Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

[alari]

Nende müntide kaalu teemal ajab Oad asja segasemaks selle asemel, et arvutada asju nii nagu Leimus mainis. Olen üsna kindel, et Oad sai täpselt aru, millele Leimus vihjas, aga oma väite kinnituseks tuli teise inimese jutt segaseks muuta ja jagada vastus veel läbi hõbeda protsendiga.

nende keskmine kaal on ­tõesti 0,22 g, ning kõikumised on tühised, vaid mõni sajandik grammi. Niisuguse täpsuse saavutamine küla sepapajas oleks maailmas ­ainukordne. Aga erinevalt Taani omadest on meie mündid valmistatud ­peaaegu puhtast väärismetallist (hõbedat ligi 92 protsenti). Taanis arvestati raha­marka 240 penni. Lihtne aritmeetika näitab, et meie mündikesi sai 210grammisest Taani kaalumargast hõbedast täpselt neli Taani rahamarka.

210g / (240*4)= 0,21875~0,22g ehk siis täpselt mida Leimus rääkis. Edasi põhineb Oadi argumentatsioon tema enda "huvitaval" arvutusel mitte Leimuse jutul

Piiskop 12. sajandi keskel Varbolas ei kõla aga just usutavalt.

Siiski teame, et 1171./1172. aastal kirjutas paavst Alexander III eestlaste piiskop (Estonum episcopus) Fulco kohta olevikuvormis ja kindlas kõneviisis, kuidas eestlaste piiskop näeb oma piiskopkonnas rahva uskupööramisega suurt vaeva

Kunagi kuskilt lugesin, et Fulco läks paari aasta pärast tagasi euroopasse ja jäi sinna - seega oli ta veidi aega Eestis, aga ei jäänud siia. Kui Varbolas oleks olnud kristlik riik, siis ilmselt oleks ta siia jäänud pikaks ajaks ja pärast Falco lahkumist või surma oleks Eestimaale määratud uus piiskop. Kuna aga seda ei tehtud, siis tundub, et siin polnud piisavalt ristiusklikke ega ka kristlikku riiki.

Vaid väga harvadel juhtudel on Saksamaa 11.–12. sajandi mündil kujutatud kiriku või lossi puhul oletatud konkreetset eeskuju. Hoopiski poleks keskaja müntidele vermitud palkhooneid! Kindlus, müür või torn lihtsalt pidi olema kivist, muidu polnuks ta oma nime väärt.

Samas pidi valitsejate müntidel keskselt kujutatud linnused olema mõne tunnuse järgi äratuntavad nende keskustena - vastasel korral ei täitnuks sümbolivalik võimu toonitamise eesmärki.

Allajoonitud Leimuse lause jättis Oad oma vastulauses täiesti välja, sest see ei läinud tema teooriaga kokku - ta rõhutas vastupidist - kindlus pidi olema äratuntav, kuigi üldiselt polnud müntidel olevat ehitistel kindlat eeskuju.

Tundub, et juuraharidus on Oadile niivõrd külge jäänud, et ta justkui esineks rahvale ning nopiks välja kontekstist lõike ja proovib neid ära tõestada või ümber lükata, aga suurt osa väiteid ta ümber lükata isegi ei proovi.

[Kriku]

Et siin mündialusega uuele ringile ei mindaks, kopeerin FB-st eilset mõttevahetust:

Alo Ervin
Huvitav lugemine. Ääremärkusena lisan, et paraku läks Oad aritmeetikaga alt, kuna tal jäi märkamata, et Taani kaalumark ei olnud mitte päris puhtast hõbedast: "Tol ajal arvestati kaalu­marga (Taanis u 210 grammi) enam-vähem puhtasse (u 15/16 prooviga) hõbedasse kolm marka münte." (Leimus)
Kui seda ka arvestada, siis Leimuse jutt ses osas klapib – ühest Taani kaalumargast hõbedast tuleb ca 4,05 rahamarka. (Kaalumargas hõbedas on u 196,875 grammi puhast hõbedat, ühes 0,22 g kaaluvas mündis aga ca 0,2024 g puhast hõbedat. Seega saab kaalumargast hõbedast lüüa u 972,70 münti.) Kuna hõbedasisaldus Taani kaalumargas on antud ligikaudselt (u 15/16), siis saadud tulemus on samuti ligikaudne ning ühtlasi piisavalt lähedane 960 mündile, mis vastaks täpselt neljale rahamargale.

Kristjan Oad
Alo Ervin
õige iva. Maakeeli öeldes tähendab see, et Taani mündis oli keskmiselt ca 0,27 g hõbedat, Eesti omas ca 0,20 g. Sisuliselt täisarvsuhe 4:3, mis on silma jäänud.
Kas see tähendab, et Eesti mündi hõbedasisaldus saadi Taani kaalumarga jagamisel mitte nagu Taanis 720ks (3mk), vaid 960ks (4mk)? Kas see täisarvsuhe viitab Taani päritolule? Või on relevantsem see, et Eesti ja Taani müntide hõbedasisaldus ehk mündialus oli ca 25% võrra erinev?

Alo Ervin
Kristjan Oad,
nüüd jõuame nii ehk teisiti oletuste valda. Hakkan pihta sellest, et miks on nn tornbrakteaatide hõbedasisaldus nõnda kõrge ja miks nende müntide kaal kõigub väga vähe. Kuidas saadi mündialus?
Ühe teooria on esitanud Leimus, ja ehkki tema arvutused klapivad, ei selgita ta, miks Taani kaalumark jagati Eestis teisel moel kui Taanis – kui me nüüd lähtume müntimisel Taani eeskujust. Ka sel puhul võiks ju oletada, et kui müntisidki taanlased, siis mitte eeskätt oma sõjameestele maksmiseks, sest milleks maksta oma sõjameestele neile tundmatus ja võõras rahas, vaid ikkagi demonstratsioonina kohalikele, kes ei oleks hinnanud kõikuva kaaluga ning protsentuaalselt väikese hõbedasisaldusega raha, vaid pigem ilusat kõrge prooviga münti, olgu siis pealegi ühepoolne ja õhuke. Kuigi Leimuse artiklist ei tulnud see kahjuks välja, on ta ometi hästi kursis meie muinasaja lõpu hõbeseppade kohati väga kõrge tasemega. Ja sellest tasemest lähtudes osati siin ilmselt hinnata kõrge prooviga hõbemünte. Miks kaal nii vähe kõigub? Jälle puhas oletus, ent üks võimalus on, et neid nn tornbrakteaate löödigi ainult üks seeria, st müntimine toimus väga lühikese aja jooksul ühe ja sama meistri poolt, ühtede ja samade vahenditega. Kuna need mündid on kergemad kui Taani omad, siis sai neid samast hõbedakogusest lüüa oluliselt rohkem. Tõsi, kui neil müntidel oletada peamiselt sümboolset rolli, siis võinuks ju ka raskemad mündid vermida ning rohkem hõbedat kulutada. Mõnes mõttes nagu "Tere euro" meenemünt, mis võiks ju samuti olla suurem ja raskem, aga näed, ei ole, on hoopis üsna väike, kuigi sümboolne.
Taani teooriale muidugi tõestust ei ole. Nn tornbrakteaatide Taani päritolus mina praegu küll lõpuni kindel ei ole.
Ka Eesti algupära oletades on sel mündil väga suur sümboolne väärtus. Ristid. Inimesed, kelle kätte need mündid toona jõudsid, teadsid kindlasti, et need on kristliku võimu märk. Ja ses suhtes ei ole Taani teooriaga suurt erinevust – oli see siis meie oma kohalik kristlik võim või Taani oma.
Ka kivilinnuseid võisid mõnedki siinsed ülikud 13. sajandi alguseks juba näinud olla, veel enam – säärastest linnustest kuulnud olla. Ja kui oletame võõramaist müntmeistrit, siis kivilinnus kui linnuse sümbol võis tulla temalt, ehkki linnus ei pruukinud olla kivist, vähemasti mitte mördiga seotud kividest.
Üldiselt on infot nende müntide kohta siiski vähe, et põhjapanevaid järeldusi teha, ent kindlasti annab teemaga edasi tegeleda. Saaks võrrelda nn tornbrakteaatide ja meie muinasaja lõpu ehete koostist. Saaks koguda kokku info võimalikest leidudest, mille kohta numismaatikud ega arheoloogid veel ei tea. Avaldada artiklid maakonna- ja vallalehtedes, loomulikult pildiga. Panna Facebooki tasuline reklaam, sihtides sellega detektoriste. Ehk tuleb välja mõni veel teadmata münt? Kui võimalikud uuemad leiud on fikseeritud, siis uurida ka leiukohti – eelkõige teisi muistiseid silmas pidades.

Kristjan Oad
Alo Ervin
nõus. Mulle hetkel tundub, nagu ka vastulauses kirjutasin, et vist on kõige sirgjoonelisem n-ö "Rügen 2" tõlgendus - eesti ülikusuguvõsa kristliku võimu tähis, aga paganate kiuste võimule tõustud taanlaste toel. See selgitaks ehk ka seda täisarvsuhet. Aga see muidugi täna olemasolevate infokildude põhjal. Loodame, et see avalik debatt aitab kaasa, et oleks ressursse (eeskätt arheoloogiliselt) rohkem uurida.

https://www.facebook.com/kristjan.kalju ... 9673757289

Teooria areng Rügen 2 juurde on igatahes edasiminek. Samu liine pidi arutati ka siin teemas.

[Kriku]

Marika Mägi: eestlaste oma ajalugu.

Viimasel paaril kuul on noor ajaloolane Kristjan Oad tulnud lagedale tervelt kahe ajaleheartikliga (vt EE, 26.01 ja 28.01.2021), mis on Eesti varasema ajaloo huviliste seas tekitanud täiemõõdulise tormi veeklaasis. Võin kohe öelda, et ka mina ei nõustu mitme oma juhendatava konkreetsema järeldusega ning võiks osutada ka mõningatele, vahel argumentatsiooni jaoks üsna olulistele puudujääkidele, näiteks mis puudutab Varbola linnuse funktsiooni või võrdlust teiste Läänemere maade linnustega. Aga need on üksnes finessid, enamiku kritiseerijate jaoks näivad Kristjani probleemid paiknevat hoopis mujal.

Piltlikult öeldes on uks, mille taga nii siinkirjutaja kui ka mitmed muud uurijad viimastel aastatel viisakalt koputanud, Kristjani poolt lihtsalt jalaga lahti löödud. Mis asjast edasi saab, näitab aeg. Ehk ei olegi sissetungija nii hirmus, kui esmapilgul näib.

Käsitlus 13. sajandi ristisõdadest ja Eesti liitumisest kristliku Euroopa kultuuriruumiga on üks meie rahvusliku eneseteadvuse alustalasid. Ärkamisajast saadik – ja mõnedel andmetel sajandeid varemgi – on protsessi kujutatud vägivaldsena, tollaseid eestlasi suurriikide dikteeritud ajaloo passiivsete ohvritena, 13. sajandi ühiskondlikku murrangut järsu ja kohalike rahvaste jaoks fataalsena. Kuidas tajusid olukorda keskajal elanud eestlased ise, on aga tegelikult teadmata. Esivanemate maal korraldavad teise etnose esindajad ei meeldi kellelegi, nii et suurt keskaegsete eestlaste ja sakslaste-taanlaste vahelist sõprust on vast raske eeldada. Samas peaks välistama aga ka teise äärmuse, eestlaste pea täieliku allasurumise ja rahvastevahelise lepitamatu vaenu 13.–14. sajandil. Eriti arheoloogilised uurimistööd viimastel aastakümnetel on näidanud, et situatsioon pidi olema hoopis komplitseeritum.

Eesti ajalugu on klassikaline näide kolonisatsiooni käigus kujunenud ajalooteadvusest. Esimesed kirjapanijad ja mainekujundajad olid (balti)sakslased, kes opereerisid omas kultuuris ja omade arusaamade järgi. Baltisakslaste kirjutatud ajalugu sündis ajas, mil eri etnilise taustaga inimesi lahterdati «kultuuritaseme» järgi ning eestlased-lätlased kuulusid ilma lähemalt analüüsimatagi selle hierarhia alumistele pulkadele.

Viimastel aastakümnetel, kui ajaloouurimus muutub järjest globaalsemaks, on järjest enam hakanud kõlama üleskutsed postkoloniaalseks lähenemisviisiks. Selle lähenemisviisi kohaselt püütakse ajaloosündmusi vaadelda kohalike inimeste seisukohalt, püüdes võimaluse piires vältida kolonisaatorite poolt kaasa toodud eelarvamusi. Sellele, miks postkoloniaalne lähenemisviis, olgu teadlikult või alateadlikult, pole ikka veel juurdunud Eesti ajalooteaduses, võib pakkuda mitmeid põhjusi. Tõmmates paralleele maailma teiste aladega, on olulisemaks «süüdlaseks» tõenäoliselt rahvusromantiline periood ajaloouurimuses, mida varem koloniseeritud rahvaste puhul sageli peetakse omamoodi takistuseks postkoloniaalse, tõeliselt oma ajaloouurimuse väljakujundamisel. Rahvusromantilise lähenemisviisi kohaselt võetakse varasemad, tegelikult koloniaalse taustaga seisukohad koos kõige nendega kaasnevate eelarvamustega üle uude rahvuslikku narratiivi, mida aga esitatakse nüüd kui oma rahva kangelaslikkuse näidet.

Eesti oludes sai eestlastekeskne rahvusromantiline ajalookäsitlus alguse juba 19. sajandi lõpus, seda viljeldi edukalt esimestel iseseisvusaastatel, hoiti alal läbi nõukogude perioodi ning tõsteti taas ausse 1990. aastate alguses. Mis puutub 13. sajandi algul toimunud muistsesse vabadusvõitlusse, siis narratiiv jäi tegelikult kogu aeg samaks, lisandusid vaid laiendused stiilis «aga nad võitlesid vapralt». Läti Henriku kroonikas kirjeldatu on jätkuvalt ja hoolimata paljudest sellesuunalistest üleskutsetest kogu tõlgenduse alustala, mille puhul peetakse sobivaks vaielda ehk vaid nüansside üle, näiteks, kas kroonikas on mõnda tegelast nimetatud ühe või teise terminiga. Ametlikku ajalookäsitlusse pole peaaegu üldse jõudnud tegelikud kahtlused Henriku jutustustes valitud hoiakutest. Ometigi oli tegu siiski vaid ühe, kohalike rahvaste suhtes võrdlemisi vaenulikult meelestatud inimesega, tollal praegusest hoopis ebatolerantsema kiriku esindajaga, kelle lugu on pealegi jõudnud meieni läbi mitmete ümberkirjutuste. Võrdluseks võib näiteks püüda kujutada ette Teise maailmasõja kulgu Eesti alal, kui see põhineks vaid ühe Punaarmees võidelnud mehe mälestustel!

Nii kirjasõnavaeste sajandite kohta, nagu seda on 13. sajand, on teiseks ja järjest olulisemaks allikaks arheoloogia. Viimasel kahel aastakümnel on järjest enam lisandunud materjali, mis kohe kuidagi olemasolevasse, baltisaksa uurijate joonistatud pilti ei sobitu. Arvestatav hulk eestlaste linnuseid jätkas oma eksistentsi kogu 13. ja isegi veel 14. sajandi jooksul, nende kindlustisi ehitati tugevamaks ning nende leiuaines võib olla vägagi rikkalik. Terve hulk rikkalike panustega laibamatuseid vanade mõisate päris kõrval pärinevad ilmselt juba kristlikust ajast ning markeerivad eestlastest vasalle ja maaomanikke, kes maeti oma erakirikute kõrvale, nagu seda tehti sama perioodi Põhjamaades. Eestipärased ehted ja muud esemed 13. sajandi linnades räägivad kohalike elanike rollist nende kujunemisel.

Siinkirjutaja arvates peaks aeg olema praeguseks juba igati küps üleminekuks postkoloniaalsesse ajaloouurimise faasi. Et hoiduda rahvuslikesse liialdustesse sattumisest – olgu selleks siis peaaegu kohustuslikuks muutunud jutt eestlaste ühiskonna mahajäämusest või selle kaksikvennana eestlaste kujutamine vaat et maailma nabana –, ei jäägi muud üle, kui kogu senine Läti Henrikul põhinev narratiiv muistsest vabadusvõitlusest koost lahti võtta ja uuesti kokku panna. Lähtudes eelkõige sellest, mida võisid tahta ja teha kohalikud elanikud, kuidas see sobitus üldisesse poliitilisse olukorda ning näeb välja võrdluses teiste maadega. Soovitavalt ilma eelarvamusteta, eriti selleta, mille kohaselt eestlaste ja lätlaste vallutamine 13. sajandil on käsitletav Euroopas pea ainulaadse näitena kohaliku ülikkonna täielikust kõrvaletõrjumisest.

Aga tagasi Läti Henriku juurde. Juba noore tüdrukuna Henriku kroonikat lugedes avastasin end ühtelugu imestavat selle üle, kuidas ikkagi sai sõda eestlastega venida pea kahe aastakümne pikkuseks, kui selle aja jooksul võitsid ristisõdijad kõik lahingud peale ühe. Kui veidi järele mõelda, on kogu ristisõja kirjeldus täis küsimusi, alates sellest, kuidas ikkagi kohalike sõjameeste hulga kõrval väike võõramaalaste seltskond suutis end mõne aastakümne jooksul regiooni valitsevaks jõuks võidelda.

Polnud ju ristisõdijate jõud sugugi nii ammendamatud, nagu meile omal ajal koolis õpetati. Tavalise seletusena esitatud militaartehnoloogiline üleolek tundub arheoloogiliste teadmiste valguses samuti veidi üle pakutud, vähemalt jõudude tasakaalustamatust arvestades, pealegi nähtub ju ka kroonikast, et uue tehnoloogia võtsid kohalikud kiiresti samuti kasutusele. Aksioom eestlaste ühiskondlikust mahajäämusest on seega teguriks ringargumentatsioonis, kus see ühelt poolt pakub selgituse vallutusele, teiselt poolt takistab vallutusest tingitud ajalookäsitlus tolleaegse kohaliku ühiskonna tõlgendamist naabermaadega sarnasena.

Seletuse võib sageli leida teistest üht- või teistpidi sarnanevatest sündmustest mujal maailmas, mis paremini dokumenteeritud. Kohalike vastuoludel põhinev intriigitsemine ning liitlaste leidmine on vallutuse puhul klassika ja oli tõenäoliselt omal kohal ka Liivimaa ristisõjas. Meenutagem kasvõi viikingiaegset Inglismaad, kus kohalikud kuningad palusid viikingiarmeesid üksteise järel oma teenistusse, et naaberkuningriiki vallutama minna. Sealgi viis asi peaaegu terve maa ülevõtmiseni, mida lõpuks vaevu suudeti vältida. Eesti ja Läti killustunud maakondadel ja nende eri huvidega juhtidel kokkuvõttes nii hästi ei läinud.

Ka võimuiha ei olnud meie esivanematele kindlasti võõras. Nagu Oad oma artiklis rõhutas, võis olukord, kus ristiusku astumine kindlustanuks sõjalise toetuse, olla ahvatlev eelkõige seniores’tele, kes sõltusid oma nõuandvatest kogudest, nägid aga naaberrahvaste peal, kuidas kristlikud ülikud valitsesid hoopis autonoomsemalt. Kohaliku võimu kinnistamine välismaistele sõjameestele tuginedes on ju samuti klassika. Kui ükskord saadi aru, et võim tervikuna libiseb võõramaalastest ülikute kätte, oli juba hilja midagi muuta.

Arvestades arheoloogilist materjali näib siiski, et vähemalt osa võimu püsis kohalikku päritolu ülikute käes veel mitmeid põlvkondi peale ristiusustamist. Milliseid isiklikke võitlusi selle nimel võideti või kaotati, me ei tea. Allikad 13.–14. sajandi kohta on napid, arheoloogiline ja kirjalik aines sageli ei kattu. 13. sajandil püsinud suurtest eestlaste linnustest dokumentides või kroonikates üldjuhul juttu ei ole, samas olemas need ju vaieldamatult olid. Oletus, et mõnda neist võidi kujutada ka kohalikel müntidel, ei peaks seetõttu tekitama suurt imestust, isegi kui see ehk tõeseks ei osutu. Ilma koloniaalse ajalookäsitluse ja eestlaste alavääristamiseta oleks ju esimene loogiline oletus kohaliku münditüübi kohta kohalik päritolu, alles seejärel kaalutaks muid, võõramaiseid mündilööjaid.

Eesti ajaloouurimuse praeguse seisu on võtnud tabavalt kokku Mart Kuldkepp, kelle sõnul iseloomustab nõukogude ajalooteaduse surve alt vabanemisele järgnevat perioodi «vaikne ja rahulik erialasisene areng, mille tagajärjeks on olnud järjest süvenev lõhe rahvusvahelistuvate-professionaliseeruvate ajaloolaste ning 1990. aastatesse pidama jäänud populaarse ajalooteadvuse vahel, mis kangekaelselt keeldub oma anakronistlikke seisukohti revideerimast». Tegelikult on vastuolud ka professionaalsete ajaloolaste endi ridades ning rahvusvahelistumist võib mõista üsna erinevalt. Seda enam peaks olema tervitatavad uudsed tõlgendused, isegi kui need esmapilgul tunduvad ammu kinnistunud rahvusliku narratiivi suhtes vägivaldseina.

Eestlaste endi keskse ajaloo tõlgendamiseks peaks ütlema lahti suuresti eelarvamuslikust veendumusest, mille kohaselt 13. sajandi alguse eestlaste ühiskond oli ümbritsevate aladega võrreldes kuidagi eriti maha jäänud. Igal juhul tuleks sellist arvamust tõestada argumentidega akadeemilises diskussioonis, mitte lähtuda vanast väljakujunenud veendumusest, milles nagu ei olekski sobiv kahelda.

[Kriku]

Teema pealkiri on ka hea näide kolonialistliku ajalookäsitluse mõjust

Muidugi on ilmselge, et kui Eesti 13. sajandi ajalugu veel kuhugi areneb, siis ainult arheoloogia kaudu.

[Cyberbear]

Kiudsoo pakub, et Varbola oma tänaseni säilinud vägevuses pandi püsti hoopis taanlaste ajal: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9247 ... aste-jouga

Mu meelest Mägil on selles suhtes õigus, et pool auru ja ärritust kulub vaidluses selle peale, et kuidas keegi üldse julgeb senises narratiivis kahelda...

[Kriku]

Vägev Varbola linnus võidi rajada hoopis taanlaste jõuga.
Mauri Kiudsoo, arheoloog

Kristjan Oadi väide, et „aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus“, võib küll kergitada mõne muinashuvilise eneseuhkust, kuid teaduse silmis on see siiski tühipaljas hüpotees (loe: soovunelm), mida ei toeta arheoloogiline leiumaterjal ega selle kontekst.

Varbola arheoloogilist leiuainest varemalt analüüsinud arheoloogid on osutanud üksmeelselt linnuse hilisele rajamisajale võrreldes siis teiste muinasaja lõpu Harjumaa kantsidega (Keava ja Lohu I). Tsiteerides arheoloog Valter Langi (2004): „Ka kogu ümberkaudne asustus – nii vähe kui seda siin oli – on suhteliselt hilise päritoluga“.

Kahtlemata on Varbola Jaanilinn äärmiselt huvipakkuv muistis ning seda kas või mitmekihilisust ja -aegsust (linnus, külakalmistu, ohvrikoht ja sepikoda?) arvesse võttes. Juba aastakümneid on uurijaid paelunud küsimused: kes siiski olid need varbolased, kust võeti ressursid seesuguse võimsa linnuse rajamiseks peaaegu eikuskile – ja milleks seda kõike tehti?

Millist infot peidavad endas mündid ja aarded?

Kui peitvarade leiukohtade täpse kaardistamise abil on võimalik lokaliseerida omaaegseid tähtsamaid keskuseid ja kauplemiskohti, siis linnustest endast päevavalgele tulevate nn juhumüntide hulk annab reaalselt aimu väliskontaktide ja -suhtluse iseloomust. Ning mis viimastel nädalatel paljude ajaloohuviliste meeli köitnud teema valguses vast kõige olulisem – tänu müntide vermimiskohtade, nende määrangute ja ajalise ringlusega seotud nüanssidele on meil ehk võimalik saada ka vastuseid Varbola Jaanilinna tegeliku rajamis- ja kasutusajaga seotud küsimustele. On ju münt arheoloogiaallikana täiesti ainulaadne ese. Olles kõige massilisemalt valmistatud ja säilinud minevikutoode, kannab see vermitud kirjade ja sümbolitena ühtlasi märkimisväärsel hulgal infot.

Varbola maalinna arheoloogiliste uuringutega tehti algust aastal 1938 ning need jätkusid ka teise maailmasõja ajal. Kõige ulatuslikumad uurimistööd viidi Varbolas läbi aastatel 1974–1989. Vaatluse alla võeti nii linnuse kaitseehitised, sealhulgas läänepoolne väravakäik, kui ka hooneasemed linnuse õuel. Samuti tehti uurimistöid Jaanilinna ümbruskonnas. Ühtekokku on Varbola linnusel arheoloogiliselt läbi kaevatud u 1350 m² suurune maa-ala, mille tulemusena on pisukese hõbeaardekese kõrval jõudnud erinevatesse muuseumikogudesse enam kui 233 vermingut.

Eesti linnuste kontekstis on tegemist rikkaliku mündimaterjaliga. On ju peidetud aare iseenesest surnud varandus, mis näitab pigem seda, et raha polnud igapäevaelus vaja ning sellega ei osatud midagi targemat peale hakata kui lihtsalt maha matta. Hoopis kõnekamat teavet raha argikasutusest annavad meile aga omal ajal juhuslikult kaotatud mündid, mis pudenenud taskust kodus, turuplatsil, pühapaigas või mujal.

Varbola kummastav leiutühjus

1978. aastal leiti Varbola linnuseõue kaevandist kaks hõbesõrmust, mis tulid päevavalgele leiuvaese kultuurkihi alumisest horisondist, suurema paeplaadi alt. Arheoloog Ülle Tamla on selle aardekese dateerinud 13. sajandi esimesse veerandisse. 1998. aastal üllitatud artiklist ilmneb, et tegemist on ainsate Jaanilinna arheoloogilistelt kaevamistelt saadud väärismetallist ehetega. Tõsi, Eesti Rahva Muuseumis säilitatakse veel üht täpsemate andmeteta pisukest leiukogumit, mis koosneb murenenud hõbeeseme(te) katkenditest ja hõbetraadi juppidest. Need oletatavad poolfabrikaadid pärinevad tõenäoliselt 1941. aaasta kaevandist.

Mis puutub aga Varbola linnusepiirkonnast avastatud aaretesse, siis valitseb selles osas kummastav leiutühjus. Nimelt pole sealt teada mitte ainsatki muinasaja lõpusajanditest ega keskaja algusest pärit aardeleidu. Tegemist on igal juhul olulise taustinformatsiooniga. Osutab ju Eesti arheoloogiline leiuaines veenvalt sellele, et valdav enamik meie noorema rauaaja (u. 800–1200/1250) hõbeaaretest paikneb tollastest olulistest (kauba)keskustest vaid mõnekümne kilomeetri raadiuses, kusjuures üksikud kaugemad leiukohad asetsevad tavaliselt mõne sisemaises suhtluses kasutatud olulise veetee ääres.

Enamik mündileide pärineb hilisemast ajast

Hoolimata Varbolast avastatud müntide erakordselt suurest arvust, võrreldes just teiste Eesti linnustega, kuuluvad üksnes kolm vermingut linnuse kasutusaega. Vanimaks Jaanilinnast saadud mündiks on Rootsi kuninga Johan Sverkerssoni (1216–1222) brakteaat (foto 1), mis leiti 1942. aastal nn õuekaevandist. Lisaks tuli 1980ndate keskpaigas toimunud läänepoolse väravakäigu uuringutel päevavalgele veel kaks Gotlandi päritolu penni (ca. 1220/25–1288/90), kuid see ongi kõik. Ülejäänud linnuselt avastatud rahad pärinevad kõik juba sajandeid hilisemast perioodist ehk keskaja teisest poolest ja uusajast, mil linnuseõu oli külakalmistuks ja ohvrikohaks.


Foto 1.

Ajavahemikus 1220–1290 vermitud Ojamaa pennide nn ajalise ringluse faktorit arvestades võivad Visby imeõhukesed hõberahad olla maapõue sattunud teoreetiliselt ka veel 14. sajandi alguskümnenditel. Kuigi Gotlandi pennide sissevool Liivimaale peale kohapealse mündivermimise taastamist (hoogustumist) 1260. aastatel tõenäoliselt lakkas, jäid üksikud 13. sajandi teise veerandi Ojamaa rahad siinmail käibesse veel kuni 14. sajandi teise veerandini.

Varbola väravakäik rajati alles 13. sajandil

Tuginedes Varbolas arheoloogilisi kaevamisi juhatanud arheoloogide Ülle Tamla ja Evald Tõnissoni poolt publitseeritud aruandlusele (1986), on mõlema Gotlandi päritolu penni leiukoht äärmiselt huvipakkuv linnuse väravakäigu rajamisaja täpsema määratlemise seisukohalt. Üks neist vermingutest tuli päevavalgele väravakäigu lõunapoolse külgseina alt, teine aga sama konstruktsiooniga seotud postiaugu põhjast. Selgitus: Varbola väravakäigu seinad olid ehitatud paekividest kahekordse kuivmüürina; väline kompaktne kivisein, selle ette toeks pandud 0,3–0,4 m läbimõõduga postid ja viimaste vahele laotud sisemised müüriosad (foto 2).


Foto 2.

Lisaks mündile väärib leiukonteksti poolest tähelepanu veel üks 13. sajandi (ammu)nooleots, mis saadi samuti ühe postiaugu väljapuhastamise käigus. Tuginedes Visby rahade leiukontekstile, ajaldasid välitööde juhatajad väravakäigu rajamisaja 13. sajandi teise veerandisse või kogunisti selle keskpaika. Ü. Tamla poolt 2007. aastal avaldatud artiklis esitatud läänepoolse väravakäigu dateering, mis võtab müntide valmistamisaja kõrval arvesse ka postijäänuste süsinikudateeringud, jääb enam vähem samasse ajavahemikku: 1230–1260.

Eirates kaevamiste käigus leitud münte ja nende seost konstruktsiooni rajamisajaga ning lähtudes üksnes Varbola süsinikuanalüüsidest, esitas V. Lang 2012. aastal omapoolse väravakäigu dateeringu. Vähemasti käesoleva kirjutise autori arvates ei osuta konkreetsed süsinikuanalüüsid kalibreeritud(!) kujul kohe kuidagi väravakäigu rajamisele juba 12. sajandi algul ning selle ümberehitamisele sama sajandi teisel poolel, olles selleks liiga umbmäärased ja laialivalguvad.

Kas taanlaste toel ja jõul rajatud linnus?

Mis puutub 1986. aastal numismaatik Arkadi Molvõgini poolt antud Varbolast leitud Visby pennide kaasaegseisse dateeringuisse, siis on need vahepealse aja jooksul vaid minimaalselt muutunud. Tänu müntide tüpoloogia mõningasele täpsustumisele on meil nüüd aga võimalik püstitada tööhüpotees, mille järgi on Varbola linnuse läänepoolne väravakäik rajatud siiski juba 1220. aastate alguses. Pole seega võimatu, et Varbola linnus oma vägevuses rajati kogunisti taanlaste toel ja jõul. Taolise võimaluse kasuks räägib kaudselt ka Läti Henriku kroonika.

Arheoloogidest juhtis sellele esimest korda tähelepanu Eerik Laid, kes kirjutas 1939. aastal muistse Eesti linnuste koguteose tarbeks eraldi artikli Jaanilinna uurimiste tulemustest. Tsiteerin: „Preestrite saatmine taanlaste poolt Varbola kihelkonda kohe peale sakslaste väe taganemist (1220 – M.K.) näib olevat seletatav taanlaste sooviga kiiresti kasutada välishädaohu mõjul varbolastega tekkinud leppevahekorda. See leppevahekord paistab püsinud olevat ka järgnevail aastail. 1222. a. käisid saarlased Varbolas õppimas paterelli ehitamist, kuna Läti Henriku teatel taanlased ühe sarnase masina varbolastele kui oma alamatele kinkinud. Arvatavasti oli tähendatud aastail kantsi meeskonna hulgas ka mõnevõrra Taani garnisoni, sest 1223. a. mässu ajal nimetab kroonik linnuses preestrite kõrval ka muid taanlasi, ning pole tõenäone, et taanlased oleksid hakanud kantsi sõjaliselt varustama, ilma et neil olnuks võimalik selle üle pidada otsest kontrolli. Nii näeme, et Varbola kants Põhja-Eesti vallutamise esimesel perioodil, aa. 1219–1222, ei jäänud mitte ainult püsima, vaid leidis Tallinnaga leppevahekorras olevana koguni sõjaliselt tugevdamist ning väljaehitamist“.

Tuginedes Varbola linnuselt ja selle ümbruskonnast avastatud olematule muinasaegsele mündi- ja aaretematerjalile, ei saa me vähemasti praeguse uurimisseisu juures küll rääkida mingist tähtsast kaubakeskusest ja/või rahvusvaheliselt tuntud linnusest. Liiati veel 12. sajandi alguse kontekstis. Jaanilinna esiletõus on tänu üksikutele Rootsi ja Ojamaa päritolu müntidele ning Lõuna-Skandinaavias(?) valmistatud sõrmustele mingil kujul jälgitav alles 13. sajandi esimese veerandi teisel poolel. Lisaks, võttes aluseks Varbola linnuse läänepoolse väravakäigu uuringute käigus fikseeritud esemete leiusituatsiooni, omandas Eesti suurima maalinna tiitlit kandev kants alles 1220. aastate alguses välisilme, mis oma imposantsuses paelub külastajaid veel tänapäevalgi.

Oluline osa tollase ehitustegevuse organiseerimisel oli arvatavalt just Põhja-Eestis kanda kinnitanud taanlastel, kes oma mõjuvõimu seeläbi laiendada püüdsid. Kui taoline oletus tõele vastab, siis laheneb lõpuks üks suuremaid Varbola maalinnaga seotud müsteeriume: kust võeti ressursid seesuguse võimsa linnuse rajamiseks peaaegu eikuskile?

Võttes aluseks Varbola väravakäigu arheoloogilistel uuringutel fikseeritud stratigraafilise situatsiooni, võib väita, et enne nn taani linnust asus samas paigas oluliselt nõrgemini kindlustatud kants, mis tules hävis. Nimetatud põlengut saab tänu Vana-Vene päritolu nooleotstele seostada Vene leetopissis ja Läti Henriku kroonikas mainitud 1212. aasta Novgorodi vürsti Mstislavi juhitud suure sõjakäiguga. Kuigi kirjalikes allikates ei leidu infot linnuse hävitamise ega põletamise kohta, räägitakse vaid ülisuurest lunarahast, ei ole see iseenesest mingi näitaja. On ju ka Keava linnusel toimunud arheoloogiliste välitööde tulemused heaks tõestuseks, et kõik tollastes kroonikates kirjutatu ei pruugi tõele vastata või toimus mõni sündmus hoopistükis kuskil mujal.

Olen täiesti nõus, et minu poolt esitatud tööhüpotees võib kiiresti mureneda arheoloogiliste kaevetööde jätkudes. Aga vähemasti praeguse hetkeseisuga puudub meil küll igasugune teaduslik alus millegi muu väitmiseks. Arheoloogia, rääkimata numismaatikast, on ikkagi täppisteadus.

[Kriku]

"Taanlaste jõud" on muidugi ebatäpne väljend. Taanlased ise vaevalt et Varbolat ehitamas käisid. Küsimus on ikkagi selles, kes veenis või sundis piisavat hulka kohalikke sellist linnust ehitama.

[Kriku]

Ja taanlased oleksid muidugi teisiti ehitanud.

[Poti soldat]

Teema pealkiri on ka hea näide kolonialistliku ajalookäsitluse mõjust

Teema pealkiri on ikka päris kole puht keelelisest vaatenurgast. "Kristianiseerimissõda"? Korrektne termin on "Ristisõda". Laiema maailma jaoks ongi see meie Muistne Vabadusvõitlus üks kogu tänapäeva Läti ja Eesti ala hõlmanud pikema Liivimaa Ristisõja (Livonian Crusade) alamosa.

[Welber]

Mulle täitsa meeldib, kui pisut värsket tuult sammaldunud arusaamade vahelt läbi puhub.Oadi pakutu on küll vaid hüpotees, kuid ega "vanade tegijate kindlad teadmised" midagi rohkemat ole. Väide, et Eestist leitud mündid on sellepärast taanlaste löödud, et suhestuvad kuidagi Taani kaalumarka, on sama, kui tuleviku ajaloolased ütleks, et Eesti kroon oli Saksa raha, sest suhestus täpselt kaheksa ühele Saksa marka.

[croman40]

Jah ja 1992. a emiteeritud metallist 1-kroonine münt oli juhuslikult liigagi sarnane Saksa 1-margasega, seega nõus, et mass või suhe kaalumarka ei pruugi midagi tähendada.
Kuniks mõni kraadiga autoriteet täpsemalt kommenteerib, lisaksin olulisemad brakteaatide erinevused tavalistest müntidest - piirkondliku ja lühiajalise kasutusajaga (1-10 a), väärismetalli sisaldusest suurema nominaalse väärtusega, suurus ja kaal üldiselt vähenesid perifeeria suunas ja ajaliselt, hõbeda sisaldus vähenes samuti ajaga (suurem kasutusaeg oli 1150-1300. a vahemikus). Kasutusvaldkond - igapäevane ost-müük turgudel, käsitöölistega kauplemisel, maksude ja lõivude tasumine (piirkonnas, kus kehtisid ei lubatud võõraid münte või kaaluhõbedat kasutada, nendega tegeles ainult müntimiskoda).

[Cyberbear]

Kui taanlaste käpad olnuks rohkem mängus 1219 ja edasi Varbola arendamisel, müünuks nad vast tsemenditehnoloogiat ka eestlastele?

[Kriku]

See näitabki IMHO, et otseselt nad selle juures tegevad ei olnud, vaid pakkusid autoriteetset katust neile, kes kivilinnuse varasemaid traditsioone järgides ehitasid.

[Cyberbear]

Muide - väike vahemärkus, mis puudutab rüüsteretki, põletamisi ja materjalikulu. Tegin kunagi sellise ülesande, et nii suur vanema eralinnus ja nii suur küla selle lähedal. Tulid latgalid, panid kõik põlema. Kui palju kulub palgimetsa rüüsteretke eelse olukorra taastamiseks? Metsanduses töötav semu arvutas välja, et neli hektarit head palgimetsa. Kirve- ja hobusetöö tunde ei hakanud arvutama.

[Welber]

Kui taanlaste käpad olnuks rohkem mängus 1219 ja edasi Varbola arendamisel, müünuks nad vast tsemenditehnoloogiat ka eestlastele?

Mõtled ikka lubjamörti? Tsemendi kasutamisel oli sel ajal pisike, nii umbes 1000 aastane vahe sees. Pärast Rooma riiki teadmised kadusid, kuni 18. sajandi alguses inglased ja prantslased selle uuesti "leiutasid". Mingeid alternatiive vahepeal küll kasutati, aga tsemendiks neid vist nimetada ei saa.