Lugu väeosast ära jooksnud eesti poistest

[Vaikal]

Üks väeosast põgenemise lugu

1944. aasta oktoobris, mõned päevad enne meie patarei Sõrvesse viimist, loeti meile ette õhutõrjegrupi ülema käskkiri, milles anti teada, et ühest meie õhutõrjegrupi patareist on ära jooksnud kolm eesti poissi, kes on kinni võetud ja sõjakohtu poolt rangelt karistatud.
Ühte nimetatud poistest tundsin ma juba Pärnu koolipäevilt. Olin temaga olnud koos Eesti Rahva Ühisabi internaadis. Käskkirjas hoiatas õhutõrjegrupi ülem, et kõiki väejooksikuid karistatakse tabamisel sõjaseaduste järgi kõige karmimal viisil.
Peale Sõrve lahinguid tagasi Vindavisse [Venspilsi] tulles leidsin ma nüüd Saksamaal ilmunud ajalehest Eesti Sõna tema aadressi, kus ta otsis lehe kaudu oma tuttavaid ja ma kirjutasin talle kirja.
Umbes paari nädala pärast sain ma temal vastuse. Ta oli üllatunud ja siiralt rõõmus minult saadud kirja üle. Samas kirjas kirjutas ta oma seiklusrohkest teekonnast Kuramaalt Lõuna-Saksamaale, mis lühidalt oli järgmine.
Ta oli teeninud ühes meie õhutõrjegrupi raskepatareis, kust ta oli oktoobri algul koos kahe kaaslasega ära jooksnud ja asunud mööda Lätimaa metsi rindejoone suunas teele, kavatsusega rindest läbi minna, et siis mööda kõrvalisi teid ja metsi Eestisse minna. Et mitte sakslaste ja nende välipolitsei kätte sattuda, liiguti öösiti. Nii olid nad ühel päeval jõudnud sügavas metsas asunud üksiku elamu juurde. Kuna väeosast kaasa võetud toi-duvarud olid lõppemas, tahtnud nad talust toidupoolist juurde hankida. Et aga välja selgitada, kas talus pole sakslasi või võõraid, otsustanud nad talu mõnda aega jälgida.
Selle talu hoonetest oli voolanud mööda väike oja. Mõne aja pärast oli tulnud majast välja heledapäine tütarlaps pesuvanniga, läinud oja kaldale ja hakanud pesu loputama. Samas olid nad kuulnud tütarlast laulmas. Laul aga olnud kergelt aktsendiga eesti keeles.
Veendunud, et võõraid majas pole, läinud nad tütarlapsele järele. Neiu kohkunud ja tahtnud ära jooksta. Poiste keelituse ja selgituse peale, et nad pole sakslased ega ka venelased, tulnud ta siiski tagasi ja siis selgunud, et tegemist on 16-17 aastase lätlannaga. Eestikeelse laulu oli ta õppinud samas metsatalus varem peatunud eesti sõduritelt.
Poisid rääkinud tütarlapsele, kes nad tegelikult on ja millised on nende kavatsused. Siis selgunud, et tüdruku isa, selle talu peremees, olnud kohalik metsavaht ja ühe lätlas-te „rohelise pataljoni“ pealik. See rohelise partisanide üksus olevat koosnenud ligi sajast Läti 19. diviisi ja teistest Läti väeosadest ära jooksnud meestest, kes olid võtnud endale eesmärgiks võidelda Läti vabastamise eest. Nende sõjategevus olnud suunatud mõlema okupatsiooniväe vastu. Neiu viinud eesti poisid kokku oma isaga, kes keelitanud neid rohelise pataljoniga liituma.
Ühel järjekordsel, selle partisanide üksuse koosseisus osa võetud lahingus sakslastega olid sakslased nende üksuse ümber piiranud ja osa partisane olid langenud vangi, nende hulgas ka eesti poisid. Vangid oli toodud Vindavisse ja pandud vanglasse. Seal oli nad antud sõjakohtu alla, mis oli andnud neile valida, kas minna karistuspataljoni koos-seisus idarindele või tegevväeosaga läänerindele. Muidugi valinud poisid viimase.
Seejärel viidud poisid lennukiga Lõuna-Saksamaale ja saadetud seal ühe SS-üksuse koosseisus ameeriklaste vastu. Seal saanud minu kirjasõber raskesti haavata. Üks jänkide käsigranaat oli kukkunud talle otse jalgade vahele. Aga nii õnnelikult, et luud-kondid jäänud terveks ja ainult selle koha pealt, mille peal ta istub, viinud granaadikillud kogu pehmema osa minema.
Kirja kirjutamise ajal oli see minu tuttav Prantsuse piiri lähedal ühe linnakese haiglas ja nagu ta kirja mainis “… kasvatatakse mulle siin nüüd uut taguotsa. Muidu on elu ilus. Kenad saksa neiud toovad meile iga päev veini ja viinamarju, ainult et pean kogu aeg kõhuli lamama…”
Rohkem ma temalt kirju ei saanud ja tema edasine saatus oli mulle teadmata. Ja alles üle poole sajandi hiljem sain ma teada, et ta oli elanud Eestis ja temast oli saanud manalamees.
See oli vaid üks episood paljudest, mida tuli möödunud sõjapäevil üle elada sadadel ja sadadel eesti sõjameestel.