www.militaar.net

Walter2 kirjutas: Banaanid olid aeg-ajalt ka vabamüügis kui aega ja kauplust oskasid valida.

Toompea minnnõukogu puhvetis oli pastojanno...

Näiteks kus nad oma ananassid said, kui "Pisuhända" filmisid...?

mart2 kirjutas:

kalleb kirjutas:… Aga mis N.liidus ka defitsiit polnud - no enamus asju oligi puhas defitsiit sest poes polnud mitte midagi saada

Mäletan, et isegi ajalehed, kuigi rahva "poliitilised valgustajad", olid selline defitsiit, et kui hakkas ettetellimine, siis mindi eelmisel õhtul järjekorda. Kuid ega seegi alati ei taganud lehe saamist...
Paremad raamatud olid ka koos mõne mitte-populaarse teosega nn. "leninlikus pakis". Selline müük muidugi tõstis meie rahva lugemuse mahtu, sest arvestati raamatutes inimese kohta.

Ajalehtesid kasutasid leidlikud nõukogude inimesed aga loomulikult oma tagumike pühkimiseks , mis siis et trükivärv mürgine - muud sellist paberit lihtsalt ju polnud

Tualettpaber oli ju eriline defitsiit ja oli nagu kuivatuspaberi moodi ( see mis vihikutel kaasas oli tindisulgede kuivatamiseks) ja üsnagi kare

Ajalehti kleebiti ka seintele et parandada krohviseina ebatasasusi ja sinna peale kleebiti veel tapeet ( kasutades tärklisest keedetud liimi

Midagi ei tohtinud kaotsi minna - seda võib täheldada esivanemate majapidamistest kui näed mida kõik alles hoitakse alustades kõveratest roostes raudnaeltest ( mida sai ju kasutades haamrit sirgestada ning kasutada uuesti laudade kinnitamiseks näiteks) lõpetades igasugu muu pajebenniga mis on varutud siis kui kusagilt midagi saada oli

Käisin kunagi ühe tegelase juures ja tal vedeles igas nurgas suures koguses igasugu nõukaaegseid seepe ja tikke - esivanem oli omal ajal varunud

Sellised olid asjad n-liidus

kalleb kirjutas:
Ajalehtesid kasutasid leidlikud nõukogude inimesed aga loomulikult oma tagumike pühkimiseks , mis siis et trükivärv mürgine - muud sellist paberit lihtsalt ju polnud

Tualettpaber oli ju eriline defitsiit ja oli nagu kuivatuspaberi moodi

Selline olukord tingis jah poliitbüroo piltide ja parteipleenumite otsustega persepühkimise...
Muideks Pärnu "Viisnurgas" pühiti nullliivapaberiga. See käis samasse rullihoidjasse nagu valatult. Ikkagi importkaup.

kalleb kirjutas: Käisin kunagi ühe tegelase juures ja tal vedeles igas nurgas suures koguses igasugu nõukaaegseid seepe ja tikke - esivanem oli omal ajal varunud
Sellised olid asjad n-liidus

Ma kahtlustan, et nood seep ja tikud pärinevad Edik I valitsemisajast, tollal sai talongidega neid hirmsas koguses välja ostetud. Eriti kui pere oli suur.

Svejk kirjutas:

Walter2 kirjutas: Banaanid olid aeg-ajalt ka vabamüügis kui aega ja kauplust oskasid valida.

Toompea minnnõukogu puhvetis oli pastojanno...

Näiteks kus nad oma ananassid said, kui "Pisuhända" filmisid...?

Ma kuskilt lugesin et Soomest toodi

Viive Ernesaksa mälestustest: (https://online.le.ee/2016/03/27/viive-e ... ma-elangi/)
....Omal ajal sai ikka mõeldud, kust saadi „Pisuhända” kõik need banaanid ja ananassid, mida seal hea isuga söödi. Eestis polnud keegi banaani näinudki!

