www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 29 Jaan, 2022 8:18

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 46 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2010 16:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Apr, 2006 19:11
Postitusi: 197
Asukoht: pärnu
Kas see ristiku asutus on nüüd kool?

_________________
http://www.hot.ee/atoe/Viktor2.gif


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2010 16:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 18642
Kurvi peal enne raudteeviadukti, Kolde pst poolt minnes mingi 800 meetrit paremat kätt.

http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8& ... 0b7b9de9a1

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Mlle eest!
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2010 17:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 08 Veebr, 2010 1:11
Postitusi: 74
Asukoht: Internetis.
Aga mille eest kartsa pandi? Oli seal sant olla?
Äitäh! seda Ristiku maja vaatan küll.

_________________
Andres


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2010 18:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 18642
Jõudnud sandiks minna, enne lasti lahti :lol: Hapu häälega mereväe kapten-leitnandist korrapidaja teatas hapu näoga, et tal ei õnnestunud Tallinna komandanti (mereväelast) kätte saada, komandandi asetäitja (CA) aga käskinud lahti lasta. Väeosasse hilinemine polevat riikliku mastaabiga kuritegu. Hommikul ähvardati küll tribunaliga 8)

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2010 23:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Mai, 2009 11:16
Postitusi: 397
Asukoht: TLN, Võru, Värska
tänava poolses osas olid admin ruumid ja ohvitseride karts
kaarega osas teine korrus madruste karts ja
viimane kamber oli veraljöti ladu, ehk siis magamislavatsid
esimene korrus üksikud, kambus, bõtovka ja eeluurimine
tsaar batjushka ajal olevat olnud naiste vangla 8)
vaatasin, et minu ja grusiini krohvitud postid on ikka korras
kurat liiga head tööd sai tehtud :lol: 8)

_________________
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Veebr, 2010 23:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 09 Okt, 2005 19:34
Postitusi: 175
Asukoht: tallinn
3xit kirjutas:
Kas see ristiku asutus on nüüd kool?


Mingi arhiiv on seal või oli vähemalt mõned aastad tagasi, mul üks töökaaslane ka seal istunud.

_________________
numeros stultorum infinitus est


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Veebr, 2010 0:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
tambovski volk kirjutas:
3xit kirjutas:
Kas see ristiku asutus on nüüd kool?


Mingi arhiiv on seal või oli vähemalt mõned aastad tagasi, mul üks töökaaslane ka seal istunud.


Tsiteeri:
Eesti Filmiarhiiv Ristiku 84, Tallinn 10318


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Mär, 2010 11:40 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 29 Jaan, 2009 2:04
Postitusi: 518
Sattusin jälle sirvima oma vana tuttava kroonumälestusi ja sealt siis ka mõnus täiendus siia rubriiki :)

"...Olin oma 21 kuud ära teeninud kui otsesele ülemusele hakkas tunduma, et mul peaks aasta täis saama. Ma ei hakanid tema eksiarvamust ka korrigeerima ja mõtlesin, et paar kuud enne demblit võib ju kodus ära käia. Ülemus kirjutas siis raporti, et reamees Soomets on eeskujuliku teenistusega koduvisiidi ära teeninud. Väeosa komandör vedas küll näo pikaks, aga kirjutas minu puhkuse käskkirjale lõpuks alla.
Seega kuulutati mulle puhkus 10-ks päevaks koos väljasõiduga kodumaale (s võjezdom na rodinu - nii oligi kirjas). Esmaspäeval pidin saama raha ja paberid ning teele asuma.
Pühapäeva õhtul otsustasime oma aastakäigu vennikestega siis minu puhkust kohalike kagauuside veiniga korralikult loputada. Imesime endid rihmaks.
Esmaspäeval kell kuus kõlas "rota podjom", aga ega see siis minu kohta käinud - ma ju pea puhkusel. Keerasin teise külje ja põõnasin edasi.
Järsku tajusin õhus elektrit ja sügavat vaikust ning õlal jõulist raputust - keerasin ümber ja keda ma nägin - praporshik Seffer - seesama, kellest ma juba pajatanud olen - see igivana dessanditaat. Vaatasin läbi vidukil silmade talle otsa ja jorisesin, et "nahuia?"
Kui ma silmad päris avali ajasin, tabasin loo kogu õudust - vana Sefferi taga seisis kogu ilus ja suuruses kindralmajor Tshindarov - diviisikomandör, kes oli isikliselt endale otsealluvat diviisi autoroodu kontrollima.
Ma tegin sel hetkel silmad ette kõikidele lahingväeosadele ja olin riietumises kiirem kui kõhulahtisuse pask.
Alles siis kui seisin kogu ilus värisema kippuva jalaga kindrali hävitava pilgu all, tegi kindral suu lahti ja röögatas. Ma ei tabanud pooli sõnu sellest karjatusest, kuid mõte jõudis kohale - 10 ööpäeva kubu. Vaatamata sellele, et kindral oli minust tubli peajagu lühem, tundus mulle, et ta vaatab minu poole ülevalt alla. Mu jalg värises täiesti nähtavalt.
Sama päeva lõunaks sõidutati mind Bolgradi linna teise otsa garnisoni kubusse ja nii saigi minu puhkusest 10-ks päevaks väljasõiduga kodumaale puhkus 10-ks ööpäevaks ilma väljasõiduta kodumaale.

Kubusid e. gauptvahtasid e. peavahte e. lihtsalt öeldes kartsasid oli N-Liidu vägedel üle terve armee dislokatsioonikohtade igasuguseid. Mõni oli suisa jubedustega üle külvatud, kuid mõni suisa puhkekodu eest. Meil oli selline vahepealne variant.

Meie garnisoni kubu asus väeosadest eemal Bolgradi linna teises otsas. See koosnes kahest osast: zaderzhka (ajutine kinnipidamiskamber loata linnast tabatutele e. seal istusid patrulli poolt kinnipüütud) ning tõeline kubu erinevate ustaavireeglite rikkujate karistuse kandmiseks. Zaderzkas hoiti tabatuid üks öö ja hommikul tuldi neile tavaliselt väeosast järele. Õnnestus minulgi kord sealse plate peal viibida, kuid mina vedelesin seal kaks ööd, sest meie vzvodi komandöril, vanal joodikul kapten Ljubtshikul, oli parajasti järjekordne joomatuur ning ta ei saanud või ei tahtnudki mulle järele tulla. Ma sattusin sinna oma esimesel teenistusaastal. Meie väeosa üks ladudest oli polgu territooriumist eemal ja sinna tuli minna vaid rivikorras ja kambakesi. Mina jäin mingil põhjusel roodust maha ja pidin selle ei-kellegi-maa läbima üksi ja nagu kiuste juhtus sinna kanti üks kuradi patrull.
Zaderzhka kamber oli umbes 4x5 meetrit suur, selle ühes servas oli puust lavats ning ainukese küttekehana jooksis peatsist piki seina 5cm kuum metalltoru. Kambri teine, uksepoolne külg oli muldpõrandaga. Süüa sealsetele kinnipeetavatele ei antud, sest nagunii tuldi ju hommikul järele. Mul vedas, et nälg mind täitsa ära ei piinanud, sest karauulis juhtus olema üks karantiinist tuttav Ruhja lätlane, kes mulle pätsi valget leiba hankis. Lätlastest ehk veel niipalju, et nendega oli eestlastel alati hea läbisaamine, leedukad aga olid viimased tolgused (need mõnitasid isegi kaasmaalasi).
Kui ma nüüd meenutan oma zaderzhka-kogemust, siis see oli ikka niivõrd vastik elamus, et isegi mina ei suuda selles midagi naljakat leida. Kõige hullemaks tegi minu sealolemise asjaolu, et mul lõi esimeseks hommikuks põhja alt ära ja peldikusse lasti vaid kohutava kisa peale, aga kuidas sa seal oma diafragmat hüüdmiseks pingutad kui ahtrist pressib. Kurat, sellele, kuidas ma olukorra lahendasin, ei taha isegi mitte mõelda. Vihjeks niipalju, et nagu eelpool kirjeldatud, oli poole kambri põrand mullast ja saapakontsaga suht kergesti kaevatav….
Kubu ise aga oli puhas ja soe kohake.

Nagu juba juttu oli, pisteti mind diviisi komandöri käsul kubusse 10 ööpäevaks (teadupärast sai 10 päeva määrata vaid kom-div, polgukomandör võis määrata 5 ja roodukas 3 ööpäeva). Kindralmajor Dzhindarov määras mulle tegelikult 10 ööpäeva üksikkambrit, aga kuna kubu üksikud kambrid olid kõik täis (osades istusid mingite pahategudega hakkamasaanud vennikesed, kes ootasid kohut või olid eeluurimise all ja teistes retsidiivsete kalduvustega "korduvkliendi" staatuses uhked mägedepojad), siis torgati mind koos 10 matsiga ühiskambrisse.
Ühiskamber oli umbes 4x6 meetrit suur, mille püsisisustuse hulka kuulusid risti läbi kambri, põranda külge kinnitatud, 4 pinki, mille istmelaius oli vaid 10 cm, ja nurgalaud, millel vedelesid “Krasnaja Zvezda” ajalehed ja ustaav (sõjaväemäärustik).
Kambris oli päevasel ajal valgustuseks läbi lubjatud akende langev valguskuma ja pimedal ajal läbi laealuse trellitatud koridoriakna kiirgav elektripirn – kambris sees valgustit ei olnud.
Öösiseks magamiseks (öörahu algas kell 22.00 ja äratus oli kell 5.00) anti välja umbes 60 cm laiused puust lavatsid, mis asetati kambri pinkidele ja neid lavatseid kutsuti millegipärast vertaljotideks e. helikopteriteks. Päeval lamada ei oleks idee järgi tohtinud, aga sõdur, kes saab hakkama isegi püstijalu magamisega, leidis võimaliku ka 10-sentimeetri laiusel laual jumala rahus põõnata ja undki näha.

Natukene seltskonnast, kellega ma toona kambrit jagasin. Kõik matsid olid ühe aastakäigu mehed, kel kojuminekuni oli jäänud vaid mõni kuu. Peale minu vahetus seltskond nende 11 päeva jooksul täielikult, sest kõik teised olid kas 3- või 5-päevased.
Imestate, et miks ma kirjutan enda istumise 11 mitte aga 10 päeva pikkuseks? Ma sain kubu ülemalt ühe lisapäeva “za narushenie forma adezhdõ” e. “mundri vale kandmise eest”, mis oli lihtsalt fabritseeritud põhjus, kuid tegelik põhjus oli see, et ma kohe karistuse esimesel päeval lasin kubu ülemal “vihjamisi” aru saada, et ma oskan joonistada ning ta tegi minust midagi kubu “pisari” e. kirjutaja – ma joonistasin kubu kantselei seinale karikatuurse seinalehe “alkoholi laastavast mõjust soldati patriootilisusele” ning ei saanud pildilehega viimaseks kubupäevaks valmis.
Eriliselt jäi mulle meelde üks kambrikaaslane, armeenlane Artur Hatshaturjan. Meist said tõelised semud. Me olime mõlemad ainsad, kes olid kroonu võetud ülikooli esimese kursuse lõpust. Arturil oli karistusekandmise ajal sünnipäev. Ma ei tea, mis nippidega, aga Arturil õnnestus oma sünnipäeva tähistada tõeliselt väärikalt. Karauulis olnud Arturi kaasmaalased orgunnisid meile kambrisse päris mitu küpsetatud kana, mitu pätsi valget linnaleiba ja neli kolmeliitrist purki parima kohaliku veiniga. Sõime ja jõime nii, et maa mustas.
Hommikul saabus aga aeg, mil pidime kambrit koristama ja siis saabus probleem…. me olime ju kõik demblid ja meile polnud “po sroku sluzhbõ polozheno” e. “teenistusliku staazhi järgi polnud ette nähtud” koristada. See pisike kitsaskoht leidis aga kiire lahenduse.
Oli just saabunud uus karauuli vahetus, mis koosnes peaasjalikult noorukestest duhhidest. Tunnimees postil teadupärast ju suitsetada ei tohtinud, aga me orgunnisime nii, et ta just “suitsetamisega” vahele jääks. Kubusse reeglina suitsu sisse tuua ja tossutada ei tohtinud, aga kuidagi, riiete sees või karauulis olevate semude abiga, saadi suitsud ikkagi kambrisse. Niisiis üks mees ronis nurgas koridoriakna all oleva laua otsa, süütas pläru ja puhus kogu tossu koridori, mida mööda kõndis tunnimees. Siis tuli karauuli ülem ja raginal meie kambrisse, et mis kurat siin toimub – suitsetate?!? Meil aga oli kambris õhk klaar nagu beebi pepu. Me siis kostsime, et me ei tea miskit, küllap tunnimees, va rajakas, kimub salaja. Seepeale haaras karauuli ülem tunnimehelt relva , rihmad ja saapapaelad (dessandi kirsad olid sääre ülemises välisservas 10 cm ulatuses paeltega) ning toppis vennikese meile kambrisse platele. Õnn oli meie hoovis – uustulnuk oli duhh ja kamber sai särama kui prillikivi. Ka peldik sai koos pesuruumi pronkskraanidega läikima löödud. Ainult kubu ülem avaldas üllatust, et kust kurat need klaaspurgid ja kanakondid õuel olevasse prügikasti ilmusid. Üllatust väljendasime meiegi. Ilmselt ei saadud meie paljuütlevatele pohmakahaisudele jälile vaid selle tõttu, et kubu ülem haises jääknähtude järgi ka ise üsna regulaarselt.

Meie seltskonda kuulusid viie päeva jooksul ka kaks madrust Doonau Flotillist. Ühe nimi oli Fedja ja teine oli mingi tatarlane. Nendega oli päris lõbus. Nad isegi olid sellised elujaatavad sellid. Mõlemad olid ära teeninud 2 aastat, aga meie suure kaastunde nende vastu kutsus esile asjaolu, et neil oli veel terve aasta kroonut nühkida jäänud. Doonau Flotill asus meist 40 km kaugusel Izmaili linnas. Neil oli küll ka oma kubu, kuid see oli kuulu järgi nagu rohkem puhkekodu moodi. Flotillis oli oma paarsada meest ja oma kubu valvasid nad ise – omade jopede värk. Meie kubusse saadeti marimanne siis kui nad olid millegi suisa jubedaga hakkama saanud. Mõlemad madruspoisid olid meil selle eest, et nad olevat kellelegi kolmanda rangi kaptenile joomase peaga ullult tappa andnud.
Madrustel oli komme teenistusaja pikenedes oma ankruga rihma pannal järjest sirgemaks taguda. Meil dessandis oli vastupidi – mida vanem, seda kõveram. Igaks hommikuseks ülevaatuseks, kui meid täismundris kubu õuel hommikuseks ülevaatuseks üles rivistati, tagusime madruste rihmapandlad peaaegu toruks. Selle eest pandi neile 1 päev karistust juurde, aga see suisa meeldis neile, sest nende väite kohaselt polnud nad ammu nii heas ja massiliselt anektoote teadvas seltskonnas, kui meie, viibinud.
Aegajalt pandi meid aja sisustamiseks mõne kubus istuva prappori käe all rivitrilli tegema. Madrused olid taas tähelepanu keskmes, sest nad sooritasid põõrdeid ilma taldadega “kraapsu” tegemata. Nad panid jalgu hästi ettevaatlikult maha ja hõljusid kui baleriinid. Nad ei saanudki erilisi “kraapse” teha, sest juba esimese poole tunniga märjal asfaltplatsil kulusid nende saabaste tallad läbi ja varbad ronisid välja. Nimelt olid neil jalas “karabeljnõje botinki” e. laevasaapad, millede tallad olid suht õhukesest nahast. Kulpi lüües tegid nad liigutuse, mis sarnanes rohkem poolsurnud hülge loivaliigutusele. Enese õigustuseks kostsid nad vaid, et ka nende parimad admiralid teevad nõnda. Kuna nad kogu üldpilti nii ropult rikkusid, siis edaspidi neid rivitrillile ei kupatatudki vaid ka nemad leidsid kubu kantseleis rakendust kaustadele pealkirjasilte kirjutades ja kleepides.

Kubus karauulis olevad “sõjasangarid” meie elu eriti kibedaks ei teinud. Vastupidiselt mujalt kuuldud kubu-jubedustele, mis kohe iseäranis jõhkrad olid olnud neis kohtades, kus garnisoni kubu valvasid sisevägede vaarikpagunid, oli meil tõeline kuurort. Meie garnison koosnes ju peaasjalikult dessantnikutest, omadest poistest, kes juba relvavendlusest omaealistele liiga ei teinud ning nooremad karauuli liikmed lihtsalt ei julgenud vanemaid kinnipeetavaid puutuda, sest muidu oleks neid hiljem tabanud tõelise dedovschina ränk rusikas. Ilmselt sedavõrd lillelisi mälestusi kuburomantikast ei saa jagada mõni nooremapoolne sinnasattunu.

Just turgatas pähe kubu ülema nimi ja auaste: major Tarassov. Mina teda nende 11 päeva jooksul ilma joomalõhnadeta ei mäleta. Ja ilge naistemees oli ta pealekauba. Kord kui ma taas kantseleis joonistasin, tuli sinna üks päris kena välimusega meditsiiniteenistuse leitnant-tibi. Ilma pikema sissejuhatuseta ja minust välja tegemata astusid “noored” suure kapi taha ja hakkasid seal üsna häälekalt vanainimese asju toimetama. Kui nad lõpetasid, lahkus leitnant kerge õhetusega näol ja major koukis kapist veinikanistri ning kallas omale klaasitäie. Joonud klaasi ühe sõõmuga tühjaks, vaatas major mulle oma punaste silmavalgetega otsa ja kommenteeris: “U menja hronicheskaja astma. Ana mnje proceduru zdelala.”

Kui ma ükskord kubust välja pääsesin, olin puhanuim kui kunagi varem. Oma kubusse saatmise otsust, millele on alla kirjutanud kindralmajor isiklikult, säilitan tänini.

Minu karistus aga ei piirdunud vaid puhkamisega. Järgneval kolmapäeval, peale poliittundi (teadupärast peeti kolmapäeviti sõduri moraali ja patriotismitunde harimiseks poliittunde e. politzanjatie’t), rivistas meid roodu zam.-polit üles ja viis läbi erakorralise komsomoli allorganisatsiooni koosoleku teemal “pjanstvu boij” e. lahing joomarlusele. Politruk oli välja uurinud, et minu esmaspäevahommikune sissemagamine, mis päädis kam-divile vahelejäämisega, oli algtõukeks olnud pühapäevaõhtune jooming. Rivi ette kutsuti muidugi elava joomarluse näidisena mind ja visati avalikkuse hukkamõistu saatel komsomolist ühehäälselt välja. Minult võeti minu komsomolipilet ja nii ma parteituks jäingi.
Vahetult enne kojusõitu pakkus küll zam.-polit mulle mu komsomolipiletit tagasi, kuid ma keeldusin taasühinemast kommunistlike noortega kuna leidsin ennast tõeliselt patuse ja noorleninlaste kilda mitteväärilise olevat. Ma ütlesin lihtsalt, et kollektiiv otsustas ja mina, püüdes austada oma relvavendade püha otsust, ei saa rahuliku südamega enam komsomoli kuuluda. Seepeale kuulsin politruki suust kuldseid sõnu, mida ma siinkohal muutmatult ja tõlkimatult teieni tahan tuua: "Dogda pojezhai k sebe v Germaniu, jobannõi nemets, i huija tebe sraku poputnava!"..."


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Mär, 2010 19:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5345
hea lahkumiskõne jobannoi zampoliidi poolt :D

see näitab täpselt dolbajoobidest ohvitseride suhtumist


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Mär, 2010 11:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Dets, 2005 20:30
Postitusi: 422
Asukoht: France
Kuidagi kahtlaselt tuttav see ütlus.
O.Ruitlane "Kroonu"
Lehekülge ei tea peast.

_________________
Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Apr, 2010 16:30 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Juun, 2009 15:25
Postitusi: 27
Asukoht: Tallinn
Ise ma pole kartsa sattunud. Aga korra tundus, et satun küll. See oli nii. Olid meil "linnapostid". Ei olnud väga harvad juhtumid kus linnapostidel viibisid tunnimehed isegi 8 tundi, sest dežurnaja mašõnal polnud lihtsalt mahti käia tunnimehi vahetamas. Aga see selleks. Olin mina kord väikses GSM laos, mis oli Kaliningradi linnas sees, postil. Ja muidugi tegin suitsu. Kuna ma teadsin, kust poolt auto tuleb siis oskasin ka ettevaatlik olla. Aga, raisk, seekord tuli auto teiselt poolt. Ja jäin vahele polgu zampoliidile ( ta ise oli tegelt suht normaalne mees) endale. Piinlik oli kui oma saapast suitsupaki pidin välja koukima. Noja zampolit lubas otsemaid kartsa viia - na gauptvahta jedem. Siis võttis kõhedaks küll kui mõõda tundmatuid tänavaid tiirutasime.
Aga tegelikult oli asi sedasi nagu hiljem teada sain, et ega see saatmine nii lihtne old ühtigi. Esiteks tuleb tunnimees ametlikult maha võtta ja keegi teine asemele panna ja selliste asjadega on igavene jebla. Nii, et ega mind poleks saanud otse kubusse viia nagunii. Aga kasvatuslik efekt oli tagatud :) Hiljem sain veelgi targemaks. Taheti saata mõnda tegelast kartsa ja saadetigi aga see ilmus mõne aja pärast tagasi ja ütles, et ei võetud vastu. Nõue oli, et pidi alati kaasas olema giginitšeskije prenodležnosti aga hambaharja polnud. Ei kõlba nii, tagasi väeossa. Sellega oli ikka paras tsirkus.
Aga karauulis käisime Kaliningradi peavahis küll mitmeid kordi. Ja krt igavene jama oli morjakkidega, sest need olid ju kõrgem klass kui meiesugused maarotid ja peedistasid vastuvõtmisel kõvasti.
Korra mäletan, et toodi sisse probalt kes tahtis Poola põgeneda aga nabiti piiril kinni. No räägiti ,et teda peab koguaeg jälgima, et end üles ei pooks või tunnimehele kõrri ei kargaks. Jäi mulje kui killerist spioon oleks seal kambrisse pistetud. Eks hirmutati meid, et mingil juhul ei tekiks põgenemise varianti. Ikka poliitiline vang ju. Et me ei usuks, mis ta kõik meile oma raskest elust võiks pajatada meilt kaastunde leidmiseks jne.
Osad käisid tunnimehega kuskil linnapeal tööl, osad istusid kinni. Ei olnud harv, et kuseti aknast välja, nii et väliseintel nired jooksid.
Kord oli selline juhtum, et merejäalaväelane, kes oli vist kubu komandant, tuli kontrollima, öösel. Kõik magavad ja mina kui pom. natš karaula lasen ta sisse. Hakkab mulle s rääkima, et vot miks ikka relvahoidla uksel on liist lahti. Mingu ma küsigu kaptjorssiku käest naelu. No mina naiivne inimene läksingi aga asi tndus mulle jube imelik. No ja mis tegi komandant. Kuna kõik magasid, siis tema kukkus automaate kappidest välja loopima ja alarmeeris kogu karauuli üles. Ise irvitas, et no on ikka gvardeitsõ jobannõe - te kõik oleks juba maha löödud. Iseenesest oli tal muidugi õigus. Aga eks ta, raibe, lihtsalt nautis seda.
Eks selline õppetund kulub karastumise juurde ära, muidugi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Juul, 2010 21:13 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Juul, 2010 2:32
Postitusi: 13
Asukoht: Pärnu
Sisemine kogemus kartsast kestis mul kolm ööpäeva. Olin Lahingukoolis vahtkonnas patrullis. Vahetuse saabumise ajast oli juba veerandtunnike möödas ja väljas konkreetselt inimvaenulik ilm. Seega seisin värava juures, ajasin sealse postiga juttu ja ootasin vahetust. Vahetus saabus mitte ainult vahtkonnaülema, vaid ka seersantõppurist korrapidaja saatel. Vahtkona vabavahetus oli labaselt magama jäänud ja igasugused vahetused unenägude kõrvalt mööda lasknud. Vahtkonna ülem muidugi ka magas hambad laiali, talle väänati kooliülema poolt kümnekas. Mina sain oma kolmeka selle eest, et avastamise hetkel ei patrullinud ja vabavaht sai oma kolmeka ka magamise eest. Kuna meil toona omal veel kartsa ei olnud ja kõrval Kupis oli karts broneeritud vähemalt minu teenistusaja lõpuni siis saadeti meid koos vabavahiga Tartu pati kartsa. Kambrid olid veneaegsed, reformvoodi tuli kõrvalt laoruumist endal õhtul tuppa tirida. Madrats oli, tekiks sobis frentš. Põranda külge polditult oli pisike laud ja taburet. Vahemaa nende vahel selline, et mina oma peaaegu kahe meetriga taburetil istudes pead laua peale toetama ei ulatanud. Toit toodi meile pati sööklast ja oli sama, mis kõigil sõduritel. Ainult mulle ettenähtud topeltportsu mulle ei toodud. Sedagi sellep, et polnud ette teavitatud. Oleks ma teadnud, et enne kartsa sõdurit vahtkond läbi otsida ei tohi, oleks mul olnud ka suitsukraami nii, et oleks võinud vahtkondagi kostitada. Pidi leppima sellega, mis tuttav kursant-vahtkonnaülem sebis. Kirjandust oli lugemiseks täismats määrustike, piibel ja mõned ingliskeelsed sõjandusajakirjad, mis ma endale ettenägelikult olin KVLK raamatukogust kaasa haaranud. Korrapidaja, kes mind algselt sisse kirjutas, urises küll, et mis literatuura see siis olema peab, aga kui ma talle garnisonimäärustikust punkti ette näitasin, kus öeldud, et kartsaline ennast sõjaväeliselt harida võib ning selgitasin, et selleks nood mul kaasas just ongi, ei jäänud tal peale tigeda pomisemise suurt midagi üle. Päevad venisid nagu tatt ja said õnneks ka suht ruttu läbi. Miskit erilist ajude peedistamist ei olnud. Tuli vahtkonnaruumides lappi lükata, natuke määrustike õppida ja üks omaarust eriti vaimukas vahtkondlane andis ülesandeks piiblist üks salm pähe õppida. Kui kolmandal päeval vahtkonnaülemale kurtsin, et külm on teil siin kartsas siis ta imestas, et miks kohe ei öelnud, oleks põrandakütte soojemaks keeranud ...
Sama hästi ei läinud sugugi meie poistel, kes ruumipuudusel Luunjale päästekompanii kartsa saadeti. Kartsaruum oli olnud vesise muldpõrandaga kartulikelder, küljealuseks hallitanud vene sinel. Päevad sisustati meeldivalt vene ABK-ülikonnas üldfüüsilisega. Mehed tulid tagasi ja vandusid pühalikult, et kui kunagi mõni Luunja poiss veel ette jääb, lähevad juba mõrva eest kinni. Mõned mehed suutsid ka Kupi kartsale pihta saada. Eriti värvikas oli ühe rühmakaaslase jutt sealoldud ajast. Mees oli maalt pärit, lapsest saati raske füüsilise tööga harjunud ja ka ehituselt mitte kõige pisem - noor Kalevipoeg sõnaga. Oli olnud üldkambris ja ei lasknud ennast mitte segada ennast sellest, et päeval magada ei tohi - betoonile pikali ja norisema. Kupi kohalikud imestasid, et kuidas ta küll julgeb oma vormiga nii teha, kuidas pärast küll puhtaks saab? Tema ütles, et aga mis minul sellest, masin peseb. Kupi omad olla suuri silmi teinud, et mis teil Lahingukooli kulakutel on pesumasin või? Oli. Selline suur tööstuslik monsrtum, kuhu terve rühma riided korraga sisse ära läksid. Kupi omad vaesekesed nühkisid käsitsi ja pidid neil veel igaks hommikuks ka oma pardilaskjate pükste säärtele nugaterav viik sisse triigitud olema. Vahepeal üritas tollesama noore Kalevipoja kallal üks vahtkondlane võimu näidata ja hakkas trellide vahelt kumminuiaga vehkima. Ega noor vägilane võlgu ei jäänud, võttis nuia ära ja kutsus lahkesti kambrisse järgi tulema. See muidugi kellegile tervislik mõte ei tundunud. Lõpuks kui lähenev korrapidaja vahtkondlase jaoks asja väga hapuks lubas ajada, lepiti kiiresti kokku sõbralikus bartertehingus suitsupakk nuia vastu.
Kui meil koolis vahtkonnaruumi remondi tulemusel oma karts tekkis, oli elu suisa lill. Omad poisid valvavad ja hoolitsevad. Ühel tüübil õnnestus see puhkelaager isegi läbi teha. Laost toodi talle madratsit kümmekond külje alla, et oleks pehmem vedeleda, klassist toodi telekas videomakiga ja korrapidaja autojuht tõi vastavalt tellimusele laenutusest filme. Süüa sai ka rohkem kui iseseisvalt sööklas käies, kuna vahtkonnal olid teatud põhjustel sööklaga väga head vastastikused suhted. Ei vaadanud meie nende kotte, kui nad koju läksid ja ei keelatud vahtkondlasele ka midagi sööklast ega söökla laost.
Hiljem nägin veel ära ka Pärnu pati euroremonditud kartsa. Sõdureid sattus sinna sama tihti kui päikesevarjutust. Enamasti magasime seal meie, kaitseliitlastest vahtkondlased. Mugavam ikka omaette toas magada kui üldises vahtkonna puhkeruumis kõrvalnarilt kolleegi norskamist kuulata ja tema sokkide-saabaste aroome nautida :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Juul, 2010 0:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2238
Tore, et aeg-ajalt ka nooremaid kamraade trehvab oma mälestusi jagama, vahepeal hakkas tunduma, et ainult nõuka armee mälestused satuvadki siia. Muidugi, arvestades kui vigased tänapäeva noored on, siis enamikku neist aega teenima neid ei võeta, vastavalt ei saa ka midagi sellist mäletada. Tuhni teemades, siin on seda kroonuelu igast aspektist lahatud, kindlasti on sul võrdluseks midagi lisada, mis huvitav lugemiseks. :wink:

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Juul, 2010 23:32 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Juul, 2010 2:32
Postitusi: 13
Asukoht: Pärnu
Nooremaid siia vaevalt satub. Endal juba asjast kümnekas möödas ja julgeb kirjutada (need kes oleks pidanud vastutama ja karistama on siiani kõrge koha peal teenimas). Aga kindlasti trehvab veel värvikaid asju meelde kui siin põhjalikumalt edasi lugeda. Praegusel ajal on küll minu mälestused samalaadselt NA aegadega antiiki kvalifitseeruvad. Olen meie Kaitseväe arengut suht tihedalt kõrvalt näinud ja pole ta kindlasti enam see, mis oli kümnend tagasi. Ning sellest, mis oli päris alguses võivad rääkida ainult need, kellel paguni peal vähemalt pärjakene kuppude all kasvab....


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Karts
PostitusPostitatud: 18 Juul, 2010 23:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Okt, 2009 18:17
Postitusi: 54
Asukoht: Tallinn
Vandersell kirjutas:
Tere!


Kas kellelgi on kartsasolemisega seotud mälestusi ja kirjeldusi kirja panna? Ega sinna vist eriti raske sattuda polnud.
Dispatis olevat ka isegi karts olnud. See oli siis eeldatavasti kõige koldama koha kõige halvem paik.


Tere!
Oli küll raske sattuda:) Vaata mina teenisin oma 2 aastat ja ligi kolm nädalat pealekauba ära ja ei sattunudki:) Mitte et ma ülearu korralik oleks olnud vaid alati tuli midagi vahele. Mingi korda 5-6 ikka taheti erinevate pattude eest saata, aga mõttestaadiumisse see jäigi. Tekkis jälle mingi ohvitserihärra (või õigemini seltsimees), kellele oli vaja kasulik olla. Kellele midagi defitsiitset orgunnida või kellel korterit või maja kõpitseda. No kui sellega asi klaar oli ja kenasti tagasi ja kartsaminekuks valmis, siis oli ülemus asja unustanud või oli lihtsalt tema kolleeg, kellele ma olin saanud kasulik olla kas sõbralikult või tungivalt soovitanud maha rahuneda. Seega kui häid sidemeid oli ja said vajalikele inimestele kasulik olla, siis oli sulle ka mõnevõrra rohkem lubatud ja kartsa sattumine oi kui raske, et mitte võimatu lausa:)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 46 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt