ametlikult oli meil spets-pajok, sama mis 40.armeel teiselpool jõge. suur tabel erinevate pajokidega oli söökla seinal, iga kirjaoskaja sõdur sai imetleda kui palju me naabritest paremini süüa saime sest ülejäänud Termez oli tava-pajoki peal. tabelis oli konkreetselt välja toodud grammides palju sõdurile ööpäevas miskeid aineid ette nähtud, või-liha-kala-leib-tee-kohvi-kondentspiim(suhkruga)-kompott-juurikad-kuivained pudru-või supina jne, vee hulka vist ei olnud määratud aga sellega see kaal ju parajaks aeti koka poolt
. võiports oli vist 10gr suurem, hommikukohvi kondenspiimaga; aga ülejäänud toidu kvaliteet sõltus juba koka oskustest. kastrulid olid kuhjaga täis aga mis kvaliteediga on ise asi. sinep-sool-pipar-punane pipar laual, ja sinep segati köögis valmis. eks selle pajokkide tabeli leiaks kui kuugeldada. kui duhhina väeossa laekusime siis oli toiduvalmistamise kvaliteet ikka väga sitt, va valge leib mis tuli Termezi leivatehasest, ja näljaga ajasid musta leiva ka suust sisse. asi muutus kui sügisel laekus väeossa kokkade utsebkast noor kokk oma teenistust jätkama, ja sai suht kohe ka peakokaks. sama priizõv, tatarlane, ja temast olen ma oma nurgas ikka lugupidamisega kribanud! ja toidu kvaliteet muutus kardinaalselt vaatamata sellele et prapporite virutamine jäi samale tasemele! tatra-ja kruubipuder polnud enam tatra-kruubi klimbid veega vaid kenasti sõmer, liha-kala kenasti ühtlaselt praetud jne. ega poiss sai selle eest ka paelad järjest peale ja ega seal oli ka frantzusi hea sõna mängus!noh seal oli ka muid teeneid aga sellest kunagi oma nurgas ehk. kaalukaotus sõjaväes oli 1000gr Frantzusil kahe aasta jooksul, ja see oli peakoka teene; lähemalt ehk oma nurgas.
P.S. broomi jagas meil söökla korrapidaja-ohvitser isiklikult igale sõdurile teelusikatäie juba söökla uksel...
P.P.S. ja kes Br ei tahtnud seda ähvardati sellega et teiselpool jõge saad hoopis Sn ja Pb ja Cu ja Fe; ja kojutulekuks on Zn munder...