Partorgi kaudu Georg Otsa (laev – toim) peal Soomest toodi. Järgmine päev pidi olema salvestus, aga banaanid hakkasid juba pruuniks minema. Hommikul kella viie ajal aeti kõik välja, et saaks peale, enne kui pahaks lähevad. Raivo Trassiga oli üks film, pulmapidu oli ja suitsuvorsti oli vaja, aga raha polnud. Üks väike jupp tuli osta, et süüa, muidu laua peal olid mulaažid. Tallinnas Karja tänavas oli väike lihapood, mindi siis vorsti tooma, mulaažid olid pagasnikus. Selle aja sees, kui poes oldi, varastas keegi mulaažid ära. Mine hulluks! Filmimine jäi pooleli! Elu on ikka huvitav!

mart2 kirjutas:

kalleb kirjutas:… Aga mis N.liidus ka defitsiit polnud - no enamus asju oligi puhas defitsiit sest poes polnud mitte midagi saada

Mäletan, et isegi ajalehed, kuigi rahva "poliitilised valgustajad", olid selline defitsiit, et kui hakkas ettetellimine, siis mindi eelmisel õhtul järjekorda. Kuid ega seegi alati ei taganud lehe saamist...
Paremad raamatud olid ka koos mõne mitte-populaarse teosega nn. "leninlikus pakis". Selline müük muidugi tõstis meie rahva lugemuse mahtu, sest arvestati raamatutes inimese kohta.

Minu isa seisis ENEKEse sabas öö otsa. Hommikul ema vahetas välja.

kalleb kirjutas:

mart2 kirjutas:

kalleb kirjutas:… Aga mis N.liidus ka defitsiit polnud - no enamus asju oligi puhas defitsiit sest poes polnud mitte midagi saada

Mäletan, et isegi ajalehed, kuigi rahva "poliitilised valgustajad", olid selline defitsiit, et kui hakkas ettetellimine, siis mindi eelmisel õhtul järjekorda. Kuid ega seegi alati ei taganud lehe saamist...
Paremad raamatud olid ka koos mõne mitte-populaarse teosega nn. "leninlikus pakis". Selline müük muidugi tõstis meie rahva lugemuse mahtu, sest arvestati raamatutes inimese kohta.

Ajalehtesid kasutasid leidlikud nõukogude inimesed aga loomulikult oma tagumike pühkimiseks ...
Ajalehti kleebiti ka seintele et parandada krohviseina ebatasasusi ja sinna peale kleebiti veel tapeet ....

Sellised olid asjad n-liidus

Ajalehti jms paberit tariti koju pakkidena ka selleks, et ahju ja pliiti kütta.
Timurlased jäid eriti maapiirkondades enamasti pooltühjade kätega, kui oma vanapaberirallit tegid.

IMHO kõige ja pideva defitsiidi põhjuseks olid kaks tõsiasja:
1. Plaanimajandus tootis plaanide, mitte nõudluse järgi
2. Valdaval enamusel toodetel oli mõttetult madal ja olematu hind, mis ei kajastanud toote tegelikku väärtust

Need kaks punkti soodustasid lisaks seda, et kui midagi kuskil saada oli, siis see osteti kokku olenemata sellest, kas seda üldse vaja oli ja kui palju vaja oli.
Sealt ka need igasugust nänni igaks juhuks täis korjatud sahvrid.

Svejk kirjutas:

Walter2 kirjutas: Banaanid olid aeg-ajalt ka vabamüügis kui aega ja kauplust oskasid valida.

Toompea minnnõukogu puhvetis oli pastojanno...

Näiteks kus nad oma ananassid said, kui "Pisuhända" filmisid...?

eee... kas need polnud mitte plastmassist ananassid ja banaanid igalpool filmides, teatrites ja televisioonis?

*

Mulle meenub veel üks koomiline seik aastast 1990.
Välja jagati ostukaardid.
Olin pooljuhuslikult Lätis ja vaja oli sokke. Ühte paari.
Sokid ja aluspesu oli teatavasti eridefitsiit. Isegi neid erimõnusaid nailonsokke polnud saada
Läksin siis Apes mingisse poodi ja imedeime! Froteesokid riiulil müügis
Ladusin paar paari (sest ei saanud ju head võimalust käest lasta) korvi, kallis abikaasa leidis riiulilt ka mingi naiste aluspesu komplekti.
Kassas aga selgus tõsiasi, et ka lätlastel on mingi ostukaart välja mõeldud ja Eesti omaga seal midagi osta ei saa.
Pikkade läbirääkimiste tulemusel oli poemüüja nõus n.ö. "oma ostukaarti laenates" müüma meile ühe paari meeste sokke ja naiste aluspesu komplektist ainult rinnahoidja.



Veel.

* Põhja-Eestist sai 1990 käidud Vastseliinas õmblusmasina nõelu ostmas, sest mujal neid ei müüdud. Keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes oli just sealt neid saanud ja siseinfo oli õige.

* Enne 1980 olümpiamänge "paisati" elektroonikapoodidesse värvitelekaid mingi kogus. Tutvuste kaudu sai sellest kolm päeva ette teada, et esmaspäeval hakatakse müüma. Juba pühapäeva hommikul tekkis poe ukse taha saba. Meie pere võttis samuti aktsioonist osa. Nii sai vahetustega käidud seal järjekorras seismas. Paar-kolm tundi ema, siis isa, siis mina ja siis uuesti otsast peale. Ööseks ei tahetud mind sinna seisma lasta, seega öise vahetuse jagasid oma vahel ära vanemad. Ja imede-ime, me saime tookord omale "ilma tutvusteta ja leti alt" lahenduseta esimese värvi TV !

* Mingi aeg (1990-1991) oli räige bensiinipuudus. Kalendrikuus sai tanklast 20 ja mingi aeg ainult 10 liitrit bensu iga sõiduvahendi kohta, millel oli olemas tehniline pass, ning tanklas löödi iga kuu pitsat tehnilisse passi, et "see riistapuu on oma normi see kuu kätte saanud". Kuna sõitsin toona "erataksot", siis 10 või 20 liitrit oli täiesti ebabiisav kogus. Nii sai siis kokku otsitud kõikvõimalikud tehnilised passid ja see patakas alati tanklatöötajale esitatud. Sellele vaatamata ei taganud see bensiini kättesaadavust, sest pidevalt oli ikkagi bensiin otsas. Nii oli mul olemas terve märkmiku täis EK (Eesti Kütuse) tanklate numbreid üle Eesti ja siis sai helistatud need iga päev läbi, et kas on ja kus on bensiini. Tihti pidi 10 või enam liitrit lihtsalt maha sõitma, et natuke rohkem bensu saada, kui paagis alles on.

Teine probleem oli see, et mul ei olnud Lada A-76 või A-72 bensu peale ümberehitatud, aga just A-72 ja 76 bensu oli rohkem saada, kui AI-93 ja siis hakkasid tööle kodused keemialaborid, kus 72/76 bensule segati sisse naftaliini. Mul seisis mingi 50kg kott seda väärt kraami, mis sai suure vaeva ja äritegevuse käigus hangitud lihakombinaadi nahkade tsehhist, garaažis.

Öösiti (pime ja vähe rahvast) sai vahest bensu ka sinkide ja vorsti eest ilma tehnilist passi esitamata. Kui palju, olenes singi ja vorsti kogustest. Sink ja vorst ei tähendanud seda, et sa bensu tasuta said. Bensu eest pidi maksma ikkagi.

* Mingi aeg samal perioodil oli eridefkaks ka filtriga sigaretid. Filtrita "Priimat" ja "Astrat" toodeti kahe erineva paberiga - triibuline ja triipudeta paber. See triipudeta paber oli aga selline saast, et taga aeti just triibulise paberiga "Priimat" ja "Astrat". Aga taksojuhtidele pakuti ärikate poolt kastide kaupa igasugust kraami, sest toonased taksod olid paralleelselt ka liikuvad müügipunktid
Nii oli mul pidevalt pagasiruum täis triibulise paberiga "Priima" ja filtriga "Stewardess" sigarette vaheltkasuga müügiks. Vahel harva ka "TU-134". "Rumba", "Tallinn", "Leek" ja "Djubekk" (ning isegi "Vana Toomas" ja "Aegna") olid eridefkad isegi taksode peal.

Sellised jutud

Issand olgu kiidetud Urali ja tema konstruktorite eest...mis aga Żigulli töölepanemisse 76ga puutub, siis piisas ka kolvi mahatreimisest ja süütega mängimisest. Pisut tuimem sai, aga ajas asja ära.

Kapten Trumm kirjutas:… Ziguli mootori korralikuks töötamiseks 76 bensiiniga oli vaja võtta plokikaas maha ning freespingi all teha põlemiskambrisse üks sisselõige. Omal ajal olid joonised vist isegi Tehnika ja Tootmine ajakirjas. Katsed vähendada surveastet kahe plokikaanetihendi kasutamise või muu põlveotsameetodiga tõid lihtsalt kaasa mootori ebarahuldava töö, eelkõige detonatsiooni ja hõõgsüüte (mootor üritab peale väljalülitamist edasi käia)...

Minu äial oli 2140. Töötas sides (sideliinid) autojuhina. Tal oli paarimees TPI lõpetanu, kes pani just plokikaanetihendi ja lisas ZIL-i süütesüsteemi. Polnud mingit probleemi ja lendas nagu linnuke. Sai sõidetud Tatra orust üles 120-ga, viis täiskasvanud meest sees - ei köhinudki.

Zili süütesüsteemi ei saanud ühelegi nõuka tavasõiduautole panna, sest mäletatavasti oli Zil-l V8 mootor, nõuka sõiduauto mootorid olid rida-4-sed. Küllap oli siiski jutt tavaliselt Gaz-53 mootoril kasutatud transistorkommutaatori paigaldusest (selline alumiiniumist ribiline karp), mis natuke suurendas süüteenergiat (säde oli tugevam). Ja ei lennanud need kahe tihendiga midagi, enamasti sõitsid enamvähem siis, kui süüde oli keeratud normaalsest hilisemaks, mis vähendab tuntavalt võimsust (4-sil mootoril tähendab 1 kraad normaalsest hilisemat süüdet 1 kW võimsuskadu). Seda "tihendimehed" tavaliselt ei rääkinud. 412 mootor töötas nagu kell siis, kui sinna olid pandud 76le ette nähtud kolvid ja süütejagaja.

Selline näeb välja:


Mina pidin keskkoolis õppima selle ehitust ja oskama joonistada selles sisalduva "elektroonika" skeemi - ning seletama eksamil, kuidas see transistor töötab ja mis eelised tal on võrreldes "transistorivaba" süütega. Sellel junnil pole seost 76 bensiini ega surveastmega, vaid selle otstarve on tagada paljusilindriliste mootorite (V8) parem süüteenergia kõrgematel pööretel, sest katkestiga süütesüsteemi võimalused toota palju võimsat sädet on piiratud.

Esimene korralik ja ütleks, et kaasaegne süütesüsteem oli 2108 mootoril. Kontaktivaba "katkestiga" (hally andur) ja kommutaatoriga nagu 80ndate keskpaiga BMW mootoritel. Süüteenergia on selline, et suudab tekitada mitme cm pikkuse sädeme. Süütejuhtmed peavad head olema ning nende Ungari (ja lõpuks NSVL) päritolu kommutaatorite iga ei olnud pikk. Noh, selle 53 omal polnud kah, aga see oli laiatarbekaup, mida vedeles igal pool, originaal 08 kommutaator oli 80ndate lõpus kõva letialune kaup.

Sai sõidetud Tatra orust üles 120-ga, viis täiskasvanud meest sees - ei köhinudki.

Minul oli "õigesti tehtud" 412, pikemal ja sirgemal teel oli võimalik spidomeetri osuti (selline pikergune spido) "160 taha ära lasta".

GAZ-53 on ka V8.

