Ei ole ma neid alavääristanud ega põlastanud. Aga taldu ka ei laku ja ei püüa neist teha seda, mida nad ei olnud.Et nende tegevus Eesti iseseisvuse loomisel ning kättevõitmisel meile hindamatuks panuseks osutus, oli küll juhus, kuid see ei anna meile sugugi põhjust neid põlata ega alavääristada. Juhuse läbi oleme me kõik siia ilma sündinud.
Eesti iseseisvuse tunnustamata vereohvrid
Minu arvates peab igas supis vürtsi olema.
Lahenduse, kus seda vürtsikamat lobi pakkuda, tõin välja teema Aukohus all.
raudrist
Lahenduse, kus seda vürtsikamat lobi pakkuda, tõin välja teema Aukohus all.
raudrist
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
jama
Ah, jätke jama ajamine! Suhteliselt hüsteeriliseks hakkab kiskuma.
Tegelikult on aga asi selles, et vähemalt tsiviliseeritud rahvaste hulgas peetakse lugu langenud sõdurite mälestusest ja ei sõdita surnud sõduritega. Ei lükka me maatasa ei langenud saksa, vene, ega rootsi sõdurite kalmusid, kuigi mõne mehe jutt hakkas juba sinnapoole kiskuma!
Tegelikult on aga asi selles, et vähemalt tsiviliseeritud rahvaste hulgas peetakse lugu langenud sõdurite mälestusest ja ei sõdita surnud sõduritega. Ei lükka me maatasa ei langenud saksa, vene, ega rootsi sõdurite kalmusid, kuigi mõne mehe jutt hakkas juba sinnapoole kiskuma!
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Lugege veel kord diskussioon läbi. Nimelt point ei olnud absoluutselt selles, millist kalmu maatasa teha või mitte.Tegelikult on aga asi selles, et vähemalt tsiviliseeritud rahvaste hulgas peetakse lugu langenud sõdurite mälestusest ja ei sõdita surnud sõduritega. Ei lükka me maatasa ei langenud saksa, vene, ega rootsi sõdurite kalmusid, kuigi mõne mehe jutt hakkas juba sinnapoole kiskuma!
-
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Ei tahaks siin emotsioone jälle lõkkele puhuda, kuid olen mõelnud Tartu rahulepingu üle ja see on õige, et ta andis esimesena eluõiguse Eesti Vabariigile kui sõna otseses mõttes.
Kuid 16. oktoobril 1918 anti Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendatud maanõukogu (Landesrat) esimehele parun Pilar von Pilchaule üle Tema Majesteedi Saksa Keisri määrus:
"Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa Keiser, Preisi Kuningas jne. käesolevaga volitan Meie Keiserlikku Kantslerit krahv von Hertlingi, kuna BrestLitovski lepingu Saksa-Vene täienduslepingu punkt 7 põhjal, mis sõlmiti 27. augustil 1918, Venemaa loobus suveräänsusest Eestimaa ja Liivimaa üle, deklareerima Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendtud maanõukogule, et vastavalt nende taotlusele, mis Meile esitati nende esindajate poolt, ja Meie Keiserliku Kantsleri soovituse kohaselt, Meie tunnustame Saksa Impeeriumi nimel need territooriumid vabadeks ja iseseisvateks.
Mille kohta Meie oleme Isiklikult teinud selle Kõigekõrgema volituse ja kinnitanud Meie Keiserliku pitseriga.
Antud Peakorteris 22. septembril 1918.
Wilhelm, I. R.,
Krahv von Hertling
Kas ei ole siin tegu esimese dokumendiga, mis tunnustab Eesti mitte kuulumist ühelegi teisele riigile, seega iseseisvust. Samas ei esita see dokument mingeid nõudmisi, ega viiteid.
Peagi anti välja üks teine dokument:
N.Vene rahvakomissaride nõukogu, teiste sõnadega valitsus, avaldas 8. detsembril 1918 dekreedi, milles öeldakse:
Vastuseks Eesti nõukogude valitsuse taotlusele deklareerib rahvakomissaride nõukogu:
1) Vene nõukogude valitsus tunnustab Eesti nõukogude Vabariigi iseiseisvust; Vene nõukogude valitsus tunnustab Eesti nõukogusid kui kõrgeimat võimu Eestis, kuni nõukogude kongressi kokkuastumiseni, kuulub Eesti rahvakomissaride nõukogu võim tema esindajale seltsimees Anveldile;
2) Vene nõukogude valitsus käseb kõigil Vene nõukogude vabariigi tsiviil ja sõjaväelistel ametivõimudel, kes kokku puutuvad Eestiga, anda Eesti nõukogude valitsusele kõikvõimalikku abi tema võitluses Eesti vabastamiseks kodanluse ikke alt;
3) Raha rahvakomissariaadil on käsk anda kümme miljonit rubla Eesti nõukogude vabariigi riigipanga käsutusse,
4) Toiduainete varumise rahvakomissariaadil ja riigi kõrgemal majandusnõukogul astuda ühendusse Eesti nõukogude vabariigi vastavate organitega kaubavahetuse organiseerimiseks kahe vabariigi vahel.
