööl vastu 4.dets. 1941. Nõukogude laev „Jossif Stalin” oli saanud niivõrd vigastada, et ei pääsenud Leningradi poole tagasi. Ta triiviti Klooga all Eesti randa.
Laeval oli venelaste hulgas ka 82 eestlast, kes võeti 6. dets. 1941 eesti omakaitse poolt laevalt maha ja anti poliitilise kontrolli teostamiseks sakslaste käsutusse. Nimekiri meeste kohta saadeti ZEV-i.
Lootsime, et jõuluks on kontroll läbi ning mehed vabad. Ent tulid ja läksid jõulud ning isegi uus aasta, aga Hangö mehed olid ikka kinni.
Jaanuari algul Burmeister teatas minu järelepärimisele, et pühade tõttu SD ei olevat suutnud kontrolli lõpetada. Oodaku ma veel mõni päev, siis on Hango mehed vabad.
Läks veel paar nädalat, aga mehed ei saanud ikka veel vabaks. Pöördusin uuesti Burmeistri kui ZEV-i referendi poole, et kuidas siis nüüd on, ise lubasite Hangö mehed varsti vabaks, aga mehi ei ole kusagil. Küsisin, kas pean pöörduma dr. Sandbergeri või kellegi teise poole, et mehed vabaks saada.
Burmeister soovitas ses väikeses asjas dr. Sandbergerit mitte tülitada, küllap tema, Burmeister, ajab selle asja ise sirgeks.
Burmeister ei korraldanud Hangö meeste suhtes midagi. Kahjuks ka mina unustasin nad samale ajale sattunud Stablacki meeste äratoomise aktsiooni tõttu.
Mõni aeg hiljem, see oli mäletatavasti veebruari lõpus või isegi märtsis, ulatusid kuuldused ZEV-i, et osa Hangö mehi olevat viidud Keskvanglast, kus teostati poliitilise meelsuse kontrolli, Tapale ja osa Viljandi; neli meest olevat aga Naissaarel sakslaste juures tööl. Kaks meest olevat poliitiliselt kahtlased ning neid peetavat Patareis edasi.
Pöördusin uuesti Burmeistri poole, sest dr. Sandberger oli Tallinnast ära.
Burmeister ütles, et tema ei saavat Hango meeste vabastamiseks midagi teha. See asi, olevat antud täielikult hauptmann Uhlemanni kätte.
Uhlemanniga ei saanud rääkida, sest ka tema oli kusagil ära. Saatsin Heidelbergi Uhlemanni varitsema. Aga see oli asjata energiakulu ning ajaraisk. Heidelberg sai Uhlemanni lõpuks küll kätte, aga viimane seletas, et Hango meeste asi ei kuuluvat tema kompetentsi, seletagu Burmeister mida tahab. Kelle pädevusse see asi kuulub, Uhlemann ei teadnud.
Lähetasin Heidelbergi seejärel Tapale ja Viljandisse. Tapa sõjavangilaagrist Heidelberg tõi seal olevad mehed välja. Viljandi laagris öeldi Hangö mehi seal mitte olevat. Kuhu suurem osa Hangö mehi vahepeal kadus, ei läinud meil korda tol korral selgitada.
Kui Uhlemann sai teada ZEV-i aktsioonist, ta helistas ZEV-i ja küsis, mis õigusega mina koos Heidelbergiga segame tema, Uhlemanni kompetentsi ja toome sõjavangisid laagritest välja.
Lasksin Heidelbergil korrata telefonisse Uhlemanni oma sõnu, et Hangö meeste asi ei kuulu tema kompetentsi ning ütlesin siis, et nüüd see asi kuulub minu kompetentsi, kuna sakslased ei taha sellega tegelda, ning ma toon kõik Hango mehed laagritest välja, kus aga kätte saan.
Seepeale Uhlemann võttis õigeks, et Hangö meeste vabastamine on pandud tema peale. Ta palus ZEV-i omavoliliselt mitte tegutseda ning lubas ülejäänud Hangö mehed kohe vabastada.
Ootasin veel nädalat kaks ja kui meeste vabastamist ei järgnenud, läksin SD-sse, et sellele jandile lõpp teha.
Pöördusin alguses Burmeistri kui ZEV-i referendi poole, kas tema teab, millal vabanevad Hangö mehed.
Burmeister oli seekord otsekohene ning vastas, et tema ei tea seda. Küsisin siis, kas Uhlemann oskab vastata sellele küsimusele. Burmeister lubas kohe küsida, võttis telefoni ja kõlistas Uhlemannile.
Lõpetanud kõneluse, Burmeister teatas, et Uhlemann ei teadvat midagi kindlat.
Olin juba vihast keemas, ent katsusin siiski veel heaga: „Ütelge, hr. Burmeister, milles seisab õieti takistus, et Hangö mehed ei saa vabaks? Ma ei esita seda küsimust uudishimust. Aga ma ei oska meeste omastele enam midagi vastata, miks mehi peetakse nii kaua kinni.”
,,Mis kaua see on! Poliitilise meelsuse uurimine võtab ju aega,” arvas Burmeister.
„Meeste meelsus on ammu kontrollitud. Kaks meest on kahtlased, teised 89 aga täiesti korras. Mõned mehed olid saadetud juba Tapale, kust vabanesid tänu ZEV-ile. 4 meest olevat Naissaarel tööl. Kus ülejäänud mehed viibivad, ma ei tea veel,” seletasin Burmeistrile.
„Kas tõesti?!” imestas Burmeister. „Mina ei teadnud sellest midagi.”
Nüüd olin ka mina imestunud: „Kuidas teie ei teadnud? Teie olete ju ZEV-i referent ja ma eriti palusin teid seda asja silmas pidada. Mehed olid ju SD käsutuses ning teil poleks olnud raske seda teha. Kas Uhlemann või keegi teine SD-s teab, kus ülejäänud mehed on ja millal nad lõpuks vabanevad?”
Burmeister kõlistas uuesti Uhlemannile ja teatas veel kord, et Uhlemann ei saavat lubada mingit kindlat vabastamise tähtpäeva, sest ta ei teadvat, kus Hangö mehed sel momendil on.
Seepeale ma ei suutnud ennast enam taltsutada. Lõin rusikaga lauale (istusime Burmeistri kabinetis diivanilaua taga), nii et laual olev tuhatoos lendas kolinal põrandale: „Kui kaua te mõtlete hullutada mind siin? Lasete joosta mind kui poisikest edasi-tagasi, lubate koos Uhlemanniga mehed vabastada, ning nüüd lõpuks keegi ei tea, kus mehed on!”
Burmeister ehmus, tõstis tuhatoosi põrandalt üles ja ütles: „Mis teiega on, hr. Tambek? See on ikka lubamatu ...”
Tõmbasin taskust seks juhtumiks kaasavõetud ,,trumbi” ja viskasin selle Burmeistri ette lauale: „Midagi ei ole siin lubamatut. Palun tutvuge sellega. Siis räägime edasi.”
Selleks „trumbiks” oli Saksamaalt saadud OKW salajase käskkirja ärakiri augustikuust 1941, millega tehti Hitleri käsul kõikidele saksa üksustele korraldus eraldada eestlased, lätlased ja leedulased nende vangilangemisel teistest sõjavangidest, saata nad nende põhilaagrisse Stablackis ja pärast nende poliitilise meelsuse kontrolli nad viibimata vabastada oma kodumaale sõiduks.
Burmeister luges käskkirja läbi. „Kas teil SD-s oli see käskkiri teada?” küsisin, kui ta oli lugemise lõpetanud.
Burmeister jaatas. Tõusin üles, võtsin käskkirja, panin selle ilusasti tasku tagasi ja jätsin head aega: „Head aega, hr. Burmeister! Edasi räägite koos Uhlemanniga selle asja üle juba teiste isikutega.”
Burmeister hüppas püsti: „Oodake, oodake, hr. Tambek! Kuhu te ruttate, aega on. Mida te mõtlete ,,teiste isikute” all?”
,,Kõigepealt dr. Sandbergerit,” vastasin. „Ja kui see ei aita, siis läheb kaebus Berliini.”
„See asi ei ole sugugi nii halb kui arvate, hr. Tambek,” katsus Burmeister mind rahustada. „Ta annab ennast korraldada siin koha peal. Meie oleme ju kogu aeg hästi läbi saanud, mispärast siis nüüd pahandusi tekitada. Ma katsun selle asja joonde ajada mõne päevaga.”
„Ütelge Uhlemannile, hr. Burmeister, kui Hangö mehed ei ole 2-3 päeva pärast vabad, saadan kaebuse Berliini. Kui muidu ei saa, siis dr Mäe ja kindralkomissari kaudu,” esitasin oma tingimused ja tulin tulema.
Kahe päeva pärast Hangö mehed olid vabad.


STABLACKI MEESTE ÄRATOOMINE

Ähvardades Burmeistrit kaebusega ma ei maininud dr. Mäed ja Litzmanni juhuslikult. Tegin seda teadlikult, sest minu tähelepanekute järgi valitses SD ja tsiviilvalitsuse vahel terav antagonism, mis ulatus alt üles Himmleri ja Rosenbergini.
Himmleri inimesed vaatasid teraselt Rosenbergi „kuldfasaanide” näppudele ning panid tähele ja noteerisid Idaministeeriumi iga ametniku sammu, mis SD arvates ei olnud kooskõlas natside poliitikaga.
Samuti talitas Idaministeerium Himmleri inimeste suhtes.
Seda vastuolu ma algul ei teadnud. Olin selleks liiga võhik, et teada sakslaste telgitaguseid ja nende omavahelisi kõõrdivaatamisi ning hõõrumisi võimu pärast.
Varsti mul oli aga võimalus tähele panna, et SD-s teenivad isikud teevad üsna ebasõbralikke väljendusi kindralkomissariaadis teenivate inimeste suhtes ja koguvad andmeid nende tegevuse kohta. Sedasama panin tähele kindralkomissariaadi ja Eesti Omavalitsuse inimeste juures SD suhtes.
Pärast toidukaartide kehtestamist Burmeister oli huvitatud, kuidas eestlased suhtuvad kaardisüsteemisse. Seejuures Burmeister nentis, et väikeste normide autor olevat tsiviilvalitsus ja et SD vaatavat läbi sõrmede, kui keegi hangib endale kõrvalt normidelisa. Kahjuks ma ei tea, mis alus või õigus oli Burmeistril sääraselt väljenduda.
Teine kord päris Auer minult, kuidas suhtub eesti rahvas dr. Mäe „vabatahtlikusse” mobilisatsiooni. Küsisin Auerilt, milleks teda huvitab rahva meeleolu seesuguses küsimuses. Auer seletas, et andmeid tema vajavat ettekande jaoks, sest kõigi tsiviilvalitsuse sammude kajastusest rahva hulgas tulevat Berliinis ette kanda.
Dr. Mäe omalt poolt nõudis aga, et ZEV-is, tööalase abi nõudmiseks sakslastelt tuleb mul pöörduda mitte dr. Sandbergeri, vaid tema, Mäe kaudu kindralkomissari poole.
Seda nõuet, muide, olude sunnil ma ei saanud võtta ega võtnudki kui vastuvaidlematut ülemuse käsku, vaid talitasin igal üksikjuhtumil nii, kuidas pidasin antud olukorras paremaks. Nii pöördusin abisaamis ükskord dr. Mäe, kord dr. Sandbergeri poole või isegi mõlema poole korraga, kui tõhusamate tagajärgede saavutamiseks lugesin otstarbekohaseks mängida neid teineteise vastu.
Viimast moodust ma kasutasin kahel juhul ja mõlemal korral hea eduga. Need juhud olid Stablacki meeste äratootmine, ja informatsioonisõit rindele.


1941.a. sügiseks kogunes Ida-Preisimaal Königsbergi lähedal asuvasse Stablacki sõjavangilaagrisse umbes 3000 eestlast, kes olid kas vangi langenud või üle jooksnud.
Nende meeste kodumaale toomiseks ZEV tegi kõik, mis tol ajal oli võimalik, aga miski ei aidanud. Käisin korduvalt Mäe ja Sandbergeri juures ning palusin neid aidata mehi vabastada. Mõlemad olid väga vastutulelikud ja lubasid teha kõik mis nende võimuses, et mehed saaksid vabaks.
Aga mehed ei saanud vabaks.
Palusin Mäed ja Sandbergerit, et kahele ZEV-i ametnikule antaks luba sõita Stablacki või Berliini korraldama meeste vabastamise ja kodumaale transportimise küsimust. Kumbki ei pidanud seda vajalikuks. Nad lubasid kõik ise korraldada.
Nagu hiljem selgus, Mäe ja Sandberger ei olnud petnud mind ega andnud valelubadusi. Nad olid isiklikult kui ka oma ressoori inimeste kaudu käinud kiirendamas eesti sõjavangide vabastamist Berliinis ja Stablackis.
Esialgu selle kiirendamise tagajärgi ei paistnud kusagil silma. Mehed nälgisid Stablackis edasi. ZEV-i inimesi aga ei lastud Stablacki sõita, et selgitada, milles seisab meeste kojusaatmise takistus ning kuidas seda kõrvaldada.
Oktoobri lõpul sain kuulda, et dr. Mäe sõidab Berliini. Seni ma olin Stablacki meeste vabastamise asja ajanud suuliselt. Samuti ma ei olnud maininud või mõista andnud Mäele, et mul on raud tules ka Sandbergeri juures ning vastupidi.
Nüüd otsustasin aga mängida lahtiste kaartidega ja kirjalikult, sest asi oli veninud juba häbistavalt pikale ning ma lootsin, et intrigeeriv atakk must valgel annab ehk paremaid tulemusi kui viisakas suuline palve.
Kirjutasin dr. Mäele märgukirja eesti sõjavangide olukorra kohta Stablackis ja palusin teda astuda Berliinis samme meeste koheseks vabastamiseks või, kui ta ei mõtle seda teha, toetada sõiduloa saamist kahele ZEV-i ametnikule, kes sõidaksid siis ise asja korraldama.
Mäele esitatud märgukirjale tegin märkme, et saksakeelne ärakiri sellest märgukirjast on antud dr. Sandbergerile.
Mäe oli riivatud sellest minu sammust. Ta küsis, miks ma olen adresseerinud märgukirja ärakirja Sandbergerile ja kas see ärakiri on Sandbergeril juba käes.
Seletasin otsekoheselt, et selle sammuga ma, loodan saavutada tõhusamat tegutsemist nii tema, dr. Mäe, kui ka dr. Sandbergeri poolt ning peatseid positiivseid tagajärgi meeste vabastamisel.
Märgukirja ärakirja lubasin anda Sandbergerile järgmisel päeval, nii et Mäele jäi veidike edumaad.
Märgukirja ärakirja üleandmisel Sandbergerile mul tuli oodata tükk aega, enne kui jõudis kätte minu järjekord ja siis oli vastuvõtuaeg läbi. Sandberger tuli palitus oma kabinetist välja, teretas ja ütles kahetsevalt, et temal ei olevat aega mind enam vastu võtta, sest pidavat kohe välja sõitma. Palus mind tulla järgmisel päeval.
Vastasin, et mul ei olegi midagi erilist, tahtsin vaid üle anda koopiat märgukirjast, mille esitasin dr. Mäele eesti sõjavangide vabastamise kohta.
Sandberger haaras minult märgukirja ja luges selle samas seistes läbi.
,,Mäe on täna Berliinis,” hüüdis ta, lugemise lõpetanud. „Dettloff, koostage raadiotelegramm SS Peaametile, et nad astuksid kohe samme Stablackis olevate eestlaste kodumaale saatmiseks.”
Paari minutiga oli radiogramm valmis. Sandberger vaatas selle läbi ja samas see läks edasiandmisele.
Mind aga palus Sandberger (teisi SD inimesi, tal ei olnud kohapeal nii ruttu käepärast ja ta ise pidi koos Dettloffiga tõesti välja sõitma), et võtaksin sealsamas SD sideaparaadil ühenduse Tartus asuva SD juhataja Seefeldtiga, seletaksin talle olukorra ära ja teeksin tema, Sandbergeri nimel korralduse olla valmis Stablacki sõiduks, et eesti sõjavangid seal vastu võtta. Lähemad instruktsioonid Sandberger lubas anda Seefeldtile pärast väljasõidult tagasijõudmist.
Ma otse imestasin, kui kähku ja lihtsalt see kõik käis. Olin endale tõsiselt pahane, miks ma ei olnud tulnud varem intrigeerimise mõttele.
Andnud Sandbergeri korralduse Seefeldtile edasi, tulin SD-st ära. Olin kindel, et Stablacki meeste vabastamine läks lõpuks siiski käiku. Kell võis olla 14.
ZEV-is ootas mind suur üllatus. Valgast oli just teatatud, et rong Stablacki meestega on jõudnud Valka.
Olime jäänud hiljaks - mina oma terava märgukirjaga, Mäe oma lubadusega mehed välja tuua ja Sandberger oma energiliste korraldustega.
Varajasemad minu mangumised ning dr. Mäe ja dr. Sandbergeri sammud olid kandnud vahepeal vilja ning Püha Bürokraatiuse masinavärgi liikuma pannud.
Sakslased saatsid tol korral Stablackist tulema üle 2000 mehe.
Kelle teened olid suuremad nende meeste vabastamisel, kas dr. Mäe või dr. Sandbergeri omad, mina ei tea.
Ülalkirjeldatud märgukirja esitamise episoodi, millel ei olnud enam mingit tähtsust Stablacki meeste vabastamise käigus, ma tõin detailides, mitte dr. Mäe või dr. Sandbergeri teenete esiletõstmiseks, vaid näitamiseks, kui hellad olid tollal Eestis võimu omavad isikud püüdes Stablacki meeste vabastamise au endale saada.

Umbes 700 meest jäi aga Stablacki maha. Need olid, sakslaste poolt ettenähtud politseinikeks, tõlkideks ja igasugusteks muudeks sonderführeriteks vallutatavate Peterburi (Leningradi) ja Moskva jaoks.
Seoses sellega meenub mulle, et novembris-detsembris 1941 oli Tallinna SD, (nii sakslased kui ka eestlased) valmis koheseks edasiliikumiseks, kui Peterburi langeb. Minuga konfereerisid Sandberger ja Ennok mitu korda ning lasksid mul üles märkida ja esitada SD-le kirjalikult kõik ZEV-i huvitavad küsimused, mida SD oma teiste ülesatinete, kõrval oleks Pe-
terburis selgitanud ZEV-i jaoks.
Kui oli näha, et Peterburi ja Moskva vallutamisest ei saa nii pea asja, tehti enne jõule 1941 otsus saata ka ülejäänud Stablacki mehed kodumaale.
Just pühade eel, mäletatavasti 23. detsembril helistas dr. Mäe, et tema olevat „kaubelnud kõik Stablacki jäänud mehed vabaks”. Palus meeste vastuvõtmiseks ZEV-is kõik valmis panna, sest mehed saabuvat jõululaupäeval.
Küsisin, kust Mäe sai niisugused andmed ja kas need on ka kindlad. Mäe ei ütelnud, kust ta sai need andmed, kuid kindlad ta väitis nad küll olevat.
Küsisin SD-st järele. Seal ei teatud asjast midagi. Kõlistasin igaks juhuks Valka, et Valga teataks meeste saabumisest ZEV-i ette. Tallinnas seadsime kõik hakkama meeste vastuvõtuks.
See, oli raske, 24 tundi pidevat ning pingerikast tööd nõudev ülesanne ZEV-ile, seada kõik ühe ööpäeva jooksul valmis pataljoni vastuvõtuks, kes on näljas, saunata, riieteta, voodipesuta, vooditeta ja tekkideta. ZEV täitis oma ülesande, isegi saun oli valmis kaubeldud, aga Stablacki mehed ei tulnud.
Möödus jaanuar ja alles siis sain dr. Sandbergeri abil teada, et paar nädalat enne jõule olevat Stablackis puhkenud tüüfus ning laager suletud. Eestlaste ärasõit olevat algul kaalumisel olnud, ent just enne jõule haigestunud ka üks eestlane ja siis pandud eestlaste vabastamine seisma.
Veebruari algul kõlistati äkki Tartust, et õhtul saabuvat Stablackist Tallinna 8 meest laiarööpmelise rongiga. Teade oli õige, aga rong oli vale. Mehed tulid kitsarööpmelisega.
Saabunute hulgas oli ka kpt. Vildma, Stablacki jäänud meeste vanem, kes oli andnud oma ausõna, et ta tuleb laagrisse tagasi kas teiste vabastajana või sõjavangina, kui ta ei suuda laagrisse jäänute huvides Eestis, eriti aga ZEV-is midagi ära teha. Sõjavangid, Stablackis olid nimelt arvamisel, arvatavasti Eestist saadud kirjade põhjal, et sõjavangide äratoomine oleneb täielikult ZEV-ist, see aga ei võta ses suhtes midagi ette.
Vildma oli väga energiline mees. Ta oli kogu hingega mahajäänute eest väljas. Olen kindel, et Vildma oleks pidanud oma ausõna ning sõjavangi tagasi läinud, kui mahajäänud Stablacki meeste äratoomine oleks ebaõnnestunud. Vildma oleks pidanud oma ausõna isegi sellest hoolimata, et Stablackis ta oli olukorda Eestis ette kujutanud hoopis valesti.
Nagu kõik tollal sõjavangist või mujalt väljast Eestisse tulijad, arvas ka Vildma, et okupatsioonist hoolimata, Eesti on iseseisev riik omaenda riiklike asutustega, mille hulka kuulub ka ZEV.
Tutvunud tegeliku olukorraga Eestis ja näinud, missugusel kummiseintega piiratud alal ZEV pidi tegutsema, Vildma hakkas tugevasti kahtlema, kas meeste laagrist päästmiseks on üldse võimalik midagi ära teha Eestis.
Vildma kava järgi oleks tulnud käsutada paarkümmend Tallinna-Pirita bussi Stablacki ja mehed nendega koju transportida. Kui ta aga nägi, et Tallinnas üldse ei ole enam niipalju busse ja et need vähesed, mis on veel alles, seisavad bensiini puudusel, jäi Vildma päris kurvaks.
Kui Vildma tõdes, et ZEV oli teinud kõik, mis tema võimuses, Stablacki meeste päästmiseks, ja et ZEV-i inimesi ei lastud enam edasi (näiteks sõita Stablacki või Berliini asja kiirendama), ta võttis tagasi kõik oma esialgsed halvustavad sõnad ZEV-i kohta.
Veidike ette rutates olgu nenditud, et too mööndus ja vabandamine toimus teisel õhtul pärast Vildma kojujõudmist Burmeistri korteris, kes olukorrast Stablackis huvitatud olles kutsus minu ja Vildma enda poole.
Burmeister andis tol korral meile oma sõna, et ,,olgu tema nii väikene mees kui tahes SD-s” ta katsub dr. Sandbergeri juures teha kõik meie aktsiooni eduks. Olime Vildmaga dr. Mäe juures juba käinud ning Burmeister teadis meie operatsiooni kava. Burmeister pidas oma sõna.
Meeste päästmiseks tuli midagi teha, kas või sakslastelt välja kaubelda erirong, millega mehed Stablackist ära tuua. Leppisime Vildmaga kokku, et hakkame asja ajama koos - mina kui kohalike inimeste resp. võimumeeste ja olude ning tema kui Stablackis näljasurmale vastu minevate meeste olukorra tundja.
Esimeseks rünnakuobjektiks valisime dr. Mäe.
Kõlistasin Mäele. Omavalitsuse juhi adjutant ltn. Koha ei tahtnud ühendust anda, kuna omavalitsuse juhil olevat väga tähtsaid nõupidamisi ning pani toru maha.
