Autotehnikateema

[Kapten Trumm]

Kas vene autode kere ei sisaldanud mitmekihilisi ja täidisega kohti? Näiteks lääne autodel olid need juba 70ndatel levinud ja sinna kallale tulega minna ei kannata (kogu ürituse kvaliteet ning tugevus kannatab).

Lisaks on liigsel kuumutamisel see probleem, et võtab pleki lokkima. Isegi keset ust mingit lappi ei õnnestu sul väikese vooluga poolautomaadiga pidevõmblusega teha, maksimum on lasta punkte ja jahutada märja lapiga. Pärast on ukseplekk nii kõver et ei saagi sirgeks.

[vanahalb]

Eestis tuli poolautomaatkeevitus massidesse kuskil 80-ndate lõpus kui kooperatiivid tekkisid. Toolse Moodul oli selle aparaadi nimi mida Eestis tehti ja igaüks sai endale osta.
Enne seda tehti kõik plekitööd ikka oskajate meeste poolt gaasiga. Oskajaid mehi oli selleks vaja et liigselt kuumutades hakkas plekk lainetama ja siis läks mitu kilo pahtlit õigeksajamiseks.

Elektrood kõlbas pigem põllul äkke parandamiseks või muuks jämedaks töötluseks. Aparaatidel ei saanud voolu korralikult reguleerida ja elaktroodid olid ka parimal juhul keskpārased. Ma mäletan 90-ndate alguses kui üks vanem keevitaja sai esimest korda lääne elektroodi proovida - tõdes et no sellega oskab küll iga õpipoiss keevitada ja ta võib rahus surra.
Ma ei oska sugugi keevitada kuid olen inverteri ja õige elektroodiga umbes millimeetrist plekki suht edukalt kokku lasknud. Nõukaaegsete riistadega alla 10 mm ei hakkaks proovimagi .

[Kapten Trumm]

Mul on selline ENSV aegne "kemp" olnud ja õigesti see küll ei töötanud.
Kui sain esimest korda proovida päris uut Telwini masinat (mis polnud ka just tippmasin), siis imestasin, kui hästi töötab võrreldes selle kempiga.
Eks originaal olegi parem kui odav koopia. Teine asi, mille üle imestasin, kui proovisin esmakordselt argooniga (agamix) keevitada - enne seda teadmamehed ikka seletasid, et see on fafaa ja "õige mees laseb ikka süsihappegaasiga".

Tegelt süsihappegaasiga tatistab ikka sea moodi, võrreldes argooniga (kus keevituse ajal kostab pigem sellist undavat häält).
Ja tänapäeva poolautomaat võimaldab isegi alumiinium keevitada täiesti rahuldavalt. Lihtsalt ampreid peab kõvasti varuks olema.
Parandasin sügisel rendi betoonirakiseid, mis olid alumiiniumraamiga ja mis katki läksid. Rendi kontroll ei märganudki.

[Lemet]

Tegelt süsihappegaasiga tatistab ikka sea moodi, võrreldes argooniga (kus keevituse ajal kostab pigem sellist undavat häält).

Kusjuures argoonkeevitus oli majas täiesti olemas, aga millegi nii lihtlabase nagu Mosse kere lappimiseks seda loomulikult ei kasutatud. Sellega tegid kohalikud nossovid endale sissetulekut (palk oli teatavasti tühiasi, sissetulek aga peaasi)- keevitasid roostevabast plekist kraanikausse jm köögitehnikat kokku.

[Kapten Trumm]

Täna muidu lisandub mossemeeste gaasiga keevitamise probleemile veel see, et autod on galvaniseeritud ja taoline punaseks ajamine hävitab korrosioonikaitse. Seepärast on keevitusmenetlused läbi aja muutunud "külmemaks" ja väiksemat ala puudutavaks. Lisaks enamik tootjaid on autodele vahapõhise korrosioonikaitse õõnsustesse lasknud juba tehases, see hakkab seal sulama ja kärssama.

[Peeter]

80ndate esimeses pooles toimetati sõiduautode kereremonti paljudes kohtades gaasikeevitusega. Otsast lõpuni. Põhjad, sisemised ja välimised karbid, lonžeronid, vedrukinnitused, tiivaservad...

Täiesti loomulik - tolleaegse elektroodkeevitusega ei saanud pleki kallale minna ning muid toimivaid lahendusi polnud. Kohtades kuhu ligi pääses kasutati ka punktkeevitust. 80-ndatel ilmusid eesrindlikumatesse kohtadesse muidugi ka esimesed Kemppid (nägin sellist Järve teeninduses kui korra tahatuppa lasti).

Mina nägin sellist täiskomplekti kõiksugu keevitusi (koos ka punktkeevitusega) ühes Tartu "kodugaraažis". See oli nii 85-86, poja sõnul (minu sõber ja klassivend) olid need seal isal tal juba ammu. Et isa teeb nendega igapäevaselt seal garaažis igatsugu töid jne. St isa töötabki ainult seal kodugaraažis. Oli väga hinnatud pea ja käega mees. See oli ajal, kui "ametlikult tööl-mittekäijad" tituleeriti tööpõlguriteks ja nendega tegeles miilitsa piirkonnavolinik. Näiteks mina trehvasin kah sel põhjusel aru andma 86ndal, enne kroonut. Tema isa oli ametlikult kuskil Vabatahtlikus tuletõrjes vmt hingekirjas, et miilits teda tüüdata ei saaks. (Kui mõned lehed tagasi seda siin kirjeldasin, siis öeldi, et see on absurd jne).
Üks teine selline "osav meistrimees" ütles mulle tookord, et "mina töötan Kutseka, (kutsekooli nr17) staadioni hooldajana. Tööraamatu saatsin ära, tagasi ei saadetud, järelikult olen tööl. Kus või mida või kui suure palga eest ma seal teen, vat seda ma küll ei tea. . Oli selliseid mehi. Tol ajal trehvasin näiteks ka garaaži, kus mees tegeles ainult (loeti tema spetsialiteediks) veermiku reguleerimisega. Tegi oma kodus, garaaž oli puhas kui haiglas, ja valge kahheliga plaaditud. Vene ajal oli mehel sillastend Tartus kodus garaažis... kui igas teeninduseski polnud. Ja mitte ise tehtud, vaid seesama tööstuslik. Uus ja puhas jne. Ja seda ajal kui müüjaid ja kõiksugu muud kaadrit hirmutati SORVVO-ga.

[AMvA]

80ndate alguses tegi Aparaaditehases luksepp esiveolisele Prantslasele uued püsikiirusliigendid. (Enne 08´te aega.)
Vanad olid roostetanud.
Kuidas masin sõitma sai, seda ma ei tea aga teadmised, pingid ja tahtmine olid inimestel olemas.
Ehitati vajalikud rakised lihvimiseks ja kasutati termikat.

Kuldsete kätega eesti mehed tegid nõukajal isegi Torseni diffri valmis. Arvestades hammaste nurki ei ole lihtsate tööde hulgas.

[Lemet]

Kuldsete kätega eesti mehed tegid nõukajal isegi Torseni diffri valmis. Arvestades hammaste nurki ei ole lihtsate tööde hulgas.

Haljala või Kadrina EPT?

[sahmik]

Kuldsete kätega eesti mehed tegid nõukajal isegi Torseni diffri valmis. Arvestades hammaste nurki ei ole lihtsate tööde hulgas.

Haljala või Kadrina EPT?

Kui mälu mind ei peta , siis Kadrina.

[Peeter]

Kui minu mälu ei peta, siis oli jutt, kas Kadrina või Tamsalu EPT. Igaljuhul selle EPT kirjade all sõitsid mehed EMV-l ja ka kõrgemal rallit. Räägiti, et "... siis hakkasid kaks meest öösiti tegema, et keegi ei segaks, ega ka liigne silmapaar ei vaataks." Oli see nii või naa, aga räägiti et seda "tegemisetarkust" üritati omateada hoida.

[AMvA]

Eestis pingutavad plekksepad küllalt, ajamaks sirgeks asju, mida saksa plekksepp juba aastaid 20 liitri pahtliga lahendab.
Need suures koguses pahtlit sisaldavad saksast toodud autod pole mitte türklastest ärikate omapära, vaid sealse tööjõu kalliduse juures on mõlgi väljaajamisest odavam liiter pahtlit ja veits lihvkettaid.

Saksast küll need autod ei tule, pigem ikka Leedust.
Pahteldamine, nii et esimese pilguga ei näe, on ikka väga tööjõukulukas ja Saksas tööjõud maksab.

[AMvA]

Tinutamine on vanadel autodel seepärast, et tollal tehnoloogia oligi selline. Ka nõuka premium autod nagu Tsaika aeti sirgeks tinaga. Kuna taolised autod olid käsitöönduslikud ja korralikku stantsimajandust polnud mõtet luua, tootmine liiga väike. Siis neid põlve otsas tehtud küljekarpe võidi sirgeks ajada 10 kg tinaga. Siiski, mingeid "kindlustuse case'i" nendega ei tehta, pahteldavad seal Soomes samamoodi.
Ise küsimus veel, et kui tervislik selline raskemetallidega mäkerdamine on, selle sulatamisel tekivad tina aurud jne.

Lisaks on veel sellised teemad, et b-varuosana tehtavad kereplekid on tänapäeval enamasti Taiwanis tehtud ja nende sobimise täpsus pehmelt öelda vilets. Tuleb teha kõvasti tööd selle nimel, et plekkide vahed oleks võrdsed ja igasugu voldid sobiks kokku. Võib olla otstarbekas ajada sirgeks vanu plekke kui hakata mingeid hiina käkke sobitama.

Järjekordne näide sellest - et kapten kirjutab tõe pähe seda mida arvab teadvat.
Selle meetodi võtsid kasutusele just kindlustustöid teostavad töökojad.
Toode ei sisalda tina - Sn90 Zn7 Cu3

????
Sn ongi tina, asjatundjad my ass

[AMvA]

Kuldsete kätega eesti mehed tegid nõukajal isegi Torseni diffri valmis. Arvestades hammaste nurki ei ole lihtsate tööde hulgas.

Haljala või Kadrina EPT?

Kadrina

[Fucs]

88-92 aastatel Rakvere Lihaka ehitusel olin sommide firmas THH OY ja ETEK OY spetspinkide seadistaja ja paigaldajana ametis. Töökohustuste hulka kuulus muuhulgas vajadusel ka inverter-elektrood ja argoonkeevitusega töötamine.

Kuna seal oli laialt happekindlat roostevaba materjali käes, siis sai oma Lada nullseitsmele ise uus täiskomplektne kolmeosaline roostevaba sumps kokku keevitatud.

Lahedat häält tegi see.

[Walter2]

Kuldsete kätega eesti mehed tegid nõukajal isegi Torseni diffri valmis. Arvestades hammaste nurki ei ole lihtsate tööde hulgas.

TTÜ masinaehituse laboris töötas üks tüüp kel polnud probleeme ükskõik missugune hammasratas valmis teha - antagu vaid joonis ette. Lisaks veel termika juurde. Pingipark oli kõik olemas. Nime enam ei mäleta.