Kalev Jaiki, isehakanud "filosoofi" mõtteid

[Offf]

Tartus elab üks kummaline mees, Kalevi Jaik nimeks. (Seesama kelle majast hiluti Kaagverest põgenenud tüdrukud kätte saadi).
Ise peab ta ennast teadlaseks ja filosoofiks, usub et on leiutanud igiliikuri ja uue majandusteaduse.
Aga sellega Kalevi huvid ei piirdu. Kalev mõlgutab mõtteid ka strateegia üle. Mõtlesin siin, et jagan teiega mõned tema parimatest pärlitest sel teemal.

/../
Olen ju seletanud, et näiteks kurjategijatest pangaröövlite seas ei ole leidunud ühtegi nii lolli inimest, kes oma rünnakust ette teataks, et vastaspool saaks rünnaku vastuvõtmiseks vajalikke ettevalmistusi teha. 20 sajandi rünnakute ja sõdade planeerijad aga on kõik eranditult nii lollid olnud, ja on seda jätkuvalt. Näidetena olen toonud selle, kuidas Nõukogude Liit 1939 aastal Soomet ründas, et enne ilmselt teatas rünnakust ette. Sest kuidas muidu oleks osanud Soome juba 4 kuud enne rünnaku algust tekitada sõjaühsteeria ja hakata palavikuliselt sõja vastu ette valmistama, rajanud kaitserajatisi ja seadnud sõjaväe lahingikorda jne. Lõpuks hakkas niisama tühjalt paugutama kahureid, et Soome pool rünnaku momenti kogemata maha ei magaks ja oskaks õigel ajal õigesse kohta väed vastu tuua, lõpuks hajutas oma rünnaku nii laiale rindejoonele, et ta mitte kusagilt edasi ei pääsenud jne. Ehk kuidas Saksamaa Poolat ründas, et samuti lasi Poolal enne 4 kuud palavikuliselt rünnaku vastu ettevalmistusi teha, teatas rünnaku momendist samuti ette kahurite kõmmutamisega ja suure lärmi tegemisega, hajutas rünnaku nii laiale rindejoonele, et mingit edu ründajatel ei oleks, ukerdas lahinguid pidades kolm nädalat nagu sitasitikas, kui Saksamaa piirist Varssavini oli ainult 130 km maad, ning lõpuks hakkas Poola elanikkonda mõnitama, kinkis pool Poolat Nõukogude Liidule jne.

Kurjategijate seas nii lolle inimest ei leidu, kui seda on sõdade planeerijad ja kindralid kõik kokku. Pealegi on veel üks iseärasism mis on omane kõikidele kurjategijatele, et nad arvestavad sellega, et mida võib tegema hakata vastaspol, kui nemad teevad nii. Kindralitel aga paistab see vastaspoolega arvestamise võime üldse puuduvat. Kindralid justnagu oleksid sellised idioodid, et ei saa aru, et kui rünnak toimub nii aeglaselt, nagu 5 või 40 km ööpäevas, siis jõuab vastaspool igal pool organiseeritult rünnakule maksimaalselt vastupanu osutada, et mida kiirem ja vastasele ootamatum rünnak on , seda vähem suudab vastane vastupanu osutada, et ootamatu rünnaku puhul näiteks 800 km ööpäevas ei jõua vastane peaaegu mingit vastupanu rünnakule osutada, midagi ette võtta, teid blokeerida ega lõhkuda.

Selline kindralite lollus, mis on ülemaailmne globaalne nähtus, ongi seletatav hoopis millegi muuga kui nende tegeliku lollusega. Sest nii lolli inimest ei ole olemas. Seda tõendab näiteks see, et isegi väheharitud ja väheinetellgentsete kurjategijate seas ei ole nii lolli inimest olemas.
/../

Ei hakka te loogiliselt mõtlema. Pöörate oma tähelepanu hoopis vales suunas. Püüan teile tutvustada üht absurdset sõjaplaani, kui absurdsed on tänapäevased sõjaplaanid ja sõdimise meetodid.

Kujutame, et Eesti tahab ära vallutada Lätit, mina teen selle vallutamise sõjaplaani ja juhin vallutust järgmisel moel. Kõigepealt panen käima Läti-vastase suure propagandamasina, hakates Lätit sõimama ja ähvardama. Seejärel teen „salajase“ Läti vallutamise sõjaplaani, tehes selle teatavaks vähemalt pooltele Eesti sõjaväelastele. Seejärel hakkan Eesti vägesid koondama Läti rohkem kui 200 km pikkuse piiri äärde, seades üles sinna piiri äärde kahurid, et Läti luurajatel ja ka täiesti juhuslikel inimestel oleks huvitav jälgida ja mõistatada, et mis pulli ma nüüd teen ja teha kavatsen. Seda teen ma vähemalt 4 kuud palavikuliselt nii öösel kui ka päeval. Lõpuks hakkan nendest kahuritest tulistama Läti territooriumit ja tegema Läti linnadele õhurünnakuid ja pommitamisi kõigevähemalt tund aega. Kui kõik see niimoodi ilusasti ära tehtud saab, viin ma väed Läti territooruumile rünnakule hajutatult üle 200 km pikkusel rindejoonel, ja hakkan edasi liikuma ja Lätit vallutama kiirusega 5 km ööpäevas.

Nüüd kui teie hindate seda minu sõjaplaani ja sõdimist, siis kindlasti leiate selle geniaalse olevat, Midagi absurdset selles te ei leia, sest ei ole ka ülejäänud sellistes sõjaplaanides ja sõdimistes midagi absurdset leidnud, Mina aga leian selle otsast lõpuni nii absurdse olevat, et nii lolli inimest ei ole olemas, kes mingit sellist sõjaplaani teeb ja niimoodi sõdima hakkab. Mina leian vähegi loogilisemad olevat sellist tüüpi vallutused, sõjaplaanid ja sõdimised, nagu näiteks Ungari vallutamise Saksamaa poolt 1944 aastal, või Ungari vallutamise Nõukogude Liidu poolt 1956 aastal. Ainult et võlts ajalookäsitlus ei ole neid vallutusi ja sõdimisi üldse vallutusteks ja sõdimisteks tunnistanud, vaid´1944 aasta sündmus on võltsilt tunnistatud „riigipöördeks“, 1956 aasta sündmus aga hoopis „Nõukogude vägede sissetungiks“.

/../
kka pöörate te oma tähelepanu ebaolulisele ja ka tegelikult olematutele asjaoludele, ja jätate tähelepanu alt välja kõige olulisemad asjaolud. See, et Aadul ei olnud 1941 aastal autosid ja muid mootorsõidukeid, on ju puhas vale. Ja kui neid ikkagi vähevõitu oli, siis mis takistas tal neid juurde tegemast? Kas Inglismaa pommitamine ja mereblokaadi harrastamine?! Või juutide tagakiusamine?! Teedel aga polnud häda midagi, seda eriti südasuvel, ja veel eriti südatalvel, kui maa sügavalt külmunud on, ja isegi külavaheteed, metsateed, põllud, ja isegi jää veekogudel on kasutatav maanteena. 1200 km läbisõiduks näiteks autoga kulub ainult kusagil unbes 5 paagitäit kütust, nii et ühest tsisternaototäiest kütusest jatkub kütust rohkem kui 10 auto jaoks. Pealegi saab kütust, toiduaineid, laskemoona ju ka kohapealt, kui rünnak toimub nii ootamatult ja kiiresti, et vastaspool ei jõua kusagile põgeneda, tagavarasid hävitada, teid lõhkuda ega vastu hakata. Isegi keskstaapidesse rünnaku toimumisest teatada ei jõuta, kui rünnak toimub ühe koha pealt tohutute suurte jõududega ja kiiresti. Vastaspoole piirivalve võetakse sealt nii kiiresti ja vaikselt maha, et keegi ei jõua rünnakust kusagile teatada. Igalpool mujal piiridel aga on täielik vaikus.

Selluised olid ühed asjaolud. Ja nüüd vaadake, mida tegi Aadu, tehes kõik vastupidi sellele, mida oleks tulnud teha. Ta hakkas vägesid koondama NL piiri äärde, äratades sellega asjatult tähelepanu ja tekitades ärevust ja kahtlusi. Ta teatas rünnakust niipalju ette, et spioonide kaudu info sellest levis üle terve maalma laiali. Lõpuks hakkas ta pommitama NL territooriumi mitme tunni jooksul, kui temale ei olnud mitte kusagil mingit vastupanu, tehes vaid tühja lärmi ja paanikat. Edasi hajutas oma rünnaku üle 1000 km pikkusele rindejoonele, andes sellega vastaspoolele kõige soodasamad võimalused vastuhakkamiseks. Ründama aga hakkas nii aeglaselt, et vastaspool jõuaks organiseeritult taganeda, ning taganedes kõik teed ja sillad lõhkuda, tootmisvahendid ja igasugused varud kas ära vedada või ära hävitada. Vastane jõudis isegi terved tehased ära vedada kiiremine, kui Aadu edasi liikus. Sellega jättis Aadu okupeeritud alade elanikkonna ilma tootmisvahenditeta ja tagavaradeta ja pani nälgima, ja lisaks sellele sundis selle elanikkonna enese vastu võitlema näljutamisega, mõnitamistega ja massiliste hukkamistega. Vastaspoole sõjaväelastelt võttis igasuguse võimaluse tema poolele üle jooksta, hakates sellega distsipliini vastaspoole sõjaväes hoidma veel tõhusamalt, kui vastaspoole NKVD ja sõjatribunal suutsid seda teha.

Kõik see kokku on üks suur ja süstemaatiliselt toimuv poliitiline absurd. Kuid samamoodi absurdne on otsast lõpuni ka kõikide teiste osapoolte tegevus, ning mitte aga ainult Aadu oma.
/../
See on ju igale arukale inimesele teada, et enne rünnakut vägesid kusagile koondada ei tohi mingil juhul. Sest vägede koondamine on peaaegu samahea, kui rünnakust vastasele ette teatamine, vähemalt täiesti ülearuse kahtluste äratamine. Tõelise sõja korral oleks väed kohale toodud mootorsõidukitel kaugelt, ning koondatud need alles rünnaku kohal ja rünnaku momendil nii öelda sõidu pealt. Rünnaku eesmärk aga oleks olnud võimalikult rohkemate ja kõrgemate vastase riigiaparaadi allüksuste ülevõtmine vastase alluvusest oma alluvusse ühes ülejäänud elanikkonnaga, kõige parem aga vastasriigi keskaparaadi ülevõtmine oma alluvusse. See oleks kehtinud ka vastase sõjaväeosade kohta. Rüünnaku eesmärk tõelises sõjas ei ole armeede vahel võitluste pidamine, vaid on vallutus, mis tähendab vastase elanikkonna saamist oma alluvusse riigiaparaadi kaudu. Tõelises sõjas vastase riigiaparaati ei lammutata, vaid see võetakse võimalikult tervena üle teise alluvusse. Ülevõtmisel kasutatakse samu meetodeid nagu üldse riigiametnike värbamisel ja alluvuses hoidmisel ühelt poolt äraostmist ja teiselt poolt sundimist, mõõdukal määral ajuloputust sinna veel peale.

Mis puutub sõjavangidesse, siis tegi Aadu omalt poolt kõik selleks, et ükski NL sõjaväelane ei saaks deserteeruma hakata, alla anda, ega tema poolele üle tulla. Üle 4 miljoni NL sõjaväelase aga ei saanud sellest õigeaegselt aru ja uskusid naiivselt ja ekslikult, et Aadu neid viisakalt vastu võtab ja päästab nad õudsest mõnitamisest ja orjusest. Kuid kui Aadu neist üle poole surnuks piinas ja ülejäänuid mõnitas ja piinas nii et vähe polnud, loobusid ülejäänud NL sõjaväelased tema poolele üle tulemisest ja hakkasid tema vastu ja Jossi eest sõdima sageli kuni viimase padrunini ja viimase veretilgani kangelaslikult. See kõik oli Aadu teene ja tema suur saavutus sõjas. Oleks seda ka nood varasemad 4 miljonit ette teadnud, oleks ka nemad niisama kangelaslikult Aadu vastu võidelnud, ja Aadu saavutused oleksid olnud siis veel palju suuremad.
/../
Veel sellest, kuidas Saksamaa oleks PIDANUD NLiitu ründama:
/../
Need arvud ei ole teil õiged. Näiteks tsisternauto, milles on 3 tonni bensiini, võtab 1000 km peale kõige rohkem 700 kg bensiini, seega vähem kui ¼ bensiinist. Kui aga roomikmasinate lindipoldid ja lülid ei pea kuigi kaua vastu ja kuluvad läbi, siis miks mitte vedada roomiknasinaid kohale vastavatel sadulautodel, ning tank sõidab auto pealt maha alles siis, kui seda on erioperatsioonil vaja, või kui auto all puruks lastakse.

Aga mis te sellistele asjadele tähelepanu ei pööra, et kui isegi äbarikud ja ainult kaevukusõja pidamise jaoks mõeldud tankid võisid sõita 32 km tunnis ja ühe sõiduga siiski 150 km kaugusele, siis miks nad ei sõitnud, kui esimestel sõjatundidel mitte mingisugist vastupani ei olnud, ja isegi esimestel sõjapäevadel ei tekkinud kusagil mingid õigeid lahinguid ega tulevahetust ? Aga soomusautud ja muud autod oleksid sõitnud ei tea kui kaugele. Miks hajutati rünnak laiale joonele ja viivitati edasiliikumisega? Mida oodati? Kas seda, et Nõukogude pool jõuaks vastupanu osutama hakata ja taganedes oma hävitustööd tegema hakata? Rünnaku hajutamine ja aeglus on ju vastase kasuks tehtavad teod. Miks ei kasutatud rünnakul autosid, vaid tehti tsirkust jalgratastega ja hobuveokitega? Miks üldse pommitati linnu ja vastase sõjaväebaase, neid aga ei tahetud vallutada tervetena? Kõik see on seletatav ainult sabotaaziga, sabotaaz aga omakorda poliitilise absurdiga.
/../
Võrdluseks toon ma sellised arvud. Saksamaal oli 1942. aasta seisuga umbes 250 miljonit elanikku, ja see oli üks maailma kõige kõrgemalt arenenud majandusega piirkond. Seevastu Nõukogude Liidus oli vaid umbes 120 miljonit elanikku ehk poole vähem, ning see oli ikkagi mahajäänud majandusega piirkond. Nii et oma majandusliku võimsuse poolest oli Saksamaa vähemalt kolmekordselt Nõukogude Liidust üle. Aga nagu näete, sabotaaz aitas, ning Taavet võitis Koljati. Teiste Teisest maaimasõjast osavõtjate panus sellesse sõtta oli ju väiksevõitu, võrreldes Saksamaa ja Nõukogude Liidu panusega.
/../
Kui see oleks olnud tõeline sõda, siis oleks Saksamaa kui ründav pool kohe rünnaku alguses välja pannud umbes 5 miljoni Nõukogude sõjaväelase vastu vähemalt 15 miljonid oma sõjaväelast, ja üldse maksimaalsed jõud ja vahendid, mis ta panna suudab. Seda sellepärast, et rünnaku esimesed minutid, esimesed tunnid ja esimesed päevad on kõige viljakamad, ning edaspidi rünnaku viljakus järjest kahaneb vastase ärkamise, toibumise ja uue olukorraga kohanemise tõttu. Vastase väed aga olid hajutatult laiali. Nii et vastasel ei oleks jätkunud ei jõudusid ega aega midagi plaanikindlat üldse ette võtta, rääkimata juba ründaja tagalasse asumisest ja ründaja ümberpiiramisest. Ründaja põhieesmärk oleks olnud vastase riigiaparaadi keskkorganid nii ruttu kui võimalik valluta, enne kui tegelased ja ametnikud sealt laiali jooksta taipavad ja jõuavad, et võtta need keskorganid oma alluvusse üle ja sundida noid alistatud tegelasi andma vastavad käsid oma alluvalele, et ka niimoodi need alluvad riigiorganid, kaasa arvatud ka armeeüksused, tuleksid üle ründaja alluvusse. Rünnaku kõige parema õnnestumise korral oleks see sõda lõppenud juba teisel päeval sellega, et kogu Nõukogude riigiaparaat ühes NKVD ja kõigi sõjavägedega oleks üle võetud Saksamaa alluvusse.
/../
NLiidu alistamine kahe päevaga. Suur Strateeg annab isegi vanale karalile endale silmad ette.
/../
Kuidas Tõeline Strateeg sõda planeerib ja naaberriike vallutab:

Vägesid ei koondatagi, ning rünnak toimub salaja, ka ründajate eneste jaoks salaja. Väed koondatakse vaid rünnaku momendil tohutu pikka rünnakukaravani. Rünnak toimub autodel ja teistel mootorsõidukitel. Põhiline osa autodest rekvireeritakse erikorralduse alusel mõneks päevaks, põhiline osa ründajatest aga mobiliseeritakse, kui nad on juba autodel ja sõidavad, ega saa enam kellegile mingit infot edasi anda ega midagi teatada, mis pole ette nähtud. Enne rünnakut lülitatake välja igasugused tavalised telefoni- ja telegraafiliinid, et ebasoovitav info ei saaks kusagile levida, ja hakatakse sidet pidama ainult šifreeritult ja šifrite järgi, mida pole kunagi varem kasutatud, ega mitte kellegile varem avaldatud. Ründajad samuti ei tea, kuhu ja milleks neid viiakse, ning kuni nende mobiliseerimiseni teavad vaid desinformatsiooni, et sõit on järjejordselt toimuvale näiteks kaitseliidu või mõne spordiorganisatsiooni spordivõistlustele. Põhiline osa ründajatest on spordiriietuses, ning mõningad sõjaväeriided ja relvad antakse nendele kätte alles sõidu peal ladudest, mis on samuti olnud eravaldustes olevad salajased laod. Alles vahetult enne rünnakut antakse komandöridele kätte kinnised ümbrikud, milledes on šifreeritult ja eriliste tõlkide abil loetavad sõnumid, et mis toimub, kuhu sõit läheb, ja mida keegi on kohustatud tegema. Näiteks kui toimub riigipiiri ületamine, siis sellest ei teatata ette isegi mitte oma piirivalvuritele, ja ka nende jaoks on toimuv täielik üllatus. Piiritõkked lihtsalt sõidetakse maha, ja sõit jätkub. Ainult osa ründajatest kargab autodelt korraks maha, et kahjutuks teha vastasriigi piirivalve, et nood ei saaks kusagile piiririkkumisest teatada.

Ja lselgitab veel lähemalt, kuidas seda "käigu pealt" moblisatsiooni läbi viiakse:
/../
Teile on üljoontes kõik ära seletatud, teie aga ei saa ikkagi aru, et kuidas inimesed sõidukitesse satuvad, kus neid sõidu pealt muudetakse sõjaväelasteks. Seletan siis täpsemalt, et kuidas see võiks käia. Üks võimalus on näiteks selline

Kõigepealt seatakse üleriigiliselt sisse selline kord, et kaitseliit või mingi spordiseltsts korraldab aeg.ajalt rahvasprdi võistlusi väljasõitudega iga kord erinevatesse kohtadesse, kus on vastavad orienteerumisrajad, lasketiirud, vastav majutus jne. Igale võistkonnale võimaldatakse seal aastas näiteks mõned korrad mõneks päevaks teiste võistkondadega võistemas käia, mille eest siis inimestele makstakse ja parimaid premeeritakse näiteks diplomitega ja rinnamärkidega. Kes sinna kunagi sõidab, seda otsustab kohalik näiteks valla, linnaosa jne spordijuht igaühe võimekuse järgi, ja valib juba eelnevalt välja parimad. Kuid kuna ja kuhu väljasõit mingi võistkonna jaoks toimub, seda ette ei teatata, vaid teatatakse väljasõidu aeg vahetult alles siis, kui kusagil koht vabaneb ja on broneeritud. Teatamise momendist alates aga hakatakse mõõtma aega, kuna see võistkond kokku jõuab koguneda ja sõitu alustada, ja näiteks 40 km kaugusele kohale jõuab. See aeg läheb punktiarvestusse, ja mida lühem see on, seda kasulikum võistkonnale. Lühidalt, kui võistkonna liidrile või tema asetäitjale teatatakse väljasõidust, on tema ülesanne ajada võistlejad kokku nii ruttu kui võimalik, umbes nii nagu toimub tuletõrje valmistumine väljasõiduks. Ininesed ise on huvitatud väljasõidust ja plusspunktide-boonuste omale teenimisest, ja kiirustavad. Kui antakse signaal väljasõiduks, siis inimesed jätavad kõik kõik oma senised tegevused pooleli ja sõidavad kiirustades välja, nagu näiteks kodus magamise pooleli, puhkamise pooleli, töö pooleli, õppimise pooleli jne.

Niimoodi harjutatakse inimesed ootamatute väljasõitudega iga kord tundmatusse kohta spõrdivõistlustele. Sellised väljasõidus toimuvad erinevatele võistkondadele eri aegadel. Kuid ükskord, kui toimub rünnak, antakse üle terve riigi kõikidele võistkondadele kogunemise ja väljasõidu signaal korraga, kuid siis ei lähe sõit enam spordivõistlusele, vaid läheb rünnakule ehk sõtta. Alles sõidu peal sõjaväestatakse need inimesed, ning kuni selle momendini arvasid nad sõitvat spordivõistlusele. Toimub mobilisatsiooin, aga avalikkus ega omad ega võõrad ei tea sellest mitte midagi.
/../

Loodan, et võttis muigama. Mind küll võttis.

[Eesti Siga]

Ei võtnud muigama kordagi. Mõistlik vana.

[kirsa710]

.