Dan kirjutas:Selle asja nimi on Pronksöö, vastikute fashistide tõttu kestis see õndsus vaid viivu...
Rahvasuu räägib, et neil olid väga kummalised kombed: korralikud inimesed võtavad ikka klaasist aga nemad läbi klaasi...
Aga see Totu-jutt ajas mulle ka lapsepõlvemälestused kallale. Peab minema maale pööningule raamatukaste revideerima. Äkki pole koid ja muud üraskid kõike põske pistnud. "Aatomik" ning "Aatomik ja küberneetiline karu" tuleks ka üle sirvida. Need olid uduste mälestuste järgi samuti peenelt serveeritud ajupesu aga omal ajal kuumad raamatud.
Muuseas väga tuttav lähenemine.
Aiman autoreid või vähemalt seda millest nad võisid olla mõjutatud
Lugesin nimelt noorpõlves päris huvitavat juturaamatut "Andromeeda Udukogu" autoriks Ivan Jefremov.
Selle fantastikazanri roomaani tegevus toimus umbes tuhat aastat pärast meie aega planeedil maa.
Kõikjal on ammu võitnud kommunistlik idee ning raamatu kangelasteks on kommunismiajastu üliinimesed, kelledel siiski on ka inimlikke nõrkusi.
Autor oli üpris palju vaeva näidud just tuleviku elukorralduse ja tehniliste saavutuste kirjeldamisega.
Maailma juhib "nõukogu" mis langetab kõik olulisemad otsused.
Loomulikult pole selles maailmas raha ega eraomandit.
Kogu maad ümbritseb "Spiraaltee", ehk siis raudtee moodi värk millel kulgevad hiiglaslikud rongid. Et aga superraudtee ei või jõuda igasse punkti, siis on spiraalteel omakorda järjekorranumbreid kandvad harud milledel siis liiguvad väiksemad vagunid.
Lapsi kasvatab imikueast peale ühiskond kuna on saadud üle emaarmastusest (Jefremov nimetab seda otsesõnu ahviarmastuseks) Paari-kolmekümmneaastaselt "valmib" uus ühiskonnaliige kes tõestab oma küpsust "Heraklese vägitegudega".
Tolleaegne inimene on igakülgselt haritud, Tähtedevahelise ekspeditsiooni juht "puhkab" kosmosetööst näiteks töötades titaanikaevandustes.
Ja nii samas vaimus veel palju muudki. Igatahes päris palju fantaseerimist (vabandust kõike ei mäleta, raamatu lugemisest oma veerand sajandit möödas)
Raamat välja antud täitsa Eesti keeles ja puha kuid kas seda tänapäeval veel kuskilt leida on ei tea.
"Andromeeda udukogu" peaks mul mingis riiulis olema, see oli vist üks "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamat.
Ma lugesin seda sellises vanuses, et maailmakorraldusele kohad jätsin vahele ja panin rõhku sellele kuidas mustade ristidega võideldi ja raudtähe planeedil ufot lammutati. See jäi ka meelde, et üks neeger saadeti asumisele, sest oli kellelegi lõuga andnud.
Elektroonika arengust rääkides pani autor küll tõsiselt puusse. Tegelased arvutasid piltlikult öeldes lükatiga kursse , sest arvutid olevat nii haprad ja rasked, et tähelaeva neid kaasa võtta ei saagi. Kirjeldus pani tõsiselt imestama, sest tähelaevadest polnud keegi kuulnud , aga koolis oli mul taskuarvuti, mis üsna edukalt loopimist kannatas.
Keskmisest suurema ulmehuvilisena võin väita, et "Andromeeda udukogu" pole kunagi "Mirabilias" ilmunud. See ikka SMM sarjast.
...sihuke "kiire" raamat oli jah, lugemiseks kõlbasid ainult valitud peatükid, ülejäänud sai vahele jätta. Aga ulmekirjandust liikus sel hallil ajal vähe, hädaga kõlbas lugeda küll.
Mis aga puutub tehniliste lahenduste veidrusesse, siis on mu meelest autoril oma aja kohta fantaasiat rohkem kui küll, arvestades sellega, et raamat on kirjutatud minu mälu järgi viiekümnendate lõpus. Selle aja kohta väga kõva tase. Ning kunagi hiljem asja üle lugedes oli tegemist täiesti laheda fantaasialennuga ning omanäolise maailmanägemusega, kui poliitilis-ideoloogiline mula kõrvale jätta. Kui sm. Jefremov oleks veidi õigemal ajal ja õigemasse kohta sündinud, oleks võimeid arvestades tegemist olnud kindlasti maailmatasemel ulmekirjanduse klassikuga. Jälle üks inimene, kes tänu nõukogude korrale maailma jaoks kaotsi läinud...
Eks tuleviku ennustamine olegi raske töö. Inimesed on oma ajas kinni ning kujutavad tulevikku ette kui võimendatud ning parandatud olevikku. Noh, näiteks sedamoodi, et kui praegu sõidab tramm iga kümne minuti järel, siis tulevikus kümme trammi minutis.
Sellest hoolimata on lõbus lugeda vananenud ennustusi ning nende üle nalja heita. Kunagi kirjutasin isegi ühe följetoni.
Unistus kahekümne esimesest sajandist
“Valli, kas sa saad juba magama, kell on palju!” hõikas ema ükse vahelt ning keeras proteste kuulamata tule surnuks. Valgeks krohvitud lagi vajus pimedusse. Vaid kriimulise tapeedi peale jäi heledam laiguke. Nöbininaga tütarlaps otsustas, et tänavalaterna valgel edasi lugeda ei saa ning pani terava kahjutundega 1957. aasta “Pioneeri” 4. numbri moodsale vineerist öökapile. “Miks aeg küll nii aeglaselt läheb, hoopis põnevam oleks elada KAHEKÜMNE ESIMESEL SAJANDIL!” õhkas alles pioneeriks saanud tüdruk.
Vaevalt sai ta need sõnad lausutud kui seinale riputatud pilt pioneeride paleest elavaks muutus: peauksest tippis välja võõrapärase soengu ja vormiga kommunistlik noor, vaid kaelarätik oli tavaliselt punane, pistis pea fotost välja ja ütles lahkelt: “Tule, ma näitan sulle uut sajandit!” Alguses oli Valli kohkunud, kuid kutsuja südamlikkus purustas hirmud. Isegi kitsast pildiraamist läbironimine ei osutunud kuigi keeruliseks.
Uus sajand võttis joovastunud pioneeri vastu päikesepaistelise päevana. Õhk oli mahe, tuuleõhk õrn ja kõikjal mühasid iidsetest puudest puiesteed. Vaid kommunistlik noor rikkus vaimustust. Ta ütles, et on Kristiina, jäi siis ebaviisakalt Valli öösärki vahtima ning mainis, et sellise riietusega 21. sajandit avastama ei minda. “Ega me ei ole paljasjalgsete maal,” ironiseeris ta mööda alleed parkla poole kiirustades.
Moodsate voolujooneliste autode kohta jutustas ta, et need ei kuulu enam ammugi eraomandusse, vaid inimkonnale: “Auto aeg isikliku liikumisvahendina on möödas, juhiloaga kaasneb süütavõti, millega saab käivitada iga parkiva ja vaba elektriauto.” Kristiina avas ruttu ühe auto ukse ning Valli puges sisse ja hüppas samas välja: nurgas oli okseloik, klaasid pragusid täis, armatuuril kirillitsas kiri “Sto hujev vam vsem v rod i ršavõi jakor v šopu” ning istmete polster noaga puruks lõigatud. Komnoor mainis häirimatult, et autode korrashoiu ja hooldamise eest vastutav tehnikatalitus on lõunas kartuleid panemas.
Järgmine elektromobiil osutus paremaks ning nad said lõpuks ometi sõitma hakata, pööramata vähimadki tähelepanu mehele, kes puu tagant pükse nööpides välja kargas ja ropult sõimates autosse jäänud portfelli tagasi nõudis. Ammulisui vaatas Valli läbi kriimulise klaasi uut ilma, kus kõik tundus nii uudne ja põnev. Kõnniteede asemel olid liikuvad lindid, mille äärmised ribad aeglasemalt, kõige keskmine aga lausa elektromobiili kiirusega liikus. Seal seisid poisikesed, kes vanematelt seltsimeestelt käekotte rebisid. Üks vanur püüdis oma ridikülile järgneda, kuid kiirelt vurav lint lõi ta jalust maha. Kui ta püsti uputati, olid naeru lõkerdavad pätid juba kaugel. Veel nägi Valli kõrgeid maju, võimsaid purskkaeve, võsastunud parkides aelevaid joodikuid ja linna kohal põrisevaid helikoptereid.
Ühiselamu, kus komnoor elas, oli tüüpprojekti järgi ehitatud klaasist ja raudbetoonist pilvelõhkuja. Kuna töömehed lifti juures midagi posisid, läksid nad 14. korrusele jalgsi. Korteris pistis Kristiina Vallile kataloogi pihku ja käskis sobiva suurusega koolivormi välja valida. Siis vedas ta Valli käsipidi varustusliini luugi juurde ja seletas õhinal: “Näed, tipin koolivormi koodi siin sisse, meie linnaosa kaubasaatlas mulgustatakse samal ajal perfokaart. Teisanduslindil liigub samal ajal tuhandeid ostukorve. Saanud mulkkaardilt käsu, käitavad riiulite fotorakud mehhanismi, mis tellitud eseme riiulilt korvi laseb. Keldris libisevad kaubad elektrilise tarnimisliini torupostipadruneisse ja veidi hiljem teatab korteri sumisti, et tellitud kaup on kohal!” Rabatult kuulas Valli seda seletust. Et tellimuse täitmisega aega läks, uudistas ta korterit: suured klaasaknad, aja jooksul rõõmsa värvi kaotanud kriimulised plastikust seinad, mille puudutamisel särtsu sai, mootorite kiunumise saatel ise avanevad uksed ja lihtne plastmassist mööbel.
Vahepeal helistas Kristiina kuhugi, videofonist säutsus krunniga tädi ülbelt, et limiit on läbi ja fondi ei ole,mille peale komnoor toru hargile viskas ning kappi tuustima asus. Pisut kohmetunult ulatas ta külalisele minevikust oma vana koolivormi ja palus selga proovida.
Kuna Kristiina soovis, et Vallil uuest elust tõepärane mulje jääks, võttis ta külalise oma igapäevastele tegemistele-toimetamistele kaasa.
Esimene käik oli raamatukokku. Valli pani kohe alguses tähele, et vaid vähestel inimestel on raamatud, enamasti sirviti fotokoopiaid. Imestunud pärimise peale seletas komnoor üleolevalt, et seoses raamatute hulga suurenemisega muutub üha raskemaks kogu selle massi läbitöötamine ja seega on otstarbekam lasta raalil vajalik info üles otsida. “Kujuta ette, et igast raamatust on tehtud sisukord, kaart, mille sisu tähistab suur hulk mitmesuguseid mulgustusi. Sortimismasin saab raamatukoguhoidjalt käsu eraldada kõik need kaardid, mille mulgustus näitab, et vastavas raamatus mainitakse meid huvitavat teemat. Sellega masina töö veel ei lõpe. Vastavatel riiulitel rakenduvad kõnealuste raamatute juures releed, raamatud langevad teisaldusalusele ja rändavad pildistuskambrisse. Fotod saame lugemissaali töölaua laekast,” seletas Kristiina vaimustunud külalisele moodsa raamatukogu tööprintsiipi. Demonstreerimiseks tellis ta kohe didaktilist tapeeti kajastavate artiklite, peatükkide, kõnede ja ettekannete koopiad. Et asi veelgi selgemaks saaks, hiilisid nad keldrisse fotograafide tööd vaatama.
Suur kõle kelder oli täis kurnatud inimesi, kes tüdinult raamatuid lappasid, märgitud lehekülgi pildistasid ja materjali transportöörlindile tagasi virutasid. Kõrvalruumis ujutati tohututes vannides filme. Kauem ei lastud neil uudistada: sealsamas hakati kirvestega keelatud kirjandust hävitama, mida aga üldsusel polnud vaja teada.
Kaua-kaua ootasid tüdrukud lugemissaalis oma fotosid ning püüdsid ignoreerida neid üksisilmi jälgivat silmapaistmatut meest... Ähmased ja alles niisked pildid kätte saanud, toppis Kristiina need kotti ja lahkus külalist kaasa rebides kiirustades raamatukogust.
Ühiselamus hakkas võõrustaja ahvikiirusel kohvreid pakkima, seletades samal ajal Vallile, et tutvustaks talle veel uut ilma, aga ei saa, kuna peab koos malevakaaslastega endisele Vahemerele uudismaad tegema minema. “Kahekümnenda sajandi esimesel poolel oletas saksa insener ja arhitekt Hermann Sörgel, et kümnete tuhandete aastate eest olevat veetase vähemalt 1000 meetrit madalam olnud, sest tollal sulges Gibraltari väina suur kalju. Maismaaühendus Euroopa ja Aafrika vahel olevat sisse varisenud tohutu vulkaanilise purske tõttu ja Atlandi ookean olevat hävitava jõuga paiskunud õitsvatele aladele. Sellest õnnetusest olevat alguse saanud muistelugu veeuputusest. Tänapäeval suleb väina pais, mis ei lase veel Vahemerre voolata. Tegemist on aurava merega. Pealegi pumbatakse vett pidevalt endise Sahara kõrbe istanduste ja viinamägede niisutamiseks. Euroopat ja Aasiat ühendab 600 000-ruutkilomeetrine paradiislikult viljakas uudismaa,” jutustas Kristiina kohvreid pakkides. “Tule, ma näitan sulle filmi eelmise aasta toimetamistest!” Ta otsis kapinurgast filmirulli, seadis selle masinale ja juhtis valgusvoo ekraani puudumisel uksele.
Koduse surina saatel vaatas Valli, kuidas malevlased asusid Moskvas 8-meetrise rööpmelaiusega rongile, mis viis nad Lääne Euroopa Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide kaudu Gibraltari paisuni. Kuigi viimased paarsada kilomeetrit kandsid endas märke soolastest liivatormidest, hämmastas “Vahemeri” Vallit väga. Kõikjal vedeles kuivale jäänud aluseid; paatidest naftatankeriteni välja. Sadamast väljas oli soolasesse liiva pikad vaod veetud, kuid isegi vagude vahel nirisevast veest hoolimata ei kasvanud seal midagi.
“Soh, mina olen valmis,” ütles Kristiina. “Sinul aga aeg tagasi koju minna.” Ta riputas seinale plakati, mis kujutas Valli tuba ning käsutas: “Roni juba läbi ja pea meeles, et uus maailm hüvitab ka need kahjud, mis on tekkinud ajal, mil ainult “tänase päeva dollar” midagi maksis ja mil majandati põhimõttel: “pärast meid tulgu või veeuputus”. Nägemiseni, hoidke kõrgel võitluslippu!”
Valli lebas veel kaua avasilmi voodis ja mõtles helgest tulevikust.
Kuna siin läks vahepeal jutt juba lastekirjanduse radadele, siis peaks mainima, et vene oktjabrjatade "kodeerimiseks" mõeldud zombijuttude kõrval oli olemas ka täiesti omamaine allegooriline lasteraamat: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?49924
Aga ulmekirjandust liikus sel hallil ajal vähe, hädaga kõlbas lugeda küll. 