Madis Reivik kirjutas:"Oleme valmistanud pettumuse" on debiilne väide.
Soovitan lugeda järgnevat arvamuslugu:
https://www.err.ee/1608362907/monica-linde-klemet-kas-venelane-on-eestis-teisejarguline-inimene"Olen ennast Eestis alati teisejärgulise inimesena tundnud," lausus mõni nädal tagasi Natalia (34), kes on Lasnamäel sündinud, käinud venekeelses gümnaasiumis, õppinud eestikeelses ülikoolis ning jõudnud eduka karjäärini, mis teeb paljudele eestlastele silmad ette.
Natalia rääkis ka juhtumist, kuidas tema hea eestlasest sõbranna andis tema soovituse peale Stroomi randa lapsega mängima minna, vastuseks: "Sinna ma küll ei taha minna, seal on ju vene lapsed!" Natalia, olles selliste kommentaaridega juba nii harjunud, neelatas ja manas naeratuse näole. Aga edasi suhelda selle inimesega ei tahtnud.
Natalia on kasvanud kogu elu Tallinnas. Kui ta oli väike tüdruk, küsis ta ema: "Natalia, kas sa oled venelane?" Laps vastas: "Njet, ja estonka." Ta on õppinud eesti keele perfektselt ära, ta on kõrgharidusega ning maksab Eesti riigile oma kõrge palga tõttu päris suuri makse. "Ja ikka, mind ei kutsuta mitte kunagi eestlaseks!" nendib ta nukralt.
Natalia on tüdinud komplimentidest oma hea eesti keele puhul, sest temale meenutab see ikka jälle, et "oled tubli, aga sa pole eestlane". "Olen aastaid tundnud, et Eesti riik ei armasta mind iial vastu nii, nagu mina teda lapsest saati olen püüdnud armastada. Olen loobunud," nendib Natalia resigneerunult.
Nädal hiljem rääkisin Alekseiga (29), Lasnamäelt pärit mehega, kes on samuti edukas spetsialist oma valdkonnas. Tema soovib abielludes oma itaallasest elukaaslase perekonnanime võtta, et saada lahti oma venekeelsest "häbimärgistatud" perekonnanimest.
Ka Natalia soovib oma eestlasest mehe nime võtta ning lapse kindlasti eestikeelsesse lasteaeda ja kooli panna, et tema laps ei peaks kogu seda piina uuesti läbi tegema, nagu tema seda venekeelses koolis pidi.
Eestikeelses ülikoolis õppides oli Natalia kursusel kolm venelast ja ülejäänud enamus oli eestlased. Kõikides grupitöödes kolme aasta jooksul olid eestlased omaette ja need kolm venelast alati koos. Mitte kordagi ei kutsunud eesti kursusekaaslased neid oma gruppidesse. Õpetaja vaatekohast mõtlen, et miks õppejõud seda ei märganud ja veidi ei suunanud?
Neid kommentaare kuulda on väga kurb. Vaadates oma "eestlasepeeglisse", pean piinlikkusega tunnistama, et russofoobia oli tõepoolest tugev minu 1990. aastatel kulgenud lapsepõlves.
"Kes seal karjub/laamendab/varastab – venelane!" "Miks sa röögid nagu venelane?" "Mingi venku oled või?" Nõnda ütlesid minu vanemad sugulased või teised täiskasvanud ning nende lapsed hakkasid neid muidugi jäljendama. See oli ja on Nõukogude Liidu lagunemise järgne venelaste vimm ja põlastamine.
Tunnistan, et ka minus on need sügavasse alateadvusse tambitud laused tänini olemas, kui tänaval pröökavat inimest näen. Õnneks olen õppinud ise mõtlema ja end neist ajaloolistest painetest veidi distantseerima.
Milles on aga kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel sündinud venelased või venekeelsed inimesed süüdi, et peavad end teisejärguliste kodanikena tundma? Või veelgi nooremad, need Stroomi rannas mängivad lapsed, kes Natalia sõnade järgi "pole kedagi jõudnud okupeerida". Kas see on Nõukogude Liidu stalinistlik pärispatt, mida kange eesti rahvas iial ei unusta, sest "vaenlase vastu tuleb võidelda"?
Kordan: pigem tuleneb julgeolekuoht vähemusrahvustest relvaluba mitteomavate isikute poolt, kelle osas ei teostata järjepidevalt järelevalvet ning keda ise päevast-päeva kotime. Hoolimata isegi sellest, kui teine proovib purssida eesti keelt ja integreeruda.