Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Walter2]

Samas kõik need venes müüdavad lääne autod sõidavad ju siiani vene küttega väga kenasti, mitte keegi ei räägi, et neil kõik autod muudkui pekkis jne. Kogu see solkimine on hoopis ise teema.

Paljud lääne uued mudelid mis Venemaale müüakse pole üldsegi identsed samadega mis läänes müüakse - eelkõige muudetud toitesüsteemi ja selle juhtelektroonika poolest. Ning mõndasid mudeleid vene turule ei tarnitagi vältimaks eeldatavaid kütuseprobleeme (meelde on jäänud üks BMW peenemat sorti mudel).
Aastaid tagasi (90-ndate lõpus) mainis üks Addinoli Eesti asjapulk et nende müüdavaim artikkel on 2-taktiõli, mis läheb kütuseärimeestele. Mis otstarbel saab vast igaüks aru..

[AndresTy]

Aga nüüd seosesse nõukaajaga. No ei mäleta, et lapsepõlves oleks bensuga sellist jama olnud, no ei mäleta..... Sõjaväes pesti mundreidki bensiiniga. Tänasega vist ei julgeks...?

Soovin ikka jõudu "tervisliku" pliiga rikastatud etüleeritud bensiiniga pesu pesemisel...aga muidugi, nõukogude soldat küll juba teab, mis õige ja mis vale.

[Lemet]

Aga nüüd seosesse nõukaajaga. No ei mäleta, et lapsepõlves oleks bensuga sellist jama olnud, no ei mäleta..... Sõjaväes pesti mundreidki bensiiniga. Tänasega vist ei julgeks...?

Soovin ikka jõudu "tervisliku" pliiga rikastatud etüleeritud bensiiniga pesu pesemisel...aga muidugi, nõukogude soldat küll juba teab, mis õige ja mis vale.

Sai pestud, päris palju lusjuures, tänaseks kuuenda kümneni jõudnud ja tervise üle ei kurda.

[AndresTy]

Jah loomulikult, pesti küll. Aga väita tänase teadlikkuse juures plii kahjulikkusest, et see pliiga pesemine oli ikka palju ohutum, kui tänapäeva möksbensiiniga on ikka pigem selline meelevaldselt ogar väide.

[vanahalb]

Samas kõik need venes müüdavad lääne autod sõidavad ju siiani vene küttega väga kenasti, mitte keegi ei räägi, et neil kõik autod muudkui pekkis jne. Kogu see solkimine on hoopis ise teema.

Paljud lääne uued mudelid mis Venemaale müüakse pole üldsegi identsed samadega mis läänes müüakse - eelkõige muudetud toitesüsteemi ja selle juhtelektroonika poolest. Ning mõndasid mudeleid vene turule ei tarnitagi vältimaks eeldatavaid kütuseprobleeme (meelde on jäänud üks BMW peenemat sorti mudel).
Aastaid tagasi (90-ndate lõpus) mainis üks Addinoli Eesti asjapulk et nende müüdavaim artikkel on 2-taktiõli, mis läheb kütuseärimeestele. Mis otstarbel saab vast igaüks aru..

Minuarust on vene turu jaoks tehtud masinatel keskkonnateadlikkust alandatud. Igasugused tahmafiltrid, AdBlued, EGR klapid jms jalust minema roogitud sest Euro 6 taolisi nõudeid seal pole.
Suuremaid masinaid saab nii osta et kuigi tehas on Euroopas tuleb juba tellides öelda et mõne teise turu jaoks ja siis tulebki vastava varustusega.

Kütus ise on Venemaal ikka samalaadne kui Euroopaski ja kui ma enne koroonaaega Venemaal käisin tankisin mõnikord pärast uutesse euromasinatesse . Mõnes jaamas on juba tankuril kiri et kütus vastab EN standardile. Kusjuures see on ikka Venemaal tehtud kütus. Näiteks Neste tankla kuskil Leningradi oblastis on Neste värvides, kohvimasin on harjunud kohas jne aga kui pärast tsekilt vaadata siis kütuse müüja oli midagi SurgutNeftGas. Neste, Shelli jms kaubamärke kasutatakse ilmselt frantsiisi alusel.

Samamoodi oli Narva piiril. Kes vähegi järjekorras seista viitsis ja Jaanilinna mäe peal tankimas käis sai ikka korralikku kütust. Probleemid olid neil kes ostsid vedurimeeste käest tsisterni põhjasid jms, seal oli vahel diisel liivaga pooleks aga suured masinad - suured tolerantsid .

Eestis algas kütuse solkimine koos omariiklusega kui bensiini asemel hakati riiki tooma aktsiisivabasid komponente millest alkeemikud üritasid bensiini teha. Alexela oli (võib-olla on tänagi ) selleks Paldiskis "aafrikabensiini" tehas.

Ja ma väga kanget mürki selle kinnituseks ei võta kuid meelest ei olnud nõukaajal kõik bensiinid tetraetüülpliiga. Teiste lisanditega saab samuti oktaanarvuga tõsta kuid plii on neist kõige odavam.
Bensiinid olid eri värvi ja lapsepõlvest mäletan et AI-93 -ga lubati ka lastel värvipintsleid pesta . 76-t oli parem mitte torkida.
AI 93 oli ka sõjaväes laialt kasutusel, bensiini -Urali sõitsid sellega. Liiter ja kilomeeter mõnedes tingimustes

[Peeter]

Mis liiter ja kilomeeter? Dežurnaja mašiina läks korraks linna, tegi no nii 5-10 kildase ringi ja uuesti parki tulles oli kohustuslik tankimine ettenähtud- ja jälle 200 liitrit läks. Ja niimoodi narjaadi jooksul teinekord 3-4 ringi! Kui pärastpoole hakati lubama ainult üks kord tankimist narjaadi jooksul, siis küttekulu kohe hullult langes. Poisid õppisid vist ökonoomsemalt sõitma ?

[Hydrazine]

Selle AI-93'ega sai päris mitu punnvõrri mootorit kokku lastud. Olid nad ju optimeeritud ikkagi 72/76 jaoks. Aga ega poisikesel seda taskuraha polnudki niipalju, et ise bensiinijaamas järgi käia, kallasid paaki paar liitrikest, mis külapealt kätte said. Meeles on, et see AI-93 oli kergelt punaka tooniga.

[vanahalb]

93 oli enam-vähem punane, 76 sinine või roheline, 72 või 66 minuarust mürkkollane või oranz ja 95 tänapäeva bensiini värvi.
95 oli meiekandis väga harva saada. Ükskord juhtusin tanklas peale, ostsin terve paagitäie ja Žigulil oli hoopis teine minek.
Mitu aega hiljem aga ikka veel rublaajal tulid Tallinnasse lääne kütusemüüjad. Pirital Neste ja lennujaama juures mumeelest Statoil. Sealt lennujaama juurest otsustasin osta ühe kanistri head bensiini, 95-t , ja proovida kuidas Žiguli lendab. Võtsin kanistrisse ja sõitsin paagi kõigepealt masuudist tūhjaks. Siis valasin tee peal sisse aga olin kütusepaagi nii kuivaks sõitnud et põhjast tuli igasugust roostet ja lebrat kütusetorustikku ning need minu esimesed 20 liitrit kapitalistlikku bensiini olid sama hea kui peldikus . Pumpasin terve päeva karburaatori düüse läbi ja auto plärtsus ja paukus nagu oleks petrooli paaki valanud

Muuseas, akf Peetril vòis sama asi juhtuda kui ta läks Skandinaavias viimast tilka paagist püüdma. Iseenesest on ka Soome Teboil vene Lukoili osa, tanklaid on palju ja soliidses kohtades ning pole kuulnud et keegi solki oleks saanud. Üleüldiselt pole kuulnud et Skandinaavia tanklast sodi oleks tulnud - see on ilmselt pigem sovhoosi aidameeste teema

[Kapten Trumm]

Toon vastupidise näite vastaspoole sõjaväe veokatest.
Ma pidin autojuhtide puudusel 2015 sõitma teise Eesti otsa ja tagasi KL 1017A mersuga, Tallinnast minnest tankisin paagi kurguni täis ja tagasi jõudes ka kurgiuni. Sportlikust huvist arvutasin kütusekulu (läbisõit oli teada), 13,6 liitrit 100 km peale. Enamik kilomeetritest maanteel 80ga sõit, 1/3 külavaheteedel ratsutamist. Oli üllatunud, arvasin, et küllap mingi 20-25 tuleb.

[Tarmo Männard]

Mu vanaema töötas Antsla EPT bensujaamas. Ja tolknesin temaga põngerjana kaasas. Tõsi, see oli ammu. Aga mäletamistmööda olid värvid järgmised:

AI 66 sinine
AI 72 kollane
AI 76 rohekas
AI 93 punane

[Walter2]

Mu vanaema töötas Antsla EPT bensujaamas. Ja tolknesin temaga põngerjana kaasas. Tõsi, see oli ammu. Aga mäletamistmööda olid värvid järgmised:

AI 66 sinine
AI 72 kollane
AI 76 rohekas
AI 93 punane

Korrektsed tähised olid: A-66, A-72, A-76 (oktaanarv määrati mootorimeetodil), AI-92, AI-95 ja AI-98 (oktaanarv määrati uurimismeetodil).
Veneaegse AI-95 värvus oli ka sinine, AI-98 vene aeg tanklas ei mäletagi müüdavat.

[Hydrazine]

Mu vanaema töötas Antsla EPT bensujaamas. Ja tolknesin temaga põngerjana kaasas. Tõsi, see oli ammu. Aga mäletamistmööda olid värvid järgmised:

AI 93 punane

Korrektsed tähised olid: A-66, A-72, A-76 (oktaanarv määrati mootorimeetodil), AI-92, AI-95 ja AI-98 (oktaanarv määrati uurimismeetodil).
Veneaegse AI-95 värvus oli ka sinine, AI-98 vene aeg tanklas ei mäletagi müüdavat.

See on õige et need madalama oktaanarvuga olid lihtsalt A tähega. Aga 92, 95, 98 on minu nõukaaja bensiinitarvitamise kogemustest küll mööda läinud. Ma mäletan ikkagi, et oli punakas AI-93... ja seda kaheksakümnendatel, võibolla kuskil mingites eritanklates ja muudel aegadel müüdi neid teisi 9'ga numbreid, ma lihtsalt ei tea.

[Walter2]

Jah - see AI-92 tuli millalgi 90-ndatel, krooniajal vast - koos AI-80 -ga (oli ka selline vedelik), ilmselt Venemaa tähistus.

[Kapten Trumm]

aga 92, 95, 98 on minu nõukaaja bensiinitarvitamise kogemustest küll mööda läinud.

93 oli siiski (kuni 1990 kaoseni) tanklates täiesti müügil. Vähemalt linnades oli.
92 tuli mingi üleminekuajal, kas mitte peale NSVL lagunemist.

95 oli saadaval nendes tanklates, mis jäid suurte maanteede algusesse. Näiteks Laagris, kus asub täna Laagri Circle K, olen 95 silti näinud. Seda bensiini tarbisid nõuka ajal ainult Tsaikad ja Zil limusiinid (viimaseid liikus siin harva). Olen sellist tanklat ka Jurmalas näinud (seal käidi Venest puhkamas).

98 tanklat ma polegi NSVL ajal näinud.

Kui NSVL veel eksisteeris, siis bensujaamas ju rahaga polnud midagi teha, ostsid/said bensiinitalongid nende müügikohast ja nendega arveldati. See välistas efektiivselt selle, et valitsuse autodele mõeldud 95 võis suvaline isik osta - lihtsalt neid 95 talonge polnud saada mujal kui asutustes, mille autod seda rüüpasid. Tavainimene võis osta kas A-76 või AI-93 talonge.

AI-93 osas mingit defitsiiti kuni NSVL lagunemiseni polnud. Lihtsalt tankimiskohti oli vähem kui 76 omi. Mustal turul liikus mõlemat, 93 põhiliselt sõjaväe kaudu, kuna veoautode bensiini sõjavarusid hoidi (need asusid igas naftabaasis) millegipärast AI-93 kujul. Võimalik, et põhjuseks oli bensiini parem kvaliteet ja puhtus (vähem sadestumist, vaikusid jne).

Ametiautodele anti bensiinitalonge asutuste kaudu, eraisikud võisid neid teatud kohtadest osta. Meie linna kaubamajas miskipärast müüdi neid osakonnas, mis müüs muuskikariistu ja heliplaate. Eitea miks.

[Walter2]

Mustal turul liikus mõlemat, 93 põhiliselt sõjaväe kaudu, kuna veoautode bensiini sõjavarusid hoiti (need asusid igas naftabaasis) millegipärast AI-93 kujul. Võimalik, et põhjuseks oli bensiini parem kvaliteet ja puhtus (vähem sadestumist, vaikusid jne).

Sõjaväe Ural neelas 93-bensiini. Tsiviilis liikusid selle auto baasil põhiliselt metsaveomasinad ja oh seda õnne kes selle auto peale määrati. Kütuse kontrollkulu automajandites Uralile oli piisavalt optimistlik nii et seda vedelikku jagus nii töötegemiseks kui maha müümiseks.