"Alfa" oli ikkagi suur erand. Peeter Raidla kirjutab:Lemet kirjutas:Kutid, puhake jalga...kui keegi mäletab näiteks TEMTi kõrvalmajas asunud värvusfoto laborit, siis see oli täiesti legaalne eraettevõtlus, mis läbi 80ndate toimetas. Ja oli neid ka teisigi. Loomulikult kontrolliti ja pinniti sedasorti seltskonda ikka kõvasti ning SORVVO hoidis neil lampi peal, aga põhimõtteliselt oli tegu lubatud asjaga.
https://arileht.delfi.ee/news/uudised/e ... d=90167807Päris oma fotolabor
Aastast 1972 oli Sillamil individuaaltöö leping teeninduskombinaadiga Harju ja pärast viimase reorganiseerimist samasugune leping aastail 1982–1990 Harju teenindustootmisvalitsusega. Sellele lepingule tuginedes õnnestus Sillamil 1972. aastal enda kasutusse saada tühjad keldriruumid Tallinnas aadressil Pärnu mnt 62a (kes tahab nendest ruumidest mingitki ettekujutust saada, võib külastada restorani Gotsu, mis 2010. aastast sealsamas keldris tegutseb). Pärast kõikvõimaliku koli ja saasta väljavedamist ning ligi 100-ruutmeetrise pinna remontimist ja ümberehitamist avas Sillam seal veel samal 1972. aastal fotolabori Alfa, mis sai üle Tallinna tuntuks filmide, iseäranis aga värviliste diapositiivide ilmutajana.
Kliendid hakkasid kohe algusest peale kõrgelt hindama Alfa tööd ja selle ja head taset. Alfa kuulsus levis kiiresti. Pisut eemal üle tee asunud Ajakirjandusmaja kaheksanda korruse akendest, mille taga mina 1980. aastatel töötasin, hakkas fotohuviliste järjekord mitmel puhul silma. „Pidin iga kuu maksma teeninduskombinaadile mingi kindla summa, mis laias laastus oli võrdne lihtsureliku kahe kuu palgaga. Ülejäänud osa teenistusest võisin endale jätta,“ on Sillam ise meenutanud.
„Ilmutamiseks vajalikud kemikaalid ja muud materjalid sain kirjade järgi kombinaadist, tegelikult hankisin neid aga ise oluliselt suuremates partiides juurde, algul Moskvast, hiljem Soomest ja Saksamaaltki. Ametlikult kirja pandud kogusest ilmutasime tegelikkuses kümme või isegi sada korda enam. Et üheaegselt võimalikult rohkem filme ilmutada, leiutasin ise spetsiaalsed abivahendid. Kõigepealt raami, mis mahutas korraga kaksteist filmi, ning siis nn ilmutustoru, mis võttis korraga vastu viis raami. Ehk kui toonaste eeskirjade järgi kulus ühe filmi ilmutamiseks poolteist tundi, siis mina suutsin sama aja sees ühe sellise võtte abil korraga 60 filmi ära ilmutada. Neid raame oli mul rohkem kui viis ja torusid rohkem kui üks. Ilmutusmasinas aitas protsessi kiirendada magnetajamiga pump, mille ma ostsin USA-s vend Ovel külas käies. Mäletan, et mõnel korral tuli ööpäeva jooksul isegi kuni tuhat filmi ära ilmutada. Eks igaüks võib arvutada, palju see tookord raha sisse tõi.“Mingil perioodil maksis ühe diapositiivfilmi ilmutamine 1 rubla ja 50 kopikat, millest jäi Sillamile pärast maksude ja kulude mahaarvestamist umbes 60 kopikat.
Koos Velloga töötas Alfas abikaasa Õie Sillam (1933), kuid oli ka kõrvalist palgatööjõudu, mis nõukogude ajal oli seadusega tegelikult keelatud. Enamasti käisid Alfas endale lisa teenimas kutsekooli õpilased, kes olid tööle vormistatud praktikantidena.
Selleks, et meeletut huvi ilmutamisteenuse vastu rahuldada, mõtlesid Vello ja Õie välja üsna nupuka meetodi. Filme hakati ilmutusse võtma 24 tundi ööpäevas. Selleks lasti valmistada spetsiaalsed ümbrikud, millesse tuli filmirull sisse pista, ja ümbrikule kleebitud numbrilindilt väike konts ära rebida. Nagu kinopiletil. Siis tuli ümbrik läbi pilu kasti lasta ja uksele kirjutatud tähtaja möödudes, sagedasti juba sama päeva pärastlõunal või järgmise päeva hommikul, ilmutatud filmile järele tulla. Kättesaamiseks pidi küll järjekorras seisma, aga teenindus käis kiiresti, sest numeratsioon toimis, ilmutatud filmirullid olid asetatud numbrite järgi väikestesse pesadesse ja väljastamine käis ladusalt. Mäletan seda neist aegadest, kui ma ise Alfa teenuseid kasutasin. Kui fotohuvilisel oli tuli takus, suudeti film ära ilmutada paari tunniga.
Alfa laborist sai soovi korral osta ka defitsiitseid ORWO filme, mida Vello käis aeg-ajalt Moskvas kokku ostmas. Veel enne Berliini müüri langemist novembris 1989 käisid Sillami rajatud Alfaga Tallinnas isiklikult tutvumas Ida-Saksamaal asunud ORWO tehase inimesed. Pärast seda, kui nad veendusid, et Alfa töö kvaliteet ei jää ORWO enda ilmutuskvaliteedile milleski alla, kutsuti Vello Sillam Ida-Saksamaale tehasega lähemalt tutvuma. Avia väikebussiga tehtud reis päädis sellega, et Sillam naasis Eestisse terve bussitäie ORWO filmide ja kemikaalidega. Kogu kraam anti Sillamile tehasest kaasa osaliselt tasuta ja osaliselt võlgu. Üle piiri saamisega probleeme ei tekkinud, sest paberid olid kõik kenasti vormistatud.
Kui 1990. aastal tekkis võimalus aktsiaseltside moodustamiseks, asutas ka Vello Sillam oma fotolabori baasil aktsiaseltsi Alfa. Sel ajal hakkasid aga Eesti turule tungima ORWO filmist veelgi kvaliteetsemat toodangut pakkunud lääne firmad eesotsas Kodakiga. Nii jäigi ettevõtteregistrisse kantud AS Alfa 1995. aastast toimivasse äriregistrisse üle toomata. Alfa labori omaaegsed imeseadmed leidsid aga koha Vello Sillami kuuris.
Alfas teenitud raha eest ehitasid Sillamid endale Nõmmele maja, mis oma suurusega ületas kordades ENSV päevil lubatud ametlikke norme ning kutsus esile nii kadestajate kui ka toonaste võimu- ja karistusorganite tähelepanu. Kohapeal käis asja uurimas koguni ENSV esiprokurör Karl Kimmel (1922‒2009), kes ähvardas Sillami trellide taha saata. Nimelt leiti, et Sillami tulu on spekulatiivne ja et ta kasutab võõrtööjõudu. Vello tegevus sai negatiivset tähelepanu koguni üleliidulises kesklehes Izvestija, kus teda nimetati poolpimedaks fotograafiks, kes on sotsialismi pahupidi pööranud. Vangimajja Vellot siiski ei saadetud.
) seisneb siin selles, et Trolli vanaisa ei teinud ainult ühele kliendile. UKU töötajad tegid lihtsalt tänapäevases mõttes kaugtööd.
EKSEKO tellimused olid igal juhul juba 80-l aastatel, kui ma juba küllalt suur olin, et taadile suuremate tellimuste puhul appi minna. Oma esimesed iseteenitud taskurahad sain igal juhul niimoodi.