Laskeharjutused armees
Postitatud: 20 Nov, 2005 14:44
Siin foorumi mõnes teises rubriigis on juttu olnud Eesti Kaitseväe ja Vene armee erinevustest ja sellest, kui kaua me vastu peaksime rünnaku all. Alljärgnev on minu isiklik mälestus tööliste- ja talupoegade armee sõjalisest võimekusest Gorbatsovi aja alguses.
Teadaolevalt oli võitmatus NL sõjaväes asi siis nii, et sõdurivannet ei antud kohe esimesel mobilisatsiooni päeval vaid ikka alles peale noorteaja läbimist, kus siis selleks veidi ettevalmistusi tehti. Nende ettevalmistuste hulka käis ka polügoonil laskmine.
Ühel sügisesel hommikul rivistatigi meid peale hommikusööki ülesse, laaditi siis veoautode peale ja sõit läkski lahti. Jõudsime siis kohale ja jälle rivistus. Minu kõige suuremaks hämmastuseks aga hakati juba väljakujunenud rühmasid järsku ümber komplekteerima! Meil oli roodus 1/3 asiaate ja kui enne olid nad enam-vähem ühtlaselt jagunenud, siis nüüd jagati rahvas väliste tunnuste alusel ümber. Ei osanud algul sellele segadusele mingit põhjendust leida, aga läheme looga edasi. Marssisime siis pool tunnikest läbi metsa polügooni poole. Eespool juba kostis püssipauke ja automaadi tärinat. Järsku ilmusid kusagilt välja mingid võõrad ohvitserid ja meid pandi metsaveerele ootereziimile. Veidi eemal oli näha paari musta Volgat ja hulka Uaz-e. Muidu nii laisad seerud, prapporid ja leitnandid käitusid juba eriti püüdlikult ja kõmistasid "s komandirskim golossom" käske. Eks see oli ikka sellest tingitud kohalolevate polkovnikute ja kindralite hulgast. Käisid veel ükshaaval meie varjus oma saapaid porist puhtaks harjamas, et paremini välja näha.
Varsti oli ka minule tundmatu väeosa oma laskeharjutused ära teinud ja tuli meie kord tulejoonele minna. Meil oli roodus siis 3 "vsvodi" ja igaühes veel 4 "odteleniet". Esimesena saadeti välja siis minu vsvod, kätte jagati meile karabiinid ja viskasime siis kõhuli ja ootasime edasisi korraldusi. Nali oli muidugi ka selles, et väeosas oli meile põhjalikult tutvustatud kalashnikovi käsitsemist ja karabiine meile näidatud ei olnud. Kohapeal siis seersandid vaikselt instueerisid neid kes hakkama ei saanud. Tegime siis laskeharjutuste eest vastutavate, aga mitte meie väeosa ohvitseride järelvalve all oma 5 pauku ära. Edasi rivisse ja siis võsavahe poole ootama. Sealt juba aga marssis vastu järgmine vsvod. Meie koos 3 vsvodiga kes nüüd siis koosnes ainult asiaatidest jäime aga ootama. 2 vsvod tegi ka oma laskeharjutuse ära ja lahkus ka positsioonilt. Jõudes meie juurde tagasi läks aga asi imelikuks. Meid kamandati uuesti laskma! Teine vsvod aga lahkus koos asiaatidega veoautodel. Kasahhid ja usbekkid hakkasid küll lärmama, et meie tahame ka, aga need suupruukijad käratati kohe vait. Seekord võõraid ohvitsere tulejoonel enam polnud. Ringi jalutasid vaid meie enda seerud ja prapporid, ju siis olid suured ülemused veendunud, et meie omadest mingit ohtu pole ja omad mehed piisavalt pädevad laskeharjutust läbi viima. Pärast kuulsin kuidas üks prappor seletas ühele seerule, et vaata, nende tsurkade hulgas on juba viimased kaks nädalat mingi käärimine ja et parem ärme neile relva anna...
See oli ka täiesti põhjendatud kartus, sest "duhhidest" asiaate mõnitati ja piinati karantiini ajal täiega venelastest seerude poolt. Seekord läks siis seerudel õnneks aga aasta hiljem kui üks eriline pervert koju minekuks hakkas valmistuma sai ta oma armsate alamate poolt kõik kuhjaga tagasi, aga see on juba teine jutt.
Ma olen ka täiesti teadlik sellest, et näiteks Pihkva dessandimehed elasid teistsugust elu. Mu oma klassivend sattus sinna 1985 aasta algul pool aastat enne mind, hiljem oli Viljandis ja käisin teda ka Pihkvas vaatamas. Juhtusime sinna spordipäeval kus meestel toimus suusavõistlus.
Tegime sellest üritusest ka 8mm filmi, see meenutas küll rohkem tummfilmi koomika klassikat, sest enamik mehi nägi suuski esimest korda elus ja püstiseismiseks tarvitati männipuude abi, aga see on jällegi teise jutustuse teema.
Teadaolevalt oli võitmatus NL sõjaväes asi siis nii, et sõdurivannet ei antud kohe esimesel mobilisatsiooni päeval vaid ikka alles peale noorteaja läbimist, kus siis selleks veidi ettevalmistusi tehti. Nende ettevalmistuste hulka käis ka polügoonil laskmine.
Ühel sügisesel hommikul rivistatigi meid peale hommikusööki ülesse, laaditi siis veoautode peale ja sõit läkski lahti. Jõudsime siis kohale ja jälle rivistus. Minu kõige suuremaks hämmastuseks aga hakati juba väljakujunenud rühmasid järsku ümber komplekteerima! Meil oli roodus 1/3 asiaate ja kui enne olid nad enam-vähem ühtlaselt jagunenud, siis nüüd jagati rahvas väliste tunnuste alusel ümber. Ei osanud algul sellele segadusele mingit põhjendust leida, aga läheme looga edasi. Marssisime siis pool tunnikest läbi metsa polügooni poole. Eespool juba kostis püssipauke ja automaadi tärinat. Järsku ilmusid kusagilt välja mingid võõrad ohvitserid ja meid pandi metsaveerele ootereziimile. Veidi eemal oli näha paari musta Volgat ja hulka Uaz-e. Muidu nii laisad seerud, prapporid ja leitnandid käitusid juba eriti püüdlikult ja kõmistasid "s komandirskim golossom" käske. Eks see oli ikka sellest tingitud kohalolevate polkovnikute ja kindralite hulgast. Käisid veel ükshaaval meie varjus oma saapaid porist puhtaks harjamas, et paremini välja näha.
Varsti oli ka minule tundmatu väeosa oma laskeharjutused ära teinud ja tuli meie kord tulejoonele minna. Meil oli roodus siis 3 "vsvodi" ja igaühes veel 4 "odteleniet". Esimesena saadeti välja siis minu vsvod, kätte jagati meile karabiinid ja viskasime siis kõhuli ja ootasime edasisi korraldusi. Nali oli muidugi ka selles, et väeosas oli meile põhjalikult tutvustatud kalashnikovi käsitsemist ja karabiine meile näidatud ei olnud. Kohapeal siis seersandid vaikselt instueerisid neid kes hakkama ei saanud. Tegime siis laskeharjutuste eest vastutavate, aga mitte meie väeosa ohvitseride järelvalve all oma 5 pauku ära. Edasi rivisse ja siis võsavahe poole ootama. Sealt juba aga marssis vastu järgmine vsvod. Meie koos 3 vsvodiga kes nüüd siis koosnes ainult asiaatidest jäime aga ootama. 2 vsvod tegi ka oma laskeharjutuse ära ja lahkus ka positsioonilt. Jõudes meie juurde tagasi läks aga asi imelikuks. Meid kamandati uuesti laskma! Teine vsvod aga lahkus koos asiaatidega veoautodel. Kasahhid ja usbekkid hakkasid küll lärmama, et meie tahame ka, aga need suupruukijad käratati kohe vait. Seekord võõraid ohvitsere tulejoonel enam polnud. Ringi jalutasid vaid meie enda seerud ja prapporid, ju siis olid suured ülemused veendunud, et meie omadest mingit ohtu pole ja omad mehed piisavalt pädevad laskeharjutust läbi viima. Pärast kuulsin kuidas üks prappor seletas ühele seerule, et vaata, nende tsurkade hulgas on juba viimased kaks nädalat mingi käärimine ja et parem ärme neile relva anna...
See oli ka täiesti põhjendatud kartus, sest "duhhidest" asiaate mõnitati ja piinati karantiini ajal täiega venelastest seerude poolt. Seekord läks siis seerudel õnneks aga aasta hiljem kui üks eriline pervert koju minekuks hakkas valmistuma sai ta oma armsate alamate poolt kõik kuhjaga tagasi, aga see on juba teine jutt.
Ma olen ka täiesti teadlik sellest, et näiteks Pihkva dessandimehed elasid teistsugust elu. Mu oma klassivend sattus sinna 1985 aasta algul pool aastat enne mind, hiljem oli Viljandis ja käisin teda ka Pihkvas vaatamas. Juhtusime sinna spordipäeval kus meestel toimus suusavõistlus.
Tegime sellest üritusest ka 8mm filmi, see meenutas küll rohkem tummfilmi koomika klassikat, sest enamik mehi nägi suuski esimest korda elus ja püstiseismiseks tarvitati männipuude abi, aga see on jällegi teise jutustuse teema.