Vildma lõi kõhklema ja soovitas audientsi nõudmisega olla mitte liiga pealetükkiv, sest tavaliselt see andvat eitavaid tulemusi. Olin vastupidisel arvamusel, et peame kasutama iga hetke ning tegutsema kiiresti, tehes asja nii tähtsaks, et Mäe hakkab selle vastu huvi tundma.
Kõlistasin uuesti, ja kui ltn. Koha tuli jälle tähtsate nõupidamiste jutuga, katkestasin järsult: „See ei ole tähtis, mis nõupidamine dr. Mäel on. Mul on palju tähtsam ja kiireloomulisem asi. Palun teatage hr. doktorile, et temaga soovib kõnelda ZEV-i juhataja Stablackis olevate eestlaste üle. See asi on äärmiselt kiire ja väga tähtis.”
Mõne hetke pärast Mäe oli aparaadil ja küsis, milles asi seisab. Seletasin lühidalt olukorra ära ja palusin kohest audientsi, et hinnata olukorda ning otsustada, mida ette võtta, sest ZEV-i jõust ei piisa meeste näljasurmast päästmiseks.
Dr. Mäe oli kokkusaamisega nõus, lubades korraldada seda järgmisel päeval. Käisin peale, et „homme” viib jälle ühe päeva edasi, mis loeb Stablacki olukorras väga palju. Mäe seletas midagi oma päevakorrast ja tunnitabelist, mida ei saavat kuidagi muuta. Tuletasin meelde, et need on samad eesti mehed, kes olid Mäe enda poolt „vabaks kaubeldud” ning pidid koju jõudma juba jõuluks, ent said endile tüüfuse kaela. Mäe hakkas juba kõhklema ja kui ma lubasin pöörduda abi saamiseks Sandbergeri poole, kui meie ei saa ise asjaga hakkama, oli nõus meid kohe vastu võtma.
Vildma kirjeldas olukorda Stablackis ilustamata, mustades värvides, nagu see ka tegelikult oli. Mina aitasin Vildmale kaasa ning panin endid dilemma ette: kas pöörduda meeste päästmiseks sakslaste poole või katsuda seda dr. Mäe abil ise teha.
Dr. Mäe hakkas pärima üksikasju ja küsis lõpuks, mida siis teha, et mehed rutemini koju saaksid?
Arutasime erirongi või vagunite saamise küsimust ja jõudsime otsusele, et enne on kõik mehed Stablackis surnud, kui saame erirongi või vagunid, välja arvatud, kui sakslased tulevad ise sellele ideele. Seda oli aga vaevalt loota.
Selle arutluse juures Vildma avaldas kahetsust, et Tallinna busse ei ole niipalju alles või sõidukorras, et nendega võiks mehed koju tuua. Vildma andmetel maanteed pidid olema head ning sulavale lumele vaatamata parimas sõidukorras.
Seepeale dr. Mäe hüüdis: „Te saabusite õigel ajal! Nädal aega tagasi ma ei oleks saanud teid aidata. Täna aga teatati liiklusosakonnast, et 3 või 4 bussi on viidud üle puugaasile ja et nendega tehakse praegu proovisõite. Ma teen ins. Raadikule korralduse masinad valmis seada meeste äratoomiseks Stablackist. Hr. Tambek, astuge ühendusse liiklusosakonnaga ja pange see asi kiiresti käiku.”
Tänu dr. Mäele asi läks käiku, kuigi mitte sellise tempoga kui meie Vildmaga soovisime.
Masinad olid küll olemas, aga nad olid veel proovimata.. Kui proovisõidud olid sooritatud, selgus, et Stablacki sõiduks bussidega oli vaja sakslaste luba Riiast või isegi Varssavist, nagu seletasid saksa liiklusinspektorid, kes asusid Tatari tn. 1.
Olime kõik liikvele pannud, meeste transpordiks. Burmeister muretses Malvetile, Vildmale, Heidelbergile, kahele insenerile ja bussijuhtidele sõiduload Saksamaale sõiduks. ERÜ tõhusal toetusel olid valmis pakitud suured kastitäied toiduaineid sõjavangidele laagris ja koduteel. Hankisime sooje riideid, tekke ja vilte, sest talv oli väga külm. Isegi „entlausungscheinid” (täivabatunnistused) olid sõitjatel olemas.
Aga bussid seisid, sest Riiast või Varssavist ei tulnud ega tulnud bussiluba ning Tatari tän. põikpead ei lubanud bussidel loata välja sõita, ähvardades loata sõitjad anda kohtu alla.
Läksin ins. Sibulaga (kui ei eksi nimes), kes pidi muretsema sõiduloa, teravalt kokku. Nõudsin kohest busside etteandmist, sest Vabariigi aastapäev oli lähedal ning selle päeva tahtsime teha Stablacki meestele õigeks pidupäevaks.
Ins. Sibul ei julgenud busse liikvele lasta sakslaste loata. Ta ootas kellegi Schoppeni või Žopini nimelise võimumehe luba, mis olevat, à propos, saabunud aprillis 1942, pärast transportimise lõppu.
Mul ei jäänud muud üle kui ins. Sibul teha vastutavaks mitte mingisuguste sakslaste, vaid eesti rahva, oma südametunnistuse ja mehi koju ootavate naiste ees.
See mõjus. 22. veebruaril bussid sõitsid sakslaste loata meestele järele. Riias Malvet ja Vildma kombineerisid kelleltki mittepädevalt saksa vanamehelt, kes vanadusnõtrusest oli muutunud mõistlikuks ja arusaajaks inimeseks, Saksamaale sissesõiduloa busside jaoks.
Seda luba muide keegi ei küsinudki piiril. Aitas seletusest, et minnakse oma sõjavange koju tooma. Ka isiklikud sõiduload ja täitunnistused ei huvitanud kedagi. Ainult üks mees, kes tahtis olla väga korralik ning hakkas näitama oma lubasid, pandi asjata tüli tekitamise pärast nii kauaks täikambrisse, kuni Malvet ta sealt päästis.
24. veebruaril bussid olid Stablackis.
Meeste, vedu nende „vinguviiudega” kestis 2. aprillini 1942.
Meie eesti insenerid ja bussijuhid, kiitus ning südamlik aitäh teile, tegite võimatu võimalikuks. Nad töötasid ennastsalgavalt ja nurisemata päevad kui ka ööd, et aga kõik rutemini vangilaagrist koju päästa.
Kahju, et olen aastate jooksul unustanud nende tublide meeste nimed. Nemad on seda väärt, et olla nimepidi tuntud meie tulevastele põlvedele.

Samasuguse kiituse ja tänu on ära teeninud ka Võru prefekt kpt. Lübek ühes minule tundmata Võru inimestega, kes hoidsid Stablacki meeste kodumaale transportimiseks käigus ühe Võru bussi.
Kuigi me ei suutnud kõiki viimse meheni koju tuua, rõhuva enamuse päästsime siiski vangilaagri näljasurmast ja tõbedest. Ainult mõni üksik ei pidanud vastu, vaid nõrkes enne kodumaale või koju jõudmist.
Bussidega toodi ära kaugelt üle 600 sõjavangi (672?), nende hulgas ka need mehed, kes koos sõjaväe arsti dr. H. Lenderiga olid viidud Stablackist juba Sise-Saksamaale.
Nende 672 mehe päästmise au tuleb anda kapten Karl Vildmale ja dr. Hjalmar Mäele, kellede teeneks tuleb lugeda tõika, et kirjeldatud sõjavangide transportimise aktsioon üldse käiku läks ning kiiresti ja õnnelikult läbi viidi.
Tookord jäi koju toomata 60 meest, kes Stablacki olukorda mitte taludes ning lootes saada parematesse elu- ja toidutingimustesse olid sakslaste meelitusel siirdunud Braunschweigi lähedal asuvatesse Hermann Göringi nimelistesse tehastesse, et hakata pidama seal valveteenistust.
Kui mehed olid kohal, neid ei pandud valvuriteks, vaid tööle. Seejuures isegi meistritel ja oskustöölistel tuli töötada mustatöölistena. Kohtlemine ja toit olid võimatud.
Malvet ja Vildma, mõlemad energilised, ent liialt viisakad inimesed, kulutasid Braunschweigis ja Berliinis paar nädalat saksa asutuse uksi, et Braunschweigi mehi vabaks saada. Nende viisakas rääkimine ei andnud mingeid tulemusi. Nad liikusid kui nõiutud ringis Pontsiuse juurest Pilaatuse juurde. Ükski sakslane ei pidanud ennast. pädevaks nende meeste vabastamiseks.
Missuguses olukorras Braunschweigi meestel tuli olla, näitab kujukalt ühe Türi aianduskooli lõpetanud mehe lugu, kes Eestis oli tegelik aednik.
Mees paigutati tööle ühte Braunschweigi lähedal asuvasse mõisa. Seal tal tuli koos poola talupoistega ja mustatöölistest venelastega sõnnikut kühveldada ja käruga taimelavadele vedada. Söögiks ta sai päevas 200 g leiba ja liitri suppi. Kohtlemine sakslaste poolt oli äärmiselt toores. Jalaga löömine ja schweine-hundiks (seakoeraks == karjakrantsiks) sõimamine oli igapäevane nähtus.
Saanud sellest teada, kirjutasin dr. Mäe kaudu Litzmannile kaebuse, mille ärakiri läks dr. Sandbergerile, et niisugune talitusviis on haavav mitte üksi tollele mehele, kes peab selle all kannatama, vaid ka kogu eesti rahvale.
Palusin ilusate sõnade asemel usaldusest ja sõprusest toimetada ses asjas juurdlus ning võtta süüdlased sakslased vastutusele mainitud eestlaste ebainimliku kohtlemise eest.