V. Uljanov, rahvakomissaride nõukogu esimees
Bontsh-Brujevitsh, rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja
L. Fotneva, rahvakomissaride nõukogu sekretär.
Kuigi ka seda võib teatud Eestile iseseisvuse andmise dokumendiks lugeda, siis siin kraabib kõige rohkem silma see tingimus, et "kuni kongressini" - seega tähtajaliselt ja peale selle määratakse ka valitsema konkreetne isik, mis koheselt piirab rahva iseseisvumise valikuvabadusi.
Kui nüüd kõrvale jätta taustainformatsioon - sakslased tahtsid tegelikult luua hertsogiriiki - siis lihtsalt dokumenti must-valgel lugedes saab küll väita, et sakslased tunnustasid esimesena Eesti iseseisvust, kuigi nad ei märkinud ära nimetust Eesti Vabariik.
Kuid 16. oktoobril 1918 anti Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendatud maanõukogu (Landesrat) esimehele parun Pilar von Pilchaule üle Tema Majesteedi Saksa Keisri määrus:
"Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa Keiser, Preisi Kuningas jne. käesolevaga volitan Meie Keiserlikku Kantslerit krahv von Hertlingi, kuna BrestLitovski lepingu Saksa-Vene täienduslepingu punkt 7 põhjal, mis sõlmiti 27. augustil 1918, Venemaa loobus suveräänsusest Eestimaa ja Liivimaa üle, deklareerima Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendtud maanõukogule, et vastavalt nende taotlusele, mis Meile esitati nende esindajate poolt, ja Meie Keiserliku Kantsleri soovituse kohaselt, Meie tunnustame Saksa Impeeriumi nimel need territooriumid vabadeks ja iseseisvateks.
Mille kohta Meie oleme Isiklikult teinud selle Kõigekõrgema volituse ja kinnitanud Meie Keiserliku pitseriga.
Antud Peakorteris 22. septembril 1918.
Wilhelm, I. R.,
Krahv von Hertling
Kas ei ole siin tegu esimese dokumendiga, mis tunnustab Eesti mitte kuulumist ühelegi teisele riigile, seega iseseisvust. Samas ei esita see dokument mingeid nõudmisi, ega viiteid.
Peagi anti välja üks teine dokument:
N.Vene rahvakomissaride nõukogu, teiste sõnadega valitsus, avaldas 8. detsembril 1918 dekreedi, milles öeldakse:
Vastuseks Eesti nõukogude valitsuse taotlusele deklareerib rahvakomissaride nõukogu:
1) Vene nõukogude valitsus tunnustab Eesti nõukogude Vabariigi iseiseisvust; Vene nõukogude valitsus tunnustab Eesti nõukogusid kui kõrgeimat võimu Eestis, kuni nõukogude kongressi kokkuastumiseni, kuulub Eesti rahvakomissaride nõukogu võim tema esindajale seltsimees Anveldile;
2) Vene nõukogude valitsus käseb kõigil Vene nõukogude vabariigi tsiviil ja sõjaväelistel ametivõimudel, kes kokku puutuvad Eestiga, anda Eesti nõukogude valitsusele kõikvõimalikku abi tema võitluses Eesti vabastamiseks kodanluse ikke alt;
3) Raha rahvakomissariaadil on käsk anda kümme miljonit rubla Eesti nõukogude vabariigi riigipanga käsutusse,
4) Toiduainete varumise rahvakomissariaadil ja riigi kõrgemal majandusnõukogul astuda ühendusse Eesti nõukogude vabariigi vastavate organitega kaubavahetuse organiseerimiseks kahe vabariigi vahel.
V. Uljanov, rahvakomissaride nõukogu esimees
Bontsh-Brujevitsh, rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja
L. Fotneva, rahvakomissaride nõukogu sekretär.
Kuigi ka seda võib teatud Eestile iseseisvuse andmise dokumendiks lugeda, siis siin kraabib kõige rohkem silma see tingimus, et "kuni kongressini" - seega tähtajaliselt ja peale selle määratakse ka valitsema konkreetne isik, mis koheselt piirab rahva iseseisvumise valikuvabadusi.
Kui nüüd kõrvale jätta taustainformatsioon - sakslased tahtsid tegelikult luua hertsogiriiki - siis lihtsalt dokumenti must-valgel lugedes saab küll väita, et sakslased tunnustasid esimesena Eesti iseseisvust, kuigi nad ei märkinud ära nimetust Eesti Vabariik.
-
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist