Vene lahingulendurite memuaarid

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas EOD »

Georges kirjutas:Mida tähendab "kabreerimine"?
Vastand pikeerimisele. Kabreeriv moment tõstab lennuki nina.
Siin tekstis mõeldud lennuki võimet tõusta suure nurga all, kiirust kaotamata.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

...järg.

Kuid Jakkide relvastus oli nõrgem, siin juba vastu ei vaidle. Kaks või maksimaalselt kolm tulepunkti, millistest vaid üks oli suurtükk, Messeril oli aga neid viis, millistest kolm olid suurtükid.

Kui tulistada oskad, siis on ka kahest piisavalt, mina ju peaksin seda teadma, sain P-40l kahe suurekaliibrilise kuulipildujaga hakkama. Kui aga ei oska, siis lased ka viiest mööda. Aga liigset relvastust paigutada- muudad masina raskeks. Ja tootmisse liigsed kulutused.

Selge. Ehk kui parafraseerida üht tuntud saksa lendurit Esimese Maailmasõja aegadest, siis võib vabalt öelda, et kümme tuleriista viiel Jak-9l on tugevamad kui 10 tuleriista kahel Bf-109Gl.

Õigus. Peale selle tuleb öelda, et ka meil võis sõja teisel poolel hävitajate kasutamises teatud spetsialiseerumist. Näiteks kui määrati hävitajaid pommitajate kattegruppi, siis lahingugrupp moodustati Kobradest ja La-dest, vahetu toetusgrupi moodustasid aga Jakid. See oli õige, lahingugrupp astub vaenlase hävitajatega lahingusse ja peab löömingut, sestap on tal soovitav omada kõrgusvõimelisemat mootorit- lahingukohale kõrgusvaruga ja võimsama relvastusega ligineda- esimene rünnak oli ootamatu, ja seetõttu kõige resultatiivsem. Ja ka masinaid on selles grupis soovitav omada raskemaid, pikeerimisel on sakslasele kergem järgi jõuda.
Just nendele nõudmistele vastasid La ja Kobra.
Vahetu katte grupil oli kasulikum omada kergemaid ja dünaamilisemaid masinaid, hea vertikaalmanööverdusvõimega. Neil oli vaja pommitajate ümber keerelda, alla tulistada ja eemale tõrjuda neid, kes lahingugrupist end lahti rebida suutsid. Just sellisteks masinateks olid Jakid. Teine asi oli, et vahetu katte grupis oli kellegi allatulistamise šansse märkimisväärselt vähem, kui lahingugrupis, sestap olid Jakkide piloodid sellise spetsialiseerumise üle pidevalt rahulolematud, aga siiski- „igaühele oma“.

Erich Hartman, Luftwaffe kõige resultatiivsem äss Teises Maailmasõjas, tunnistas, et viilis kaks korda lahingust Pokrõškiniga kõrvale. Ei, õigus lahingu aja ja koha jaoks oli Hartmanil olemas, selles osas ta käsku ei rikkunud, kuid praegu eksisteerib Hartmani taolise üleastumise kohta kaks seisukohta.
Esiteks- Hartman lõi araks
Teiseks- vältides seda väga ohtlikku ja ennustamatu tulemusega lahingut, talitas Hartman õieti, kuna lasi teistes rindelõikudes alla hulgaliselt nõukogude lennukeid, millega tekitas vaenlasele märksa suuremat kahju kui oleks tekitanud juhul, kui tal oleks isegi Pokrõškinit alla tulistada õnnestunud. Milline vaatenurk Teie arust neist kahest õige on?



Siin ei saa ühetähenduslikku vastust anda. Olukorda tuleb vaadelda kahest rakursist.
Kui õhus kohtusid „vabajahil“ kaks paari paari vastu või kuuik kuuiku vastu, siis Hartman talitas kahtlemata õigeti. Kõige tõenäolisem, et Hartmanil polnud võimalust ootamatult rünnata(pole sedasorti vastane), sellist ettevalmistust, manööverlahinguks nagu Pokrõškinil oli, polnud Hartman isegi unes näinud. Ilmselt hindas Hartman sellest lahingust kõrvale hoides lihtsalt oma šansse õieti. Ta polnud sellise lahingu pidamiseks valmis.
Meil viskas Safonov mitu korda sakslastele alla vimpli ja kutsus välja lahingule ükskõik keda saksa ässadest, kasvõi Müllerit või Schmitdi, ükskõik keda. I-16ga. Nad ei vastanud talle kordagi ja mitte kordagi õhus kahevõitluses ei kohtunud.

Mida, kas ilma naljata visati tõepoolest vimpleid alla? Ma arvasin, et see oli legend.

Ei, see pole legend, nii oligi. Vimpel kukkus otse lennuvälja keskele. „Kutsun välja sellisel ja sellisel ajal, seal ja seal rajoonis, üks ühele“. Mitte ükski ei nõustunud. Üldiselt oli arusaadav, milleks neile seda vaja oli? Ta ronib grupilahingus, mille tema komanda laiali venitab, kõrgemale ja hakkab sealt kammima. Aga „üks-ühele“ lahingu resultaat on täiesti etteennustamatu, seda enam, et sakslased teadsid, et manööverlahingu jaoks nõukogude ässadega nagu Safonov oli neil ettevalmistus täiesti puudulik. Ma ju rääkisin, et sakslased pidasid sõda väga arvestavalt.

Te ütlesite, et juhust Hartmaniga tuleb vaadata kahest rakursist. Milline oli teine?

Teine- Pokrõškin polnud mitte vabal jahil, vaid ründelennukeid saatev, või siis piirkonda kattev.
Pokrõškin sõdis ju kogu sõja rindelennuväes, nemad aga ei lennanud tihti „jahile“. Harilikult ikka rajooni katma või pommitajaid saatma.
Ja nagu sa mõistad, kaardiväe eliitpolk, Pokrõškini polk, seda saadetakse mitte igaüht ega teisesuunalisi suundasid katma, ikka sinna, kus pealööki kavandati. Ja siis, juhul, kui „Pokrõškin katab pommitajaid“, oleks Hartman olnud KOHUSTATUD ründama. Mitte Pokrõškinit loomulikult, vaid ikka pommitajaid. Omaette teema oli see, et Pokrõškin poleks lasknud neid pommitajaid niisama lihtsalt alla tulistada. Siin poleks Hartmanil olnud õigust jalga lasta.
Oleks võinud juhtuda ka nii- Pokrõškin katab rajooni, Hartman peab aga rajooni puhastama oma ründelennukite jaoks. Sel juhul pole samuti kuhugi pääsu, tuleb kakelda ja jalga lasta ei tohi. Siin, kui hävitajaid lahinguga ei seo, siis rebib Pokrõškin ründelennukid räbalateks, mida ta sageli ka tegi.
Nii et kõik sõltub situatsioonist.

Aga kuidas Te arvate, kas Hartman tulistas tõepoolest alla 352 lennukit

Kahtlane. Kuigi vaieldamatult tulistas ta alla palju. Sakslastel kinnitati õhuvõite küllaltki kergelt, tihti piisas kinnituseks fotokuulipildujast või juhitava kinnitusest. Tegelikult ei huvitanud neid lennuki kukkumine, eriti sõja lõpus.

Aga meil?

Raskelt. Kusjuures iga sõja-aastaga järjest raskem ja raskem.
1943. aasta teisest poolest hakati allatulistatuid arvestama vaid õhuvaatluspostide kinnitusega, fotokontrolli, agentuur- ja teiste allikate kinnitusega. Kõige parem oli need kõik kokku. Juhitavate ja teiste lendurite kinnitusi arvesse ei võetud, palju neid ka polnud.


Nii et kui ma õieti mõistsin, siis allatulistamised ilma kõrvalise kinnitusega arvesse ei läinud.

Jah, meil oli näiteks selline juhus, kui meie lendur Gredjuško tulistas ühe mürsuga alla sakslase (Muideks, temast sai hiljem Kamovi büroo katselendur ning ta kogus sellega kuulsust, et istutas esimesena Kamovi helikopteri ristleja dekile). Nad läksid neljakesi nelja sakslasega kokku. Et Gredjuško oli ees, siis andis ta esimesena paugu suurtükist, n.ö avapauguks. Oli meil selline kaardiväe šikk- kui me nägime, et ootamatust rünnakust midagi välja ei tule, siis tegi grupijuht vaenlase suunas üksiku lasu. Selline ärplemine, et passi peale või lase jalga. Vaat sellise üksiklasu põrutaski Ženja kaugelt, juhtmesser aga võttis kätte ja kukkus alla. Tabamus ühe mürsuga. Ülejäänud „Messerid“ pudenesid loomulikult laiali. Üldiselt, kaldusid lahingust kõrvale. Kuna lennati tundra kohal, sakslaste tagalas, ei saanud keegi võitu kinnitada. Ei õhuvaatlusposte, ei sakslase täpset allakukkumiskohta (orientiire ei mingeid). Ja kuidas otsidagi, ainult rusud kukkusid. Fotokontroll ei näidanud samuti midagi, kaugelt tulistati. Laskemoona kulu- nelja masina peale üks mürsk. Nii seda võitu talle kirja ei läinudki, kuigi kolm lendurit nägid, kuidas saksa lennukist tükke tehti.
Vaat nii. Kõrvalist kinnitust pole- allatulistamist samuti mitte. Alles hiljem tuli ootamatult jalaväelaste käest kinnitus allatulistamisele. Selgus, et seda lahingut nägi pealt meie luuregrupp saksa tagalas, kes „keelt“ tuues tagasi tuli. Nemad siis märkisidki seda lahingut ja allatulistamist oma raportis. Juhtus ka nii.

Räägitakse, et saksa lendurid vältisid otserünnakuid, lõid araks. On tõde?

Ei. Neile ei meeldinud, nii on täpsem. Otserünnak on risk, aga sakslased riskida ei armastanud (seepärast ei armastanud otserünnakuid ka meie. Otserünnak oli alatu lahingu sundelement.)
Kuid mitte mingit argust, ainult arvestus. Kobra või Jak-9T vastu nad otserünnakusse ei kippunud, kartsid 37 mm mürsku, aga Jak-1b või Jak-9 vastu lihtsalt. Mõtle ise, kui sina oled Bf-109G (5 tulepunkti) või FW-190 (6 tulepunkti pluss radiaalmootor), sinu vastu tuleb aga Jak-1b või Jak-9(kaks tulepunkti), siis püüad ka sina pidada lahingut otsekurssidel(kui ei õnnestu ootamatult rünnata), sul on selle koha pealt tugev ülekaal. Ma ju rääkisin, et sakslased olid väga arvestavad. Siin tuli meie lenduritel otserünnakut vältida ja viia lahing vertikaalidele.

Nikolai Gerassimovitš, te sõdisite mingi aeg koos inglise lenduritega. Kas te ei võiks jutustada inglise lendurite tugevatest ja nõrkadest külgedest (pilotaaž, laskeoskus, koostöö lahingus, taktika). Mida teie polgus inglaste taktikast laenati?

See oli 151. airwing lennukikandjalt. Erinev. Oli neil üks eskadrill, mida kamandas Müller(selline ebainglaslik nimi), see oli kõige tugevam, teistest parem. Väga hea piloteerimistehnika ja kokkulennatus. Kuid „Hurricane“ on „Hurricane“, nad kaotasid viis inimest, tõsi küll, ise tulistasid alla vistist kaksteist saksa lennukit. See oli 1941 aasta septembrist kuni 1942 aasta maini, praegu ei mäleta enam täpselt.
Kaks teist eskadrilli olid ilmselt nõrgemad. Kõigile vastutusrikkamatele lendas meiega koos Mülleri eskadrill.

Te lendasite siis koos

Nojah. Kui nad meile osa masinaid üle andsid, siis olid ka ühised lennud.

Aga kuidas te õhus suhtlesite? Teil ju vaevalt keegi inglise keeles rääkis.

Aga mida seal seletada? Väljalennu plaan töötati läbi maa peal, vastutustsoonid olid jaotatud, põhilised koostööversioonid rünnakute tõrjumiseks olid läbi töötatud. (kuhu teie, sinna meie), mida seal õhus jahvatada. Kõik teavad sõnadetagi, mida teha.

Kas inglaste taktikal mingeid omapärasid oli?

Algul oli neil huvitav lahingurivistus- romb. Kolm tükki lendavad tavarivistuses, juhtmasin ja kaks juhitavat, neljas tiirutab aga nende taga kaheksaid, nii vertikaalis kui horisontaalis, kontrollib tagasfääri. Nemad tulid selle taktikaga meile, meie aga lendasime juba ammu paaridena. Me proovisime paar korda sellise rombina lendamist ja siis lõpetasime kiirelt ära.
Esmalt- kolmikuna on iseenesest halvem lennata, teiseks aga, sellel neljandal, kes taga oli, polnud ju üleüldse kuhugi minna. Kui tema pööras vasakule, ja kolmik samal ajal samuti vasakule pööras, oli oht kokkupõrkeks suur, kui aga tema vasakule ja kolmik paremale, siis ei suuda ta neid kinni püüda. Ja lastakse reeglina alla.
Hiljem hakkasid inglased meie eeskujul kuskil 1941 aasta lõpust aegamööda paaridele üle minema. Väga pikkamisi, neil venis üleminek väga pikale. Mingeid muid inglaste taktikaiseärasusi ma ei märganud. Mõistad, „Hurricane“ on selline lennuk, topi sinna kõige parem lendur sisse, ükskõik mis riigist ning sunni teda Messeriga võitlema, saad lahingu Messeri tõmbamisega horisontaalmanöövriga. Midagi muud ei tule välja.


Kuidas te hindaksite inglise lendurite lahinguomadusi, agressiivsust, visadust?

Polnud nad mitte argade hulgast. Lahingust ei hoidnud nad kunagi kõrvale ja rünnakule läksid hästi. Mülleri eskadrilli oleks meie suvaline lennuväepolk terves koosseisus vastu võtnud ja poleks pettunud. Kõvad poisid.

Ameerika lenduritega teil lennata ei tulnud.

Ei. Ainus, keda nägin, oli katselendur, kes saabus „Tomahawkide“ püsivust kontrollima, aga see tunnistas ise, et on „pilotaažnik“, mitte hävituslendur.

Milline oli teie esimene mulje Safonovist? Mida te võite öelda temast kui hävituslendurist ja inimesest?

Minu esimene mulje Safonovist – väga võluv inimene. Ta oskas inimesi enda poole võita, väga hea psühholoog oli.
Väga hea analüütik. Analüüsis igat sündmust, igat lahingut.
Peale iga lahingut, ükskõik kui raske see ka olnud poleks, korjas alati rahva kokku ja lahkas kõigi tegevuse läbi, ükskõik milline see ka oli. Juhtus, et keegi tõi koju kümmekond kuuliauku, ta talutab kõik selle lennuki juurde ja arutab, kuidas need augud saadi.
„Vaat need,“ räägib, „said siis, kui ei näinud et sinu pihta tulistati, need aga siis, kui tegid seda ja seda. Aga olnuks teinud nii ja nii, siis poleks mingeid aukusid olnudki.“
Safonov „nägi“ vahvalt. Oli tal selline talent.
Kogu aeg mõtles tehniliste võimaluste täiustamise peale, tänu temale paigaldatigi I-16le reaktiivmürsud. „Hurricanedele“ reaktiivmürskude, suurtükkide, berezinite paigaldamine oli samuti tema idee.
Oskas vastutust enda peale võtta. „Paaridena“ hakkasime meie esimesena lendama.
Ja kus inglased tõstsid tema peale kisa. Et kuidas…ilma meie nõusolekuta…uus relvastus…“ Tema vastas neile, et "Tühiasi, sõda kannab kõik maha. Davai, minu vastutusel!"
Oli veel üks omadus, üldsegi mitte vähetähtis. Mees oli peaaegu padukarsklane. Ma ei näinud kunagi, et ta oleks viina joonud. Õhtuti, kui koos istusime, jõi 25-50 grammi punast veini ja kõik.
Ei suitsetanud, väga haritud. Paljulugenud, kultuurne. Oskas rääkida, ilusalt, täpselt ja kokkuvõtlikult. Aga võis ka matiga, ise tead, meil ju inimesed tihti normaalset juttu ei mõista, aga temal oli see alati asjakohane ja vastavalt situatsioonile. Lahingus on muidugi teine teema, seal on vandesõnu ikka rohkem kui muid.
Aga et kedagi niisama sõimata, sellist asja ei olnud kunagi.


Mida Safonov hävituslenduri jaoks kõige tähtsamaks pidas?


Esiteks oskust tulistada. Kusjuures tulistada „Safonovi“ moodi, kindla peale, needipeade järgi.
Teiseks- manööver. Oskus läheneda ja läheneda kindlale distantsile.
Kolmandaks- oskus „vaadata“. Oskus vaadelda on kõige alus.
Nägid- manööverdasid- liginesid- avasid tule- lasid alla. Vaat selline valem oli tal.

Praegu on tekkinud kahtlused Safonovi isiklikus arves, kas ta tõesti suutis isiklikult alla lasta 22 saksa lennukit?

Ta tulistas rohkemgi alla.
Safonov tulistas suurepäraselt ja juhtus, et ühes lahingus ka kaks-kolm sakslast pihta said. Kuid Safonovil oli reegel- „Enam kui ühte lahingus alla tulistatut enda arvele mitte kirjutada.“. Ülejäänud jaotas laiali. Mäletan hästi ühte lahingut, ta tulistas alla kolm sakslast ja andis kohe käsu, et üks tema arvele, üks Petka Semenenkole(see oli tema juhitav) ja üks veel kellelegi. Petka tõuseb ja räägib:
„Seltsimees komandör, ma ju isegi ei tulistanud. Mul on isegi perkal terve.“ („Hurricanedel“ kleebiti peale ümberlaadimist kuulipildujate avad perkaliga kinni, võideldi tolmuga).
Aga Safonov ütles talle, et sina ei tulistanud, aga see-eest tulistasin mina, sina andsid mulle selleks võimaluse. Ja selliseid juhtumeid polnud Safonovil üks või kaks.

Nikolai Gerassimovitš, kas Teid alla tulistati?

Tulistati. Kaks korda.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

...järg.

Kas Te võiksite jutustada pisut üksikasjalikumalt, millistel asjaoludel Teid esimene kord alla lasti.

Ma olin paari juhtija, katsime P-40 Tomahawkidega ründelennukeid. Lendasime. Ilmusid „Messerid“. Näen, „Messerite“ paar asub rünnakule. Mina neile vastu, lauprünnakule. Rakurss sattus väga ebamugav, kuid annan lühikese valangu, mitte pihtasaamiseks, aga noh, nii, näitamiseks, et ta lesta tõmbaks.
Harilikult lasid sakslased jalga, aga korraga vaatan, juhtsakslane peitus suitsupahvakute taha, avas tule. Jõudsin veel mõelda, et „Ei ta pihta saa…“ kui korraga plahvatus, mürin, ragin, suits. Mõni sekund kangestust, siis tulin teadvusele. Nii, lendan, hävitaja väriseb, näidikute paneel on ribadeks, kõik on kilde täis. Tõmban juhist, katsetan pedaale, masin on juhitav, kuid trimmer ei tööta.
Hakkasin uurima, miks väristab. Tuleb välja, et propeller on „raske“ ja mingi vindiga „kergendada“ ei anna. Võtsin pöördeid maha, pöörasin lamedalt ümber ja niitevlennul lendasin kuni oma lennuväljani.
Seal selgus aga, et „Messer“ sai mulle kahe mürsuga pihta. Esimine sattus propelleri kattesse, ja viis rivist välja sammujuhtimismehhanismi. Teine aga täpselt kabiini, vasakusse pardasse.
Ja alles maa peal mõistsin, et kogu keha vasak külg (peamiselt käsi ja puus) on peente kildudega kaetud. Sadakond kildu sain. Aga kuni lendasin, ei tundnud isegi erilist valu. Ei, aru muidugi sain, et haavatud olen, aga ei osanud arvata, et nii tugevasti. Tõsilugu.
Mind saadeti Severomorskisse, õhujõudude hospidali. Osa kilde, suuremaid, võeti välja, suurem jagu, peened, istuvad siiamaani kehas. Tänu jumalale, et sügavale tunginud kilde oli hoopis vähe. Lamasin mõne päeva ja siis hakati kohale vedama PQ-17 pealt päästetuid, pea kõik olid alajahtumisega. Neid olid toona kõik hospidalid ja haiglad täis. Ka mind paluti, et kas ma poleks nõus laskma end välja kirjutada ja järelravi väeosa santšastis tegema. Iga koiku oli arvel. Loomulikult olin ma nõus.
Niipea kui ma tagsi jõudsin, jätkusid lennud, erilist järelravi polnud. Ma olin ju ikkagi kogenud lahingulendur, mitte mingi salaaga.

Ohoo, mürsk kabiini! Kuidas Te terveks jäite?

Mind päästis P-40 üks konstruktiivne iseärasus. Sellel juhiti trimmerit sellise suure, 8-10 sentimeetrise läbimõõduga teraskettaga, millel paksust 1,5-2 cm, selle küljest läks trimmeri külge kett nagu jalgrattal. See ketas oli just vasaku käe all. Sellesse mürsk sattuski. Kettast endast läbi ei löönud ja selle tõttu ei lennanud killud mitte kabiini laiali, vaid piki vasakut parrast. Mind ainult riivas.

Ma muidugi mõistan, et taktitu küsimus, aga kuidas Te saksa kahurimürsu võimsust hindate?

Võimas. Nagu meie ŠVAKil.


Aga teine kord?

Samuti õhulahingus, juba „Kobra“ peal. Madistasime neljakesi „messerite“ kaheksa vastu. Mul vigastati mootorit. Tegin hädamaandumise, oma lennuväljale ei jõudnud välja venitada. Ilma vigastusteta sain hakkama.

Kinnituseta allatulistatuid Teil on?

On.

Mitu?

Kurat sellega. Mida siin peale kaklust ikka rusikatega vehelda...


Aga grupilahingus allalastuid Teil on?

On. Kaheksa tükki. „Mittetäisväärtuslikud“ võidud. Ja kurat nendega. Ära parem nendest kirjuta. Isiklikult tulistasin alla seitse. Need on kinnitatud. Ja lõpetame selle teema.

Rudel kirjutab oma mälestustes:
„…RAFi komandörid, kes piloteerisid „Hurricane“ vene poolele Murmanskis, jagasid oma mälestusi. Meie allatulistatutest ei jäänud peaaegu kedagi ellu…“
Mida sellist „koledat“ inglased nägid?


Ei tea. Ja mida nad üleüldse näha võisidki?

Järsku mõnda mahalaskmist?

Kus nüüd ütles. Noh, mõtle ise, miks hävitada vangilangenud lendureid.
Mõningaid allatulistatud saksa lendureid toodi meile lennuväljale vaatamiseks. Mäletan, Müller oli väga nördinud- kunagi tuli ta vigastatult maandumisele, kui keegi meist hakkas tema pihta tulistama. Kurtis, et nii pole rüütellik, vigastatut maandumisel tulistada. Aga meie talle-kas meie lendureid, kes langevarjuga välja hüppavad, on õhus surnuks tulistada rüütellik?
Müller ei suutnud uskuda, et meie Kolja Bokij ta alla lasi. Kolja oli temast kiitsakam ja peajagu lühem. Meie brigaadikomandör oli Petruhhin, karm mees, ta ütles Bokijle, „Anna talle molli, nii et katus lendab, küll siis usub!“ Naersime.
Saksa lendurid palusid alati näidata, kes neid alla tulistas. Ja kui näidati, siis ei uskunud peaaegu kunagi.
„Misasja? Et see…? Mind?!“

Kas sakslased tulistasid tihti väljahüpanud lendureid?

Tihti.

Mitte kõige taktitundelisem küsimus ja võite vastamata jätta, kuid kas teie isiklikult tulistasite kasvõi kordki lennuki hüljanud saksa lendureid?

Mitte kunagi.

Olgu siis, „kõrgetest mateeriatest“ vestlesime kenasti. Nüüd on mul jäänud sügavalt praktilised küsimused.
Kas lõikurid šassii trossi läbihammustamiseks olid lihtsad või spetsiaalsed selle jaoks? Räägitakse, et spetsiaalsed, tehases valmistatud ja hoiti neid presenttaskukeses.


Olid olemas nii spetsiaalsed, kuid enamusel lenduritest olid tavalised.


On teada, et I-16 oli šassii asendi näitamiseks kabiinis tuuleklaasi ja näidikutetahvli vahel painduv metallvoolik, mille sees liikusid trossikesed varrastega. Voolik oli kaares, selle ülemises otsas oli avatud osa. Kui seal paistsid vardakesed, siis tähendab telik oli sisse tõmmatud.

Jah, nii oligi. Vooliku sees olev trossike. Peale selle oli sissetõmbamise-väljalaskmise kontroll dubleeritud- märguvardakestega kandepindades.

Kas I-16 ja „Hurricane“ suuskadel ekspluateeriti?

I-16 olid spetsiaalsed suusad, kuid neid me ei kasutanud. Niigi kiirust ei jätkunud, mis suuski seal veel. „Hurricane“ suuski polnud. Minu teada isegi ei projekteeritud.

Kas I-16 ja teistele masinatele ebastandartset relvastust paigaldati ja kas esimeste seeriate I-16 relvastust tugevdati?

Nagu ma sulle juba rääkisin, suurekaliibrilised kuulipildujad ja reaktiivmürsud, muudest leiutistest pole kuulnud.

Kas I-16d mootoritega M-25 tehti polgus ümber või saadi töökodadest mootoritega M-62 või M-63.


Ei, ei polgus ega töökodadest.

Kuidas te reaktiivmürskudega tulistasite? Kas lennukite pihta laskmist kah oli, distantsi häälestamine, kas kogupaugu hajumine oli, kuidas distantsi määrati?

Distantsi määrati sihiku järgi, tuli avati iseseisvalt. Kogupauguga lasti.Sihiti üksikut lennukit, kuid laialikandumine oli nii suur, et sihikulist tuld selle sõna tavapärases mõttes oli võimatu anda. Kuid distantssütiku ja kogupauguga tuli päris hästi välja.

Millisele distantsile tiivakuulipildujad sisse lasti?

Ei mäleta enam täpselt. Sisse lasti tiirus, spetsiaalse märklaua pihta, vististi 100-200 meetri pealt. Me ju avasime tule „needipeade järgi“

Kuipalju keerulisem oli manööverlahingus pihta saada tiiva ja sünkroniseeritud relvastusest võrreldes mootorikahuriga?

Tiivarelvastus nõuab täpsemat distantsimääramist , tihedus on väiksem ja omab suuremat surnud tsooni. Aga kuipalju keerulisem oli, on mul raske öelda.

Kas lennukit kandis laskmisega kõrvale ka? Kui omavahel võrrelda tiiva, sünkroon- ja mootorisuurtükki, Škassi, BS ja ŠVAKi

Tulistades suurtükkidest ja kuulipildujatest mitte. RSidega- jah. Lennuk otsekui võpatas ja tõmbles küljelt küljele.

Aga 57-mm reaktiivmürsud, kas te neist pisut lähemalt rääkida võiksite? Mingi ebastandartne kaliiber?

57-mm reaktiivmürsud olid ainult sõja algul. Sõjaeelne varu. 1942 aasta lõpuks olime need kõik välja tulistanud ja kogu ülejäänud sõja kasutasime vaid kaliibreid 82 ja 132 mm.

Kuidas te isiklikult tulistasite? Trasside järgi korrekteerides või kohe täpse valanguga tabamiseks. Millise ettearvestuse tegite?

Põhiliselt tulistati otse tabamiseks. Needipeade järgi lastes- minimaaldistantsilt.
Vajaduse korral sundida vastast kurssi muutma , kui puudus võimalus suure kauguse tõttu kindlalt tabada, tulistati trasseritega valangus, ennetusega 4/4. Ennetus võeti sihikuvõrgustiku järgi.

Milline oli lahingukomplekti kulu lahingus?

Sõltus lahingu liigist. Kõige suurem oli kulu pommitajate ja ründelennukite katmisel. Seal tuli tihti pikkade valangutega tulistada. Sageli tuli seal komplektist puudu.

Kas juhtus, et allatulistatud hävitajad kirjutati pommitajate või õhutõrjesuurtükkide arvele?

Ilmselt juhtus, eriti kuniks veel fotokontrolli polnud. Lahingus seda juhtus, väga raske oli määrata, kes konkreetselt tulistas. Tulistasid ju kõik.

Kuidas arvestati lahingulendu?

Lahingulenuks loeti lendu lahinguülesande täitmiseks.

Kas juhtus, et lahingulendu ei arvestatud, kui ülesanne täitmata jäi?

Muidugi, lahinguülesanne jäi ju täitmata.


Kas lahingulend ja õhulahing on üks ja seesama?

Ei, lahingulend võis olla ka ilma õhulahinguta. Tihti, isegi vaenlast õhus kohates, lõppes lahingulend ilma õhulahinguta. Õhulahing oli see, kui mõlemad pooled otsustasid oma ülesanded lahendada manööverlahinguga, mille käigus püüavad aktiivselt vastast rünnata. Kui aktiivset manööverlahingut pole, tähendab ka õhulahingut polnud.
Katame näiteks konvoid. Ja algab. „Paremal Messerid!“ Meie sinna. Paugutasime vastaskurssidel, läksime laiali. „Vasakul Junkersid!“ Meie nende juurde. Nemad nägid meid, pildusid pommid alla merre ja pöörasid ringi. „Taga Messerid!“ Meie jälle neile vastu. Meie tulistasime, nemad tulistasid, läksime lahku. Nii rähklesidki konvoi kohal siia-sinna, koju tagasi jõuad läbimärjalt, välja võid väänata, kuid õhulahinguks seda ei loetud. Lihtsalt lahingulend…

Aga kuidas te konvoiga sidet hoidsite?

Põhiliselt raadio teel, kuigi juhtus ka ilma selleta. Tihti osutasid meremehed meile neid ründavate lennukite suunda punaste rakettidega, eriti kui raadiosidet polnud.

Kuivõrd keerukas oli piloteerida I-16, I-15, LaGGi, „Hurricanet“ jt? Võrdlevalt.

Kõige keerukam oli I-16, ülejäänud olid lihtsamad. Üldiselt olid igal lennukil omad piloteerimiskeerukused. Siin sõltus kõik lahingutehnika omandamise astmest.

Talvel lendasite I-16 karusnahksetes kombeldes? Kui jah, siis kas see vaatele mõju ei avaldanud?


Lahinguolukorras kombeldes ei lennanud. Need olid suured ja kohmakad, ahendasid liikumist ja tõkestasid toimetamist. Lendasime tavalistes mitmekihilistes pükstes ja ilma kraeta puhvaikades, siidsalliga.

Kas õlarihmu kasutasite?

Kasutasime. Kuigi ajuti olid vaid vöörihmad.

Milline oli I-16l väljavaade tagasuunas. (Näiteks kas oli kiil või selle tagune ala nähtav vaid vaadates või tuli tugevalt välja küünitada?

Niimoodi küünitasime välja, et sabakark oli näha. Kui nägid, tähendas et oskasid vaadata,

Kui pommitajaid rünnati, siis milline oli lahingukomplekti kulu üksikute sõlmede tabamiseks? Kas oli raske tabada laskurit, piloodikabiini, kuhu standardselt tulistati?

Pommitajat rünnates püüti eelkõige mootoreid tabada. Isegi kui alla ei tulistatud, siis vähemalt pommid heideti alla sihtmärgini jõudmata. Laskuri pihta sihiti siis, kui altpoolt rünnati.
Lahingukomplekti kulu sõltus relvast. Näiteks selleks, et P-39ga Ju-88 alla tulistada, nõudis kahe kuni kolme 37 mm mürsu või 20-40 tabamust 12,7 mm kuulipildujast.

Küsimus mitte päris teemasse, aga kuidas Teile tundub, Kas Ju-88 kui pikeeriv pommitaja oli parem kui Pe-2?

Ju-88 ei pommitanud kunagi pikeerimiselt, vaid horisontaallennult.

Aga teatmikuandmetel oli Ju-88 pikeeriv pommitaja

Ega Sa midagi sassi ei aja? Sakslastel oli „pikeeriv“ ju Junkers Ju-87, „Pastlakandja“. See jah, pommitas ainult pikeerimisel. Hästi ja täpselt pommitas, väga aeglane oli ainult. Kerge oli teda alla tulistada. Minuarust seda 1944 aasta keskpaigast põhjas enam ei kasutatud. Aga Ju-88? Pole kordagi näinud, et see pikeerimisel pommitanud oleks? Isegi kuulnud pole sellest midagi.

Kas meie lendurid kasutasid õhus orientatsiooni kella sihverplaadi järgi, näiteks vaenlane kell kaks ja kui mitte, siis kuidas suundi nimetati?

Sihverplaati ei kasutanud. Orienteeruti lihtsalt- „paremal-üleval“, „vasakul-all“, „taga“ jne.

Kui keerukas oli õhus „Hurricanest“, P-40, LaGG-3 lahkuda? Kas kuppel tuli suurel kiirusel ära heita?

Kuppel tuli kindlasti ära heita. Lennukist lahkumise meetodid olid praktiliselt ühesugused.

Kuidas võrrelda vastupidavust hädamaandumise korral „kõhule“? I-16, LaGG-3, Hurricane jne. Kui ohtlik oli see piloodile, millised olid remondivõimalused?

Polaartingimustes oli eelmainitud maandumisi võimalik sooritada külmunud järvedel. Reeglina ei kujutanud eelmainitud tüüpidel selline asi endast mingeid raskusi. Hiljem masinad evakueeriti ja remonditi töökodades. Tõsi küll, tihti said masinad vigastusi ka evakuatsiooni käigus.

Kuidas võrrelda I-16, „Hurricane“ jt vastupidavust vaenlase tulele?

Hävituslennukid tulid reeglina tagasi tavakuulipilduja kuuliaukudega, harvemini suurekaliibrilise kuulipilduja omadega. Ning väga harva soomustläbistavate mürskude omadega. Aga tüüpide järgi polnud vahe suur.

Palju polgus lennukeid oli?

Lennukite arv polgus sõltus lahingutegevuse iseloomust ja vastase meisterlikkusest. Keskmiselt oli polgus 30-40 hävitajat, kuid oli hetki, kui polku oli jäänud 8-10 lennukit ja vähemgi.

Milline oli meie lennuväljade õhutõrjekate

Meie lennuväljade õhutõrjekate oli kaetud merelaevastiku õhutõrjesüsteemiga. Harilikult katsid lennuvälja 5-6 patareid 20 mm ja 37 mm suurtükkidega. Neid kasutati maandumise ja stardi katmiseks., samuti lennuvälja ründavate lennukite tõkestamiseks.

Jutustuses „Hurricanede“ kohta, selles hämmastas kõiki veidi informatsioon „kõrbemaskeeringu“ kohta. Kas täpselt olid masinad kollased või käib jutt siiski lihtsalt inglise rohekas-kollasest kamuflaažist?

Meil oli 15-20 kõrbevärvides „Hurricane“(meie vähemalt hüüdsime neid nii), suurte kollaste ja pruunide plekkidega. Ülejäänud, mis inglise lendurid meile üle andsid, olid standardset rohelis-pruunika inglise kaitsevärviga.

Veelkord maskeerimisvärvist. Kas võiksime täpsustada, kas land-lease masinatel värviti kere alumine osa helesiniseks või jäi ameeriklaste halliks. Ja üleüldse, kuivõrd levinud oli masinate ülevärvimine meie värvidesse? Kas numbrid värviti hõbedase värviga? Kas talvel lennukite värvimisel lupja kasutati?

Ameerika masinaid kunagi üle ei värvitud. Lupja ei kasutatud.
Tõsi, meie juurde tulid P-40d juba pealekantud rahvuslike tunnustega- valgete ameerika tähtedega. Meie värvisime tähed lihtsalt punaseks. Muus osas jäi värvkate muutmata.


Räägitakse, et Safonovi Kittyhawk oli helesiniseks värvitud. On see tõsi?

Niipalju kui mina mäletan, siis mitte. Tavalist oliivrohelist värvi oli.

Kas „Hurricanel“ teiste lennukitega võrreldes mingeid ekspluatatsiooni omapärasid või raskusi oli?

Ei. Niipalju, kui ma mäletan, ei kujutanud „Hurricane“ ekspluatatsioon mingit probleemi. Kõik tähtajalised hooldustööd tehti vastavalt instruktsioonidele, mis Suur-Britannias välja töötatud olid. Sama kehtis ka tehnika ekspluatatsioonitähtaegadele.

Te tähendasite, et seoses importtehnikaga tõusis järsult „õlikultuur“. Milliseid tehnilise kultuuri tõusumärke te teiste süsteemidega seoses veel tuua võite?

Teisi näiteid mul tuua pole.

Paljudes publikatsioonides on meenutatud, et Safonov sai oma lennuki P-40 „Kittyhawk“ ameerika delegatsioonilt, teie aga väidate, et õhujõududelt. Järsku siiski ameeriklastelt

Võis olla niimoodi, et ameerika delegatsioon andis lennukid õhujõududele ja sealt edasi Safonovile. Aga ma kahtlen väga. Aga igal juhul sellist üritust nagu „Lennukite üleandmine ameerika delegatsiooni poolt“ polgus kindlalt ei toimunud.

Nikolai Gerassimovitš, kas Te ei võiks meenutada, kinnitada või ümber lükata polgus ankru ja potituusaga sabal ning kirjaga „Za Safonova“ kerel olnud P-40 olemasolu. Kelle masin see oli? Ja üleüldse, kui laialt olid polgus levinud individuaalsed embleemid.

Ei mäleta, et meil polgus sellise kirjaga masin oleks olnud. Ei ässasid, ei ankruid lennukitele ei joonistatud. Individuaalseid embleeme ei olnud.
Võimalik, et selline masin ka oli, aga 78-ndas hävituslennuväe polgus. Seal armastati „joonistusi“. Joonistati hailõugasid, seda ma nägin ise ja võin kinnitada. Safonov ise lendas üksvahe I-16ga, millel oli kiri «За ВКП(б)!».

Muideks, kuidas tagavaraosasid saite?

Varuosad tulid tsentraliseeritult. Välismaistele lennukitele tulid varuosad koos lennukitega, konteinerites. Varuosasid säilitati laos ja toodi vajadusel väeosasse.

Nikolai Gerassimovitš, aga üldse, mitmel lennukitüübil Te lendasite?

Võtame järjekorras:
Enne sõda: Po-2, R-5, I-15bis, I-16 mudelid 4, 5, 10, 17 ja 21, UTI-4.
Sõja ajal: I-16 mudelid 28 ja 29, LaGG-3, MiG-1, "Hurricane", Р-40 - "Kittyhawk" ja "Tomahawk", P-39 "Airacobra" pea kõigi mudelitega, UT-1, UT-2.
Peale sõda: Jak-1b, Jak-7b, Jak-9, Jak-11, Р-63 "Kingcobra", La-9La-11, Jak-12, Jak-18, MiG-15, MiG-15UTI, MiG-17, MiG-19R, MiG-19SPSV, Jak-25, Jak-28, Su-9, Su-15, Su-15UT, An-14, Il-14, Tu-124, L-29, An-2
MiG-21 tegin kaks või kolm lendu, aga lennukitüübina teda ei omandanud. Ongi vist kõik.

Millised olid teie lemmiklennuk ja kõige ebameeldivam masin sõjajärgsel ajal

Lemmikuid on mul olnud mitu. MiG-19 viimase, PM seeria oma. Su-15, väga töökindel ja hea masin, kahe mootoriga. Su-9 kui "pilotaažimasin" oli väga hea, sellel suuritasin kogu kõrgema pilotaaži harjutuste kompleksi, aga mootor oli tal...hoidku jumal. "Ühekordne", niipalju kui mina tean, tiibraketilt. Lennukireziimide ja mitmekordse kasutamise jaoks absoluutselt sobimatu. Me kaotasime mootoririkete tõttu palju lendureid. Pärast viimistleti mootoreid ja Su-9 sai täiesti normaalne lennuk.

Aga miks Su-9 ei tehtud rindehävitajaks?

Ei tea. Ilmselt siiski mootori tõttu. Kuigi plaaner lausa palus seda. Unikaalsete pilotaažiomadustega masin oli, seepärast ma seda armastasingi.

Aga kõige ebameeldivam masin?

Ilmselt Jak-28.
Esiteks oli ta selline rohmakas ja kohmakas. Raske, kuigi mootorid olid võimsad ja töökindlad.
Teiseks, ülehelikiirusel kippus pragunema. Nii kui ülehelikiirusele läksid, nii tuli tehnikutel 2 mm puuriga tekkinud pragusid stoperdada.
Kolmandaks- kuimitu lendu ka päevas ei tee, ühte punkti maanduda oli võimatu. Hoiad justkui kõik režiimid välja, tema aga kord lendab, kord kukub. Haakis end raja külge seal kus ise tahtis, mitte seal, kus lendur soovis.
Neljandaks- väga halvasti töötav raadiokompass, sestap oli keerukates meteotingimustes temaga lennata keeruline.Raadiokompass seisis tal sabakiilul, kiil vibreerib, osuti kaldub küljele. Nii me ei orienteerunudki osuti näidu, vaid selle kõikumise keskpunkti järgi.
Vaat selle pärast ma Jak-28 ei armastanudki. Seda ju ei armastanud keegi.

Aitähh huvitava vestluse eest

Май 2003 г.

Ja taat ise...

Pilt

Originaalintervjuu on loetav siit...
http://www.airforce.ru/history/ww2/golodnikov/index.htm
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

Järgmiseks võtaks ette Korea sõja ja seal sõdinud piloodid.

Intervjuu Nõukogude Liidu Kangelase, lennuväe kindral-majori Mihhail Ivanovitš Mihiniga.
Pilt
Mihin oma Jak-9U juures.

Mihail Ivanovitš Mihin:
Sündinud 1923 aastal, 25 oktoobril. Vanemad olid talupojad. Isal oli haridust neli klassi küla-kihelkonna kooli. Vanasti kõrgemat polnud, nelja klassi peeti juba kõrghariduseks.

Kuidas Te lennundusse sattusite?

Omal soovil. See oli Alma-Atas. Üheksandas klassis astusin lennuklubisse. Lendasin U-2ga. Kui lennuklubi lõpetasin, see juhtus kuskil kuu - poolteist pärast sõja algust, saadeti meie grupp Oranienbaumi lennukooli. See valmistas toona ette pommituslendureid, mina aga tahtsin hävituslenduriks saada ning seepärast ma seda kooli ei lõpetanud.

Kuidas kursandi tulevast eriala kindlaks määrati. Või oli see puhas juhuse teema?

Ei olnud juhuslik. Ma ju räägin, et algul õppisin ma pommituslenduriks, seejärel aga, omal initsiatiivil, lülitusin ümber hävitajatele. Lõpetasin Katša lennukooli, mis Krimmist Kasashtani ümber oli kolinud.

See tähendab et sai kirjutada raporti…

See tähendab, et sai…

Kuidas õppeprotsess oli korraldatud?

Lihvimine oli alguses…see venis väga pikale. Pärast lihvimist lendasime alguses U-2ga, seejärel UT-2ga.

Räägitakse ja kirjutatakse, et see masin sattus kergelt lamedasse pöörisesse?

Oli juhuseid. Aga see kehtis rohkem UT-1 kohta. Vaat UT-1- see oli pöörisepatuga. Tõsi küll, mina sellel ei lennanud, nii et üksikasjaliselt rääkida ei või. Aga UT-2 oli enam-vähem stabiilne masin.

Aga pärast UT-2te?

Jak-7b. Jakil ma lõpetasin lennukooli ning esialgu lendasin ka väeosas Jakil, kuni reaktiivmasinatele ümber õppisin.

Pilt

Mis aastal Te lennukooli lõpetasite?

1944. aastal, kuskil november-detsember. Noh, kuni ümberformeerimine ja muu…Lühidalt, lahinguväeossa sattusin ma 1945. aasta jaanuaris.

Kuhu teenima sattusite?

Harkovisse, lennuväli oli kohe linna kõrval. Täpsemalt Rogani, õppepolku. Aga kui sõda Saksamaaga lõppes, baseerus diviis ümber Venemaale. Sellest ajast peale kuni demobiliseerumiseni teenisin 516-ndas polgus.

Pilt
Polgu rivistusel

Kas Teil Suure Isamaasõja lahingutegevuses tuli osaleda

Ei. Õppe-treeningpolgus olin ja õpetasin lendureid sõdima, kuigi ise ei sõdinud. Täpsemini õpetasin neile lahingulende.

Pilt
Aleksei Lavrov oma Jaki juures.

Kuidas Te Koreasse sattusite?

Noh, kuidas. Vabatahtlikult loomulikult, sunniviisiliselt. Meid saadeti…Nagu öeldakse, „Kodumaa kutsus“. Kogu diviisiga kukkusime sinna.

Ja millal Teie sinna sattusite?

1952 aastal. Ja kuni sõja lõpuni.

Mis ametikohal Te seal olita

Algul lülikomandör, seejärel eskadrillikomandöri asetäitja. Lõpetasin polgukomandöri asetäitajana.

Mis tüüpi lennukid Koreas olid?

MiG-15. Esialgu olid ka veel „La“ ja „Jak-17“, kuid pärast koristati need Koreast minema.

Profiri Borissovitš Ovsjannikov jutustas, kuidas ta õpetas hiinlasi „Jak-17“ lendama. Neil õppe-treeningmasinaid MiG-15 UTI ei olnud.
Jak-17?Meil olid „MiG-Sparkad“…

Kus Te baseerusite?

Mjaogous, Anshan Shis…Põhiliselt Mjaogous. Pärast veidi aega seal lähikonnas, koha nimi oli…Ei, ei mäleta…(Ilmselt käib jutt teisest eesliini lennuväljast Dapu, kus baseerus 216-nda diviisi teine polk)

Milliseid ülesandeid Teile anti?

Millised ülesanded sõjas ikka on? Sõdida. Põhiliselt püüdelennud. Ja veel katsime Sup'ungi hüdroelektrijaama Yalu jõel….ja sildu üle selle jõe. Meie saabusime peale seda, kui üks kahest sillast laiali oli pommitatud ja järele oli jäänud vaid üks.

Kas hüdroelektrijaam samuti laiali pommitati.

Ei. Prooviti, aga ei tulnud välja. See on ju selline jurakas, seda niisama lihtsalt ei võta.

Kellega põhiliselt lahinguid pidasite?

Ameeriklastega, kellega siis veel…Aga vastase lennukid olid põhiliselt (url=http://en.wikipedia.org/wiki/North_American_F-86_Sabre] Sabre[/url] Noh, algul olid Thunderjetid kuid need lasti kiirelt alla ja alles jäid vaid Sabred.

Aga B-29 juhtusid ette?

Algul olid, öösiti, aga mitte kaua.

Aga päeval sattusid ette?

Päeval mitte. See oleks olnud nende jaoks ju enesetapp.

Milline lennustaaž Teil Mig-15l oli, enne kui Teid Koreasse saadeti?

Väike. Jumal teab kui suur. Noh, kuskil 100 tundi.

Lahingupidamist õppisite „MiGidel“?

Ainult õppelahinguid ja koonuse pihta tulistamist. Maamärkide pihta tulistamist kah.

Kui Te Koreasse jõudsite, siis mida ja milliste ameerika lennukite iseärasuste kohta teile räägiti?

Nii, aga kes seda tegema oleks pidanud?

No aga need, keda te välja vahetasite? Need, kes lahkusid.

Nu-nu, need lasid kiirelt lesta…

Ja kõiki „sõja võlusid“ õppisite oma nahal?

Just.

Öelge, millega sõda Teile algas. Võiduga? Või kaotusega? Teie jaoks isiklikult?

Minu jaoks? See polnud isegi mitte esimene lahingulend, vaid esimene tutvumislend. Tutvusime lahingutegevuse piirkonnaga. Mul tulistati juhitav alla. (See oli 1952 aasta 20-ndal augustil. Väljalennu käigus tulistati ootamatu rünnakuga alla Mihini juhitav vanemleitnant Jakovlev Ivan Vassiljevitš, kel õnnestus edukalt katapulteeruda ja rivisse tagasi pöörduda

Pilt
Semen Mihejev ja Mihin


Kas ameeriklased meie langevarjureid tulistasid?

Ei. See poleks eetiline olnud

See-eest praktiline- hea vaenlane on surnud vaenlane.

Ei, see pole üllas

Aga räägitakse, et juhuse avanedes tulistasid ameeriklased meie langevarjurid.

Sõdisime mis sõdisime, üksteisele armu ei andnud, aga selleni justkui ei läinud…

Ma olen lugenud, et neil oli efektiivne merepäästeteenistus?

Jah, see oli neil hästi organiseeritud. Pihtasaanud venitasid mereni välja ja hüppasid seal langevarjuga välja. Ja sealt neid üles korjatigi.

Kas teil käsk, justnimelt käsk rannikujoont mitte ületada oli? Või soovitus.


Üldiselt käsk. Sõjaväes mingeid soovitusi pole, seal on käsud.

Ovsjannikov ütles, et neil otsest käsku ei olnud. Neile olla öeldud, et kui mere kohal alla lastakse, siis päästma ei tule keegi

Ah vaat millest jutt…Selge. Ei, meile loeti käskkiri ette, ei mingeid soovitusi…

Kirjutatakse, et tulistamise efektiivne kaugus oli üldiselt kahesaja meetri tuuris.

Õige.

Aga tulistama hakati tuhande meetri pealt. Miks?

Rumalusest.

Aga Teie polgus, milliselt kauguselt?

„Tapvaks“ loeti distantsi kakssada-kolmsada meetrit. Ja mida väiksem distants, seda parem.
No aga sihiku järgi töötati umbes tuhande-tuhande kahesaja meetri pealt. Meie sihik,СПБ, oli poolautomaat. Aga ameeriklastel, neil oli radarsihik, nemad hakkasid veelgi suuremalt distantsilt tulistama. Mitte et pihta oleksid saanud…

Aga kuulipildujate tappev ulatus?

Kuulipildujad olid neil head- „Colt“. Kuus tükki. Nagu saega lõikas. Tõsi, meie lennuk, MiG, oli vastupidav, seda polnud kerge alla võtta.

Aga kas MiG-17 teil seal olid?

Ei. Aga need olid halvemad. MiG-17 on halvem kui MiG-15BIS

Kõik räägivad erinevalt. Et manöövris olid halvemad, aga see-eest kiiremad.

Niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi.

Kuidas te hindate oma vastaseid Koreas?

Meie ja vastaste ettevalmistus erines väga kõvasti. Meie sõitsime sinna terve diviisiga, see tähendab et igasugu lendureid oli, nii kogenud kui ka „hambutud“. Ja õppida tuli oma kogemustest. Aga neil olid vabatahtlikud. Need olid kogenumad poisid, varakult ettevalmistatud. Ja mõned olid juba teist ringi.

See tähendab et tugevad lendurid olid.

Head lendurid.

No aga miks olid neil kaotused suuremad kui meil?

Meie tulistasime see-eest paremini!

,Tavaks on võrrelda MiG-15 ja Sabre. Millist Teie eelistaksite?

Teadagi- oma lennukit ikka. Lennukid olid erinevad, piloodid olid erinevad ja lahingumanöövrid erinesid. Kui hulganisti kohtusime, püüdsid Sabred ära minna alla. Aga kui meid pitsitama hakati, siis süstisime üles. Ja üleüldse, lahingus võidab lendur, aga mitte lennuk. Lollpeadele anna ükskõik mis kätte…

Aga millised olid erinevused Korea sõja ja Suure Isamaasõja vahel psühholoogilises plaanis?

Mina Isamaasõjas ei sõdinud, sestap ei tea ka võrrelda…

Psühholoogilises plaanis? Kui sakslastega kohtumiseks ette valmistati, kuulsite ilmselt sakslaste metsikustes ja nii edasi…

Noh, mina olin ju sõjaline professionaal. Seepärast polnud psühholoogia vajalik…Vaenlane oli vaenlane, ta tuleb ära tappa või tapab tema sinu. Lihtne loogika.

Te olete Nõukogude Liidu Kangelane?

Jah, juhtus niimoodi.

Palju Teil allatulistatuid on?

Arvestatakse üheksat, üldiselt aga kaksteist. Veel kolm läksid meie kõnepruugis „merre“.(Ametlikult üheksa isiklikult allatulistatut ja veel kolm vigastatud F-86te)

Kuidas Koreas võite arvestati?

Kinnituste alusel. Miks mul üheksa kinnitatud võitu on? Sest üheksat kinnitasid korealased, need kukkusid Korea pinnale.

Aga fotokuulipilduja? Teil ju need ikka olid?

Ja mis siis? Tabamuse fakt? Aga kas lasid alla või mitte, seda fotokuulipilduja ju ei kinnita. See ei filmi ju „ärakukkuvat saba“, see fotografeerib vaid valangut, mis just-just hakkab tabama.

Fotokuulipildujate osas käib palju vaidlusi, veteranid räägivad, et see annab vaid tabamuse fakti, kuid ei näita allatulistamist. Aga Teie nägite, et alla lasite?

Loomulikult, noh…


Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

...järg.

Aga kuidas? Mismoodi?

Noh, kui kukkuma hakkab, tähendab tulistasid alla. Aga kui edasi lendab, lasid mööda.

Kas endal tuli allalastud lennukite kukkumist tihti jälgida?

Noh, et tihedalt, seda ei julgeks väita. Polnud aega kukkumist jälgida, sõdida tuli. Kuniks fikseerid, fikseeritakse sind ennast ära.

Kas te allatulistatuid, mitte ilmtingimata teie omi, aga üleüldse, nägite? Kuidas allatulistatud kukuvad? Ameeriklane kukub. Kuidas, kas nagu kinokroonikas, suitsu ja leegiga?

Ei. Valetama ei hakka. Sellist asja mul polnud juhust näha.

Allalastud lennukid, kas need hakkavad põlema või lagunevad õhus laiali?

Kukkuma hakkavad. Lagunema…? Selleks, mõistad, tuleb kahurimürsuga talle pihta saada.

Noh, Teil ju, vabandage väga, olid suurtükid, 37 mm ja kaks 23 mm toru.

Ja siis?

Kirjutatakse- kui 37 mm tabas, siis oli auk meeter korda meeter.

Ole nüüd. Ei lagunenud. Kui pihta sai, kukkus alla. Aga laiali lagunemine. Mina küll kedagi laiali ei lagundanud.

Te jutustage, kuidas Te esimese alla tulistasite

Ei mäleta.

Milline oli eskadrilli koosseis, palju oli lendureid ja palju lennukeid?

Minu eskadrill oli kindlaksmääratud koosseisus- kaksteist lennukit. Sõdisime aga kaheksakesi. Alati kaheksakesi. Kaks lüli. (Mihin sõdis esimese polgu koosseisus, mis alustas sõdimist sellises koosseisus:
1.Frolov Valentin Ilitš- major, АЭ komandör
2.Mihin Mihhail Ivanovitš- vanemleitnant, komandöri asetäitaja lennualal.
3.Ignatov, Mihhail Nikiforovitš- kapten, sampoliit.
4. Tšernavin, Vladimir Sergejevitš- kapten, lülikomandör
5. Zagrebelnõi, Pavel Fjodorovitš- kapten, lülikomandör
6. Bannov, Mihhail Sergejevitš- kapten, lülikomandör
7. Abidin, Mihhail Lekandrõtš- vanemleitnant, vanemlendur
8. Pankov, Leonid Nikolajevitš- vanemleitnant, vanemlendur.
9. Vadkovski Boris M.- vanemleitnant . lendur
10. Jakovlev, Ivan Vassiljevit- vanemleitnant, lendur
11. Sedašev, Vladimir Nikolajevitš- vanemleitnant, lendur
12. Zotov, Mihhail- vanemleitnant, lendur
-lahingutes hukkusid kaks eskadrilli lendurit- Tšernavin V.S. (14.09.1952) ja Sedašev V.N.(14.03. 1953). Nende asemele saabusid reservist leitnant LapitskiViktor Jefimovitš ja Koršunov Boriss Vassiljevitš. 1953 aasta 18-ndal juunil peetud lahingus Boriss Koršunov hukkus.
Niisiis, kokku hukkus 518-ndas hävituslennuväe polgus kolm lendurit, veel neli(Jakovlev, Pankov, Vadkovski ja Abidin) lasti alla ja päästsid end langevarjudega.


Aga öelge palun, kas teil oli juhust koos hiinlastega sõdida? Grupi koosseisus lahingut pidada.



Ei, nad töötasid rohkem maavägede pihta. Kogemust oli neil vähevõitu. Need, kes sõda kolbmootoritega alustasid, olid kõik maha löödud. Nemad hakkasid alles sõja lõpus reaktiividel lendama.

Kes täienduseks saabusid?

Vaat täiendus saabus sitavõitu. Nõrgalt ettevalmistatud. Tihti tuli juba meil kohapeal õpetada, kuidas sõdida tuleb. Aga oli ka selliseid, saadeti selliseid, kes isegi lennata ei osanud. Ei tea, mis põhjustel, kuid nõrk, väga nõrk täiendus saabus.

Kuidas lahingusse viidi?

Järk-järgult. Algul selliseid pingelisi lahinguid ei pidanud, võtsime kergemalt. Tutvumislennud, ründamine, katmine ja muu selline värk.

Ameeriklased ründelende Mjaogoule korraldasid?

Ei pommitanud, aga lendusid korraldasid. Jahihävitajad. Ühe lasid alla. Kaks meremeest, kes Vladivostokist saabusid, stardil lasid kaks alla. Mäletan, et ka üks meie polgust lasti maandumisel alla.

Mjaogou lennuväljal paiknes mis? Diviis? Polk?

Kaks polku. (518 ja 878 hävituslennuväe polk)

Teil oli lendureid rohkem kui lennukeid? Või oli igal lenduril oma lennuk?

Lendureid oli rohkem.( 216-nda hävituslennuväe diviisis oli lendureid rohkem kui lennukeid. Oli mõningane reserv kaheksast kuni kümnest lendurist põhikoosseisu pilootide rivist väljalangemise puhuks, haigusest kuni haavatasaamise või hukkumiseni.)

Kas mäletate, mis põhjusel Koreast lahkuti?

Kõike juhtus. Nii haavatasaamise kui haiguse tõttu, samuti arguse pärast. Erinevatel põhjustel. Nagu meil öeldi, iga tähestiku tähe järgi.

Aga kus te seal üleüldse elasite?

Mägedes elasime, ööseks sõitsime sinna. Päeval olime aga lennuväljal.

Palees ei elanud?

Ei. Tavaliselt elasime. Mitte kuuris, aga kuidas neid seal nimetati…Lennukikastidest. Praegu kutsutakse konteineriteks. Üks kord kutsuti paleesse, furšetile, selline asi oli.

Kuidas toideti?

Nuumati. Ja väga mitmekesiselt.

Kas meie või hiina toiduga toideti?

Kes mida tahtis…isegi trepangid olid. Teate, mis trepangid on. Merevähk. Maitsvaim toit, meesterahvastele parim. Kahju, et ma neid nii hilja proovisin, alles siis, kui minema hakkasime sättima.

Isamaasõja ajal anti peale väljalende piiritust või viina. Kuidas teil seal oli?


Ka meile anti. Sada grammi. Nagu üldiselt kombeks, kõigis armeedes. Õhtul peale õhtusööki, sada grammi. Sada grammi oli ametlikult, oma tasku pealt võisid ka pudeli võtta.

Kas järgmisel päeval lennata ei seganud?

Ei. Ega me end oimetuks joonud. Tundsime mõõtu.

Öised lennud olid?

Ainult päeval. Meie sõdisime ainult päeval. Öölendurid olid teised. Öölendurite eskadrill oli. Lendasid samuti „MiGidel“. Üleüldse ei näinud ma seal ühtegi kolbmootoriga hävitajat.

Räägime veel Teie võitudest. Kas mäletate, keda alla tulistasite? Lennukitüüpi.

Kaheksa Sabret ja ühe Thunderjeti.

Allatulistatute eest preemiat maksti?

Tingimata. Minu meelest tuhat. Iga allatulistatu eest.

Ja eraldi veel lahingulendude eest?

Jah. Kahekümne viie, viiekümne, saja eest. Mul oli 140 lahingulendu.

Ja lahinguid palju?

Kümmet kolm-neli…iga väljalend lahingut pidada oleks raske olnud. Seda ei pea igaüks vastu. Ja ega iga väljalend lahinguga ei lõppenud. (Mihini arvel on 67 õhulahingut)

Puhkekodudesse saadeti?

Saadeti. Kuskile Port-Arturi alla.

Millega puhkuse ajal tegeleti?

Piljard, preferanss. Noh, suvel suplesime. Talvel võtsime vanne. Ikka arstide jälgimise all. Lakkusime peamiselt.

Metüülpiirituse või muude surrogaatidega mürgitusjuhtumeid esines?

Ei. Jah, oli seal hiina viin- „Pärl“. Aga pärit Venemaalt. Mingi vene viina tuntud tootja kauples sellega Hiinas.

Muideks, kas Hiinas vene emmigrantidega suhtlesite?

Oli meil tõlk. Venelane. Aga kust ta pärit oli, dokumente ma tal ei vaadanud.

Huvitav, muidu olid hiinlased selle töö peal.

Ja kui mulle kümnepäevane puhkus anti, siis saatis mind puhkekodusse kah venelane.

Mille alusel puhkekodusse saadeti? Halb enesetunne? Või oli kindel arv väljalende, peale mida oli vaja puhata.

Aga vaat seda enam ei mäleta.

Ordenite ja medalitega autasustati?

Jah.

Kuidas seal auastmetega oli?

Aeglaselt. Mitte kuidagi. Üldiselt eksisteerivad armees reeglid. Väljateenitud aastate järgi.

Pluss ennetähtaegsed

Ennetähtaegsed? Reegel on selline- üks kord terve teenistusaja vältel. Kui ma kohale jõudsin, kaks või kolm alla lasin, omistati ennetähtaegselt kapten. Ja kõik. Ükskõik palju ma ka alla tulistasin.

Aga polgukomandöri asetäitja olite.

Kapten. Major anti juba hiljem, Liidus, kolme aasta pärast vististi, kui ma nüüd õieti mäletan.

Öelge palun, kas fakti teie komandeeringus viibimisest , kuipalju oli see kuidagi varjatud? Kõik vaikisid, midagi ei räägitud. Allkiri võeti?

No ei, mingeid allkirju ei olnud, hoiatati ainult, et liigselt ei lobiseks ja kõik.

Te vahetasite igavese hunniku lennukeid. Lemmiklennuk Teil oli?

MiG-15 BIS.

Aga järgnevad MiGid?

Ma lendasin pärast Jakkidel. Jak-25, pärast veel see viimane mingisugune Jak…28 vistist. Tal oli keskel üks ratas ja siis veel tiivaotstes. Raske, väga raske. Ja ebamugav piloteerida, meeskond oli kaks inimest. Tõsi küll, „25“ oli samuti kahe inimesega.

Aga kabiini mugavus? Varustus? Mõõteriistade paigutus? Samuti MiG? Või siiski Jak?

Hellitatud inimene oled. Mugavused…Sõdida tuleb igasugustes tingimustes. Ja mitte mugavustest mõelda. Esmakordselt näen inimest, kes sõjas mugavustest mõtleb. Minu jaoks oli näiteks iga aasta seal ebamugav.


Järgneb....
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

...järg.

Kas Teid alla tulistati? Või lendasite paremini?

Ei tulistatud.

Langevarjuga hüppasite?

Õppeotstarbel. Kakskümmend viis hüpet on arvel. Lendurile oli ette nähtud kaks hüpet aastas.

Kuidas Te üldiselt langevarjuhüpetesse suhtute?

Mitte kuidagi.

Lähme uuesti tagasi lennukite juurde. Millised numbrid teie lennukitel olid? Kahekohalised? Kolmekohalised?

Minul oli neljakohaline. Ma võtsin selle üle eelmiselt lendurilt. Keegi lendas sellisega…Aga üldiselt olid numbrid kahekohalised.

Tähendab Te olite siis nagu „valge vares“, ainukesena neljakohalise numbriga. Või oli veel teisi? Mäletate?

Tubli! Pihta said! Teist sellist ei olnud.

Öelge, kas lennukid olid teil hõbedased või värvitud?

Hõbedased. Aga pärast hakati moondamisvärvidesse värvima. Ainult mitte roheliseks, vaid halliks selliseks…

Umbes millal see juhtus?

Kuskil keskel, juba 1953 aastal ilmselt…(1952 aasta suvi-sügis)

Ninasid punaseks ei värvitud? Fotode järgi otsustades värviti polgus, kus Pepeljajev teenis, ninad kuni kabiinini punaseks. Teil, tähendab, seda ei olnud?

Selle lollusega tegelemine õpetati neil kähku käest.

Miks? See tähendab, mismoodi? Seletage?

Neid hakati lihtsalt alla laskma.

Kas sellised käsud olid, et alla tuleb esmajoones tulistada lennukid vaat selliste ja selliste numbrite või tunnusmärkidega lennukid?

Ei olnud.

Mis värvi numbrid lennukitel olid?

Punased.

Kogu polgul? Või ainult Teie eskadrillil?

Vat praegu ei mäleta. See pole ju sisuline küsimus. Lennuk oli enne esimeses eskadrillis, mina seda üle ei värvinud.

Pilt
Ignatov Mihhail

Mitmes eskadrill Teie oma oli?

Teine.

Sõdisite sellel masinal lõpuni? Või saite pärast uue?

Lõpuni. Selsamal.

No aga kui see hooldusesse korjati

Siis istusin teise masinasse. Harva. Juhtus, kuid harva.

Öelge palun, MiG-15 kohta eksisteerib selline arvamus, et ta käitus parempoolses pöörises halvasti. Vasakpoolses hästi, parempoolsesse sisenes ja väljus halvasti

Ei tea, meil selliseid kurbi juhtumeid polnud.

Kuidas ülekoormustega võitlesite?

Noh, kuidas…kui saad, siis kannata, palju suudad, palju suudad, kannata, aga kui ei suuda, siis poleks olnud tarvis nina toppida…

Seda, et ameeriklastel koormusvastased kostüümid olid, ikka teadsite?

Jah, teadsime.

Ja kuidas Te sellesse suhtusite?

Noh, positiivselt. Selles mõttes et negatiivselt. Meil ju neid polnud…

Öelge, palun, kas teil polgus poliittöötajad olid?

Kuidas siis?

Millega tegelesid?

Lobisemisega. Noh, määrati lendur poliittöötajaks ja kõik. Lobises palju ja kõik.

Öelge oma arvamus, ma olen paljude veteranidega vestelnud ja ükskõik kelle käest ka ei küsinud, ütlesid peaaegu kõik, et ilma nendeta oleks parem olnud.

No ei, mispärast? Ma teadsin ühte poliittöötajat, kellel oli tervelt neli lahinguordenit. Lendur. Pärast oli meil diviisi poliitosakonna ülem.

Osobistid olid?

Mida?

Eriosakonnad olid?

Kuis siis? Igas polgus oli.

Segasid või mitte? Või ei pannud Te neid tähelegi?

Noh, ehtsat osobisti pole märgatagi. Aga kui märkad, siis pole see õige osobist. Ja kui ta segab, siis koristatakse ta ära. Segav osobist koristati ära.

Öelge, palun, kuidas te pühi tähistasite?

Kuidas Venemaal ette nähtud. Kogunesime kokku…homme aga pohmellis peaga lendama. Raske, aga mis teha...

Hapnikumürgitust esines? Noh, nii, et lenduril peale lendu halb oleks hakanud

Ei, ei olnud. Minu mäletamist mööda ei olnud. Meil jälgiti seda asja rangelt.

Öelge, kas selliseid juhuseid oli, et omade pihta paugutati?

Tulistati? Võimalik, et juhtuski, et olid sellised juhused. Lahingus ilmselt oligi. Ehmatusest võib juhtudagi. Noh, aga et omad omasid oleks alla lasknud, seda küll ei tea.

Öelge, palju aega kulus lenduril normaalsesse töökonditsiooni jõudmiseks? Mitu väljalendu?

Noh, see sõltud juba võimetest. Kümmekond lendu kulus, et mõni inimene end enam-vähem kindlalt tundma hakkaks. Aga teist õpeta palju õpetad- argpüks on ja jääb argpüksiks. Olgugi et sada väljalendu omab.

Kuidas selliseid seltsimehi õpetati? Või kirjutati nad lihtalt maha?

Venemaale tagasi sõitsid. Kiiresti…

Aga nii, et vastu vahtimist anda…?

Ei. Ei juhtunud.

Teie juurde allatulistatud ameeriklasi toodi?

Ühte nägin, aia tagant. Mina teda nägin, tema mind mitte. Teda kuulati üle ja ma palusin luba pealt kuulata. Osobistid kuulasid üle. No mida? Ta oli juba teist ringi Koreas. Seepärast ma vaatama läksingi, mis mees see selline on.

Nime muidugi ei mäleta?

Ei mäleta, auaste oli first lieutenant

Millal see orienteeruvalt oli?

Kurat seda teab, ei mäleta enam. Kuskil 1953 aasta algul, minu meelest.

Mida ta huvitavat rääkis?

Ülekuulamine toimus inglise keeles. Ilma tõlketa. Aga inglise keelt ei mõistnud ma ei toona ega ei mõista ka praegu.

Kas ülekuulamist viisid läbi meie omad või hiinlased?

Meie omad.

Olla eksisteerinud käsk meie omi mitte ameeriklastele väga eksponeerida?

No ei tea, kes end kellena välja pakkus.

Milline oli Teie arust ameeriklaste peamine puudus?

Iga inimene on isiksus. Tal on nii häid omadusi kui ka puudusi lausa kuhjaga, mõistad? Neil tuli auahnust vähendada. Kolm-neli korda andsime korralikult tuupi, siis jäid kuuks vähe vaiksemaks. Koguvad seejärel end ja hakkasid jälle peale. Ja jälle andsime vastu kaela ja jälle nad ei lennanud…

Milline oli kõige suurem kahju, mida ameeriklased teile põhjustasid?

Meil oli neli lendurite kaotust (Üldse hukkus polgus viis pilooti- Tšernavin, Sedõšev ja Koršunov esimesest eskadrillist, Jerjomtšenko teisest ja Rõbakov kolmandast eskadrillist)

Ühel päeval?

Ei, üldse, kogu aja jooksul. Aga lennukite üldised kaotused olid koos purustatutega kümmet kaks(Kokku kaotas 518 hävituslennuväe polk Korea taevas 15 lennukit ja viis lendurit. Kõige suurem üheaegne kaotus oli kolm kaotatud lennukit 1952 aasta neljandal septembril. Kõik lendurid jäid ellu

Aga teie ameeriklastele? Palju te maksimaalselt ühe lahingu jooksul alla tulistasite?

Üks, kaks lennukit. (Tõepoolest, harilikult tulistasid 518 polgu lendurid õhulahingutes ameeriklastega alla 1-2 lennukit, mitte rohkem. Edukas lahing oli 09. 09. 1952, kui Mihin tulistas alla ühe F-86 ja vigastas teist, vanemleitnant Stadnik E.I. tulistas alla veel ühe F-86e. Tõsi küll, ei saa kinnitada, et kõik see toimus ühes lahingus, andmed on antud terve päeva kohta. Kokku tulistasid 518 hävituslennuväe polgu lendurid Korea taevas alla 38 USA õhujõudude lennukit (36 F-86, 1 F-84 ja 1 „Gloster Meteor“), samuti vigastasid veel 26 vaenlase lennukit(kõik F-86)

Lahingumoona varu jätkus?

Jätkus. Ja kui lendur oli taibukas, siis jättis ta alati midagi tagavaraks. Ma hakkasin Teile rääkima, kuidas nad meid maandumisel ründasid, kui me lahinguülesandelt tagasi pöördusime.

Küttisite neid kütte?

Küttisime, ma lendasin viimasel ajal üldse vaid jahile.

Ja kas neid "jahimehi" õnnestus vastu seina suruda?

Mitte kordagi, nad polnud ka papist poisid. See polegi ju mingi jahimees, keda vastu seina õnnestub suruda. See pole ju enam jahimees, vaid jahisaak ise. Olgu, tänaseks aitab, järgmine kord räägime edasi…


Järgmist kohtumist ei toimunud- 25.03. 2007 lõppes Mihail Ivanovitš Mihini maine teekond.

Kokku sooritas Mihin Korea taevas 140 lahingulendu, pidas 67 õhulahingut, milles tulistas alla 9 ja vigastas 3 vaenlase lennukit. Tema õhuvõitude nimekiri näeb välja järgmiselt:
09.08.1952 г. – подбил F-86
19.08.1952 г. – сбил F-86
04.09.1952 г. – сбил F-86(сбит F-86E №51-2722 из состава 335FIS 4 FIW Ira. M. Porter спасся на парашюте и спасён ПСС ВВС США)
06.09.1952 г. – сбил F-86
08.09.1952 г. – сбил F-84(сбит F-84E-25 №51-596 из состава 9 FBS 49 FBW пилот, которого Bruce R. Campbell остался жив)
09.09.1952 г. – сбил F-86(предположительно это был F-86E №50-0672 из состава 4 FIW судьба пилота неизвестна)
09.09.1952 г. – подбил F-86 (предположительно это был F-86E №50-0666 из состава 334FIS 4 FIW пилот Dunlap при посадке разбил самолёт)
12.09.1952 г. – сбил F-86
18.09.1952 г. – сбил F-86(предположительно сбил F-84G-15 №51-1157 из состава 430 FBS 474 FBW его пилот Calvin E. Hodel пропал без вести)
29.09.1952 г. – сбил F-86
29.09.1952 г. – подбил F-86
18.05.1953 г. – сбил F-86

Lõpp.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Hjalmar Nelk
Liige
Postitusi: 548
Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Hjalmar Nelk »

Vabandused Lemetile, et tema teemat risustan, aga sattusin huvitavale ja kindlasti tuntud nõukogude marssali intervjuule. Mehe nimi Pstõgo ja wikipedia link siin http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9F%D1% ... 0%B8%D1%87 Põhimõttega tegelane - jäi elu lõpuni veendunud kommunistiks, kui 1995 kingiti talle uue Venemaa marssali munder, et ta paraadil uhke välja näeks, siis harutas nööbid eest (kahepäine kotkas) ja õmbles NSVL vapiga kirjatud ette, harutas üleliigsed kaunistused maha ning mütsi (ikka see kahepäine kotkas) viskas üldse aianurka - et las varesed teevad pesa sisse.

Kuid 2004. aasta intervjuu on siin http://www.vremya.ru/2004/78/13/97838.html

Huvitavatest lausetest - tunnistab Me-109E kõige geniaalsemaks IIMS hävitajaks, NSVL ei jõudnud ajaliselt enne sõda kopeerida saksa lennukeid, Hartmann on valevorst ja petukaup (kõige kõvem mees ikkagi Pokrõškin), õhutaraan on ülim lollus, panfilovlaste kangelastegu on väljamõeldis, parim õhusõja teoreetik on Douhet, tema eeskujuks oli Novikov, Hruštšovi pojast paar huvitavat/imelikku fakti, nõukaaegne sõjaajalugu on täielik jama. Loomulikult on väga paljudes lausetes tüüpilist nõukogulikku ja suurriiklikku ülbitsemist, kuid kord lugemist ikka väärib.

Kuid kõige huvitavamaks pean tema loogikat nõukogude lendurite IIMS "põlvkondadest", kus kolmas (ehk viimane) sai kogu kuulsuse ja au.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Kapten Trumm »

kõige kõvem mees ikkagi Pokrõškin
Muideks Pokrõskinist.
Leidsin eelmine nädal kolikambrist raamatu "Sõjataevas", mingi 70ndate trükk ehk siis Pokrõskini memuaarid.
Erilist tähelepanu pälvis episood, kus Moskvas (vist esimese kuldtähe järel) käies kohtus ta Lavotskini ja Jakovleviga.
Kui Pokrõskini kommentaare võrrelda sellega, mida mõlema tegelase kohta kirjutas Solonin raamatus "Rahulikult magavatel lennuväljadel", siis mulje langeb pea 1:1 kokku.

Ehk siis Lavotskin üritas oma lennukit igati rindemeestele "maha müüa", aga Jakovlev lootis rohkem oma parteisidemetele, sestap Pokrõskini mulje Lavotskini masinast oli selgelt postiivsem.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Tapper »

"Sõjataevas" on kuratlikult hea raamat. võrreldes kas või teise 3x Kožedubi raamatuga.
"Sõjataevas" ilmselt oli maksimaalne mida avaldada lasti (aususe poolest).

Mainib tohutuid vangide kolonne 41a suvel,
samuti väga tähendusrikas stseen kui tegi ühe kolonni juurde hädamaandumise. Võib öelda, et Solonini kirjeldatud inimeste suhtumine sõja alguses paistis seal oma täies ilus. Pokrõškini arutluskäik miks vangid märku ei andnud, et kolonni sees on saksa konvoi mehed...
Noh tõesti suht julge raamat, soovitan.
Eks 3x äss võis ametlikust sonimisest loobuda. Kožedubil ja paljudel teistel selleks mõistust/julgust/ausust ei jätkunud. Kožedubil ilmselt mõistust ja julgust oli ... :?
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

Kusjuures on Pokrõškin selles raamatus ju maha salanud tuntava osa oma sõjaaegsest tegevusest- lennukite toimetamise Pärsiast Nõukogude Liitu. Nagu lehm oleks keelega tõmmanud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas A4 »

Millist lennukite toimetamist siin silmas peetakse? Seda, kuidas Pokrõškin vist vähemalt oma polgule käis Iraanist Airacobrasid toomas, on „Sõjataeva“ ühes peatükis paaril leheküljel kirjeldatud küll – koos lühikeste kirjeldustega Teherani linnast, sõbrutsemisest Ameerika lenduritega ning tuju rikkunud intsidendist, kus Inglise ohvitser neegrile kõrvakiile jagas.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Minu käes olevas versioonis on see koht kah sees.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Vastand pikeerimisele. Kabreeriv moment tõstab lennuki nina.
Siin tekstis mõeldud lennuki võimet tõusta suure nurga all, kiirust kaotamata.
Päris õige see seletus kontekstis siiski pole.
Kabreerimine on ka sõjalennuki manööver, mida kasutatakse pommide heitmiseks.
Vene k. "bombometanie s kabrirovanii" (vrd: "bombometanie s pikirovanii).
Selle käigus lähenetakse sihtmärgile tavaliselt madalalt ja pommid vallandatakse järsul kõrgusevõtmisel, selle tagajärjel lendavad pommid neile antud kineetilise energia tõttu üsnagi kaugele.
Seda võtet kasutatakse muuhulgas taktikaliste tuumapommide heitmisel (kui radarid olid lennukid sundinud juba madalatele kõrgustele).
Kabreerimisel pommiheitmist kasutasid tüüptaktikana ka ründelennukid Il-2.
FW-190 tugevad küljed:
1. Võimas ja küllaltki hea kõrgusvõimega mootor.
2. Võimas suurtükirelvastus.
3. Pikeeris hästi.
4. Oli juhtimises kerge
5. Kabiin võimaldas head väljavaadet.
Kipun arvama, et kirjutaja pole eriti hästi kursis Fw-190 peamise uuendusega nimega Komandogerät, mehhaaniline arvuti, mis võimaldas mootori juhtimise automatiseerida gaasihoova alla ja vabastada piloodi igasugu muude kangide tõmbamisest (propelleri samm, süüde, segu koostis jne). Tolle perioodi vene lennukitel tähendas vahelduva kõrguse ja kiirusega lahingu pidamine mitmete hoobade pidevat käsitsemist, mis FW-l käis ainult gaasikangi liigutamisega ja võib arvata, et see muutis lahingupidamise (mis tollal käis juba vertikaalmanöövriga - st vägagi vahelduvatel mootori koormustel) dramaatiliselt lihtsamaks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

A4 kirjutas:Millist lennukite toimetamist siin silmas peetakse? Seda, kuidas Pokrõškin vist vähemalt oma polgule käis Iraanist Airacobrasid toomas, on „Sõjataeva“ ühes peatükis paaril leheküljel kirjeldatud küll – koos lühikeste kirjeldustega Teherani linnast, sõbrutsemisest Ameerika lenduritega ning tuju rikkunud intsidendist, kus Inglise ohvitser neegrile kõrvakiile jagas.
Täpsustaks- sellest on juttu ca. kolmekümnel real... :wink: 43. aasta kevadel 25-ndas tagavarapolgus toimunud ümberõpe ameerika lennukitele on jäänud mäletamist mööda hoopis välja. Samuti ei tule ette, et oleks olnud väga juttu ka 42 aasta juunist saadud Jak-1del lendamist. Kuigi selles osas pole 100% kindel, ikkagi suht ammu loetud raamat. Üldine mulje oli, et MiG-3lt istuti kohe ümber ameerika lennukile, Jak-1st oli juttu vaid sõja alguses toimunud lennukite evakueerimisteemas, kus ühe hävitajatüübi õhuvoolik teist tüüpi masinale ei sobinud. Kuskilt netiavarustest on jäänud meelde, et see lennukite toimetamine toimus 43 aasta kevadel pikema aja jooksul... :dont_know:
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Oli küll Jak-1 perioodist juttu. :)
Üks episood, kus ta lennuk tulistati pilvede taustal auklikuks (ise pääses siiski koju), järeldus oli, et muutus hooletuks ja lennuk projekteerus pilvede taustal nagu kinolinal.
Teine episood, kus ta jäi Jak-iga lahingus 109'test kiiresti maha, kuna Jak-1 ei kaotanud 109(E)-le kiiruses, siis järeldus, et ilmunud on uusimad 109F-id.

Edit: meelde tuli, see episood Jak-1ga
When the summer German offensive of 1942 began, part of 16 GIAP had been re-equipped with the Yakovlev Yak-1 fighter, including Pokryshkin's squadron. Along that period Pokryshkin flew escort missions to Su-2 and Il-2 Shturmovik aircraft, and frequently was engaged by German fighters. On 17 July 1942 during a dogfight with Bf.109s he became separated of his wingman Konstantin Figichov, and was jumped by a Rotte of Bf.109G-2s flown by the experte Feldwebel Hans Dammers and his wingman Unteroffizier Kurt Keiser (7./JG 52). Initially Pokryshkin dived to escape, but realizing that the heavier and faster Gustavs would catch him sooner, he performed a chandelle and a barrel roll later. This caused the Germans to overshoot, and then Pokryshkin shot down and killed Kurt Keiser at short range. Pokryshkin was attacked again by Dammers shortly afterwards, and his Yak-1 was damaged. But once more Pokryshkin performed a barrel roll, forced Dammers to slide forward, and then shot the German ace down.[1][2]
17.07.1942 - Pokryshkin escorted Il-2s, shot down two Bf.109G-2s, flown by Feldwebel Hans Dammers (future 113-kills experte, 50 victories at that time) and his wingman Unteroffizier Kurt Keiser (7./JG 52).
http://en.wikipedia.org/wiki/Alexander_Pokryshkin

Raamatus on minumeelest sellest juttu võtmis "sel hetkel meenus mulle "vaat", mida olid harjutanud tagavarapolgus lennates".
Otsi, Lemet, otsi.... :lol:
Saksa eksperdid läksid oma lemmiktriki õnge, tegid kiirrünaku saba poolt, kuid kogemata istus roolis vastane, kes teadis vastumeetmeid.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist