Eesti iseseisvuse tunnustamata vereohvrid

Lahingud ja väeosad. Relvad ja tehnika. Eestlased I maailmasõja rinnetel.
Külaline

Eesti iseseisvuse tunnustamata vereohvrid

Postitus Postitas Külaline »

Kõikide kurjade aegade kiuste on Paides, Reopalu surnuaias kuni 1998. aastani püsinud enam kui kolmveerandsaja aasta vältel puutumatuna Esimese maailmasõja aegne Saksa sõjameeste matmispaik.


Nüüdseks (artikkel on kirjutatud 2000. aastal) on selle ühishaua vahetusse naabrusse tekkinud värske tsiviilhaud, mida on nii kirjutatud kui ka kirjapanemata reegleid eirates asutud matmisplatsina laiendama otse sõdurikalmude peale. Taoline laiutav hoolimatus ümbritseva suhtes sunnib tahes-tahtmata tõstatama valusaid küsimusi meie rahva õrnukese ajalooteadvuse ja -kultuuri kaitse ja teadvustamise vajadustest.

Hallil graniitkivil on saksakeelne kirje: "Den Heldentod fürs Vaterland starben San.-Gefr. Bruno Weske, Jäger Oskar Schulze, Fritz Andert, Ernst Küttner. Gefallen am 28/II 1918 bei St. Johannis, kämpfend für die Befreiung Estlands". Eesti keelde tõlgituna oleks kirje sisu järgmine: "Isamaa eest surid kangelassurma sanitaargefreiter Bruno Weske, laskurid Oskar Schulze, Fritz Andert, Ernst Küttner. Langenud 28. veebruaril 1918 Järva-Jaani all, võideldes Eestimaa vabastamise eest."


Eesti või Eestimaa?

Mida mõista kivil leiduva sõna "Estland" all - kas tsaariaegset või Venemaa veebruarirevolutsiooni järgset kubermangu või hoopis neli päeva enne Reopallu maetud sõjameeste langemist Tallinnas välja kuulutatud iseseisvat Eesti Vabariiki? Tuleb au anda selle monumendi püstitajaile, kes suutsid selle kirje sõnastada nii, et rahuldust sobiva tõlgendusvõimaluse üle võiksid tunda kõigi kolme tähenduse pooldajad. Iseasi on siinjuures see, kas meie rahvas on veel enamgi kui kaheksakümmend aastat pärast oma saatuses pöördelist tähendust omanud sündmusi valmis tunnistama Saksa relvajõudude üliolulist osa Eesti omariikluse sünnis.

1917. aasta novembris (vkj. oktoobris) Venemaal toimunud pahemradikaalide võimuhaaramise ja legitiimse Vene keskvõimu likvideerumise tulemusena sai Eestimaa kubermangu ajutisest maanõukogust (Maapäev) kõrgeim riigivõimu õiguslikku järjepidevust kandev institutsioon Eestis, kes oma võimu teostamisel sai loota 1917. aasta aprillis Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosade toetusele. Olukord Peipsi järve ja Väinamere vahel jäi siiski üpris kahemõtteliseks. Pahemradikaalid üritasid tsiviilvõimu teostada nii rahumeelsete kui ka vägivaldsete meetoditega. Samas olid eesti rahvusväeosad ühed vähestest võitlusvõimelistest üksustest, keda oli võimalik vastu seada selleks ajaks juba Riia linna ning Saare- ja Hiiumaa vallutanud Saksa vägedele.

Eestis tekkinud sisepoliitilise patiseisu ületamine sai võimalikuks tänu teljeriikide ja Venemaa vahel peetud Bresti rahuläbirääkimiste katkemisele. Riigivõimu õiguslikust järjepidevusest lähtuvate poliitikute koostööd koordineeris Maapäeva vanematekogu, kuid rahvuslike jõudude juhtivatest tegelastest omas toimuvast parimat ülevaadet ilmselt siiski I eesti polgu komandör, polkovnik Ernst Põdder. Saanud piisava ajavaruga teada sakslaste peatse mandriletungimise kavadest, läkitas polkovnik Põdder Haapsalust üle jää Saaremaale nii rahvusväeosade kui ka Maapäeva volitusi omanud saadikud Eduard Alveri ja Oskar Mamersi.


Eesti omariiklust sepistati ka Kuressaares

Ööl vastu 18. veebruari 1918. a. jõudsid Alver ja Mamers Kuressaarde, kus leidsid eest heatahtliku vastuvõtu Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral von Seckendorfi enda poolt. Saadikud andsid kindralile üle pitseeritud kirja polkovnik Põdderilt ja kinnitasid ausõnaga, et I eesti polk Saksa vägedele pealetungi korral vastu ei hakka, vaid astub pärast mõningate mitteusaldatavate isikute kõrvaldamist Saksa riigi teenistusse.

Ernst Põdderi kirjas sisaldunud teave osutus vägagi mõjusaks. Sakslased loobusid algsest pealetungiplaanist Pärnu suunas ning asusid marsile üle Haapsalu Tallinna peale. Haapsalus asunud I eesti polgu võitlejad desarmeerisid naabruses kaitsel olnud venelaste väeüksused ning tagasid senistele vaenuvägedele takistamatu läbipääsu.

Ühes mandrile tunginud Saksa vägedega jõudsid 21. veebruaril taas Haapsallu ka eestlaste saadikud Alver ja Mamers. Nende poolt Kuressaares üle antud kirja sisu kohta heidab valgust von Seckendorfi poolt Põdderile saadetud kirjas sisalduv lause: "Olete oma lubadusele vastavalt astunud oma rügemendiga minu käsutusse sihiga, et minu korralduste järele enese kätte võtta rahu alalhoidmist Eesti territooriumil."


Tallinna jõudmisest teatasid sakslased ette

22. veebruari hommikul jõudis Tallinnas paiknenud III eesti polgu komandöri Peeter Kannu kätte kiri ühelt Saksa oberstilt, milles teatati saksa vägede jõudmisest Tallinna kas 24. veebruari õhtul või 25. veebruari hommikul ning paluti linnas selleks ajaks kaitse ja julgeolek tagada. Sisuliselt tähendas see kiri sakslaste pealetungiplaani avaldamist eesti polkudele, millest võib järeldada, et Eesti omariikluse väljakuulutamisse suhtuti kui mitte just poolehoiuga, siis vähemalt mõistvalt.

Eesti rahvuslaste tegevus leidis Saksamaal kõige kõrgemal tasemel äramärkimist. 23. veebruaril võttis keiser Wilhelm II vastu varem Saksamaaga ühendamist palunud Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna esindajad, teatades neile oma vägede sissetungimisest Mandri-Eestisse ning ka I eesti polgu liitumisest kodumaa vabastamiseks bolshevikest. Kahtlemata nõrgendas see teade Balti aadli niigi mitte eriti kindlat positsiooni Saksa keisri silmis veelgi.


Eestimaa, Eesti ja eestlaste vabastajad

Paraku osutusid sakslaste alluvusse astunud eesti rahvusväeosad esialgu arvatust tunduvalt vähem võitlusvõimeliseks. Vaatamata Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele ei suutnud enamik siinsete rahvuspolkude alamväelastest näha Saksa keisri sõjameestes eestlastele liitlast. Sagenesid deserteerumised, sajandeid püsinud seisuslikest vastuoludest sünnitatud rahvuslik vaen sakslaste suhtes aitas kaasa äärmuspahempoolsete meeleolude levikule.

Kujunenud olukorras oli Saksa väejuhatus sunnitud 1918. aasta märtsikuu teisel poolel endised Vene armee eesti polgud laiali saatma. Küll aga jätkas senistest relvastatud formeeringutest tegevust juba 1. oktoobril (vkj. 18. septembril) 1917. a. asutatud Omakaitse, mis okupatsiooniaja lõppedes sai aluseks 11. novembril 1918 tegevust alustanud Kaitseliidule.

Eestlastest iseseisvuslased saavutasid omariikluse väljakuulutamise samahästi kui ilma endapoolsete vereohvriteta. Reopalu surnuaia nüüdseks hooletusse jäänud sõdurite kalmukünka juures oleme tunnistajaiks ajaloolisele paradoksile. Need neli meest tulid Eestisse enda tahtest sõltumatult Saksa keisri sõdalastena ja oma isamaa huvide eest võideldes. Samas on nende antud vereohver hindamatuks panuseks meie rahva enesemääramisõiguse väljalunastamisel. Nende meeste mälestus vääriks iseseisvuspäeva pärgadepaneku aegu iga-aastast meelespidamist. Selle ühishaua taaskorrastamine peaks olema Järvamaa riigi- ja omavalitsusasutuste aukohus.


Miski on mäda meie rahupaikades

Paraku on viimaste nädalate vältel just Järvamaa näite varal selgeks saanud, et Eesti seadused matmispaiku inimliku sõgeduse eest ei kaitse. Seetõttu saab riigi- ja omavalitsusasutuste jätkuva ignorantsuse korral loota vaid Eesti ja Saksamaa vahel mõne aasta eest sõlmitud, sõjahaudu puudutava kokkuleppe kaitsvale toimele. Oleks siiski ääretult meeldiv, kui Reopalu surnuaeda haldavad asutused leiaksid suuremat skandaali ootamata võimaluse kõnealuse matmispaiga taaskorrastamiseks ning 1998. aastal surnud ning seletamatul kombel just Reopalu surnuaiale maetud Mari Vahteri omaksed lõpetaksid oma vastkujundatud perekonnakalmuga sõdurihaudadel laiutamise.

Probleem ei ole ju tegelikult vaid ühes matmispaigas vaid kalmistukultuuris tervikuna. Miski on siin mäda ja ilmselt mitte üksnes viimsesse rahupaika toodud säilmed. Sillaotsa kalmistul avalikkuse ette tulnud skandaali läbi on järvakad teinud algust probleemi teadvustamisega. Kahtlemata pole viimastel nädalatel esilekerkinud probleemid omased üksnes Paide linnale, küll aga võiksid Järvamaa pealinna ametivõimud kasutada nüüdseks surnuaedade ümber tekkinud tähelepanu ära selleks, et esimesena Eestis alustada tegusat võitlust hauaplatsidega hangeldamise vastu.

Vt.: http://www.weissenstein.ee/news.php?cod=242
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Hauad

Postitus Postitas istorik »

Niipalju, kui mina olen sarnase asjaga kokku puutunud (viimastel aastatael hoolitsenud Pärnu sõdurkalmude eest koos rühmaga), siis on üsna suur võim kohalikul omavalitsusel. Aga sellist nahhaalsust pole veel kunagi kohanud. Abistama peaks kindlasti kohalik muinsuskaitse ja teatavasti ka Saksa Haudade Sõjahoolde Selts! Kui ei saa abi sealt, saada priva!
Külaline

Re: Hauad

Postitus Postitas Külaline »

istorik kirjutas:Niipalju, kui mina olen sarnase asjaga kokku puutunud (viimastel aastatael hoolitsenud Pärnu sõdurkalmude eest koos rühmaga), siis on üsna suur võim kohalikul omavalitsusel. Aga sellist nahhaalsust pole veel kunagi kohanud. Abistama peaks kindlasti kohalik muinsuskaitse ja teatavasti ka Saksa Haudade Sõjahoolde Selts! Kui ei saa abi sealt, saada priva!
Soovitatud instantsid käisin läbi 2000 aastal. Tulemusteta.
Asja muudab pikantseks see, et Reopalu surnuaed on juba ammu igasugusteks juurdematmisteks suletud.
Aga ma arvan mõistvat põhjusi, miks kohapeal ei tee keegi asja kuulma ega nägema:
Värskelt juurdemaetud tsivilisti ümbermatmine oleks pretsedendi loomine - sellega kaasnevat vastutust kardetakse.
Järvamaa muinsuskaitse jaoks oli pikka aega kõige olulisemaks objektiks Paides asunud, tüüpprojekti järgi ehitatud ortodoksi kirik, mis nüüdseks ikkagi maha põlenud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Iseasi on siinjuures see, kas meie rahvas on veel enamgi kui kaheksakümmend aastat pärast oma saatuses pöördelist tähendust omanud sündmusi valmis tunnistama Saksa relvajõudude üliolulist osa Eesti omariikluse sünnis.
Sisuliselt tähendas see kiri sakslaste pealetungiplaani avaldamist eesti polkudele, millest võib järeldada, et Eesti omariikluse väljakuulutamisse suhtuti kui mitte just poolehoiuga, siis vähemalt mõistvalt.
Eestlastest iseseisvuslased saavutasid omariikluse väljakuulutamise samahästi kui ilma endapoolsete vereohvriteta.
Samas on nende antud vereohver hindamatuks panuseks meie rahva enesemääramisõiguse väljalunastamisel.

Isesesvuse väljakuulutamine nimelt ei tähenda veel iseseisvust ennast. Sakslased tulid 1918 a veebruaris ja Eesti päeva-paarise iseseisvusega oli kaputt. Vaat siis kui "enesemääramisõiguse väljalunastajad" siit sääred tegid, siis oli eesti rahval tõesti võimalus iseseisvaks saada ning nimetatud õigus lunastati Vabadussõjas.
Nende meeste mälestus vääriks iseseisvuspäeva pärgadepaneku aegu iga-aastast meelespidamist.
Sellisel juhul tuleks pärgadega igaks juhuks rutata ka Loodearmee massihaudade juurde, sest ilma Põhjakorpuse maipealetungita oleks Vabadussõda võinud viletsalt lõppeda. Või mis?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Reigo kirjutas:Isesesvuse väljakuulutamine nimelt ei tähenda veel iseseisvust ennast. Sakslased tulid 1918 a veebruaris ja Eesti päeva-paarise iseseisvusega oli kaputt. Vaat siis kui "enesemääramisõiguse väljalunastajad" siit sääred tegid, siis oli eesti rahval tõesti võimalus iseseisvaks saada ning nimetatud õigus lunastati Vabadussõjas.
Tõesti, välja kuulutada võib mida iganes. Välja kuulutatu eluõigust tuleb aga tegudega tõestada. Eesti sõjavägi seda paraku esimese ropsuga ei suutnud ning saadeti 30. märtsiks laiali. Uue sõjaväe loomine sai võimalikuks tänu sellele, et tegevust (ja sugugi mitte nii illegaalset nagu mõned propagandistid uskuma panna tahaksid) jätkas Vene ajal loodud Omakaitse (saksakeelne vaste Bürgerwehr). Eesti variant oli Saksa okupatsioonivõimudel igaks juhuks kogu aeg tagataskus varuks, kuna etniliste sakslaste osakaal siinses rahvastikus ei võimaldanud nende peale enam suuremat loota. Eestlaste häda oli siiski oma pahemradikaalide kardetavalt suures mõjus rahva meelsuse kujundamisel.
Reigo kirjutas:Sellisel juhul tuleks pärgadega igaks juhuks rutata ka Loodearmee massihaudade juurde, sest ilma Põhjakorpuse maipealetungita oleks Vabadussõda võinud viletsalt lõppeda. Või mis?
Loodearmee osale meie ajaloos võikski pisut kainemalt vaatama hakata. Põhimõtteliselt võitlesid nad ju nagu eestlasedki Venemaa õigusjärglusest tuleneva poliitilise süsteemi eest. Eestlased lõid Loodearmeele lõpuks noa selga, kuna tehing bolshevikega osutus kasulikumaks kui Loodearmee tulevikuvisioonist tulenevad väljavaated. Loodearmee, Ukraina, Valgevene ja paljude teiste üritus läks hukka ning tänapäeval on Eesti ja Soome ainsad riigid maailmas, mis on loodud Venemaa õiguslikust järjepidevusest lähtuvalt. Teatav lepitusmissioon Loodearmee mälestiste juures oleks tegelikult ilus žest, mis meile midagi ei maksa, jätaks meist aga senisest nats parema mulje.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tõesti, välja kuulutada võib mida iganes. Välja kuulutatu eluõigust tuleb aga tegudega tõestada. Eesti sõjavägi seda paraku esimese ropsuga ei suutnud ning saadeti 30. märtsiks laiali. Uue sõjaväe loomine sai võimalikuks tänu sellele, et tegevust (ja sugugi mitte nii illegaalset nagu mõned propagandistid uskuma panna tahaksid) jätkas Vene ajal loodud Omakaitse (saksakeelne vaste Bürgerwehr).
:roll: Eesti sõjavägi saadeti laiali nendesamade toredate sakslaste (loe: okupantide) poolt. Et eluõigust tegudega tõestada, oleks vist pidanud sakslastega sõdima hakkama või? Ei maksa ka Bürgerwehri rolli üle tähtsustada. Oli veel niiöelda sada muud põhjust, miks Eesti armeed võmalik luua oli. Peamiseks põhjuseks tuleb aga lugeda seda, et palju mehi (sh ohvitsere) koondus rahvusväeosade perioodil Eestisse.
Eesti variant oli Saksa okupatsioonivõimudel igaks juhuks kogu aeg tagataskus varuks, kuna etniliste sakslaste osakaal siinses rahvastikus ei võimaldanud nende peale enam suuremat loota. Eestlaste häda oli siiski oma pahemradikaalide kardetavalt suures mõjus rahva meelsuse kujundamisel.
Hakati ikkagi looma hertsogiriiki, hoolimata variantidest.

Loodearmee osale meie ajaloos võikski pisut kainemalt vaatama hakata. Põhimõtteliselt võitlesid nad ju nagu eestlasedki Venemaa õigusjärglusest tuleneva poliitilise süsteemi eest. Eestlased lõid Loodearmeele lõpuks noa selga, kuna tehing bolshevikega osutus kasulikumaks kui Loodearmee tulevikuvisioonist tulenevad väljavaated.


Eestlased käitusid Loodearmeega vastavalt olukorrale täiesti loogiliselt ja Eesti huvidest lähtuvalt ning ei saagi midagi muud eestlastelt nõuda. Tõsi, kohati käitus Eesti pool Eestisse taandunud loodearmeelastega alatult, mida ei ole vaja õigustada, ent samas ei tuleks ka liialdada. Niisiis "noa selga löömiseks" on seda palju nimetada. Siis, kui näiteks taganevat Loodearmeed Eestisse ei oleks lastud, vaid enamlastele meelega söögiks oleks jäetud (mida Moskva ka tegelikult lootis ja Eestile vihjas), vaat siis võiks noa selga löömisest rääkida.
Loodearmee, Ukraina, Valgevene ja paljude teiste üritus läks hukka ning tänapäeval on Eesti ja Soome ainsad riigid maailmas, mis on loodud Venemaa õiguslikust järjepidevusest lähtuvalt. Teatav lepitusmissioon Loodearmee mälestiste juures oleks tegelikult ilus žest, mis meile midagi ei maksa, jätaks meist aga senisest nats parema mulje.
Lepitusmissioon on muidugi ilus, aga iseseisvuspäeval on seda teha silmakirjalik. Seda võiks teha näiteks relvarahu aastapäeval...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Reigo kirjutas:Lepitusmissioon on muidugi ilus, aga iseseisvuspäeval on seda teha silmakirjalik. Seda võiks teha näiteks relvarahu aastapäeval...
Ma soovitaksin Reigol end I-netis käimise vahepeal (kui aega üle jääb) end vahelduseks natuke raamatutest harida. Alguseks soovitan tutvuda Laamanni poolt kirja pandud Eesti iseseisvuse sünniga ning pöörata seal erilist tähelepanu neile põhjendustele, millest lähtuvalt otsustas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) raskete kõhkluste kiuste end kuulutada ainsaks ja kõrgeimaks seaduslikuks võimukandjaks Eestis. Siit edasi võiks põhjalikumalt tutvuda juriidilise skeemiga, mis võimaldas Maapäeva volituste edasidelegeerimist Vanematekogule ning sealt edasi Päästekomiteele.
Kui Reigol see osa ilusti õpitud saab, siis andku endast taas märku. Ma juhatan siis uut lugemist.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5557
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Postitus Postitas toomas tyrk »

Crassus kirjutas:Ma soovitaksin Reigol end I-netis käimise vahepeal (kui aega üle jääb) end vahelduseks natuke raamatutest harida.
Mina oleks selliste soovitustega siin foorumis ettevaatlik :wink:

Ei ole au antud sõnade autorit isiklikult tunda, kuid olen kohanud teda mitmetes muudes foorumites. Ning tean et tegeleb selle perioodiga ajaloost vägagi sügavuti. Ning väheses raamatute lugemises kindlasti süüdistada ei saa.

Ja üldse - rohkem lugupidamist kaasvestlejate aadressil, palun...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

toomas tyrk kirjutas:Ning tean et tegeleb selle perioodiga ajaloost vägagi sügavuti.
Sügavuti võib tegelda mitut moodi. On neid, kel on eesmärgiks asjade olemuseni jõuda, samas on aga paljud kinni noore rahvusriigi maailmasõdade vahelise aja romantilis-propagandistlikes skeemides. Teisel juhul on tegu mitte niivõrd ajaloolaste vaid pigem propagandistidega. 1930. aastatel hakati meie riigi sünni ajalugu ka veidi mitmekülgsemalt uurima. Eriti kaugele paraku ei jõutud, sest Pätsu riigipööre ning selle järel ka Nõukogude okupatsioon tegid tõsisemale uurimistööle ses liinis vahe sisse. Üht-teist huvitavat jõuti aga siiski avaldada.

Ma ei tea, milline on Reigo ettevalmistus ajaloo alal. Tänapäeva kõrghariduse iseärasustest tuleneb aga asjaolu, et kolmeaastane stuudium ülikoolis on nüüd küll nimetuse poolest kõrgharidus, vastab aga sisult Nõukogude Liidu aegsele keskerile. Juhul kui Reigol üldse mingisugune ajaloostuudium selja taga juhtub olema, siis soovitaks tal senisest rohkem allikakriitikaga tegelda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Ma soovitaksin Reigol end I-netis käimise vahepeal (kui aega üle jääb) end vahelduseks natuke raamatutest harida. Alguseks soovitan tutvuda Laamanni poolt kirja pandud Eesti iseseisvuse sünniga ning pöörata seal erilist tähelepanu neile põhjendustele, millest lähtuvalt otsustas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) raskete kõhkluste kiuste end kuulutada ainsaks ja kõrgeimaks seaduslikuks võimukandjaks Eestis. Siit edasi võiks põhjalikumalt tutvuda juriidilise skeemiga, mis võimaldas Maapäeva volituste edasidelegeerimist Vanematekogule ning sealt edasi Päästekomiteele.
Kui Reigol see osa ilusti õpitud saab, siis andku endast taas märku. Ma juhatan siis uut lugemist.


Kui ennasttäis persoonil enam midagi muud öelda ei ole, siis hakkab ta suu kinni hoidmise asemel mingit häma ajama. Meie diskussiooni probleem oli järgmine: Te mõtlesite välja minu hinnangul lausa tallalakkujaliku loo (artikkel oli ikkagi Teie?) Eesti iseseisvuse suurtest sõpradest ja "enesemääramisõiguse väljalunastajatest" (appi! äkki ülendate vene veebruarirevolutsionäärid ka neiks väljalunastajateks?) sakslastest. Niisiis osutasin mõningatele ebakohtadele. Lõppkokkuvõttes järgnes jutu viimine kõrvalteemale koos otseste solvangutega pluss veel see ülbe loeng ajaloostuudiumist ja allikakriitikast!

Kõiketeadjaks ennast ei pea, aga Laamanit olen lugenud ja paljut muudki. Ajaloostuudium on ka läbitud. Ka arhiivis olen istunud ja teen edaspidigi. "Uut lugemist" pole Teilt, "juhataja",vaja. Küll saab ka teisiti hakkama.

PS ajaloostuudium, mis, järeldades Teie isalikust hoiakust, Teil nähtavasti läbitud on, ei tee veel kedagi "juhatajaks". See oleneb ikkagi inimese võimetest.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Teen veel puust ja punaseks: vene valged, nagu ka sakslased, ei pooldanud eesti rahva iseseisvust, enamus neist oli selle vastu. Igal juhul oleks Eesti pidanud neist sõltuma.

Niisiis, Eesti iseseisvuspäeval ei tule mitte mälestada oma isiklikke sümpaatiaid, vaid neid, kes tegutsesid Eesti iseseisvuse nimel. Sakslased ja vene valged ei teinud seda, ehkki kohati võis nende tegevus Eestile kasulikuks osutuda. Mingi häma juriidilistest skeemidest ei puutu siia.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Reigo kirjutas:Teen veel puust ja punaseks: vene valged, nagu ka sakslased, ei pooldanud eesti rahva iseseisvust, enamus neist oli selle vastu. Igal juhul oleks Eesti pidanud neist sõltuma.

Niisiis, Eesti iseseisvuspäeval ei tule mitte mälestada oma isiklikke sümpaatiaid, vaid neid, kes tegutsesid Eesti iseseisvuse nimel. Sakslased ja vene valged ei teinud seda, ehkki kohati võis nende tegevus Eestile kasulikuks osutuda. Mingi häma juriidilistest skeemidest ei puutu siia.
:evil: See on ikka tõeliselt haige jutt mida sa välja ajad. Kui tegu oleks 1920. aastate Kükametsa algkooli juhatajaga, suudaks ma seda veel taluda, kuid XXI sajandil on sihuke jama ikka võimatu küll.
Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu rõhutas pidevalt, et nad ei taha Venemaast eralduda, vaid on selleks sunnitud. Kas peame nende teened meie riigi loomisel nüüd auku kühveldama või? Sakslased võitlesid oma keisri eest, vene valgetel puudus oma selge programm sootuks. Et nende tegevus Eesti iseseisvuse loomisel ning kättevõitmisel meile hindamatuks panuseks osutus, oli küll juhus, kuid see ei anna meile sugugi põhjust neid põlata ega alavääristada. Juhuse läbi oleme me kõik siia ilma sündinud.
:?: Oled Sa korragi elus Laamanni lugenud? Rohkemat mõtlemist nõudvaid teoseid pole mõtet vist küsidagi. :(
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Crassus kirjutas: :evil: See on ikka tõeliselt haige jutt mida sa välja ajad. Kui tegu oleks 1920. aastate Kükametsa algkooli juhatajaga, suudaks ma seda veel taluda, kuid XXI sajandil on sihuke jama ikka võimatu küll.
Selline tekst kaasvestleja aadressil on ilmseks tõenduseks juba ammu tuntud ütlusele: "ega haridus matsi riku"...
Kuigi oled Laamanni lugenud, ei anna see Sulle veel õigust siin hüsteeriliselt räusata.

Kui omad vähegi ettekujutust väitluskunstist, püüa kirjutades hoiduda ülevoolavatest ja kaaslasi solvavatest emotsioonidest!
Crassus kirjutas: :?: Oled Sa korragi elus Laamanni lugenud? Rohkemat mõtlemist nõudvaid teoseid pole mõtet vist küsidagi. :(
Paistab, et Sa ei viitsi isegi vestluskaaslase kirjutisi läbi lugeda?

Kolmandat korda ei hakata kellegile puuduliku kasvatuse üle manitsussõnu lugema - möla kustutatakse...

Moderaator
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

propatria kirjutas:Kolmandat korda
Ei hakka ka peale käima. Palun end selle saidi liikmeskonna hulgast välja arvata. See suur asi on end minu jaoks ammendanud.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5557
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Postitus Postitas toomas tyrk »

Crassus kirjutas:
Ei hakka ka peale käima. Palun end selle saidi liikmeskonna hulgast välja arvata. See suur asi on end minu jaoks ammendanud.
Pole siia kedagi vägisi liikmeks sunnitud ning ei hoita ka kedagi vägisi kinni. Igal ühel on oma luba tulla ja minna kuidas tahtmine on. Kasutajate blokkimiseks või kontode sulgemiseks pole seni veel vajadust tundnud...

Inimestel on tihti ühe ja sama asja kohta vägagi erinevaid arusaamu ning arvamusi. Loomulikult peetakse siis enda omaga mittesobivat vääraks ning püütakse teist ümber veenda. Aga seda võiks siiski teha viisakalt, vestluskaaslast solvamata.

Sest muidu võib juhtuda, et vestluskaaslasi hakkab kuidagi nappima...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline