Ma arvan, et täna võime ka meie siin arvata:
Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele. Tugevamaks peavad saama Euroopa riikide armeed, tugevamaks arenema NATO ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö – ja tugevamaks kasvama meie meel, et selle vältimatu kuluga leppida.
Muidugi oleks palju parem, kui Euroopa riigid saaksid hoopis leppida kokku, et kõik panustavad selle 2 protsenti SKTst näiteks rohemajandusse, mitte roheliste masinate valmisoleku tagamisse. Aga me ei saa. Me peame arvestama, et alati on riike, kes ei otsi rahuliku kooseksisteerimise teed. Jah, sõnades nad seda teevad. Aga nende meetod on lihtne – tugevam võtab kõik.
Eesti tundub maailmas palju suurem kui 1,3 miljonit inimest. Eesti sõdurid valvavad rahu Malis, toetavad kohalike julgeoleku tagamist väljaõppe- ja sõjaväepolitsei missioonidega Iraagis ja Afganistanis. See ohtlik töö, mida Eesti mehed ja naised missioonidel teevad, on hindamatu väärtusega.
Kuid kodust kaugel tehakse Eestit suuremaks mitte ainult relvaga. Tehakse ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. Eesti diplomaadid näevad vaeva selleks, et meie rahvusvaheliste suhete arendamiseks meie lugu jutustada. Seda tehakse üsna piiratud vahenditega. Tehakse suurtel rahvusvahelistel kogunemistel une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe. ÜRO julgeolekunõukogu kampaania on Eestile toonud nähtavust, sõpru – aidanud leida samameelseid riike sealgi, kus poleks osanud otsida.
Meie tuntus maailmas on hüppeliselt kasvanud. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, mis toodab ükssarvikuid; rajanud haridussüsteemi, mis toidab ükssarvikuid. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks. Muidugi ei oleks meie diplomaatidel seda lugu rääkida võimalik, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt.
See lugu on ühtaegu nii meie julgeoleku kui ka jõukuse allikaks. Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde. Kahjuks sõltub riikide ja rahvaste reaktsioon halbadele asjadele alati väga palju sellest, kuivõrd lähedal nad tunnevad ennast olevat hättasattunuile. Sõpra tuntakse hädas. Aga sõprust looma hakata tuleb siis, kui kõik on hästi. Siis on selleks aega ja jõudu.
See on siis julgeolekupoliitiline sõnum olukorras, kus meie juhtivad analüütikud juhivad tähelepanu, et maailma julgeolekuarhitektuur on kokkukukkumise äärel. Kui Kongress on sunnitud tegema konsensusliku otsuse (tunnistagem, et nende pädevust arvestades mitte kuigi efektiivse otsuse), et maksumaksja raha ei tohi kasutada USA NATO-st lahkumiseks, siis kuidas sobib oma rahvale öelda "Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele"? Kas tõesti see mõningane väljaõppe laiendamine, millest suur osa toimub tõenäoliselt vastu DT tahtmist, annab selleks õiguse?
Ja lõpus hädine meede: tõstame Eesti tuntust! No kas Ukraina peale Maidanit ja olles ÜRO JN liige oli vähem tuntud, kui Krimm ja Ida-Ukraina okupeeriti?
Nõrk, väga nõrk.
Sorry, minu meelest on presidendi roll juhtida tähelepanu, et tuleb välja töötada meetmed, kuidas uues olukorras toime tulla.
Või kui need meetmed on välja töötatud, siis juhtida tähelepanu neile.
Vaadanud välispoliitika arutelu RK-s ma vähemalt ei märganud selliseid meetmeid vähemalt välispoliitika vallas, kaitsevaldkonda avalike allikate ja oma pisikese KL vabatahtliku "rohelise" rolli kaudu jälgiva inimesena ka nagu ei märka mingit olulist pööret panustamise suurendamisele/muutusele.
Aga ühes olen ma kindel: ON täiesti vale arvata, et me ise ei saa teha mitte midagi. Midagi saab alati teha.
See kõne oli aga täielik lati alt läbijooks või rahva alahindamine.
EDIT: Redigeerisin teksti ja parandasin trükivigu, tunnistan, et olen emotsionaalne.