Eks see räige ühiskondlik vägivald, mis avaldub Vene vanglasüsteemis ja näiteks ka pereelus, ongi märk sellest hinnast, mida kallis idanaaber peab oma karistamatuses ja ülbuses maksma. Millaski 90 keskel oli võimalus võrrelda kaht vanglasüsteemi- Eesti ja Rootsi oma. No need rootslased-kurjategijad olid ikka pehmod võrreldes meie retsidega koha peal. Võime ultravägivalda genereerida oli kohalikel ikka valgusaasta võrra arenenum ja Rootsi vangla tundus selline vaikne kena kohakene olevat- anti veel tasuta haridust, mine õpi või tuumapomme ehitama.
Eks see legaalsete vägistajate ja tapjate hord, mis II MS lõpus Venemaale tagasi vooris, käis arvatavasti oma elukaaslaste ja lastega samaväärselt ümber kui sõjaohvritega. No ehk veidi pehmemalt, samas ega neile mingit psüühilist abi ka ei antud. Pidid oma vaimsed traumad ise kuidagi ära siluma ja ju see siis pudeli abil käis. Ise käisin kunagi pioneerina austamas sellist punakangelast, nagu Johannes Klaassepp (
https://sakala.postimees.ee/2451295/koh ... -karistuse), aga paljud neist veristest komissaridest oma tegude eest pidid mingisugustgi vastutust kandma? Tänasid õnne, et võitlesid õigel poolel ja pärandasid oma karmavõla lastele edasi. Nii vaadates on see päris ränk hind, mida Vene ühiskond täna selle eest maksab. Ärajoonud mehed ja äravägistatud/pekstud naised-lapsed.
Mehed, kuidagi peame suutma oma lähedasi kaitsta, kui see loomakari ükskord jälle rüüstama hakkab. Ma ei tea, mis see lahendus on- laevale panna ja kusagile Maldiividele saata vms. Midagi ilusat kokkupuude metslasega (nagu prohvet Maltsvet Punaarmeelasi sõja eel nimetas) olema ei saa, ja kui ellu jätavad, siis kohutavate hingehaavadega. Kuidagi ei taha sellist taaka oma laste kanda jätta...
No one said survival was fun.
