Kaarel Kressa
Eelmisel nädalal viibis Tallinnas Euroopa Välissuhete Nõukogu nimelise mõttekoja Varssavi osakonna juht Piotr Buras, kes osales siin populismiteemalisel konverentsil.
Üheks Kesk-Euroopa populistide edu põhjuseks on nimetatud vanade võimuparteide vajakajäämisi. Mis on see, mida Seaduse ja Õigluse partei (PiS) on suutnud Poola valijatele pakkuda?
1990-ndatel alanud neoliberaalsed reformid jätsid paljudele inimestele tunde, et nad ei ole ühiskonnaga piisavalt seotud. Liberalism tõi kaasa progressi majanduses, aga tõi ühiskonda atomiseerituse, polariseerituse ja väga tugeva individualismi, suurema kui on praeguses Lääne-Euroopas. Sama kehtib Ungari ja mingil määral ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta.
Esiteks pakub PiS konservatiivsetest väärtustest lähtuvat kuuluvustunnet. Väga oluline on patriotism ja positiivne pilt Poola minevikust. Peale selle on tegemist sotsiaalses mõttes väga hooliva parteiga, eriti mis puudutab noori peresid. Eelmised liberaalsed valitsused ignoreerisid tõika, et väga paljud ühiskonnaliikmed ei olnud senise majandus- ja ühiskonnamudeliga rahul ja tundsid tuleviku pärast muret. See sotsiaalpoliitika ja patriootilise ajalookäsitluse kombinatsioon oli valijatele atraktiivne.
Kas see ongi põhjus, miks Poolas pole praegu tugevat vasakparteid?
Jah, seegi on Kesk-Euroopa eripära, et sotsiaalküsimused on konservatiivide pärusmaa. Poolas on see nii ja vähemal määral ka Ungaris, ehkki sealne valitsus pole nii sotsialistlik. Ent Kesk-Euroopa sotsiaaldemokraatia nõrkuse peapõhjus oli see, et tegu oli enamasti endiste kommunistidega, kes läksid täielikult kaasa 1990-ndate neoliberaalse konsensusega. Poola endise kommunistliku, hiljem sotsiaaldemokraatliku partei majandus- ja sotsiaalpoliitika oli isegi liberaalsem kui parempoolsete oma. Sellega püüdsid ekskommunistid enda legitiimsust parandada, sest tollal valitses ühiskonnas liberaalne hoiak ja sotsialism oli täiesti diskrediteeritud. Aga kui neoliberaalne konsensus murdus ja rahvas mõistis, et reformidel on ka miinuseid, kaotas sotsiaaldemokraatia igasuguse usutavuse. Ent PiS oli uut ühiskonnamudelit kogu aeg kritiseerinud ja nende sotsiaalset hoiakut peeti usutavaks.
Poola ja Ungari pannakse tihti ühte patta. Kui sarnased on võimuparteid PiS ja Fidesz tegelikult?
Sarnast on palju. Jarosław Kaczyński peab Viktor Orbánit oma eeskujuks. Kui vaadata Poola reforme, mis minu ja paljude teiste arvates on põhiseadusvastased – põhiseaduskohtu lammutamine, õigussüsteemi reform, katsed muuta meediaseadust –, siis on sarnasus Ungariga rabav, pisiasjadeni välja. Samuti on sarnane viis, kuidas nad kriise enda huvides kasutavad ja kritiseerivad mitte ainult EL-i, vaid kogu lääne ühiskonna-, poliitika- ja kultuurikorraldust.
Erinevus on selles, et Orbán on palju pragmaatilisem ja vähem ideoloogiline kui Kaczyński. Tal on Euroopas palju paremad sidemed ja teda austatakse välismaal märksa rohkem – nii Austrias kui ka Saksamaal Baieris. Ta on küünik, kes on seetõttu võimeline kompromisse tegema. Kaczyńskil on Poola ühiskonnast ettekujutus, mida ta on valmis ellu viima, isegi kui sel on välispoliitiliselt rängad tagajärjed. Ja nagu ma mainisin, on Poola valitsuse poliitika palju sotsiaalsem.
Kui ühtselt Visegrádi riigid (Poola, Ungari, Slovakkia, Tšehhi) EL-ile vastanduvad?
Siin on väga suuri erinevusi. Pagulaskriisile reageerisid kõik neli ühtemoodi, seistes Saksamaa ja Euroopa Komisjoni poliitika vastu. Ent kui Euroopa Kohus otsustas, et kõik riigid peavad ümberpaigutamiskavaga ühinema, siis näiteks Slovakkia polnud sellega küll rahul, ent erinevalt Ungarist ja Poolast peab otsust siduvaks. Mis puudutab õigusriigi õõnestamist, siis sellesse suhtutakse Tšehhis ja Slovakkias väga umbusklikult. Mõlemad arvavad, et Poola ja Ungariga samasse patta panek kahjustaks nende huvisid. Eriti selles, mis puudutab EL-i tulevikku, on nad pigem Saksamaa ja tuumik-Euroopaga, mitte Poolaga ühes leeris.
Kui palju saab PiS-i edu seletada pagulaskriisiga? Nad olid ju ka varem populaarsed.
See oli PiS-ile väga soodne kokkusattumus, sest pagulaskriis puhkes Poola valimiskampaania ajal. Jah, juba enne kriisi oli neil üsna suur šanss valimisi võita, ent see aitas kindlasti kaasa, võib-olla sai isegi otsustavaks. Eelkõige aitas see aga luua narratiivi Poolast kui kindlusest, mis kaitseb end väljastpoolt tuleva mõju eest. Kaczyński oli seda mõtet varemgi kasutanud, kuid mitte nii edukalt.
Kas PiS arvab, et konfliktid EL-iga teenivad praegugi nende huve?
Asi pole selles, et nad arvaksid, nagu oleks see riigi või valitsuse huvides, vaid selles, et nad on valmis maksma välispoliitiliselt kõrget hinda, et viia ellu oma sisepoliitilist programmi. See on absoluutne prioriteet. Nad on valmis oma reformid läbi suruma ka siis, kui need lähevad vastuollu Poola põhiseadusega. Vastasseisu EL-iga võetakse seega kui paratamatust. Samal ajal on sellel vastasseisul ka kultuurikülg, mis võimaldab kujutada EL-i multikultuurse, ilmaliku ja Euroopa traditsioonidele mittevastava ja läbikukkunud projektina – ja Poolat terve, tugeva ja selge identiteediga riigina, mis peab end selle kõige eest kaitsma. Selles mõttes on Euroopast tulev kriitika kasulik.
Siis oleks loogiline EL-ist lahkuda. Kas nad oleksid selleks valmis?
See pole praegu päevakorras, ka partei ei toeta „Polexitit”, see pole realistlik variant. Palju tõenäolisem on, et hoopis EL lahkub mõnes mõttes Poolast. Mitte et Poolat hakataks kuidagi tõrjuma, vaid seal ei mõisteta, et EL muutub lähiaastatel tublisti. Eri valdkondades hakatakse tegema süvendatud koostööd: tugevam euroala, kooskõlastatum rände- ja sotsiaalpoliitika, palju eri koostööformaate, milles osaleb osa või enamik liikmesriike. Raha, solidaarsus ja poliitiline mõjuvõim liiguvad sinnapoole, aga Poola pole praegu valmis ühegi sellise projektiga liituma. Sellepärast jääme tuumikust välja ja seetõttu on Poola praegune poliitika väga riskantne.
President Andrzej Duda vetostas osaliselt valitsuse kohtureformi. Mis kaalutlustest tema lähtub?
Eelkõige näitab see võitlust Poola võimuladvikus. Paar nädalat tagasi tuli president välja oma ettepanekutega, mis ei erine tegelikult eriti valitsuse plaanist ja on paljude Poola juristide arvates samuti põhiseadusvastased. Ka Duda tahab võtta kohtud täitevvõimu kontrolli alla, aga tema ettepanek tugevdaks hoopis presidendi, mitte justiitsministri rolli. President soovib oma positsiooni tugevdada ja esitleda end Kaczyński võimaliku mantlipärijana. Kui ta tahab kahe aasta pärast uuesti valituks saada, peab ta laiendama oma toetust ka väljaspool PiS-i valijaskonda.
Võimupartei edasised sammud
Politoloog Piotr Burasi sõnul on Poola valitsusel lähitulevikus kaks prioriteeti: muuta valitsusväliseid ühendusi ja meediat puudutavaid seadusi, et needki elualad kontrolli alla saada.
„Esimesega võetaks kontrolli alla valitsusväliste organisatsioonide rahastamine, mis aitaks valitsusel endale meelepäraseid ühendusi toetada,” märkis Buras. „Samuti tahavad nad paremat kontrolli meedia üle, ilmselt näiteks välisomanike tõrjumise kaudu. Nende asemel hakkaksid meediasse investeerima riigiettevõtted, mis võimaldaks ka need väljaanded kontrolli alla võtta,” lisas ta.