Militaarse suunitlusega kauaba veost Estonia pardal.
Alustaks kohe sellest, et faktiliselt on ära tõestatud tõsiasi, et Estonia pardal sõjalise suunitlusega kaupu veeti. Vastava teema uurimiseks moodustati EV riigikogus nn „Leivo komisjon“. Uurimiskomisjon) moodustamise aluseks oli 30. novembril 2004 Rootsi STV 1 saates ”Uppdrag granskning” avaldatud Rootsi endise tolliametniku Lennart Henrikssoni väide, et 1994. aastal, vahetult enne parvlaeva Estonia hukku oli ta tunnistaja Rootsi kaitseväe vedudele parvlaeva Estonia pardal Tallinnast Stockholmi.
Väljavõtted „Leivo komisjoni aruande“ olulisematest kohtadest:
Pärast mainitud intervjuud kinnitasid Rootsi kaitsejõud, et kaitseväe ja tolli vahel ”oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane” ja ”kaitsejõud ei saatäpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate riikide sõjaväelist varustust”. Pärast nende faktide avalikuks tulekut otsustas Rootsi Kuningriigi Valitsus 3.detsembril 2004 teha kuningriigi õukonnakohtu eesistujale, kohtunik Johan Hirschfeldtile ülesandeks asjaolusid uurida ning valitsusele sõjatehnika vedude kohta hiljemalt 21. jaanuariks 2005 aruanne koostada. Kohtuniku ülesanne oli uurida, kas sõjatehnika veod parvlaevaga Estonia 14. ja 20. septembril 1994 tõepoolest aset leidsid ning kui leidsid, siis kas need sõjatehnika veosed võisid olla plahvatusohtliku sisuga.
Rootsis korraldatud uurimise tulemusena kinnitati, et 14. ja 20. septembril 1994 veeti parvlaeva Estonia pardal sõjatehnikat. See koosnes sõjatehnika elektroonikast, millel puudus Johan Hirschfeldti aruande kohaselt ”igasugune seos relvasüsteemidega” ja tehnika oli mõeldud Rootsi kaitseväele. Uurimise käigus ei tuvastatud andmeid selle kohta, et Rootsi kaitsevägi oleks mõnel muul korral selletaolist tehnikat parvlaevaga Estonia vedanud.
Potentsiaalset huvi Vene tehnika vastu võisid tunda nii erinevate välisriikide sõjaväeluured ja muud eriteenistused kui ka sõjatööstusega seotud erakapitalil põhinevate ettevõtete esindajad, kelle eesmärk võis olla tööstusspionaaž. Komisjon jõudis järeldusele, et Eestis võis omandada – kui mitte 1994. aastani, siis vähemalt 1991.–1992. aastani – Vene sõjaväe erivarustust või kõrgtehnoloogiat, mis pakkus suurt huvi erinevate riikide luureteenistustele. Sellised valdkonnad olid komisjoni hinnangul osa kosmoseelektroonikast, kõrgtehnoloogilised sihitamis- ja seireseadmed (näiteks veealused raadiopoid, radarid), aga ka õhutõrjekompleksid (näiteks märgistusega S300) ja elektroonilised juhtimissüsteemid, kuigi näiteks strateegilistes raketisüsteemides kasutati teataval määral ka lääne elektroonikaseadmeid.
Komisjoniga kohtunud Nõukogude armee sõjaväelise tausta ja/või kontaktidega spetsialistide hinnangul toimetas Nõukogude Liit muu hulgas just Eesti territooriumile mitmeid õhuseire tipptehnoloogia saavutusi pärast Saksa lenduri Mathias Rusti takistusteta ülelendu Soomest Moskvasse 1987. aastal. Teine tipptehnoloogia paiknemise aspekt Eestis oli geopoliitiline – Eesti geograafiline ja strateegiline asukoht...
Eestis oli ka vähemalt 1990. aastate alguseni kosmosetehnoloogia uuringuiks vajalik teaduspotentsiaal. Välisriikide eriteenistustele või sõjatööstusega tegelevatele ettevõtetele võisid huvi pakkuda ka sõjatehnikaseadmete teatud osad või nende struktuur, sest isegi kui mingi Vene sõjatehnika seadeldis ei olnud tehnoloogiliselt uuenduslik, võis selle toimimise üksikasju tundes võtta kasutusele või üles ehitada täiendavaid vastumeetmeid (näiteks radarisüsteemi osa). Komisjonile on avaldatud arvamust, et teatud salajane sõjatehnika või selle süsteemi toimimise põhimõte võib oma sisult jääda muutumatult kasutusele kuni 20–25 aastaks. Komisjoni hinnangul tundsid välisriikide eriteenistused 1994. aastal Eestis huvi muu NSV Liidu sõjatehnika hulgas eelkõige sõjalise sisuga kõrgtehnoloogia vastu.
Täienduseks olgu mainitud, et sõjatehnika hangeldamise ja väljaveo kõrval veeti spetsialistide hinnangul välja ka hinnalisi värvilisi ja erinevaid haruldasi muldmetalle. Mitmed sellised veosed olid radioaktiivsed ning nende väljavedu Eesti riigi poolt kontrollimata, sest korduvalt avastas sellist salakaupa alles Rootsi või Soome toll. Komisjoniga kohtunud spetsialistide arvates võis välisriikide eriteenistustele suurt huvi pakkuda nn oma-võõras-süsteem (Kremni-2), millel sisuliselt põhineb riigi õhukaitsesüsteem ning mis oli Eestis olemas kuni Vene vägede väljaviimiseni.
Komisjoni küsitletud ekspertide väitel püüdsid erinevate välisriikide eriteenistused nn oma-võõras-süsteemi omandada Vene vägede lahkumise ajal Saksa DV-st, selle eest oldi nõus maksma kuni 5 miljardit USA dollarit. Endise Nõukogude Liidu sõjaväelastega kontaktis olnud ekspertide väitel ei ole Venemaa seda süsteemi enam teist korda välja vahetanud ning seega võib eeldada, et nn oma-võõras-süsteem ei ole teist korda teiste riikide eriteenistuste valdusse sattunud.
Komisjonil on põhjust järeldada, et selliste kaupade vedu toimus 1994. aastal enamjaolt üksnes Eesti riigi kaudu. Tuleb arvestada, et tegu oli salakaubaga ning ainult üksikutel juhtudel sai Eesti – kui antud vedude mõttes transiitriik – teada, mida veeti.
Kõige tähelepanuväärsemaks informatsiooniks võib pidada MUST-i endise juhi kindralmajor Erik Rosanderi väidet, et Hirschfeldti aruandes kinnitust leidnud sõjatehnika veeti Rootsi Eesti esindaja palvel analüüsimaks, millega on tegu. Erik Rosander väitis, et nimetatud eestlase sõnul ei olevat Eestis piisavat kompetentsi Vene sõjaväe mahajäetud sõjatehnika ja selle strateegilise väärtuse hindamiseks. Rootsi sõjaväeluure MUST endine juht kinnitas, et vedusid oli ainult kaks, sest ühte sõidukisse ei mahtunud kogu kaup 14. septembril 1994 ära ning ülejäänud tehnika veoks tehti täiendav sõit 20. septembril 1994.
Kindralmajor Rosander nimetas Eesti kontaktisikut ”Eesti kolleegiks”, kuid ta ei mäletanud täpselt, kes oli see eestlane, kes nende asutusega elektroonika analüüsimiseks ja Rootsi toimetamiseks oli ühendust võtnud. Kindralmajor ütles 2.juunil 2006 komisjoni delegatsiooniga kohtudes, et Rootsi sõjaväeluure saatis ”Eestipoolele” pärast elektroonika analüüsimist tehnika kohta üksikasjaliku kokkuvõtte ja materjalide analüüsi. Et kõnealuse memo adressaati ei õnnestunud komisjoni liikmetel välja selgitada ning komisjoni töö käigus on selgunud, et ühegi eriteenistuse või mõne muu riigiasutuse käsutuses mainitud kirja ei ole, pöördus uurimiskomisjon 15. septembril 2006 Rootsi Kuningriigi suursaadiku Eesti Vabariigis T. E. härra Dag Harteliuse poole palvega korraldada Rootsi poolt kõne all oleva memo ja aruande koopia edastamine Riigikogu uurimiskomisjonile.
23. oktoobril 2006 edastatud vastuses teatas Rootsi suursaadik, et on ühendust võtnud asjakohaste Rootsi ametiasutustega, kuid talle edastatud informatsioonile toetudes ei ole Rootsi sõjaväeluure sellise sisuga kirja Eestisse saatnud. Komisjonile edastatud kirjas avaldab härra suursaadik kahetsust, et ei saa komisjoni palvele vastu tulla, sest sellist kirja ei ole Rootsi sõjaväeluure MUST Eestile saatnud ning tõenäoliselt oli mainitud kirja puhul komisjoni kohtumisel endise sõjaväeluure ülema kindralmajor Rosanderiga tegemist üksteisest mööda rääkimisega (misunderstanding). Komisjoni kohtumisest Rootsi sõjaväeluure toonase ülema, kindralmajor Rosanderiga koostati protokoll. Komisjon ei saa nõustuda, et tegemist võis olla tõlgi vahendusel tekkinud arusaamatusega, sest antud memo ja ”Eesti kolleegi” teemadel vesteldi tund aega kestnud kohtumisel ligikaudu kümmekond minutit.
Komisjon ei ole tuvastanud Eesti era- ega ametiisikuid, kes oleksid olnud teadlikud Rootsi kaitseväe korraldatud sõjatehnika vedude operatsioonidest 14. ja 20.septembril 1994. Komisjon ei ole kindlaks teinud ka muid isikuid, kes tunnistaksid, et neil on sõjatehnika vedude kohta infot. Eesti riigi käsutuses ei ole ka mainitud sõjatehnika vedude koosseisu memo ega muid dokumenteeritud jälgi.
JAIC-i tollase esimehe Uno Lauri kinnitusel keskendus JAIC-i uurimine tollal ainult laevahukule ja sellele vahetult eelnenud sündmuste uurimisele...
Uno Laur kinnitas, et sõjatehnika vedude kohta puudus tema teada JAIC-il igasugune informatsioon. Ka JAIC-i tollane uurimiskomisjoni esimees kinnitas uurimiskomisjonile, et JAIC-i tuukriuuringutes osalenud tuukrid väitsid JAIC-ile, et autodekil ei ole tuukrid käinud ning tema teada ei ole parvlaeva Estonia vraki autodekil kunagi käidud. Kapten Lauri väitel ei tundnud JAIC huvi laeva lasti sisu vastu, küll aga oldi huvitatud sellest, kas last oli korrektselt kinnitatud.
Komisjon küsitles kapten Arne Valgmat, kes oli JAIC-i Eesti-poolne vaatleja Hollandi uurimislaeva pardal nimetatud tuukriuuringute ajal. Arne Valgma väitel salvestati mitme tuukri edastatud videopilti üksnes ühe videomagnetofoniga. Märkimisväärne on, et Arne Valgma kinnitusel käisid tuukrid siiski ka laeva autodekil. Tollase uurimise seisukohalt on tähelepanuväärne, et tuukriuuringuid lühendati ette teatamata kahe päeva võrra ning JAIC-i Eesti vaatlejat teavitati tuukrite käimisest vraki kaptenisillal alles hiljem. Kapten Arne Valgma väitel tehti tollaseid uurimisi asjaosaliste teadmisel, et laevavrakk tõstetakse pinnale.
Komisjon on kohtunud ka tollase kriminaalasja menetlust läbi viinud isikute ja JAIC-i kahe endise esimehega ning peab tõdema, et parvlaeva Estonia viimase reisi lasti ei ole teadaolevalt kunagi uuritud ei JAIC-i ega kriminaaluurimise menetluse käigus.
Komisjonil ei ole alust kinnitada ega ümber lükata väidet, et 27. septembril 1994 Tallinna sadamast väljunud parvlaeva Estonia pardal veeti sõjalise sisuga tehnikat. Kui küsimusse soovitakse täiendavat selgust tuua, tuleks tõenäoliselt põhjalikumalt uurida või üheselt selgusele jõuda, millist informatsiooni on kogutud laevavraki kohta pärast 28. septembrit 1994 ning mida nägid laevavrakil käinud tuukrid. Viimased on aga seotud Rootsis antud vaikimisvandega.
Lähtudes asjaolust, et parvlaeva Estonia huku järel on siiani teadmata kadunud, ent väidetavalt laevahukust pääsenud mitu isikut, ning arvestades, et viimastel võib olla olulist informatsiooni parvlaevaga Estonia seotud küsimuste kohta, teha Vabariigi Valitsusele ettepanek jätkata nende isikute otsimist.
Raporti juurde on lisatud üks eriarvamus:
1) Riigikogu liikme Evelyn Sepa eriarvamus
Tallinn, 19. detsember 2006
..../....
13.detsembril 2006.aastatl toimunud komisjoni koosolekul ilmnenud informatsioon kummutab aga ühemõtteliselt tolleks hetkeks komisjoni vaatevinklist korrektse väite nagu ei omanuks Eesti mitte mingisugust informatsiooni sõjatehnika vedudest kõne all oleval ajaperioodil. Seega ei saaks lõpparuanne ka selliseid järeldusi sisaldada. Nimelt teatas komisjoni liige, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Trivimi Velliste, et tema valitsuse liikmena teadis kõnealustest sõjatehnikavedudest. Ühtlasi kinnitas Velliste, et tõele ei vasta ka komisjoni järeldus, et komisjoni poolt küsitletud kõrged Eesti ametiisikud ei teadnud sõjatehnikavedudest, mida on kinnitatud nii suuliste küsitluse kui ka kirjalike vastuste vormis. “See väide ei vasta tõele, et Eesti juhid, kes on siin käinud tunnistusi andmas, et nad ei teadnud mitte midagi. See väide ei vasta tõele,” teatas Velliste.
Tuginedes eeltoodule leian, et komisjon oleks pidanud oma lõppjäreldustest nimetatud vastuolud kõrvaldama, andma neile ühemõttelise hinnangu ning et ettepanekutes Vabariigi Valitsusele pidanuks kajastuma ka järgmised ettepanekud:
1. Esitada Rootsi Kuningriigile järelepärimine sõjatehnika vedudes Eesti poolel osalenud isikute tuvastamiseks ning veose sisu käsitleva ülevaate saamiseks. Eesti poole kaasamise nõue ei ole piisav ega asjakohane. Ilmnenud asjaolude valguses peaks Eesti Parlament andma Valitsusele selge suunise ka ise uute uurimismenetluste algatamiseks;
2. ....
3. ....
4. Avada uus kriminaaluurimine tuvastamaks isikuid, kelle teadlik või tahtlik tegevus või tegevusetus viis seonduvalt sõjatehnika salajaste vedudega suure ohvrite arvuga laevahukuni. Kuna erinevad uurimised ei ole käsitlenud laeval olnud lasti sisu, kuid viide sõjatehnika vedudele ja selle mõjule uurimise objektiivsusele on ilmselged, ei saa ilma lasti uurimata väita, et kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks oli koosseisu puudumine.
Evelyn Sepp
Riigikogu liige
https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-conte ... ruanne.pdfNB. Siia juurde soovitaks
tungivalt tutvuda ka kõikide "Leivo komisjoni" avalike protokollidega... kuigi osasid seal ei ole ja osadest vaatab vastu ainult markeriga ära kaetud tekst
Protokollid 1 kuni 10
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/2769 ... lid-nr1-10Protokollid 11 kuni 20
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/2769 ... okollid-iiProtokollid 21 kuni 30
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/2769 ... ja-turksonProtokollid 31 kuni 40
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/2769 ... luure-juhtProtokollid 41 kuni 45
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/2769 ... opparuanneMida võidi vedada ja kes ning millest võidi olla huvitatud?See on üks raskemaid küsimusi, sest veoste spetsiifikast tulenevast võimalikust salastatuseastmest tulenevalt mingeid dokumente ega muid materjale avalikust ruumist ei ole võimalik leida. Seda on üritanud uurida komisjonid ja uuriv ajakirjandus, kuid vastavaid dokumente ega materjale pole õnnestunud kellelgi välja nuhkida/kätte saada. Küll aga on võimalik jäärapäiselt ringi nuhkides leida imepisikesi infokillukesi ja erinevaid pusletükke, mis tuleb ise mingisugusegi pildi saamiseks kokku panna. Ehk, et parim mida OSINT baasil teha saab, on kõikvõimalike infokildude otsimine, kokkukogumine ja süstematiseerimine ning selle baasilt tõenäolise väljaselgitamine.
Taustaks.
Voronini kohvrist jms sai siin teemas juba kunagi kirjutatud. Mälu värskendamiseks oleks ehk asjakohane ka see uuesti üle lugeda, sest ei hakka siia uuesti kogu seda juttu kopeerima.
viewtopic.php?p=524864#p524864viewtopic.php?p=524961#p524961viewtopic.php?p=525025#p525025viewtopic.php?p=525126#p525126viewtopic.php?p=525143#p525143Kolm aastat enne Estonia hukku ilmus The New York Time`sis William J. Broad artikkel.
Kes on William J. Board?
William J. Broad on teadusajakirjanik ja The New York Timesi vanemajakirjanik. Ta jagas kolleegidega kahte Pulitzeri auhinda, samuti Emmy auhinda ja DuPonti auhinda. Ta liitus ajalehega The Times 1983. aastal ja kirjutab kõigest alates plahvatavatest tähtedest ja mereimetajate salaelust kuni tuumarelvade levikuni ja looni, miks Titanic nii kiiresti uppus 1986. aastal kuulus hr Broad`i meeskonda, kes võitis Pulitzeri auhinna "Tähesõdade" raketitõrjeprogrammi teostatavuse kajastamise eest. Ja 1987. aastal võitsid tema ja Timesi kolleegid Challengeri kosmosesüstiku katastroofi kajastamise eest Pulitzeri.
Ta oli 2005. aastal Pulitzeri finalist koos David E. Sangeriga tuumarelvade leviku kohta kirjutatud artiklite eest.
2007. aastal jagasid ta koos hr Sangeriga Columbia ülikooli ajakirjanduskooli DuPonti auhinda teledokumentaalfilmi "Tuumadžihaad: kas terroristid saavad pommi?" eest.
Detsembris 1991 oli ta tuumarelvadest raporteerides viimaste läänlaste seas, kes nägi Nõukogude sirpi ja vasarat Kremli kohal lendamas. Enne The Timesiga liitumist töötas hr Broad reporterina Ameerika Teaduse Edendamise Assotsiatsiooni nädalaajakirjas Washington for Science. Ta omandas Wisconsini ülikoolis magistrikraadi teaduse ajaloo alal ja pälvis 1995. aastal ülikooli auhinna Distinguished Service to Journalism Award.
https://www.nytimes.com/by/william-j-broadU.S. Is Shopping as Soviets Offer To Sell Once-Secret Technology
By William J. Broad Nov. 4, 1991Nõukogude Liit turustab hulgaliselt oma kosmoseprogrammi salajasi esemeid – asju, mida ükski spioon ega luuresatelliit poleks saanud külma sõja ajal kätte saada – ja USA on nii huvitatud, et saadab seda kaupa otsima eriagendid [„bargain hunters“].
Nimekirjas on tuumareaktorid, satelliidid, raketimootorid, kosmosejaamad, kompaktsed plutooniumist toiteallikad ja hulk teaduslikke aruandeid kosmosekatsetuste ja testimiste kohta. Kaupa peetakse nõukogude tööstuskompleksi koorekihiks ja mõnel juhul peetakse seda paremaks kui samalaadseid esemeid läänes.
"Keegi ei mõelnud kunagi sellele, et Nõukogude sõjatööstuskompleks lõpetab 11. peatükiga," ütles Russell Seitz, Harvardi ülikooli Olini strateegiliste uuringute keskuse kaastöötaja, kes jälgib Nõukogude tegevust. "See on ajaloo lõpu vabamüük."
Mõned on selle vastu
Seni on müüki tehtud vähe ning mõned valitsus- ja sõjaväeametnikud on sellele ideele vastu. Kuid olulise muudatusena teevad föderaaleksperdid nüüd salajasi reise Moskvasse ja mujale, et kaupa proovida, ning huvi kaitseministeeriumis ja kongressis selle vastu on kõrge. Valge Maja on alustanud võimalike ostudega seotud poliitiliste küsimuste kõrgetasemelist läbivaatamist. "Huvi ja aktiivsus on selgelt tõusmas," ütles intervjuus Pentagoni ametnik dr Richard L. Verga, kes vastutab administratsiooni raketitõrjeprogrammi "Tähesõdade" jaoks täiustatud tehnoloogiate väljatöötamise eest. "Nõukogude võimul on aastakümnete pikkuse investeeringu tulemusena kõikvõimalikud seadmed ja tehnoloogiad, mis võiksid meile huvi pakkuda." Dr Verga ütles, et nõukogude kaupa turustati ilmselt vaikselt paljudesse riikidesse, mitte ainult USA-sse. "Kui sa oled seal hotelli baaris," ütles ta, "kõrvallauas on saksa keel ja järgmises lauas jaapani keel."
Hr Seitz Harvardist ütles, et suureks probleemiks on lihtsalt kõikide pakkumiste sorteerimine, mis viimastel kuudel on järsult kasvanud. Nõukogude võimu jaoks tooks igasugune müük kaasa kõva valuuta sissevoolu ja rahulolu, et nende tehnilist tööd imetletakse ja omandatakse. Ameerika Ühendriikide jaoks oleksid ostud tehniline rikkus ja aitaksid stabiliseerida konkureerivat suurriiki, mis on praegu kaose äärel. Nõukogude olukorda peetakse nii kohutavaks, et Kongress kavatseb Pentagoni eelarvest üle kanda kuni 1 miljard dollarit, et anda Nõukogude Liidule toitu, ravimeid ja tehnilist abi nende tööstuste muutmiseks rahumeelseteks eesmärkideks.
Nõukogude kosmoseettevõte on maailma suurim ja aktiivseim, sepistatud külma sõja katlasse ja ümbritsetud saladuse kihtidest. Aastakümneid on selle edu pimestanud maailma. Alates 1987. aastast hakkasid tohutu kompleksi eest vastutavad Nõukogude ametnikud, keset tundsid survet muutuda rahaliselt iseseisvamaks, turustama mitmesuguseid kaupu ja teenuseid. Kuid see pingutus ebaõnnestus peamiselt lääne vastupanu tõttu. Näiteks Ameerika Ühendriigid keelasid enamiku Ameerika kosmosekaupade ja vahendite lennutamise Vene rakettidega, osaliselt riikliku julgeoleku kaalutlustel ja osaliselt seetõttu, et eelistati kulutada oma kosmosedollareid kodumaise tööstuse stimuleerimiseks. Lääne otsustavus on aga viimasel ajal hakanud nõrgenema. Selle aasta alguses teatas Pentagon, et kavatseb kulutada 12 miljonit dollarit täiustatud Nõukogude tuumareaktori ostmiseks kosmoses energia tootmiseks, mis on sarnane Nõukogude spioonisatelliitide toiteallikaga. Eesmärk on õppida tundma tehnoloogiat, kuna USA on seda tüüpi täiustatud reaktorit pikka aega uurinud, kuid pole kunagi seda ehitanud. Pentagoni meeskonnad on tehingu ettevalmistamiseks korduvalt sõitnud Nõukogude Liitu. Dr Verga ütles, et käis seal viimati juulis ja nägi laialivalguvaid reaktorite katseseadmeid, mille osad on müügil ja mida ei saaks läänes ka ühe miljardi dollari eest paljundada.
Nõukogude sulamid
Nõukogude Liit on maailma tehnoloogilises revolutsioonis paljudes aspektides maha jäänud, eriti arvutite ja elektroonika miniatuursuse osas. Kuid sulamid on teistest ees. Näiteks on selle teadlased õppinud valmistama ülitugevaid ja kõrge temperatuuriga sulameid, mis on läänes praktiliselt tundmatud. Need metallid võivad olla olulised arenenud rakettmootorite ja tuumareaktorite projekteerimisel, mis toodavad tohutut soojust. Sellisest kaubast huvitatud õhujõud on vaikselt esitanud korduvalt päringuid täiustatud Nõukogude rakettmootori RD-170 ostmise kohta, mis on väidetavalt maailma võimsaim vedelkütusel töötav rakettmootor. Nõukogude võim on müügihimuline. Ida-lääne läbirääkimistega kursis olev tööstusekspert ütles, et suureks probleemiks on konflikt Ameerika sõjaväes selle üle, kas on mõistlik endist vastast sellise ostuga aidata. "See on skisofreeniline," ütles anonüümseks jääda soovinud ekspert. "Keskjuhtkond räägib Nõukogudega ja kõik on vaimustuses. Aga kui minnakse järgmise sammu juurde, siis ülemjuhatus ei ole sellest huvitatud, jättes Nõukogude võimu omapäi. See on probleem ka Nõukogude poolel. Keskastme juhtkond püüab aga ülem juhtkond ütleb: "Ei, me ei taha sellest midagi teada." Üks osa mõlema poole probleemist on selge suuna puudumine ülalt.
Sellest hoolimata kasvab Ameerika huvi.
Kuueliikmeline meeskond eesotsas "Tähesõdade" programmi (Strategic Defense Initiative Organisation) uuendusliku teaduse ja tehnoloogia asedirektor Leonard Cavenyga naasis hiljuti Nõukogude Liidu visiidilt. Sellesse kuulusid kaks tsiviilteadlast NASA Jet Propulsion Laboratory`st Pasadenas, Californias. Meeskond läks otse Moskva lähedal asuvasse sõjalise uurimis- ja arenduskeskusesse Termiliste protsesside instituuti, kus nad katsetasid väga väikest, kuid täiustatud kosmosemootorit, mis kasutab kosmoselaeva liigutamiseks keemiliste kütuste põletamise asemel magnetvälju. Nii väikesel mootoril võib olla Ameerika kosmoseprogrammis palju kasutusvõimalusi juba orbiidile tõstetud satelliitide ja kasulike koormate edasiviimiseks. "Väga mõõduka hinnaga" Nõukogude võim pakub seadet 500 000 kuni 1 miljoni dollari eest. "See on väga mõõduka hinnaga," ütles hr Caveny septembris enne visiiti tööstusväljaandele Space News. Eelmisel nädalal antud intervjuus ütles Pentagoni ametnik dr Verga, et Ameerika meeskonna testide tulemused olid "üsna soodsad" ja huvi ostu vastu kasvab. Dr Verga lisas, et mootor on piisavalt väike, et seda mahutada peopessa ning ostuhind sisaldab kogu sellega seotud lennuriistvara, näiteks seadme toiteallika elektrit reguleerivat varustust. "Selline mootor on siin riigis paberil liikunud 30 aastat, kuid mitte kunagi kosmoses," ütles ta. "Nõukogude võim tegelikult lennutab neid asju."
Väidetavalt on ka õhujõud huvitatud nõukogude salajaste andmete hankimisest tuumaplahvatuste atmosfäärimõjude kohta, mis on nüüd hiljuti blokeeritud. "Nad müüvad kõike," ütles läbirääkimistega kursis olev ekspert. Sõjaväe alanud ostuhullus hakkab teisi meelitama. Kavas on kokku panna suur ametkondadevaheline meeskond, sealhulgas kaitseministeerium, energeetikaosakond ja riiklik lennundus- ja kosmoseamet, et külastada Nõukogude Liitu ja hinnata hulgaliselt kõrgtehnoloogiaid. Nii on ka energeetikaamet väidetavalt saanud Nõukogudelt 27 grammi ehk vähem kui untsi plutoonium 238, radioaktiivset kemikaali, mis eraldab soojust ja mida saab kasutada elektri tootmiseks. Tuumarelvade valmistamiseks kasutatakse teistsugust isotoopi, plutoonium 239. NASA süvakosmosesondides kasutatakse plutoonium 238-st valmistatud kompaktseid toiteallikaid, kuigi nende allikate varud võivad USA-s lähitulevikus lõppeda probleemide tõttu plutooniumi tootvates reaktorites.
Ajaleht Albuquerque Journal teatas eile, et Nõukogude plutooniumi hankis ja analüüsis ka New Mexico osariigis asuv Los Alamose riiklik labor ning see on kõrge kvaliteediga. Energiaosakond kaalub praegu selle ostu. Plutoonium 238 kasutataks NASA kosmosesondide toiteks.
Kongress on huvitatud
Ka Kongress on huvitatud nõukogude kosmosekaupadest. Michigani demokraatide esindaja Bob Traxler, kes juhib NASA assigneeringute üle järelevalvet teostavat esindajatekoja allkomiteed, ja esindaja Bill Green, Manhattani vabariiklane, kes on alakomitee vähemusliige, kirjutasid hiljuti NASA administratsioonile, et küsida Nõukogude kosmosejaama Mir kasutamise tehnilise teostatavuse, või sellest mingi osa Ameerika programmi täiendusena kasutamise kohta. Nõukogude jaam on väidetavalt müügis. Ühes intervjuus ütles hr Green, et on võimaliku ostu kohta järelepärimisi teinud ka Nõukogude diplomaatidele. Ajaleht Space News teatab oma praeguses numbris, et möödunud suvel Moskvas toimunud tippkohtumisel andis president Mihhail S. Gorbatšov president Bushile dokumendi, milles nõuti kaubanduspiirangute leevendamist, et aidata Nõukogude kosmosetööstust.
Valge Maja valmistab väidetavalt vastust ette. Kuna poliitiline surve Nõukogude majanduse abistamiseks kasvab, näevad mõned lääne eksperdid kasvavat võimalust ida-lääne vaheliste müükide ja tehingute eduks. Kuid on ka palju skeptitsismi. Mõned ametnikud kardavad, et poliitiliste muutuste kiire tempo Nõukogude Liidus ja eelseisva kaose tunne muudavad võimatuks teada, kes saab mõne kuu pärast tehingute läbiviimist juhtima. USA tootjad seisavad selle vastu Veelgi enam. Ameerika kosmosetootjad avaldavad müügile vastupanu, sest neid on räsinud ülemaailmne kosmosemüügi langus ja kodumaine majandus. NASA administraator Richard H. Truly andis sellistest kartustest lähtuvalt 23. oktoobril kirjalikult sõna esindaja Greenile, et arutada Nõukogude kaupade võimalikke oste. "Admiral Truly on väga mures USA kosmosetööstuse tervise ja võimaluste pärast. " Sõltuvalt konkreetsest juhtumist võib Nõukogude süsteemi või tehnoloogia hankimine USA tööstustoodangu hanke asemel olla üldistes riiklikes huvides, kuid ei pruugi olla." Kuigi administratsioon kaalub oste, on Admiral Truly sõnul ebatõenäoline, et selles suunas liikumine toimub kiiresti. "Me ei näe selles osas ette kiireid ega tormakaid samme," kirjutas ta.
https://www.nytimes.com/1991/11/04/worl ... ology.htmlVaata ka infot nn "Poola koridori" kohta:
Poland Helped U.S. Buy Soviet Weapons
February 14, 1994https://www.washingtonpost.com/archive/ ... 700a91574/SMUGGLING SPECIAL NUCLEAR MATERIALS
CANADIAN SECURITY INTELLIGENCE SERVICE publicationMay 1995
Unclassified
Spetsiaalsete tuumamaterjalide (st tuumarelvaprogrammi jaoks oluliste materjalide) salakaubaveo katsed sagenevad kogu Ida-Euroopas.....
.... Neli silmapaistvat erandit olid aga tõeliselt erilised tuumamaterjalid ja kõik juhtusid 1994. aasta viimase kaheksa kuu jooksul. 1994. aasta mais leiti Lõuna-Saksa Tengen külas ärimees Adolf Jaekle garaažist kuus grammi plutooniumi — Pu239 (puhtus 99,75%). Teisel juhul arreteeriti 1994. aasta juunis Baieri linnas Landshutis kuus inimest, kellel oli müügil 0,8 grammi relvakvaliteediga uraani — U235. Kuigi isotoobid olid kindlasti relvakvaliteediga, olid need kogused õnneks väikesed. 1994. aasta augustis avastati Müncheni lennujaamas Moskvast saabunud lennu pardal 350 grammi 87% puhtusega Pu239 ja kolm kulleri vahistati; Samal ajal konfiskeeriti 200 grammi liitiumi (Li6). Mõlemad materjalid on termotuumarelvade ehitamisel vajalikud ja kogused on märkimisväärsed. Plutooniumi puhul moodustab see peaaegu 10% tõhusa relvakonstruktsiooni jaoks vajalikust lõhustuvast materjalist. Lõpuks, 1994. aasta detsembris konfiskeerisid Tšehhi ametiisikud Prahas seni suurima relvakvaliteediga uraani konfiskeerimise käigus 2,722 kilogrammi U235, mis oli rikastatud 87,5%-ni, ja arreteerisid kolm meest, kes hiljem tunnistati "tuumatöölisteks". Nagu ka varasemate sakslaste konfiskeerimiste puhul arvati, et materjalid pärinevad endisest Nõukogude Liidust (FSU), kuigi Venemaa võimud on kindlalt eitanud, et nende relvade jaoks vajaliku kvaliteediga materjali on kadunud....
.... New York Times tsiteeris 1995. aasta veebruaris "Lääne-Euroopa luurearuannet", mille kohaselt oli endistest kommunistlikest riikidest pärit tegelike tuumasmugeldamise või katsete juhtude arv, millest lääne valitsustele teatati, 1994. aastal enam kui kahekordistunud 124ni. Eelmisel 1993 aastal oli see 56 ja 1992. aastal 53 juhtumit. Lisaks oli 1994. aasta juhtumitest kokku 77 seotud uraani või plutooniumiga, mitte "kahjutumate materjalidega"....
.... Näiteks teatati Interpoli koosolekul 1994. aasta mais, et Venemaa võimud arreteerisid eelmisel märtsil Peterburis kaks isikut, kelle valduses oli 2 kg U235, mis oli rikastatud 98%-ni ja mis arvatavasti pärinesid idapoolsest "tuumajaamast" Uuralitest. Venemaa siseminister Viktor Jerin ütles 1994. aasta novembris Napolis toimunud rahvusvahelisel kuritegevuse konverentsil, et viimase kahe aasta jooksul pandi toime 80 radioaktiivsete ainete ebaseadusliku kaubitsemisega seotud kuritegu.... 1995. aasta veebruaris Briti televisioonis avaldatud raport tsiteeris Vene allikaid, mis väitsid, et nende föderaalne vastuluureteenistus (FSK) konfiskeeris 1994 aastal kokku 212 kg tuumajaamadest varastatud uraanikütust ja 8 kg relvakvaliteediga uraani....
... Paljudel juhtudel on teatatud, et füüsilised turvameetmed on tõsiselt ebapiisavad, samas kui raamatupidamine on väidetavalt nii halb, et ametiasutused ei tea nende valduses olevate materjalide täpset kogust ja laadi. Näiteks kuni viimase ajani polnud Moskvas sadu kilogramme tuumamaterjale hoidvas Kurtšatovi Aatomienergia Instituudis varude kontrolli, portaalide jälgimise süsteemi ega piisavat piirdeaeda. Ühe Ameerika ametniku sõnul "ei takistanud miski varastel veoautoga lattu tagurdamast ja pealelaadimast seda, mida nad tahtsid". Murmanskis 1993. aasta novembris 4 kg 20% rikastatud U235 varastamise eest kohtu all olnud Vene mereväeohvitser kirjeldas, kuidas ta lihtsalt kõndis Severomorskis (Venemaa põhjalaevastiku peakorter) halvasti valvatud hoiualale, lõhkus ukse tabaluku ja astus sealt välja mitme kanistriga mis sisaldasid tuumakütuse vardaid....
...Väidetavalt on Balti riigid salakaubavedajatele eelistatud marsruut, arvestades nende piirikontrolli lõtvust....
... Salakaubana toimetatud tuumamaterjale võivad omandada kas riigid, kes otsivad otseteed tuumarelvavõimele (või olemasolevate varude suurendamisele), või terrorirühmitused. Arvestades tehnilisi raskusi, millega mitmed riigid seisavad silmitsi ulatuslike ja suhteliselt hästi rahastatud jõupingutustega tuumarelvade hankimiseks, ning tuumamaterjalide äärmiselt kõrgeid hindu mustal turul, on paljud vaatlejad skeptilised tõenäosuse suhtes, et tuumavõimekust on võimelised saavutama terrorirühmitused... Tõenäolisem smugeldatud tuumamaterjalide sihtkoht oleks rahvusriigi relvaprogramm. Lõhustuvate materjalide piisavat varu peetakse tavaliselt peamiseks takistuseks iga uue riigi tuumarelvavõime omandamisel. Salakaubana sisseveetud materjali omandamine võib samuti võimaldada riigil loobuda plutooniumi tootmis-, ümbertöötlemis- ja/või rikastamisrajatiste ehitamisest, varjades seeläbi oma tuumaprogrammi väliste silmade eest ja saavutades sellega strateegilise üllatuse...
.... Saksamaa ja Venemaa kirjutasid 22. augustil 1994 alla memorandumile, mille eesmärk on tõhustada kahepoolset koostööd tuumamaterjalide salakaubaveo tõkestamiseks... Seejärel arutati seda küsimust nii erinevate lääneriikide kui endiste Nõukogude Liidu vabariikide vahel... President Jeltsin soovis demonstreerida oma valitsuse püüdluste tõsidust probleemiga tegeleda, teatades 1994. aasta augusti lõpus ametkondadevahelise komisjoni loomisest, mida juhib vastuluureteenistuse direktor Sergei Stepašin. Lisaks andis Jeltsin 15. septembril 1994 välja dekreedi "tuumamaterjalide registreerimise, säilitamise ja kontrolli süsteemi" parandamiseks. Muu hulgas nõuti raamatupidamise ja füüsilise turvalisuse olukorra kiiret ülevaatamist...
https://irp.fas.org/threat/com57e.htmRootsi tuumarelva programm ja rootslaste võimalik isiklik huvi.
Mõned märksõnad, mis jutus sisalduvad ja viited siia juurde kohe alguses.
FOI - Totalförsvarets forskningsinstitut, FOI ( Swedish Defence Research Agency)
https://en.wikipedia.org/wiki/Swedish_D ... rch_AgencyFOA - Försvarets forskningsanstalt (Swedish National Defence Research Institute)
https://en.wikipedia.org/wiki/Swedish_N ... _InstituteAmetlikult lõpetas Rootsi oma 1945. aastal alustatud tuumarelvaprogrammi 1972. aastal.
Üpris põhjalik ülevaade sinnamaani on kokku kirjutatud ka Wikipeediasse, seepärast ei hakka seda mis seal kirjas ümber jutustama.
https://en.wikipedia.org/wiki/Swedish_n ... ns_programToon alustuseks ära 2001a tehtud FOI uuringust mõned andmed.
Försvarets forskningsanstalt och planerna på svenska kärnvapenThomas Jonter
Mars 2001
Rootsi relvajõudude uurimisinstituut ja Rootsi tuumarelvade plaanid.
.....
1959 Ursvikis asuv plutooniumi laboratoorium võeti kasutusele
1960. Grindsjönis (R 2) asus tööle Studsviki uurimisreaktori Kaitseuuringute sektsioon 4 mis moodustati pärast katseaega.
1962 Valmis Tuumaenergia grupi aruanne
1964 Ehitati Ågesta reaktor, mille tegevus lõpetati 1974. aastal
1965 Kaitseväe viies ja viimane tuumarelvade alusdokument tehniliste tingimuste kohta
1968 Rootsi valitsus kirjutab alla tuumarelva leviku tõkestamise lepingule (NPT). Rootsi tuumarelvade küsimus oli otsustatud
1972. aastal lõppesid FOA plutooniumikatsetused.
1974 Moodustatakse Rootsi tuumaenergiainspektsioon
1976. aastal võttis vastutuse tuumauuringute eest üle FOA 1
1994 Kõik tuumauuringud koondati FOA 4 alla.
5. Perioodid 1968 - 2000
1970. aastate algusest kuni 1990. aastate lõpuni aastaaruannete lugemine viitab sellele, et FOA jätkuvat tuumarelvauuringut iseloomustas üha enam rahvusvaheline desarmeerimistöö. Mõned näited. 1981/82. majandusaasta aruandes on kirjas, et FOA abistab Välisministeeriumit rahvusvahelises töös relvastuspiirangutega, andes ekspertabi Rootsi desarmeerimisdelegatsioonile Genfis ning töötades tuumarelvade arendamise rahvusvahelise kontrolli teostamise nimel. Selle tulemusena võtsid FOA eksperdid aktiivselt osa Rootsi tuumarelvade täielikku keelustamist käsitleva lepingu ettepaneku ettevalmistamisest, mis esitati Genfis 1983. aasta juunis. 1990. aastatel tegi FOA koostööd Rootsi Kiirguskaitse Instituudiga. radioaktiivsete objektide leidmiseks ja diagnoosimiseks. Selle arendustöö tulemusena valmis ja koliti ümber õhus leviva radioaktiivsuse seirejaam koostöös Ameerika Ühendriikidega. Jaam asus Ida-Venemaal. Kuigi traditsioonilistes julgeolekuuuringutes sai üha selgemaks rahvusvaheline fookus, ei lakanud ülesanded relvajõududele tuumarelvade arendamise kohta tõendite esitamine ohupildi analüüsimiseks. Jätkus keskendumine tuumalaengute omadustele. Näiteks uuriti plutooniumilaengute säilitusomadusi. Alates 1960. aastatest tekkis huvi nn elektromagnetilise impulsi (EMP) kaitse vastu, mis lisaks ioniseeritud kiirgusele, kuuma- ja rõhulainetele on tuumalaengu detonatsiooni tagajärg. FOA viis läbi elava EMP-uuringu ja andis ametiasutustele teavet selle kohta, kuidas kahjulikke mõjusid vähendada või ära hoida. 1980ndatel ja 1990ndatel tekkis äritegevusest tulenev tehniliste andmete kogumine tuumarelvade leviku tõkestamisega seotud küsimustes. FOA tuumarelvauuringute algatamisest on möödunud viiskümmend viis aastat. Rootsi on ammu hüljanud oma tuumarelvade soetamise plaanid ja tõusnud üheks aktiivsemaks riigiks tuumarelvade soetamise ja leviku vastases töös. Alates 1945. aastast FOA-s toimunud ulatuslik uurimistöö on kaasa toonud oskuste suure arengu, mis pärast tuumarelvaplaanist loobumist suunati rahvusvahelisse rahutöösse. Need jõupingutused on toonud kaasa ulatusliku rahvusvahelise "hea tahte" Rootsi pühendumuse desarmeerimisele ja tuumadesarmeerimisele.
https://www.stralsakerhetsmyndigheten.s ... -karnvapenNeutral Sweden quietly keeps nuclear option openThe Washington Post
November 25, 1994
STOCKHOLM – Stockholmi eeslinnas Agestas kõrgub männimetsade ja hobusekasvanduste keskel väike kiviküngas. See võiks olla järjekordne Skandinaavia mägironijate mänguväljak, kuid sellel on üks jahmatav omadus: mäe otsast välja ulatuv tuumareaktori jahutustorni koonusekujuline ots on nagu silohoidlast piiluv rakett.
Kolmkümmend aastat tagasi oli see 50 jardi sügavusele maetud 65-megavatine reaktor, mis oli võimeline tootma plutooniumi, võtmekomponenti Rootsi jõulises tuumapommi väljatöötamise programmis – projektis, milles külma sõja ajal töötas salaja 350 kaitseministeeriumi teadlast ja tehnikut. Nüüd avastavad rahvusvahelised tuumainspektorid, et mõned selle Rootsi pommiprojekti põhielemendid on vaikselt säilinud enam kui 25 aastat pärast seda, kui Rootsi lubas olla mittetuumariik. Rootsi on kaks aastakümmet hoidnud oma maa-alust Agesta reaktorit seisukorras, mis võimaldaks käivituda suhteliselt lühikese etteteatamisega, tõenäoliselt mitme kuu jooksul, ütlesid Rootsi ja teised ametnikud. Kuni selle sügiseni ei avaldanud Rootsi seda fakti ametlikult Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile (IAEA), asutusele, mis jälgib tuumarelva leviku tõkestamise lepingu täitmist, mille Rootsi allkirjastas 1968. aastal. Lõpuks tegi ta seda septembris osana tuumarelva leviku tõkestamise lepingust mis on vabatahtlik, konfidentsiaalne eksperiment, mis aitab laiendada ja tugevdada IAEA kaitsemeetmeid....
... mõned lääne analüütikud jäävad Rootsi selgituste suhtes skeptiliseks – mitte sellepärast, et nad usuvad, et Rootsi kavatseb lähitulevikus igal ajal tuumapommi ehitada, vaid seetõttu, et Agesta säilitab vaikselt, oma varasemate relvauuringute arhiivi ja jätkuvaid uuringuid kaitseministeeriumis. Tõendeid näivad andvat tõestust plaanist säilitada määramata ajaks tuumarelvade võtmetehnilised komponendid. "Teises riigis peetaks sellist maetud reaktorit tõsiseks massihävitusrelvade leviku tõkestamise probleemiks," ütles Rootsi programmiga kursis olev ametnik. Rootsi juhtum on näide tekkivast tuumarelva leviku probleemist külma sõja järgses maailmas. See puudutab seda, mida spetsialistid nimetavad "virtuaalseks relvastamise" programmideks kogenud tööstusriikides. Sellised programmid hõlmavad tuumarelvavõime põhielementide uurimist, mis kaitsevad ebakindla tuleviku eest või kaitseotstarbelistel eesmärkidel – teadusuuringud, mis on sageli lubatud tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tähe, kui mitte tingimata selle mõtte järgi....
Rootsi kaitseteadlased ütlesid, et riik hoiab täna oma tuumarelvaprogrammist kinni samal põhjusel, miks see algselt algas: tööd peetakse vajalikuks Rootsi iseseisvuse ja neutraalsuse säilitamiseks. See probleem on endiselt ebamugav Rootsi poliitikute põlvkonnale, kes võitles sõjajärgsel perioodil kindlalt tuumadesarmeerimise eest, tehes samal ajal salaja tuumarelvauuringuid ja tehes tihedat koostööd NATO-ga Euroopa sõja situatsiooniplaanide osas. Rootsi kaitseteadlased pidasid salajasi vahetusi ka USA tuumarelvade teadlastega. Rootsi valitsus pole kunagi selgesõnaliselt tunnistanud, et ta püüdis omandada tuumapommi võimekust....
Tuumarelvauuringud jätkuvad
1980. aastad: Kaitseministeeriumis jätkatakse tuumarelvade alast uurimistööd sellistes küsimustes nagu relvade mõju, tuumarelvatehnoloogia uute arengute tagajärjed, tsiviilkaitse ja mõned tuumaplahvatuse teoreetilised aspektid.
1992: Rootsi ja NATO külma sõja ajal tehtud salajase koostöö ulatus avalikustatakse. Üksikasjad välismaise tuumakoostöö kohta jäävad siiski salastatuks.
1993: Rootsi osaleb koos umbes 20 muu riigiga vabatahtlikuna katseprogrammis, et tugevdada Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kaitsemeetmeid. Septembris viiakse Rootsi vetes läbi keskkonnaproovide võtmise katsed, et jälgida Rootsi tuumaprogrammide ulatust ja lähiajalugu.
1994: IAEA inspektorid külastavad esimest korda vaikselt kogu Agesta reaktori asukohta. Tuumarelvadega seotud küsimustega tegelevate teadlaste arv kaitseministeeriumis on vähenenud 25ni.
ALLIKAD: Intervjuud Rootsi Riigikaitse Uurimiskeskuse tuumarelvade alaste uuringute programmijuhi Tor Larssoniga; Jan Prawtz, Rootsi Välissuhete Instituudi külalisteadlane ja endine Rootsi relvateadlane; Wilhelm Agrell, Lundi ülikooli professor; muud ametnikud; avatud kirjandus
https://www.washingtonpost.com/archive/ ... 92ac1889d/2019a Teatas Rootsi välisminister Margot Wallström, et Rootsi ei allkirjasta ÜRO lepet tuumarelvade keelustamise kohta...
https://maailm.postimees.ee/6729199/wal ... mise-lepetKuidas püüti VF strateegilise kauba smugeldamist läände 90-ndate alguses takistada ja lõpetada, selle kohta vaata ka:
1. КРИТИЧЕСКИЙ ЭКСПОРТ И ЭКСПОРТНЫЙ КОНТРОЛЬ В РОССИИ
МОСКВА, 1998
https://www.files.ethz.ch/isn/55033/nz9.pdf2. Предотвращение гонки вооружений в космическом пространстве
Distr. GENERAL
A/48/305
15 October 1993
https://undocs.org/pdf?symbol=ru/A/48/305***
Materjale, mis räägivad Rootsi tuumarelva programmist on veel, kõike ei saa siia ära tuua.
IMHO olulisem, mis valgustab tausta ja millest (eriti või üldse) pole räägitud, sai ära toodud.
Kui analüüsida Rootsi poole tegevusi alates kohe õnnetuse algusest kuni tänaseni (selle kohta ma püüan edaspidi koostada põhjalikuma ülevaate ja praegu lihtsalt lühidalt), siis mulle kangastub järgmine teooria:
1. Läbi Eesti ja Balti riikide toimus "ohjeldamatu" vene relvastuse vedu lääneriikidesse. Siin Balti riikides oli põhiliselt kaks "transiitkoridori" - üks läbi Eesti sadamate ja teine läbi Leedu Poola ja edasi läbi Poola sadamate.
2. Veeti kõike, mida kätte saadi ja mille vastu "Läänes" vähegi huvi tunti. Erineva suunitluse ja sisuga kaubal olid erinevad sihtpunktid.
3. Eraldi on välja toodud näiteks USA, Inglismaa, Israel, Egiptus. IMHO oli Rootsil (nagu ka nt. USA-l jt.) eraldi eriline huvi tuumarelvade ja nende komponentide vastu.
4. Hukuööl veeti Estonial samuti militaarse suunitlusega kaupu. Ilmselt erinevaid, millel olid ka erinevad adressaadid. Tunnistajate ütlustest, mis seda kinnitavad ja teistest allikatest, üritan teha edaspidi ülevaate.
5. Lasti hulgas oli ilmselt ka radioaktiivset kaupa. Kogu rootslaste edaspidine tegevus viitab just sellele.
6. Venemaa oli teadlik, et alates 1991 toimus ohjeldamatu vene sõjatehnika ja materjalide vedu läände. 1993 lõpus ja 1994 alguses üritati sellega midagi ette võtta ja seda kaubandust peatada või vähemalt piirata. 1994 lõi igasuguseid rekordeid selliste kaupade läände smugeldamises, sealhulgas kasvas enneolematutesse kõrgustesse vene tuumarelvade ja/või nende komponentide vedu. 1994. aasta augusti lõpus teatas vene pool ametkondadevahelise komisjoni loomisest, mida hakkas juhtima vastuluureteenistuse direktor Sergei Stepašin. 15. septembril 1994 andis Jeltsin välja dekreedi "tuumamaterjalide registreerimise, säilitamise ja kontrolli süsteemi" parandamiseks ja selle rakendamiseks kiirendatud tempos, ehk KOHE.
7. Lääne luureallikad on maininud, et venelased olevat hoiatanud muuhulgas eestlasi, et selline vene militaarkauba vedu tuleb kiiremas korras lõpetada, vastasel juhul võetakse kasutusele vastavad meetmed, et seda takistada. 1994a toimunu tausta teades ma selle üle mitte grammigi ei imesta. Kanada luure materjalidest selgub, et "
Väidetavalt on Balti riigid salakaubavedajatele eelistatud marsruut, arvestades nende piirikontrolli lõtvust. Saksamaa ja Venemaa kirjutasid 22. augustil 1994 alla memorandumile, mille eesmärk on tõhustada kahepoolset koostööd tuumamaterjalide salakaubaveo tõkestamiseks. Seejärel arutati seda küsimust nii erinevate lääneriikide kui endiste Nõukogude Liidu vabariikide vahel."
8. On väidetud, et Kohtla-Järve ärimees Aleksandr Voronin, kes lõi millalgi 1992 aastal ettevõtte "Assotsiatsioon kosmos OÜ" omas kontakte Moskvas, kus tegutses tema sugulane Valeri Voronin, kellel omamorda olid head sidemed kosmose- ja aatomiuuringutega tegeleva Kurtšatovi instituudiga (seda instituuti on mainitud ka ülal toodud materjalides). Ma olen püüdnud 10 ja edasi aastaid peale estonia hukku ajada selle Valeri Voronini jälgi venemaal, aga ma pole midagi muud leidnud kui seda, et 17.03.1992 moodustati ja registreeriti Moskvas
ОРГАНИЗАЦИЯ "АССОЦИАЦИЯ "КОСМОС" Юридический адрес: 129515, город Москва, Хованская улица, 3-3 mis 20.06.1994 registreeris ennast ka VF sotsiaalkindlustusfondis kui tegev organisatsioon. Asutajateks on sõjaväelendur-kosmonaudid
Иванченков Александр Сергеевич ja
Савицкая Светлана Евгеньевна9. Aleksandr Voronini kuulus kohver sisaldas ilmselt tuumarelvade ja/või materjalide kohta salajast dokumentatsiooni (nö. "manuaale" jms). Võimalik (ei saa välistada), et dokumentatsioon puudutas midagi, mis oli ka samal ajal Estonial lastiks.
10. Kui laev läks põhja jõudis "paanika" Rootsi sõjaväeluure kabinettidesse. IMHO saab edasisi Rootsi poolseid tegevusi analüüsides järeldada, et see oli just nimelt paanika ja see paanika sai võimust võtta just laeva ohtliku lasti tõttu.
11. Kõigepealt oli vaja KOHE ja nii kiiresti kui võimalik saada teavet, mis seisus see last on pärast lasti kukkumist laeva pardasse ja edasi kolinaga ahtrisse. Ainult kas lõhkematerjale või radioaktiivseid materjale sisaldav last (mitte mingi elektroonika jms träni) sai põhjustada järgmised Rootsi poolsed tegevused, mida nad tegid.
12. Kohe peale laevahukku tuli Rootsi poolt järgmisi sõnumeid: "Peaminister Ingvar Carlsson ütles, et Rootsi teeb kõik, et Estonia üles tõsta" "Nii Rootsi endine peaminister Carl Bildt kui reedel tema asemele asuv Ingvar Carlsson on ühel nõul, et Rootsil tuleks teha laeva pinnaletõstmiseks kõik mis võimalik." [Päevaleht, nr. 231, 6 oktoober 1994 LK.3]. Samal ajal olid Rootsi sõjaväetuukrid käinud salaja Estonia huku kohas olukorda operatiivselt uurimas ja hindamas. Võimalik, et käidi ka Estonia pardal (laeva sisenemiseks absoluutse steriilsusega (klaasikildudest täiesti ära puhastatud) eemaldatud laeva silla aken jms viited selle kohta, et enne ametlikke ROV ja tuukriuuringuid on laevas käidud) ja toodi ära nii logiraamat kui peaarvuti/pardaarvuti. Võimalik, et laevaga peetud sides ja infovahetuses oli midagi, mis oli talletunud ja vajas kõrvaldamist.
13. Rootsi valitsusel puudus ilmselgelt informatsioon selle kohta, mida Rootsi sõjaväeluure MUST/KSI parvlaevaga vedasid. See pidi olema selline kaup, millest isegi peaminister ei teadnud midagi. Kui Carl Bildt ja Ingvar Carlsson olid "avaldanud veendumust, et laev tuleb üles tõsta", otsustati ka peaminister häda sunnil kurssi viia Estonia lastiga. See last ja selle võimalik seisund pärast "laevahuku pesumasinast läbikäimist" pidi olema nii ohtlik, et mingist laeva liigutamisest ega selle ülestõstmisest ei saanud isegi mitte mõelda.
14. Pärast informeerimist muutis Rootsi valitsus oma seisukohta ja tegi laeva ülestõstmise küsimuses kannapöörde.
15. Endiselt jäi üles probleem ja küsimused, et mis võib juhtuda lastiga edasi ja kuidas teostada sellistes oludes JAIC uurimisi nii ROV-ide kui tuukritega.
16. Võimalik, et Rootsi sõjavägi ja MUST üritasid enne JAIC ametlikke uuringuid siiski seda lasti sealt kas kätte saada, eemaldada, või kuidagi kahjutuks/ohutuks teha. Ilmselgelt pidi instrueerima Rockwater -it ja Smit Tak -i ning neile mingis piiratud osas lasti saladustelt loori kergitama, mis tingis ka tuukrite ja asjaga seotud isikute vande alla panemise. Keerulisem osa oli JAIC mitterootsi liikmetega, kellele neid saladusi avaldada ei saanud ja kuidagi pidi asja organiseerima nii, et nad teemast haisu ninna ei saaks ega midagi ebavajalikku hukupõhjuste uurimisel kusagil ei "avastaks". Selleks (ja nende "äralollitamiseks") võeti kasutusele kõik mõeldavad vahendid, tegevused ja hulganisti inimesi Rootsi poolelt (selleks kasutati nii Rootsi poolseid JAIC liikmeid, piiratud teadmistega ja piiratud mahus Rootsi valitsust, kui Rootsi kriminaalpolitsei töötajaid). Rootsi poolel oli nagu taevase kingitusena Rootsi Transpordiõnnetuste komisjoni peadirektoriks härra Olof Forssberg, kes oli küll elukutselt jurist, kuid töötanud 1971-1987 Rootsi Kaitseministeeriumis, ehk "oma jope" [1971-1979 Rootsi kaitseministeeriumi õigusekspert; 1979-1987 Rootsi kaitseministeeriumi õigusosakonna direktor; 1987-1997 Rootsi õnnetuste uurimise ameti peadirektor]. Forssberg oli oma Kaitseministeeriumis töötatud aja jooksul muuhulgas tegelenud ka "Riksdagi poolse FOA tuumarelvauuringute rahastamise kasutamise tingimuste teadusuuringute määruste väljaandmise" juures õiguseksperdina. "
Olof Forssbergil on olnud täielik juurdepääs FOA arhiivile. Forssbergi uurimise alus oli konfidentsiaalne kuni 4. maini 1995 ja kujutab endast paljudes aspektides põhjalikku ülevaadet FOA tuumauuringutest aastatel 1945–1972." (sellest ma üritan kirjutada kunagi hiljem natuke pikemalt).
17. JAIC laevahuku põhjuste uurimisi silmas pidades olid Rootslased ka muudes nüanssides ja teemades väga halvas seisus. Ei saa kõrvale jätta teemasid, mis puudutavad laeva tehnilist seisukorda, laevale antud ametlikke tegelikkusele mittevastavaid sertifikaate jms teemasid, kus Rootsi pool võis sattuda väga halba olukorda. Sellest tulenevalt käisid paralleelsed ka muud "rapsimised", mis sõjaväeluuret niiväga ei huvitanud ja lasti ohtlikkust otseselt ei puudutanud.
18. Laeva betooniga katmise otsus võeti Rootsi poolt hädalahendusena vastu just lasti ohtlikkusest tulenevalt. Kui mingi aeg selgus, et seda siiski teha ei saa (erinevad põhjused alustades tehnilisest küljest ja lõpetades suure üldise rahulolematusega) VÕI suutsid Rootslased kuidagi siiski ohtliku lasti laevast kätte saada, siis see teema soikus. Samas on selgusetu, kas
* ohtlik last saadi kätte ja toodi välja
* ohtlik last saadi kätte ja maeti merepõhja
* juhul kui Voronini kohver sisaldas ohtliku lasti dokumentatsiooni, siis saadi kätte Voronini kohver koos "manuaalidega", tehti põhjalik analüüs (nii tuumamaterjalide käitlemise kui analüüsi võimekus oli Rootsil kõrgtasemel olemas) ja otsustati, et last võib sinna laeva teatud ajaks (nt. JAIC uuringute lõpuni) tinglikult "ohutuna" jääda.
Laevavraki kinnikatmistöödega tegelama palgati Smit Tak AB, mille üks tegevusala oli muuhulgas ka radioaktiivsete ainete kahjutustamisega tegelemine.
Vaata ka minu 2017a postitust
viewtopic.php?p=524864#p52486419. Segane on ka see, kas Soome poolt teavitati lasti ohtlikkusest ja "olemusest", kui nad alustasid laevast kütuse väljapumpamist. Mingi info ja hoiatused ma usun siiski ka Soome poolele anti... kuid ainult nii palju kui peab ja nii vähe kui võimalik.
Drew Wilson kirjutas:Parvlaev uppus Soome rannikul asuva Saaristomere rahvuspargi lähedal, kus elavad paljud kaladest toituvad linnuliigid. Parvlaevale oli jäänud 400 tonni kütust ja õli. See ei meeldinud Soome Keskkonnainstituudi (SYKE) ametnikele. “Meie arvates korrodeerub laev kahe-kolmekümne aastaga nii tugevasti, et sealt hakkab lekkima õli ja kütust, mis ohustab loodust,” teatas Soome Keskkonnainstituudi (SYKE) insener Erkki Mykkänen. Varem oli SYKE edukalt välja pumbanud kütuse ja õli Soome territoriaalvetes lebavalt Victory vrakilt ja 1941. aasta Soome sõjalaevalt, samuti uppunud parvlaevalt Sally Albatross. Nüüd soovisid nad ka Estonia ohtlikud vedelikud välja pumbata ning nende insenerid koostasid juba tööplaane. Veelgi enam, loodeti, et Soome ja Rootsi valitsused jagavad saasteainete kõrvaldamise kulud.
Franson tõrjus need kavad tagasi. Võib-olla oli aega napilt. Võib-olla hoolis ta võimalikust kütuselekkest vähem kui vraki katmisest. Aga võib-olla ei tahtnud ta, et eriloata insenerid merepõhjas laevas ringi nuhiksid. Selle asemel lubas Franson keskkonnakaitsjatele, et kütuse ja õli kõrvaldavad vrakist seda betooniga katvad firmad – Hollandi
Smit Tak ja Nordic Marine’i lepinguosaliste konsortsium – rööbiti muude töödega. Smit Taki tuukrid, kes on voolikute kaudu merepinnaga ühenduses, pumpavad vedelikud välja. Aga SYKE leidis, et Smit Taki pakutud plaan on pealiskaudne ning osaliselt tugineb ekslikele eeldustele. “Läbirääkimiste ajal sai selgeks, et see töid kavandav koalitsioon isegi ei kavatse rasket kütteõli kõrvaldada,” kinnitas Mykkänen. “Kartsime Hollandi firmad kinnitavat, et ta on ülesande täitnud, näidates oma kütust ja õli ning väites, et see pärineb Estonialt.” SYKE nõudis endale järjekindlalt õigust ise vedelike väljapumpamist juhtida, et töö ikka korralikult tehtud saaks.
Pärast ametiisikute korduvaid sõite Rootsi, kus nad kohtusid Fransoniga, said nad lõpuks võimalike saasteainete kõrvaldamise loa – teatud tingimustel. SYKE peab töötama vraki katteoperatsiooni katkestamata. Betoonhauakambri missioon oli kõige tähtsam. Ja viimane tingimus: ilma inimesteta. Tuukrid ei tohi põhja laskuda. Uudishimulikel pole vraki juurde asja. Mykkänen ja SYKE peainsener Kalervo Jolma kratsisid kukalt. Nad läksid Soome tagasi ja koostasid uudse, põhjamaiselt kokkuhoidliku plaani. Esimest korda pumpab nende organisatsioon kütuse välja ainult kaugjuhtimisega robotite ja liikurrobotite (ROV) abil. Seda tehakse betoonkatte operatsiooni häirimata.
20. Just ohtlikust lastist tingituna on olnud Rootsi poolele nagu "koeranaelaks talla all" igasugused "hobi"- või "vähemhobi" uurijate sukeldumised õnnetuspaigas mis viitab tõenäosusele, et seda lasti siiski välja ei toodud ja see on kas endiselt Estonia autotekil või on see merepõhja maha maetud.
21. Laeva katmise käigus liiva ja kruusa puistamist muuhulgas ka laevast hoopis kõvasti eemale on seostatud just sellega, et vaja oli kinni katta laevast välja taritud ohtlik last.
22. Üldjoontes Rootslastel õnnestuski kogu seda jama suht edukalt varjata. Aga selleks tehti ka märkimisväärseid jõupingutusi kogu JAIC uurimise vältel.
23. Hea küsimus on, kas laeva kaptenid oleks pidanud teadma (või teadsid) midagi sellest, et laevas on teatud ohutasemega last. Ilmselgelt ei pühendatud neid lasti olemusse ja nüanssidesse, sest isegi Rootsi valitsus ja peaminister ei teadnud selle spetsiifikast alguses midagi.
24. Eraldi teema (kuhu tahaks ka millalgi edaspidi korraks jõuda koos viidete ja materjalidega) on see, kas ja kuidas VF üritas pehmelt või jõuliselt takistada sellise sensitiivse kauba liikumist läbi Eesti läände ja millal võeti ette esimesed sammud ning tegevused selleks. Eraldi teema on, kas ja kes meie poolelt sellise äriga tegeles või tegeleda võis. Eraldi teema on, kas osa n.ö. "tavalisemast" või "igapäevasemast" militaarlastist (mitte radioaktiivne) võis autotekil suurte põrutuste ja kukkumiste tõttu ka pauku teha või süttida... mis omakorda võis teha radioaktiivse lasti veelgi ohtlikumaks kui ta vbl transportimiseks ohutult (ettenähtud turvanõudeid täites nt. spetskonteineritesse) "pakituna" ja lastituna olla võis......
Neid punkte võiks siia laduda veel omajagu. Ma tegelikult ei tahtnud neidki mis panin praegu just siia laduda, vaid kuskil lõpupoole nende üle arutleda, aga kuna nüüd tuleb suurtest pühadest jms tingituna ilmselt veidi pikem paus sisse, siis mõtlesin, et kuidagi peaks mingi vahekokkuvõtte oma eelmistele postitustele ja materjalidele siiski tegema.
Ma ei väida midagi. Ma arutlen olemasoleva infomaterjali põhjal ja püüan leida loogilisi selgitusi teatud teemadele ja käitumistele. Ja ma pole esimene ega ainus, kes on lõpuks jõudnud enam-vähem sarnaste tulemusteni. Aga ma olen vist esimene, kes on üritanud neid "tulemusi" ka ära katta viidete ning allikatega võimalikult täies ulatuses.
Teades, et lihtsalt linke keegi eriti klõpsida ei viitsi, tegin ära ka tõlketöö ja tõin välja pikematest kirjutistest IMHO olulisema... vähendades lugejate "jalavaeva".
Eks ta siin lõpupoole veits rapsimiseks ja kiirustamiseks läks, sest aeg surub halastamtult peale.
Ma loodan, et leian varsti jälle aega ja see kirjutis jätkub... sest ma vist pole veel oma kokku korjatud materjalidega poolepealgi
