Kindral Laaneots

[Castellum]

Soome puhul on tihti toodud välja, et "määrustikuvälised suhteid" oli rohkem nendes väeosades, kus domineerisid vene koolitusega ülemused (allpoololevas näites on ratsa- ja välisuurtükivägi). Saksa koolitusega ülemuste puhul oli selliseid suhteid vähem:
"Erityisen laajaa simputuksen uskotaan olleen Suomessa ratsuväessä ja kenttätykistössä, jossa venäläisen sotilasperinteen vaikutus on ollut suurempi kuin jääkäripataljoona 27:stä Suomen tasavallan itsenäisyyden alkuaikoina teknisiin aselajeihin tullut saksalaisvaikutus."
https://fi.wikipedia.org/wiki/Simputus
1920. aastate Soome armee kohta olen lugenud päris räigeid näiteid kiusamisest (sh seksuaalsest - aga praegu ei meenu, kas lihtsalt kiusamine oli seksuaalne või tulenes see kuidagi kiusatavate erinevast seksuaalsusest). Viitamisega jään hetkel hätta, aga jätan asja meelde, ehk satub uuesti ette.
Nii et antud juhul on nähtuse ulatuse puhul selgelt tegu vene mõjuga, ehkki nähtuse algupära on universaalne.

[Kapten Trumm]

Kummaline, vene päritolu ajalookäsitlustes räägitakse dedovtsina tekkest 60ndatel kui nõuka armeesse hakati võtma ka kriminaalkorras karistatuid (kui sõja-aja väikese sündivusega põlvkonnad jõudsid teenistusikka - polnud lihtsalt mehi võtta). Või on see lihtsalt Suvorovi fantaasia ja suure sõja ülla seltsimehelikkuse ülistamine?

Nii et antud juhul on nähtuse ulatuse puhul selgelt tegu vene mõjuga, ehkki nähtuse algupära on universaalne.

Kolleegide juttu kuulates oli 90ndatel meil üks määrustikuväliste suhete allikas ka täiesti eestikeelne seltskond, kes traktori rooli tagant kiirkorras paguneid kandma pandi, taolisi võib tükati veel tänagi kohata KL ridades.

[Poti soldat]

Just just....ja ei juhtunud sellest "vene taustast" hullu midagi. Isegi Laidoner ei müünud meid venelastele maha, kuigi tema näol oli tegemist...piltlikult öeldes....tsaariarmee GRU-lasega. Miks seda kirjutan? Sestap et ei saa lihtsalt aru, miks meil vene taustaga nn. punapolkovnikuid kahtlasteks peetakse?

Eks kohese sõjaohu olukorras ollakse tausta suhtes vähem valivad kui rahuajal armeed üles ehitades. Lisaks usun et enne Teise Maailmasõda sündmusi ei kõlanud "vene taust" üldsegi nii halvasti kui ta tänapäeval kõlab.

[Kapten Trumm]

Hull lugu on see, kui rahuaja armee ülesehitamine muutubki eesmärgiks omaette. See tähendab karjääri, lisatasusid, ülendamisi jne. Kas see asi ka sõja-ajal toimib, muutub sekundaarseks küsimuseks.

[puukoi]

Nn.punapolkovnikuid peetakse oi-oi kui pahadeks-rumalateks.Ilmaasjata,nõukogude sõjakoolid pakkusid üldjuhul vägagi kõrgetasemelist haridust,ohvitserkonna kujunemisel mängis tunduvalt suuremat rolli algmaterjal-kursandid,kelle jaoks sõjakool oli mõnikord ainuke võimalus kolkakülast jalga lasta ja haridust saada(kohtusin mingi suurtükiväekooli omadega polügoonil Volgogradi lähedal,oli vist Brodboi?).Väikerahvaste esindajaid võeti õppima kahel käel aga edutamiseks pidi mitu korda rohkem vaeva nägema,olnuks Laaneots venelane,oleks ta olnud juba mingit sorti kindral,mitte polkovnik.Lisaks võib olla ka mingi kahtluseuss ka ülemuste poolt ja praegu kahtlustame neid meie ise...

[John]

Senistest KVJ-test on Laaneots ainus, kellel on tegelikult vähemalt formaalne kvalifikatsioon ja süsteemne sõjaline haridus selle koha pidamiseks.

+1

Kvalifikatsioon ja nagu Lemet mainis, mis veel tähtsam: reaalne praktika Hiina piiri ääres olnud alalises valmisolekus lahingväeosas ning muidugi Etioopia, mis kõigi kirjelduste järgi oli traditsiooniline konventsiaalne sõda. Muidugi ka Eesti põhilise vastase varustuse/struktuuri/taktika ja operatiivmäärustike põhjalik tundmine, mis väga kasulik know how mida sellisel kohal olnud isik peaks omama, eriti kui võtta arvesse, et siis pandi idee järgi paika ka EKV nö tulevane "baasplaan". Tegemist ikkagi tänapäeva mõistes vene tipp sõjakoolide cum laude lõpetajaga- minu meelest see fakt on ka põhjus miks ta kunagi Balti sõjaväeringkonda ei määratud. Kui on ikkagi selline oma kursuse parim kadett siis ei hakata seda raiskama teisejärgulises ringkonnas vaid saadetakse ikkagi tähtsama prioriteediga üksustesse, mis seletaks ära ta edasise teenistuskäigu.

[Kapten Trumm]

Väikerahvaste esindajaid võeti õppima kahel käel aga edutamiseks pidi mitu korda rohkem vaeva nägema

Väikerahvastele olid mingil ajal lausa vastuvõtukvoodid, mida kohalikud komissariaadid pidid täitma.
Võib ka arvata, et vähemalt 70ndatest ei olnud olulisi takistusi ka kooli valikul, sest nt vähemalt 3 eestlast on käinud lennukoolis ja pääsenud lahingulennukile (millega oleks ju tore üle karata, mida kohalike teureetikute arvates iga eestlane hinges haudus ja igal võimalikul juhul teha soovis).

Mis seda karjääri puudutab, siis eri inimeste memuaare uurides saab selgeks, et tublidus nõuka armees võis tähendada ka aeglast edenemist ametiredelil. Nimelt oli probleemsetest inimestest, kui nad just midagi kriminaalset ei teinud, lahtisaamiseks enamasti üks viis - edutada ka kaelast ära, väeosa komandör oli nõus tavaliselt kõik kiitvad soovitused kirjutama, kui sai lahti mõnest probleemsest alluvast (nt joodikud, saamatud jne). Tublisid tuli aga iga hinnaga kinni hoida, sest asemele võis tulla järgmine "karjerist".

Arvatavasti sai kahele inimesele (A. Laaneots ja H. Hein) takistuseks kindraliks saamisel mitte rahvus, vaid hoopistükkis Eestisse tulek, siin polnud anda kindrali ametikohta (rajooni sõjakomissar oli vanemohvitseri ametikoht). Tõenäoliselt oleks teenistuse jätkamisel relvajõududes mõlemad peagi kindralmajoriks saanud, sest mõlemil paistis ees diviisikomandöri ametikoht, mis nõuka armees tähendas kindralmajori auastet), kõige lähemale sellele oli kirjanduse põhjal H. Hein (kui tsiviilkaitse vennad välja jätta), kellel piltlikult öeldes oli valida, kas rannakaitsediviisi komandöri ametikoht Tsukotkal või tiba tagasihoidlikum tsiviilkaitse koht Eestis.

Meenutame näiteks Dudajevi ametit Eestis, kes oli kah "ebausaldusväärse elemendi" ehk tsetseenide hulgast. Kauglennuvägi treeninglendudega kodust kaugel oleks ju ideaalne võimalus jalga lasta, arvan, et trofeeks saadud Tu-22 eest oleks ameeriklased küsimusi esitamata varjupaika andnud.

Eestis oleks maaväelasel olnud reaalne kolm kindrali ametikohta - ENSV sõjakomissar, ENSV tsiviilkaitsestaabi ülem ja 144. motolaskurdiviisi komandör. Õhukaitsediviisi komandör eeldanuks erialast haridust ja kogemust, tundus, et Dudajevi auaste oli üks aste üle ametikoha (lennuväepolgu komandör oli polkovniku ametikoht), piirivalve aga eeldanuks piirivalve või KGB tausta. Polkovnikuid oli eestlaste hulgas rohkem kui siin oleks polkovniku kohti olnud.

Üldiselt sellest on vähe kirjutatud, aga eesti rahvusest ohvitseride äkilise kojusaabumise taga näib olevat tollase ministrite nõukogu käsi (teatud kohad üritati eestlasega mehitada juba varem, enne ärkamisaega). Näiteks tsiviilkaitsestaabi ülem oli nn topeltalluvusega - alluvussuhe oli nii ENSV tsiviilkaitse ülemaga (kelleks oli MN esimees) kui ka sõjaväeringkonna ülema asetäitjaga tsiviilkaitse alal ja ilmselt tuli siitpoolt sebida selle nimel, et sõjaväeringkond siia mõnda umbvenelasest ja viinaninast polkovnikut kaelast ära ei saadaks.

[Lemet]

Paari aasta tagune artikkel Ants Laaneotsast kõllalti omapärase nurga alt- Minu äri kümme käsku.

Juhtimine ei puudutada vaid sõjalist valdkonda

Juhtimine on teadus ja teadus ei saa puudutada üksnes ühte valdkonda. Kuidas see klassikaline juhtimistsükkel nii sõjaväes kui eraettevõtluses välja näeb? Kui väga lihtsalt tsiviilpoole skeemi kirjeldada, siis kõigepealt saad ülemuselt või püstitad endale ise ülesande. Siis kogud informatsiooni, hindad olukorda, vaatad turunõudlust ja hinnataset, formuleerid otsuse.

Sõjaväes on sama asi: kõigepealt ülesande püstitus, seejärel olukorra (vastase, maastiku, ilmastiku jms) hindamine, tegevuse kontseptsiooni määramine. Seejärel otsuse väljatöötamine. Kui oled otsuse teinud, püstitad ülesanded alluvatele.

Sellele järgneb tegevuse planeerimine, ressursside eraldamine, koostöö organiseerimine, alluvate abistamine ja kontrollimine. Kui tsükkel hakkab lõpupoole tüürima, siis hindad olukorda uuesti, püstitad või saad uue ülesande ning kõik kordub.

Sa pead valdama tervet oma ettevõtet

Mulle tegelikult ei meeldi mõiste direktor. Sõjaväes eristatakse mõisteid ülem ja direktor, juhtimine ja direkteerimine, kusjuures viimane on halvalõhnaline. Ülem peab valdama kõike, mis on tema alluvuses: teadma inimesi, infrastruktuuri, relvastust jm vahendeid jne.

Direktor ja direkteerimine viitavad aga tihti sellele, et asja teatakse vaid pealiskaudselt, üksikasjadesse ei süveneta. Kriitiliselt öeldes tähendab direkteerimine tsiviilelus tihti seda, et saadakse ainult korra või kaks kuus kokku, sama harva või veelgi harvemini käiakse n-ö all oma majapidamist üle vaatamas, tegevuse üksikasju ei teata.

Loetakse pabereid, muul ajal aga kasvatab ettevõtte juht kõhtu või siis vastupidi, käib suusatamas või golfi mängimas. Ta ei pruugi teada und ega mütsi, mis allpool tema ettevõttes toimub. Ta juhib ja annab ülesandeid, omamata selget pilti olukorrast või selle muutustest. Läbikukkumise tõenäolisus on sellise juhtimise puhul suur. Selleks et edukas olla, pead sa ülem olema.

Mida tähendab ülem? Mulle meenub ohvitseripõlve noorusaegadest üks kogenud sõjaväeringkonna juhataja. Kui ta mind polguülemaks määras (polgus oli ligi 1700 inimest, sajad masinad, sh umbes 100 tanki ja samapalju muid soomusmasinaid), ütles ta mulle: „Üksuse ülemat toidavad jalad nagu huntigi.“

Ma ei saanud alguses aru, mida see tähendab. Ta selgitas: „Nädalas pead sa vähemalt ühe korra polgule ringi peale tegema, oma nina igale poole toppima, alates väljaõppest, kasarmutest ja tehnikast lõpetades köögi ja ladudega. Sa pead suhtlema inimestega, teadma nende plusse ja miinuseid ning oskama plussid ära kasutada. Kui valdad olukorda üksikasjalikult, siis oskad ka õigesti ja õigel ajal seda mõjutada.“ Need sõnad on mulle hästi meelde jäänud, sest praktiline elu kinnitas nende õigsust.

Missioonitunne on oluline

Õnnetuseks on ka meil kaitseväes mitmeid direktori mentaliteediga ohvitsere. Nad on palgatöölise mentaliteediga, nende asi on tööpäev hommikust õhtuni üle elada. Tsiviilelus saab võib-olla juht selline olla, aga kui rääkida ohvitseridest, siis sõjaväeline juht ei saa olla vaid palgatööline – tal peab olema ka missioonitunne. Kui sul kutsumus puudub ja sind tegelikult tulemus ei huvita, siis oled vale mees kaadrikaitseväelase ametis. Sõjaväelased üldiselt ikka teenivad rahvast ja riiki, mitte pelgalt raha.

Missioonitunnet ei saa mõõta. Sõjaväelase elukutset valides valid sa teadlikult võimaluse riskida oma elu ja tervisega riigi ning rahva huvides. Sa valid teadlikult ka piirangu ettevõtluses ja poliitikas tegutsemise osas. Tsiviilelus sellist riski ja piiranguid pole.

Kindlasti peab sõjaväelane olema ka ambitsioonikas. Ega asjata vanasõna ütle, et halb on see sõdur, kes ei taha saada ohvitseriks, ja see ohvitser, kes ei taha saada kindraliks.

Nimeta asju õigete nimedega

Mind paneb alati muigama, kui mõnes ettevõttes või kaupluses, kus on kümmekond töötajat, räägitakse äri- või müügistrateegiast. See on meie, sõjaväelaste jaoks veidi naljakas. Strateegia ja taktika on militaarmõistes tsiviilmaailmas täitsa segamini aetud. Sõjateadus jaguneb laias mõttes kolmeks: taktikaks, operatiivkunstiks ja strateegiaks.

Taktika hõlmab väiksemate üksuste (diviis, brigaad, pataljon, kompanii ja nende allüksused) lahingupidamisreegleid. Strateegia väljendab kõige kõrgema tasandi (riikide koalitsioonid, sõjalised blokid või üksikriik) sõjapidamiskunsti. Operatiivtasand aga asub nende kahe vahel ja sisaldab operatsioonide läbiviimise kunsti suurte väekoondiste, nagu väliarmee, armeekorpused, operatiivväejuhatused jms poolt.

Kui rakendada see süsteem näiteks jaemüügiketile, siis võiks terve keti juhtimine riigis olla strateegiline tasand, ühe regiooni kaupluste igapäevane juhtimine operatiivtasand ja ühe poe juhtimine taktikaline tasand.

Juhtimissüsteemi terviklikkus

Juhtimisahel peab olema hästi läbi mõeldud, lihtne ja selge ülevalt kuni alla välja, eriti selles osas, mis määrab, kes kellele ja kuidas allub. Sõjaväes toimib reegel: kui meeskonnas on juba kaks meest või enam, määratakse alati üks neist selle ülemaks.

Juhtimine peab hästi toimima mitte ainult headel aegadel, vaid ka kriisiolukorras. Sõjaväes ehitatakse juhtimissüsteem reeglina üles robustse ja universaalsena, nii et see oleks rahu ja sõja ajal võimalikult ühesugune. Sõdade praktika on näidanud, et kriisi eskaleerumise perioodil, kui sul on ajanappus, on võimatu luua uut efektiivset juhtimisstruktuuri, reorganiseerida ümber rahuaja juhtimisahelaid. Kriisi- või sõjaolukorras töötavad hästi lihtsad, juba kokkuharjutatud struktuurid ja meeskonnad.

Juhtimises on kõige tähtsamad inimesed

Edu saavutamise seisukohalt on kõige olulisem inimeste tundmine ja nende õige paigutamine. Ideaalseid töötajaid ei ole, igal inimesel on omad tugevad ja ka nõrgad küljed. Juhi kunst seisnebki selles, kuidas paigutada inimesed nii, et nende kasutegur oleks kõige suurem. Selleks peab hästi tundma alluvaid kuni nende hinge- ja perekonnaeluni välja. Ka õpetamine, eriti värskelt ametisse määratute osas on tähtis.

Õpeta oma alluvaid!

Vahel on nii, et püstitati ülesanne ja selle täitja visati vette nagu kutsikas. Anti kätte ressurss ja öeldi, et näe, siin on raha – tegele! Kuid keegi ei küsi, kas see kutsikas ujuda ka oskab. Tihti ei suuda inimesed, eriti noored, kes on tegutsemistahet täis, seda uuel ametikohal realiseerida oskamatuse või vähese juhtimiskogemuse tõttu ja kõrbevad läbi. On vaja, et vanad ja kogenud kolleegid aitaksid neid õpetamise teel.

Tavaliselt on ettevõtte juhil alluvad ja neil alluvatel on omakorda alluvad. Iga ülem, kellel on alluvad, peab olema ka nende õpetaja. Sõjaväes näiteks on iga ohvitser, sõltumata ametipostist, sisuliselt elukutseline õpetaja. Kui võtad uue inimese tööle ja paned ta ametisse, siis teda tuleb õpetada vaatamata sellele, et tal võib ka alluvaid olla.

On juhte, kes on ettenägelikud ja saavad aru, et kui tahad tulemust saada, siis pead kõigepealt õpetama, mitte sõimama, karistama või palka maha võtma. Minu praktika on see, et uude ametisse määratule on esimene aasta õpipoisi aasta, teisel aastal hakkab ta juba asjast aru saama, kolmandast aastast ja edasi valdab ametit. See ei pruugi võib-olla tsiviilpoolel igal ametikohal tõele vastata, aga keskastme ja kõrgema juhi puhul küll.

Juhtimise ratsionaalsus ja efektiivsus

Ettevõtte ja sõjaväeüksuse juhtimise edukust mõjutab väga see, kui hästi on juhtimine organiseeritud, kui otstarbekalt on jaotatud ülesanded juhatuses, kontoris või üksuses. See eeldab sügavat juhtimisprotsessi läbimõtlemist. Tähtis on ka väga konkreetsete juhtimisalaste ülesannete ja vastutuse määratlemine igale ametiisikule. Mida selgemad ja ühemõttelisemad need on ja mida personaalsem on vastutus, seda tõhusam on juhtimine.

Samuti tuleks õppida hindama oma aega. Siin on ka palju probleeme. Olen mingil määral osalenud eraettevõtete nõukogude ja juhatuste koosolekutel. Kõrvalt vaadates on seal väga palju tühja ajaraiskamist ja liiga palju sõnu. Tihti näeb see välja nagu lamba pügamine – kisa on palju ja villa vähe. Loomulikult ei ole see tüüpiline kõikidele firmadele ja kokkuvõttes oleneb kõik juhist, aga tervikuna on siin arenguruumi.

Väärtusta personali

Olen sõjaväevormi kandnud juba ligi 44 aastat ja tean, et personaliga tuleb väga hoolsalt ringi käia. Kaitseväe ja ka tsiviilettevõtete kõige suurem väärtus on inimesed. Erinevalt tsiviilpoolest ei ole aga kaitseväel võimalik valmis majorit või vanemveeblit tänavalt värvata. Kaadri suur voolavus ei ole hea: tõmblemine personali osas ei anna tulemust ja ideaalset inimest ei ole niikuinii olemas.

Parem säilitada mingite puudustega töötajat, keda sa läbi ja lõhki tunned. Kui tead tema nõrku ja tugevaid külgi, siis kasuta tugevad kohad ära ja püüa teha nii, et nõrgad kohad ei mõjutaks ettevõtte tegevust. Praktika kinnitab ka, et kui juhte või töötajaid liiga sageli vahetatakse, siis ei tule see asjale kasuks. Alati on võimalik ka inimest õpetada, sest võib-olla pole tal heaks tööks piisavalt teadmisi.

Ära lasku rutiini

Juhile, ettevõttele ja sõjaväeüksusele on tähtis pidev arenguprotsess. Mäletan, et ESS Lõunat oli väga huvitav käivitada, aga kui rong juba liikus ja rutiin hakkas korduma, siis läks elu üksluiseks! Kahjuks ei leidnud ma tolleaegses ametis õiget teed, kuidas motivatsiooni edaspidi kõrgel hoida. See on aga täiesti olemas riigikaitse arendamise osas. Ilmselt saab eraettevõtte juhi seisukohalt rutiini laskumist tõrjuda ettevõtte lõpmatu arendamise või uue ja huvitavama ameti leidmise teel.

* * *

ANTS LAANEOTSA tähelepanekuid ja soovitusi

Praktika näitab, et erusõjaväelane leiab alati töö, ka masu ajal. Põhjus on lihtne: usaldusväärsus, kohusetundlikkus, töökus ja juhtimisoskus.

Ohvitserkorpus annab süsteemse juhtimisalase väljaõppe ja see on kindlus kogu eluks.

Loe staabi- ja lahingumäärustikke. Seal on üksikasjalikult kirjas juhtimispõhimõtted ja metoodika, mis sobivad suurepäraselt ka tsiviilettevõtlusesse. Kui keegi teeks eksperimendi ja rakendaks nt staabiprotseduure juhatuses ja otsuse vastuvõtmise protsessi oma ettevõttes, siis oleksin väga huvitatud tagasisidest – usun, et tööviljakus tõuseb oluliselt.

See, et me 1939. aastal agressorile vastu ei hakanud, on tekitanud meie rahvas sügava alaväärsuskompleksi. See lööb välja eelkõige kadakluses, moonakamentaliteedis, enesekindluse vähesuses. Vaatame siiamaani soomlaste peale alt üles.

Aeg on alaväärsusest üle saada, hakata ennast austama ja oma jõudu tunnetama. Meie tulemused kõikides eluvaldkondades paraneksid seeläbi kindlasti.

http://www.director.ee/minu-ri-10-ksku-ants-laaneots/

[soesilm]

Ei saa märkimata jätta:

Ta ei pruugi teada und ega mütsi, mis allpool tema ettevõttes toimub.

[Lemet]

Ants Laaneots: Ega Putin rahune.

Eesti peab parandama oma kaitsevõimet ja taotlema senisest veelgi suuremat NATO jõudude kohalolekut, sest Putini Venemaa ei rahune, hoiatab endine kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots.

Mis on teie arvates Venemaa praeguse tegevuse lõppeesmärk?

Venemaal on Kremli tellimusel ilmunud kollektiivse autorlusega raamatud “Проект Россия” ja “Новая русская доктрина”. Kremli opositsionäärid nimetavad neid Putini “Mein Kampfiks” ehk Putini Venemaa doktriiniks. Selle uue vene doktriini kohaselt pretendeerib Venemaa ei rohkemale ega vähemale kui globaalse administraatori rollile ehk USA asendamisele maailma liidri kohal. See on lõppülesanne.

Lähiülesandeks on märgitud kontrolli taastamine postnõukogude ruumi üle, ja selle täitmine ongi praegu käsil. Algas see tegevus 2008. a kallaletungiga Gruusiale. Kremli eesmärk on taastada Vene impeerium vähemalt nendes piirides, nagu see oli NSV Liidu ajal. Ukrainata aga ei ole võimalik impeeriumi taastada, seetõttu ka praegune vägivald läände pürgiva Ukraina vastu.

Kas Ukraina kaitsejõudude pidev õõnestamine seletab ka nende praegust nõrkust?

Nii ta on. Ukraina relvajõud on olnud alafinantseeritud viimased kakskümmend aastat. Algul majanduslikel põhjustel, alates Janukovitši võimuletulekust aga tõenäoliselt ka tahtlikult. Möödunud aasta sügisel tegi Janukovitš viimase sammu, tühistas ajateenistuse, mis nüüd taastatakse.

Ukraina armee on suur, ligi 170 000 inimest, kuid lahinguvõimelised olid vaid mõned üksused. Peaaegu kogu tehnika oli ning on siiani remontimata ja hooldamata. Toon ühe näite. Krimmis asus Ukraina hävituslennuväepolk, mille 36 lennukist MiG-29 kõigest neli olid lennuvõimelised. Ja kriisi ajal ei jätkunud kütust isegi neile lennukeile, et nad saanuks ära lennata. Pilootide lennutundide arv aastas oli 15–20 oma professionaalse taseme säilitamiseks vajaliku 160–180 tunni asemel.

Relvajõudude haletsusväärne seisukord, sõjaväelaste madalad palgad ja Moskva poolt valla päästetud kanaliseeritud infosõda alandas paljude Ukraina vormikandjate kaitsetahte peaaegu nullini.

Puudus ka keskjuhtimine, kaitseministreid ja kindralstaabi ülemat vahetati kahe kuu jooksul mitu korda. Relvajõududes oli palju Vene päritolu ja venemeelseid ohvitsere, juhtimises tekkis lojaalsuse probleem.

Mis mehed on USA õhudessantväelased, kes Eestisse tulid?

Külma sõja lõpp ja NSV Liidu lagunemine tekitasid Lääne-Euroopas tohutu eufooria, räägiti suurte sõdade lõpust kontinendil. Arutati isegi, kas NATOt üldse enam vaja on. Lõpuks leiti, et on, kuid valdavalt rahutagamise ja -valve operatsioonideks. Riigid läksid üle väikestele kutselistele missiooniarmeedele.

Lääne-Euroopa desarmeerumisprotsess jätkus kuni viimase ajani, Ukraina kriisini. Praegu on olukord niikaugel, et Lääne-Euroopa riigid ei ole võimelised kaitsma iseennast ega oma liitlasi. Lääne-Euroopa inimesed on ka mentaalselt desarmeeritud, neil on kadunud enese alalhoiu instinkt, ohutaju. Lääne-Euroopa poliitikud meenutavad aga kanakarja, kes kukub abitult kaagutama siis, kui kull viib kana ära, ent rahuneb üsna pea maha − kuni kulli järjekordse rünnakuni ja kana äraviimiseni.

Selles mõttes on läänes praegu oluline ärkamisaeg. On saadud aru, et Putin ei piirdu Ukrainaga. Kui Ukraina allutamine peaks õnnestuma, läheb ta tõenäoliselt Transnistria kaudu edasi Moldovasse. Ning kui lääs jääb ikkagi jõuetuks, siis viimaks jõuab ta ka Balti riikideni.

Ameeriklased tajuvad seda kõige paremini, nad on kogu aeg sõdinud ja tunnevad Vene mentaliteeti üpris hästi. Nad on aru saanud, et Kremlil on impeeriumi taastamisega tõsi taga. Nende survel suurendas NATO teatud signaalina Venemaa suunas oma vägede kohalolekut Baltimaades.

Siiani on sellest väga hoidutud. Meil olid suured võitlused isegi NATO kaitseplaanide saamiseks, alles 2009. aasta teisel poolel hakkas asi liikuma. Seniajani leiti, et pole vaja mingeid plaane, keegi ei tule ju kallale, plaanide tegemine ainult provotseeriks Venemaad.

Nüüd toodi igasse Balti riiki ja Poolasse üks langevarjurite kompanii. Mingit olulist lahingulist võimekust ühel kompaniil operatiivtasandil loomulikult ei ole, kuid see on poliitiline signaal. Putinile anti märku: punane joon NATO ja Venemaa vahel kulgeb mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järve.

Kui tõenäoliseks peate NATO rasketehnika Eestisse toomist?

Praegu on õige aeg seda aktiivselt nõuda alliansilt. Meile on vaja NATO vägede püsivat juuresolekut. Minu arvates on tähtis, et siin asuks eelkõige püsivalt lennuvägi ja vähemalt keskmaa õhutõrje. Väga teretulnud on ka maaväe üksused. Kui ei tooda püsivaid üksusi, tuleks taotleda, et siia paigutatakse NATO üksuste eelpositsioneerimislaod. Kui Eestis asub üksuste põhiselt nende relvastus, tehnika ja varustus, siis mehi saab Lääne-Euroopast siia lennutada mõne tunni jooksul. Üksuste tulek kogu oma varustusega on keeruline ja võtab mitu korda rohkem aega.

Kui Ukraina sündmuste sarnast peaks juhtuma Eestis, kui valmis meie kaitsejõud selleks on?

Meil on probleeme kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja juhtimissüsteemiga. Uus, möödunud aasta algul vastu võetud kümneaastane arengukava lõhkus ära kaitsejõudude tervikliku juhtimissüsteemi, mille me aastail 2007–2011 üles ehitasime. Selle aluseks oli riigikaitse ülesehitamine territoriaalkaitse kontseptsiooni alusel. Territoriaalkaitses nägime ette kaks komponenti: sõjalis-territoriaalsed üksused, selleks jagasime Eesti territooriumi neljaks kaitseringkonnaks, ja üldotstarbelised ehk manööverüksused, milleks me arendasime välja 1. brigaadi, mida kaitseväe juhataja saab kasutada seal, kus agressiooni tõrjumisel tekib kõige teravam sõjaline vajadus.

Kaasaegses sõjas on agressori esimene pingutus suunatud eelkõige riigikaitse keskjuhtimise hävitamisele. Territoriaalkaitse võimaldab selle riski mõju vähendada. Kaitseringkonnad ühendasid nende koosseisu määratud kaitseväe üksuste ja Kaitseliidu malevate juhtimise. Nad olid kohustatud alustama vastupanu oma vastutusalale sisenenud agressorile isegi siis, kui kaitseväe juhatajaga või peastaabiga on midagi juhtunud ja ülevalt ei tule mingit korraldust.

Uus arengukava lõhkus territoriaalkaitse ära. Nüüd püütakse luua rangelt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi, millel on kaks sammast. Luuakse otsealluvusega kaitseväe juhatajale kaht brigaadi, mis ongi kogu kaitsevägi. Kaitseliit on eraldi sammas oma ülema juhtimise all. Ta haakub kaitseväega ainult kaitseväe juhataja kaudu.

Aga kui midagi juhtub kaitseväe juhatajaga või peastaabiga? Vene−Gruusia 2008. aasta sõda ja sündmused Ukrainas, eriti Krimmis näitasid veel kord, kui tähtis on juhtimine kaasaegses sõjas. Krimmis oligi asi selles, et sealset 16 000 Ukraina sõjaväelast ei juhtinud mitte keegi.

Teine probleem uues arengukavas. Sõdade praktika on näidanud, et dünaamilises lahinguolukorras on üks juht, üks juhtorgan võimeline edukalt juhtima 3–5 lahinguüksust. Kui neid on rohkem, tekib suur oht kaotada kontroll nende üle. Meil oli neli kaitseringkonda ja üks jalaväebrigaad, mis võimaldas sõja korral mobiliseerida ja juhtida kuni 20 lahingupataljoni.

Nüüd loodava kahe brigaadi alla mahub maksimaalselt 6–8 lahingupataljoni. Rohkem juhtimisstruktuure, mille alla saaks reservpataljone paigutada, ei olegi. Kes hakkab kriisiolukorras juhtima igal aastal ajateenistuse kaudu väljaõpetatavaid reservüksusi?

Kaitseliit on omaette, talle on arengukavaga pandud üle jõu käiv maakaitse ülesanne, mida ei saa teostada ainult käsirelvadega. Raskerelvatusega üksused aga organisatsioonil puuduvad. Arengukavas unustati ka ära, et kaitseliitlased on vabatahtlikud, kes tegelevad riigikaitsega perekonna kõrvalt, omast vabast ajast. Neile ei saa rahuajal panna sama õppekoormust, mis on kaitseväel.

Naeruväärsed on ka väited, et me kasutame reservpataljone kaotuste korvamiseks. Kaotusi ei saa korvata terviklike üksustega, vaid üksikute meestega. Kui kaotad jaost kolm meest, siis ei pane oma jakku uut jagu, vaid paned sinna kolm uut meest.

Nii et kui praegu peaks meil kaitsejõude vaja minema, siis võib juhtuda, et...

Need väeosad, mis praegu olemas on, käivituvad kindlasti. Kuid juhtimisstruktuur kui tervik on lõhutud, kaitseringkondi oma staapidega ei ole. Kaitseliidu regionaalseid staape, mis peaksid neid mingil määral asendama, pole loodud. Ei leita ka ohvitsere, kellest neid luua.

Et probleem selgem oleks, siis mõni sõna operatiivpoolest. Meil on kaks brigaadi ja kaks ajalooliselt väga ohtlikku operatiivsuunda, kust vaenlane on paljudes sõdades Eestisse sisenenud: Narva–Rakvere suund ja Petseri–Võru–Tartu suund.

Tahes-tahtmata tuleb need olemasolevad kaks brigaadi ühekaupa paigutada mainitud suundadele, sest agressori maavägede sissetulek nende kaudu on kõige tõenäolisem. Aga kui mõlemad brigaadid on rakendatud, siis kaitseväe juhatajale ei jää enam mingit operatiivreservi.

Millega kaitstakse pealinna ning kogu ülejäänud Eestit näiteks eriüksuste, õhu- ja/või meredessantide eest?

On kõlanud mõte viia kaitseväe arengukava ellu kiirendatud korras kas või laenu abil.

Olen sellise ettepanekuga nõus. Mida kiiremini, seda parem.

Ega Putin rahune oma impeeriumi taastamise hulluses. Kui ta saavutab edu Ukrainas, on ekspansioonikatsete jätkamine Kremli poolt kindel.

[Troll]

Põder hoidis Tartu sõjakomissariaadis kohta tühjana, kuni ma tagasi tulin. Ametikoht oli küll minu eelmisest kolm korda madalam. Eestis oli kõik uudne, olin ju 23 aastat ära olnud. Loomulikult kõik suhtusid umbusklikult, sest ilmus ju välja hirmsa aktsendiga eesti keelt rääkiv polkovnik.

Mis oli teile siin uudset?

Esiteks ma ei saanud tuhkagi aru, mis siin toimub, ega keegi ei avanud ka, sest umbusk oli suur. Mina olin naiivne nagu poisike.

Sellega nõustun täiesti. Laaneots sai kohe algul hirmsa lollusega hakkama. Meenutage seda aega - 1989. aasta, rahvuslik ärkamine, iseseisvusdeklaratsioon, aina enam leviv püüd sovjettide ajateenistusest kõrvale hoida. Ja siis värske eestlasest Tartu sõjakomissar paugatab oma esimeses teleintervjuus : "Kõik armeesse! Ei mingit kõrvalehoidmist!" Jube käkk! Praegu mõistan, et tegemist oli sõjaväelasliku naiivse sirgjoonelisusega ja kohalike olude mittetundmisega, tollal aga oli pettumus suur.

[hillart]

Kood: Vali kõik

... aina enam leviv püüd sovjettide ajateenistusest kõrvale hoida.

Tegelikult, olgem ausad, oli see vaid ettekääne ja eneseõigustus ludridele, et end suure isamaalase-vabadusvõitlejana esitledes karistamatult oma mugavustsoonis oleskleda. Kust see eesti poiss toona siis veel oleks pidanud sõjalisi oskusi ja teadmisi saama? Ja nii oligi. Ja pole vaja hakata nüüd nö. rusikaga rinda taguma ja krt teab mida tõestama ning sellest ajast mingeid müüte looma.

P.S.
Muidugi olid arvatavasti ka mõned üksikud nn. ideelised, kuid tooni need selles teenistusest kõrvalehoidjate seltskonnas kohe kindlasti mitte ei andnud.
Ärge unustage, et eks mina kah ole sellel ajal elanud, KL teinud jne., jne. ning tean küll väga hästi, millest räägin.

[Kapten Trumm]

Eesti lähiajaloos peaks see olema veel täiesti valge laik - tagamaad, mispärast need eestlastest polkovnikud hakkasid nagu kokku lepitud ühel hetkel Eestisse maanduma.
Üks osaline, kellega vestelda on õnnestunud, pidas selle taga olevaks teatud ENSV ministrite nõukogu tegelasi, kes konsensuslikult tegutsesid selle nimel, et võimalikult palju Eestis olevad sõjaväelaste ametiposte oleks mehitatud eestlastega. Sest süsteem oli selline, et mingi mehe 1986 postile panekuks algas lobitöö kuluaarides juba aastaid varem ja laulva revolutsiooniga ei pruugi siin seost olla. Oma memuaarides on kindralmajor V. Vare ka taolisele võimaluse viidanud.

[Taaniel Tina]

Eesti häda on minu arust see, et me olema olnud iseseisvad nii kaduv-väikest aega. Aga sõjaväelised traditsioonid, ohvitserkond ja usk ning austus armeesse tekib aastatega. Väga pikkade aastatega. Aga kui oma sõjavägi oli praktiliselt viimati 1200 aastate algul, siis veel väheke aega 20 sajandi algu ja siis nüüd.
Aga selle vahepealse ajaga on juurdunud rahvasse see ükskõiksus relvajõududesse, sest Eesti relvajõududesse pole vahepeal olnud. Oleme sõdinud küll vahvalt igasugustes sõdades, aga enamuses võõraste lippude all. Sellest ka see slangimise mentaliteet.
Ja vaadates ja lugedes on jäänud silma, et see ohvitseri amet käib piki suguvõsasid. Et kui isa oli sõidus, siis saab ka pojast sõdur. Meil sellist traditsiooni varasemast aga silma ei ole eriti hakanud, sest kes siis ikka tahaks teenida võõrast võimu.
Aga loodetavasti lähevad asjad aina paremaks

[John]

Eesti häda on minu arust see, et me olema olnud iseseisvad nii kaduv-väikest aega. Aga sõjaväelised traditsioonid, ohvitserkond ja usk ning austus armeesse tekib aastatega. Väga pikkade aastatega. Aga kui oma sõjavägi oli praktiliselt viimati 1200 aastate algul, siis veel väheke aega 20 sajandi algu ja siis nüüd.
Aga selle vahepealse ajaga on juurdunud rahvasse see ükskõiksus relvajõududesse, sest Eesti relvajõududesse pole vahepeal olnud. Oleme sõdinud küll vahvalt igasugustes sõdades, aga enamuses võõraste lippude all. Sellest ka see slangimise mentaliteet.
Ja vaadates ja lugedes on jäänud silma, et see ohvitseri amet käib piki suguvõsasid. Et kui isa oli sõidus, siis saab ka pojast sõdur. Meil sellist traditsiooni varasemast aga silma ei ole eriti hakanud, sest kes siis ikka tahaks teenida võõrast võimu.
Aga loodetavasti lähevad asjad aina paremaks

IMO probleem ka selles, et iseseisvus tuli nii kergelt. Sõda on küll kole asi aga teatav "puhastustule" omadus tal on mõningate eluvõõrate mentaliteetide välja juurimisel ("tuhande aastane rahu", "paadiga/lennukiga Rootsi", "sõjaväes ainult need kes mujal hakkama ei saa" jne). Võrdluseks kasvõi vahe esimese EW ja praeguse EV kaitsevõimes. Esimene sündis Vabadussõjas, teine taasiseseisvus regionaalsete sisepingetega (Ida-Viru). Vanaisad ikka panevad pika puuga ära. See kas kaadrituumik on väljaõppe saanud võõrarmeest või mitte ei kipu pikemas plaanis rolli mängima. Taaskord esimene EW ja ohvitserkond kelle tuumik oli pärit tsaariarmeest.

Andke nüüd tuld kui loll arvamus ja kuidas asjad ei ole üldse võrreldavad.