See kõlab küll uskumatult, aga too kaebus läks käiku ja andis tulemusi. Eriti vihane sakslaste käitumisele ning agar kaebuse toetaja oli dr. Mäe.
Kõnealuse mõisa valitseja sai kui , peasüüdlane kõva peapesu. Tema suhtumine eestlastesse muutus päevapealt korrektseks.
Mõni nädal pärast seda, see oli juunis 1942, said kõik Braunschweigi mehed vabaks, kusjuures aitas jälle vana tuntud vahend „rusikas ja saapanina”.
Kui meeste vanem ltn. Ristikivi ja paar agaramat meest olid sakslased sakslaste endi kombel läbi sõimanud ja SD-ga ähvardanud, olid kohalikud võimumehed väga pädevad andma kojusõidulubasid Braunschweigi meestele.



ÄPARDUNUD INFORMATSIOONISÕIT
Kogu talve 1941/42 käisin dr. Mäele peale, et kevadel tuleb korraldada informatsioonisõit rinde kesk- ja lõunaossa. Palusin Mäed kui Eesti omavalitsuse juhti muretseda selleks saksa võimudelt luba.
See sõit oli hädavajalik. Ta oli mõeldud selgitamiseks, kas Kesk- ja Lõuna-Venemaal leidub jälgi eesti mobiliseeritutest ja küüditatutest.
Kuulujutte oli igasuguseid ning kohal käimata ZEV-il ei olnud ette tuua midagi konkreetset nende kuulujuttude vastu, välja arvatud kpt. Deykersi kinnitus, et kõik eesti sõjavangid on saksa sõjavangide inspektuuris, arvel ja kas juba koju saadetud või poliitilise meelsuse pärast kinni. Neid viimaseid oli 20 isiku ümber - politrukke, EK(b)P liikmeid või liikmekandidaate.
Kui maikuu 1942 oli möödas ja enam-vähem selge, et Mäe ei suuda või ei taha ses asjas, midagi teha, pöördusin dr. Sandbergeri poole ja kohe asi hakkas, jumet võtma. SD andis informatsiooni hankijateks kaks SD teenistuses olevat eesti ohvitseri - kpt. Enkelbergi, keda tunti -sõprade hulgas Enku nime all ja ltn. Ploom-i.
Eesti Omavalitsuse juht ning ERÜ president dr. Mäe ja ERÜ peajuht Otto Leesment hakkasid aga korraldama informatsioonisõidu jaoks tarvismineva auto küsimust. Miks ZEV ei saanud seda teha, mina ei taibanud algul ja mulle seda ka ei avaldatud.
Tolle auto „korraldamise” pärast Enku ja Ploomi väljasõit venis päevast päeva ja nädalast nädalasse ning äpardus lõpuks.
Nad sõitsid, välja alles septembris, mil liiklusolud ja sõjasündmused Lõuna-Venemaal ei võimaldanud ZEV-i maakuulajatel saavutada enam midagi erilist. Nad sattusid ainult arreteeritud eesti ohvitseride jälgedele Starobelskis. Isegi neid jälgi nad ei saanud kaugemale edasi ajada, sest rinne oli sügise jooksul juba niipalju tagasi tõmbunud.
Kui juuli lõpul Enku ja Ploomi sõit oli kindel ja eesti juhid autot otsisid, segasin rumalast peast vahele ning tegin ettepaneku, andku tehnikadirektoorium üks suurem auto rindelesõiduks. See ettepanek lükati tagasi: Eesti omavalitsusel ei olevat suuremat sõidukorras autot.
Seepeale tegin uue ettepaneku, võtta ZEV-i auto. Viimane oli kokku lapitud mitmest masinast, aga muidu päris korralik tugev sõiduk. Ka suuruselt ta oleks sobinud. Juhina oleks kaasa läinud ZEV-i autojuht Ev. Valdna.
Valdna kaasaminekuga oldi nõus, autoga aga mitte. See öeldi olevat liiga suur (4. istekohta!) ja sõit sellega kulukas, sest see võtvat palju bensiini. Pealegi olevat „narrus” sõita Eestist Ukrainasse autoga. Asi tulevat korraldada teisiti, ratsionaalselt.
Nii väitis Otto Leesment ning korraldaski ratsionaalselt.
ERÜ oli ostnud endale ZEV-i sildi all, minu teadmata ja minult luba küsimata (kuulsin hiljem, et sakslased ei olevat andnud ERÜ-le auto ostu- ja sisseveoluba), Saksamaalt kaks väikest „Adlerit”.
Minu „narri” ettepaneku asemel Otto Leesment tegi korralduse saksa firmale, saata üks, Adler Tallinna asemel Krakovisse. Seal Enkelberg ja Ploom pidid võtma Adleri vastu ja sõitma sellega siis Lõuna-Venemaale….


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Nov, 2006 16:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Tänan, raamat riiulil, aga see osa ununenud oli meelest...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt