Nädala esimesel poolel ütles peaminister Jüri Ratas raadiointervjuus, et uus, alles loodav valitsus võib olla juba sel aastal olukorras, kus tuleb asuda eelarvet kärpima. Täpsemalt Ratas olukorda ei kirjeldanud, sest see selgub järgmisel nädalal. Aga rahandusministeeriumis osatakse ka täpsete arvudeta eeldada, milline seis üldjoontes on. Seda seisu Ratas teab ja asjad on halvad.
Postimehele teadaolevalt on oodata, et möödunud 2018. aasta eelarve saab olema umbes üheprotsendilises struktuurses puudujäägis. Isamaa liikmest rahandusminister Toomas Tõniste eile seda näitajat ei kinnitanud, aga tõdes, et 2018. aasta eelarve struktuurne seis võib olla oodatust palju kehvem ja mõjutab ka selle aasta eelarvet. «2019. aasta eelarvet riigikogule üle andes oli teadmine, et eelarve on struktuurse ülejäägiga. Nüüd on info, et tuleb miinus, aga suurus täpselt veel selgub,» ütles ta.
Üheprotsendiline struktuurne puudujääk 2018. aasta eelarves tähendab rahas umbes 250 miljoni euro suurust miinust. Selle mõju kandub ka käesolevasse 2019. aastasse. «Kui läheme (puudujäägiga – U. J.) üle ühe protsendi, peaksime hakkama korrigeerima. Siis võib-olla tuleb 2019. aasta eelarve üle vaadata,» nentis Tõniste.
Seadused nõuavad, et kui struktuurne puudujääk on suurem kui üks protsent, tuleb valitsusel kulusid kokku hoida.
Eesti seadused nõuavad, et kui struktuurne puudujääk on suurem kui üks protsent, tuleb valitsusel kulusid kokku hoida. Seda tuleb teha 0,5 protsendi kaupa aastas, kuni saavutatakse tasakaal.
Seega, kui 2018. aasta on lubatust suuremas puudujäägis, tuleb juba 2019. aasta eelarves vähemalt 0,5 protsendi ulatuses kulusid kärpida. See tähendab kokkuhoidu enam kui saja miljoni euro ulatuses. Kulusid saab osaliselt ka edasi lükata, ajatada, kuluridu ringi tõsta, aga sel juhul ootab seda suurem probleem koalitsiooni ees 2020. aastal. Ent siis teeb uus valitsus oma esimest eelarvet ja selles peaksid sisalduma ka esimesed sammud oma valijatele antud lubaduste täitmise poole.
Nii on siiski mõistlik mõned juba tänavuseks aastaks kokku lepitud kulutused üle vaadata. «Minu kogemus on, et pigem oleme pidanud varasemaid otsuseid kärpima. Kui tegime eelmise aasta kevadel eelarvestrateegiat, pidime leidma katte 200 miljonile varem otsustatud kuludele,» tõi Tõniste näite.
Kuna loodavas koalitsioonis ei oleks enam sotsiaaldemokraate, kes kuuluvad praegusesse valitsusse, siis võib eeldada, et just nende soovil selle aasta eelarvesse lisatud kulud on need, mida kokku tõmmatakse.
Halb seis on läbirääkijatele teada
Igal juhul on nii Keskerakonna, Isamaa kui ka EKRE koalitsiooni kokkupanijatel teada, kui napilt raha neil kasutada on. Rahandusministeeriumi inimesed andsid läbirääkijate ees olukorrale hinnangu eelmise nädala lõpus. Siin peitub ka osa põhjustest, miks pole võimuliidu moodustajad seni esitanud midagi konkreetset, mida kavatsetakse koalitsioonileppesse kirjutada ja tulevastel aastatel ellu viia. Järgmisel nädalal saavad rahalise seisu näitajad selgemaks ja siis on teada, milline olukord täpselt on.
Väidetavalt ei ole rahandusministeeriumi spetsialistid seni rohkem kõneluste juures olnud. Üleeile ütles EKRE esimees Mart Helme, et esmalt aetakse erakondade endi rahandusekspertide toel Exceli tabelid kokku rahaliste võimaluste väljaselgitamiseks. «Et enne kui pöördume rahandusministeeriumi ja muude ametnike poole, oleks meil endal ettekujutus, kus võiksid olla katteallikad ja mis miski maksma läheb.»
Nende tabelitega uuel nädalal rahandusministeeriumi ametnike ette ilmudes võivad poliitikud aga teada saada, et need erinevad märkimisväärselt sellest, mida tegelikult on võimalik teha.
Raha saaks koguda aktsiisidest, kuid alkoholi- ja kütuseaktsiisi on loodav koalitsioon lubanud hoopis langetada.
Kõige keerulisemaks muudab uue võimuliidu olukorra tõsiasi, et juba on lubatud mitte teha mitmeid liigutusi, mis võiks eelarvesse tulevatel aastatel raha juurde tuua. Keskerakond, Isamaa ja EKRE on lubanud, et uusi makse ei tule ja olemasolevaid ei tõsteta. Raha saaks koguda aktsiisidest, kuid alkoholi- ja kütuseaktsiisi on loodav koalitsioon lubanud hoopis langetada, mis puudujääki veelgi suurendab, kui just tarbimine suurel määral ei kasva.
Samal ajal on erakonnad andnud väga kulukaid lubadusi, nagu näiteks Keskerakonna lubatud pensionitõus, millest naid kindlasti loobuda ei taha.
Toomas Tõniste sõnul on tema valimiste eel olnud seisukohal, et uued lubadused tähendavad uusi makse ja nii tuleks ka öelda. «Minu sõnum on olnud valimiste ajal kogu aeg, et mida te lubate! Raha saab tulla ainult siis, kui vaatame üle varasemad otsused ja oma prioriteedid, lisaks efektiivsem riik. Need ongi võimalused. Siis tänu majanduskasvule tekib võib-olla ka näpuotsaga mingit võimalust veel midagi lisaks toetada,» ütles ta. «Aga pigem tähendaks see uusi makse, kui tahame mingeid uusi lubadusi ellu viia. See on olnud minu sõnum kogu aeg, et lubadused tähendavad tegelikult maksutõuse ja uusi makse, öeldagu see siis ka konkreetselt välja.»
Mänguruum ei ole kadunud
Mis on siis aga loodava koalitsiooni võimalused, kui jätta kõrvale Tõniste nimetatud rahaleiukohad? Mõned variandid välja vingerdamiseks siiski on. Esimene neist on klassikaline: kui on mingi seadus, mis jääb jalgu, tuleb seda muuta. Eelarveseadust on võimalik ringi teha nii, et enam ei peaks suurema kui üheprotsendilise struktuurse puudujäägi pärast kohe kärpima hakkama. Siinkohal aga tasub meenutada, et just Isamaa (tollal IRL) on olnud erakond, kes on väga kindlalt seisnud tasakaalus eelarve poolt, ning endine esimees Mart Laar soovis eelarvetasakaalu nõuet lausa seadusesse kirjutada.
Alati on mänguruumi riigifirmade dividendidega, mida saab rohkem välja võtta, ning raha saab ka riigilõive ja keskkonnatasusid tõstes.
Teise pensionisamba muutmine vabatahtlikuks ja riigi sissemaksete lõpetamine tooks vähemalt 300 miljonit eurot.
On aga veel üks koht, kust valitsusele tuleks umbes 300 miljonit eurot ja edaspidi veel rohkem. See on teise pensionisamba muutmine vabatahtlikuks ja riigi sissemaksete lõpetamine. Praegu paneb inimene oma teise sambasse ise kaks protsenti ja riik lisab neli. Vabatahtlik teine sammas vabastaks need neli protsenti ehk mitusada miljonit eurot.
Peale selle, kui inimesed otsustavad teise samba raha välja võtta, tuleb sellelt maksta ka riigile tulumaksu – jälle lisatulu – ning kui see raha läheb tarbimisse, laekub ka hulga käibemaksu – jälle lisatulu. Seega võib Isamaa ideoloogilise ideena kõlanud teise samba vabatahtlikuks tegemine saada elulise toetusargumendi: koalitsioonil on vaja lubaduste katteks lisaraha.
Kui niivõrd suur struktuurne puudujääk peaks tõeks osutuma, pole see ainult Eesti riigi sisene probleem. Eesti valitsus on teatavasti pikka aega vaielnud Brüsseliga, kelle struktuurse tasakaalu arvestamise meetodid näitavad Eesti puudujääki umbes protsendi jagu suuremana kui rahandusministeeriumi arvutused.
Kui nüüd ilmneb ka meil ühe protsendi suurune struktuurne defitsiit, on loogiline eeldada, et Brüsseli valemites muutub see puudujääk juba nii suureks, et sellega ei pruugita enam leppida. Sellisel juhul võidakse Eesti suhtes algatada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus või saadab Euroopa Komisjon Eesti eelarve tagasi ja nõuab sellesse parandusi. Sellele ei pruugi omakorda hästi vaadata reitinguagentuurid ning nende hinnanguid jälgivad välisinvestorid.