Transistorlüliti on ühesugune nii rida-2 kui V-12 mootoril. St ei sõltu mootori tüübist. Süütesüsteem aga hõlmab ka muid asju, mis on juba silindrite arvu põhised. Näiteks süütejagaja (ametlikus keeles katkestijaotur). Ma umbes sain mart2 jutu mõttest muidugi aru küll (mis süütesüsteem see siis pandi), aga kuna antud tegelasel on komme minu postides komanussiga tegeleda, siis ei saanud kohe võimalust kasutamata jätta Sorry.

Kapten Trumm kirjutas:....
Ziguli mootori korralikuks töötamiseks 76 bensiiniga oli vaja võtta plokikaas maha ning freespingi all teha põlemiskambrisse üks sisselõige. Omal ajal olid joonised vist isegi Tehnika ja Tootmine ajakirjas...

Olin tol ajal VAZ-i esinduses tööl. Endal oli 06. Sellel vahetati kovlid ära, asemele läksid 05 kolvid, neil olid klapipesa süvendid sees. See toimus tavaliselt mootori kap. remondi käigus.

Aga minul oli ülepea jagaja mootoril lahti ja kabiini läks tross. Kust siis vajadust mööda ristmiku tagant süüdet korrigeerida sai. Vaakumkorrektorist kippus teinekord väheks jääma. Ja uimane oli sunnik kah.

Minul oli "õigesti tehtud" 412, pikemal ja sirgemal teel oli võimalik spidomeetri osuti (selline pikergune spido) "160 taha ära lasta".

Julged mehed!

Seda, et oli võimalus 412-nega vahel sõita 80-ndate keskel. Kui sellega üle saja sõitsid ja mõni suurem rekka vastu juhtus, siis tahtis lendu minna ja hakkas teel kõikuma ning õõtsuma. 120 kandis tahtis ilma vastutuleva rekkata kusagile mujale kulgema hakata kui juht soovis.
120 +/- oli ka suurim kiirus, mida Tallinn-Narva maanteel katsetatud sai, edasi läks juba väga hirmsaks.

Mul oligi Lada 07 millel Vaz-05 hammasrihmaga mootor ja freesitud klapipesadega kolvid, seega see rats poleks aidanud.
Kuna vahel liikus ikka 93 (ja sommidel 95) bensu ka, siis suuremat mootori ümberehtust ei plaaninud.
See naftaliini rats töötas suurepäraselt. Doseerima pidi õigesti. Ei mingit detonatsiooni ega klapiklõbinat.
Idee pärines lausa sellisest kultusajakirjast nagu "Za ruljom". Igatahes selle mingi vana numbriga lehvitati ja sai ka ise selle imelahenduse kohta sealt kunagi korra loetud.
Mis aastakäigu "Za ruljom", vat seda ei mäleta. Igatahes 1990 või 1991 oli see juba mingi vanem number.

Korra juhtus ka selline lugu, et EK tanklast võetud bensiin "sulatas" küünlad üles
Kes seda täpselt teab, kas elektroodid "sulasid" või "põlesid" ära, aga küünlaid maha keerates selgus, et järgi on ainult mingid tilgad kesk- ja külgelektroodide asemel.
Siis sai paagist see bens välja lastud ja mingisse plastmassist kanistrisse valatud, ning kui paari päeva pärast uuesti kanistri manu asja oli, siis sellel oli põhi alt auklikuks sööbinud ja kohu hää kraam minema voolanud-auranud

Sellega omakorda seoses meenub juhtum, kus Maardust läbi sõites sadas mingit uduvihma ja panin kojamehed tööle. Pärast mõningast nühkimist hakkas kojameeste kumm mööda tuuleklaasi vaikselt laiali valguma. Alguses üks-kaks kummist klaasile kleepunud triipu ja siis üha rohkem triipe ja paksemalt. Pärast ei saanud esiklaasi kuidagi sellest kummilebrast puhtaks. Pole aimugi, kas oli tegemist lihtsalt viletsate kojameeste, või väga hea ja kange taevast allasadava kraamiga. Rohkem pole kunagi midagi sellist juhtunud.