Ma olen küll andnud 1993 aasta augustis vande kaitsta Eesti Vabariiki ja tema põhiseadusliku korda .... Aga mõte Eesti Vabariigi eest oma nahk turule viia, ei köida mind. Aga Eestimaa eest, on juba teine teema.
No kui neid lahutada saab, siis palun väga.
Kuid see tundub kuidagi jonnimine. Olgu Eestimaa kas või ... kuningriik, osariik, liiduriik - mind see riik ei huvita, mina sõdin Eestimaa eest!? Ma arvan, et ilma oma riigita lahustuksime me üsna kiiresti ära. VF koosseisus näiteks.
Või võtame siis hoopis nii, et polegi riiki. On geograafiline Eestimaa, kus elavad eestlased. Vot selle eest ma olen nõus sõdima ... !? Mille eest siis? Et nende eestlaste õigused (mis iganes) oleksid kaitstud, et eesti keelt saaks kõneleda ja ... asju ajada ... ooot ooot - mis asju? Kellega, naabrimehega või?
Tunnistan, et ma mõistan veel väidet: Mitte valitsuse aga oma Eesti riigi eest!
Aga: Eesti Vabariigi eest ei sõdi, kuid Eestimaa eest sõdin ... ei saa aru ja ei usu ka. Palun vabandust. Siin filosoofianurgas saab muidugi arutada, kuid päris elus poleks minu arvates võimalik vahet teha.
Ma ei ole päris kindel, et nad võitlesid ja surid Eesti Vabariigi eest. Pigem oma talu, oma maalapi, Eestimaa ja eestlaste.
Siis jääb üle uskuda seda, mida nad ise on öelnud. Mina olen rääkinud kahega. Nemad väitsid, et sõdisid "oma riigi" eest. Võimalik, et nemad ja teiste kirjutised ajavad mingit pada. Mingit hiljem tekkinud selgitust.
Võib olla läksid koolipoisid seiklushimust. Kaitseliitlased sattusid päris sõtta aga kohalikust korrakaitseüksusest kui saada olevad püssimehed. Võib olla oli see kõik nii. Pärast aga rääkisid "oma riigist". No ja eks mobilisatsioon ka ju algul ebaõnnestus.
Hugo Saalis oli 1999 tavaline pensionär. 1999, seega mitte eriti heal järjel kodanik. Tema ütles, et on rahul, sest lõpuks on "oma riik".
Paul Hermann oli 1981 pensionär ENSV. VAPS, kes unistas Pätsu aega ja "oma riiki".
Minu jaoks ongi see olnud arusaamatu, kuidas mindi sõtta riigi eest, mida polnud mitte kunagi olnud ja järsku otsustati see luua.