joomisest armees

[Shiim]

Huvitav mida kõrbes antifriisiga tehakse?

Gobi kõrbes Mongoolias on ju vahel isegi 30 miinuskraadi.
http://www.wildcamels.com/ggpics.htm

[pontu6]

Antifriisiga seoses meenus,et meid hoiatas mingi seeru kuskil: dai poh keegi piduri vedelikku ei jooks-kohe on loojakarja minek...

[Luuraja]

Peale utšebkat saadeti meid laiali. Järjekordne hüpe tundmatusse. Vähemalt anti teada, et peame jõudma Tshakajasse Gruusias. Esmalt Gulbenesse, sealt ida avarustesse.
Meid oli ligi kakskümmend tegelast. Suurem osa üsna tuntud ja teatud, olgugi teistest roodudest. Enamasti läti venelased, paar usbekki, meid eestlasi oli kolm.
Reisisime läbi Venemaa, jõudsime Musta mere lähedusse. Kuidagi juhtus nii, et vagunis edasi tagasi liikudes hõikasin 'Propustite bratjev estontsev'.
Umbes tunni aja pärast kutsuti meid välja - tamburisse. Ma ei mäleta, kuidas me sellest välja tulime, Mihkli lingvistilised kalduvused ilmselt meid aitasid. Endast mäletan ainult seda, kuidas hambad kokku surusin ja mõtlesin millisesse taskusse prillid kõige kiiremini peita.

Vat siis oli vastik. Esmalt muidugi enda lolluse pärast, teiseks aga teise rahva enesetunde riivamise pärast.

[Luuraja]

Heakene küll.
Jõudsime Suhhumi vaksalini.
Leidsime ühe Vorkuta kandist pärit tegelase, kellele laadisime rongi üsna palju mandariine ja saime vastu liitri tša-tša-d
----------------------------
Ise lõpetasin selle õhtu õngitsedes oma mütsi jaamapeldikust.

Tänan Mihklit, kes hoidis mind patrulli eest .
Kuuldavasti olevat ma ikka väga valjusti röökinud.

[pontu6]

Sooja sõnaga meenutaks siinkohal meie roodu komandõri. Vana major, kes oli tulest ja veest läbi käinud ja oma karjääri lae saavutanud, armastas tihtilugu kärakat panna. Aga johmas peaga ta koju minna ei julgenud.
Siis polnudgi muud kui vana marssis kasarmusse, viskas esimesse ettejuhtuvasse voodisse pikali ja magas kuni kaineks sai. Ja kui atboi karjuti siis voodi omanik ei saanud ju õelda, et sm major-ärgake! Vaene sõdur pidi ise vaatama kuhu end lapiti visata...

[allatah]

Nagu arvata võib, ei ole alkoholi tarvitamisega tänapäeval enam nii suuri probleeme, aga ühte huvitavat juttu olen kuulnud. Käisin KL med. kursusel, mis viidi läbi ühes väeosas. Tegime nendele nukkudele suust suhu hingamist ja nukkude plastmassist huuli puhastasime piirituslappidega. Selle käigus ütles juhendaja (sellesama väeosa inimene), et me ei muretseks, et see aur pähe hakkaks (paljud olid autodega). Aga ta lisas, et kui neid suuremas koguses keele alla pista, siis saab mõnusa tunde kätte küll, nad olla proovinud.

Kindlasti ei ole see kohe üldsegi mitte ainus alkoholi pruukimine EKJ, aga võreldes vene ajaga peaks asi ikka tunduvalt viisakam olema.

[Ogre]

Kindlasti ei ole see kohe üldsegi mitte ainus alkoholi pruukimine EKJ, aga võreldes vene ajaga peaks asi ikka tunduvalt viisakam olema.

Viisakam? Oma ajateenistusest küll ei mäleta, et asi viisakam oleks olnud, kartsa kukkus rahvast küll, kurilkas põletasid venelased avalikult tühje "Gorbatshov Vodka" plastikpudeleid. Kui kordusõppused olid, kuhu ca 2000 reservväelast kokku aeti. Sinna veeti ikka kohe kartulikottidega viina sisse. Huvitav palju sellest rahvast üldse kaine oli? Kartsa toodi ainult need, kes agresiivseks ja üldse segi läksid. Oleks kõik kartsa veetud kellel lõhnad juures olid, oleks issanda päike ennem looja läinud, kui kõik oma päevad istutud saanud oleks. Ega ohvitseride peod paremad polnud, kukuti, murti jalaluid, või mindi vanu probleeme rusikatega klaarima.

[viies]

Ise mäletan,et kärakat sai ajateenistuse ajal ikka pruugitud.Teenisin S.O.R-s.Sellisel toredal ajal,kui ilmus välja "ROYAL"piiritus,aastal 1993.Sõduri palk oli tollal 60.-krooni.Selle eest sai ühe liitrise kätte küll.Segatut sai seda "MEHUKATTI"siirupiga ja veega.Esimest korda sai selle seguga tutvutud viimasel päeval ÕPPES,samal päeval,kui andsime noorsõduri vande.Seerud olid linna peale tõmmanud,ainult üks, kes oli kompanii korrapidaja -oli kohal.Andsime raha,käis linnas ära ja jook oli olemas.Sai siis kordamööda päevniku laua juures käidud ja rüübatud.Öösel vajusid seerud linna pealt tagasi,tulid kasarmusse(magasid nad meiega ühes kasarmus)ja panid röökima et "on aga kaader" jne.Kasarmu haises,sest kes oli oksendand ja,kes midagi muud ka veel teinud.Pole ka midagi imestada,sest keegi polnud 2 kuud tilkagi alkoholi saanud.Õnneks keegi ajusid keppima ei hakanud,sest me ei olnud enam noored.Järgmine päev sain 12 tunnise linnaloa, selle ajaga jõudsin koju sõita ja õhtuse vahtkonna vahetuse ajaks olin tagasi.Juba järgmisel päeval olime kompaniides lajali ja siis see õige NOORTE elu veel algas Suht palju joominguid mäletan edasisest ajast,kakluseid ja muud mis sinna juurde käib...Olen käinud ka EV kordusõppustel,masendav,austusest selle väeosa ülemuse vastu ei hakka väeosa nimetama.Kõige hullemad olid Kohtla-Järve venelased,viinapudelid vedelesid kasarmus põrandal.Hommik algas sellega,et parandati kõigepealt pead jne.....

[hillart]

Palju on erinevate foorumi teemade all olnud juttu NA ohvitseride ennastunustavast alkoholilembusest.
Paraku ei saa kohe kuidagi selle teema raames kaasa rääkida, sest oma teenistuse jooksul mereväe allüksuses ei näinud ma mitte kordagi ühtegi joomase peaga (ega ka jääknähtudega) kaadrisõjaväelast.Läheb vist kangesti vastuollu enamiku sama teemat viljelenud foorumlaste arvamusega, kuid just nii see oli ja pole mitte mina selles süüdi (kui minu kommentaarile teravaid vastuväiteid tulema hakkab), et need ohvitserid-lipnikud mitte joodikud ei olnud ja oma teenistust normaalse asjalikkusega võtsid. Nagu pidigi tegelikult olema. Aga ajateenijate hulgas tuli seda pahet siiski vää-ää-ääga salaja mõnikord ette. Aga, jumal hoidku, kui asi avalikuks tuli! (mäletan paari korda, kui seda ette tuli)

[ignatius]

Meil küll kuigi palju ei joodud. Lihtsalt ei saanud kätte kusagilt. Väeosa kõrval oli väike Dolgorukovo linnake. Sinnagi pääsesid vähesed ja neil oli sealt mingi käraka orgunnimine endale sisse või kaasa pea võimatu.
Mõned kõrbepojad ja venelased panid odekolonni, enamik elas "kuiva seaduse" peal. Kuidagi kergesti harjus sellise eluga ära, ei tekkinud nagu erilist tahtmistki.
Noorsõduri ajal oli see jama, et tumbotshkas pidi tingimata odekodolonn olema. Ostsid selle sinna valmis aga siis tuli mõni starik, silmad jõllis ja hais suust väljas, tõmbas sinu kapi lahti ja käratas:"Mida see siis tähendab? Kohe marss poodi ja osta enesele vahend "poslje britja"". Ja päeva-paari pärast võis see taas korduda. Nii et kodust saadud raha läks esimestel kuudel suures osas teiste meeste kõrist alla.
Ohvitserid jõid küll üsna palju, aga seda teenistusvabal ajal. Kui järele mõelda, siis millega neil on vaba aega seal täita oligi?
Üleajateenijad laohoidjaid-praporid käisid aga suht stabiilselt vines ringi. Aga need olid nagu omaette klass, ohvitserid käisid neist mühinal mööda ja meil polnud reeglina nendega palju pistmist.

[Alkar]

Noh jah mina olin Pärnu patis aastal 2003-2004 ja peab mainima, et alkoholi tarvitamist tuli ikka ette. Joogipoolist ei olnud raske otsida, sest meile kõigile jagati piiritust priimuse jaoks, selle üle mingit kontrolli ei olnud rühmal oli 5l kanister ja kedagi ei huvitanud kui kiiresti see tühjaks sai. Tegelikult me olime usalduse ära teeninud sest millegipärast keegi eriti ei tarvitanud seda. Maitse tal kõige parem ei olnud aga magusa teega oli täitsa norm juua,isegi vahest rüüpasin, tuli parem uni metsas. Ainult üks kord läks asi käest ära. olime laskelaagris terve kompaniiga ja samal ajal kui üks rühm lasi vedelesid teised niisama telkides. Eks igavusest hakkasid meie rühmast ühe telgi liikmed jooma, alguses vähe aga nad jätkasid timmimist ka teisel päeval, kolmandal päeval oli üks mees ikka päris sassis juba. Laskeharjutusel kukkus esimest valangut lastes selili ja vehkis ohtlikult relvaga. Kaader seda tähele ei pannud aga kõrvalolijatel oli ikka päris saps sees kui selline vend sul kõrval on, kittuma muidugi keegi ei läinud. See kutt tipsutas veel edasi ja õhtul oli nii täis, et tuli telgist välja ja kuses oma telgi peale, seda nägi üks kaadri seeru ja hakkas asja uurima. Kutt oli nii bravuurikas, et saatis seeru ka igale poole, selle peale võeti tal relv ära ja saadeti tagasi väeossa, pärast sai 7 päeva kartsa. Rohkem nagu mingeid probleeme alkoholiga polnud. Kevadtormi lõppemise õhtul oli ka telkidest laulmist ja kisa kuulda aga kaade oli ise ka läinud kevadtormi lõppu tähistama(vaevalt et nad seda piiritusega tegid) niiet mingit jama sellest ei tulnud. Niiet kokkuvõttes peaks mainima et eesti kaitseväes on kord suhteliselt majas, ma ei kujuta ette olukorda vene armees, et sõduritele kanistritega piiritust jagatakse ja mingeid jamasid pole.

[susi]

Väeosas polnud paljudel ohvedel enam midagi kaotada. Tuletõrjekommando ülem oli ennem teeninud majorina Tiraspolis. Kaotas seal vindisena mingid dokumendid ja sattus meie kolkasse kaptenina.Kombati asetäitja alampolkovnik Russu oli ennem olnud kombat. , aga jäi eelmises kohas vahele vargusega. Ka meil. Saadeti siis varulennuvälja ülemaks. Alluvateks 1 prapor ja kümmekond sõdurit. Oli 80-ndate keskpaik ja paljud noored ohved kahetsesid, et nad olid läinud sõjakooli. Ega meie kolkas ju keegi teenida ei tahtnud. Bussiliiklus Beltsõga oli 2 korda päevas, raamatukogu väiksevõitu, filme iga nädal ei näidatud, naisi vähe ning linnaku poes vorst, või ja suhkur defitsiit. Mis jäi ohvedel üle, kui veini oli laialt?

[pontu6]

Lugedes siinseid meenutusi jääb mulje, et Saksamaal oli vene armees ikka piisav bardakk. Kanget alkohooli õnnestus hankida alati.
Siinkohal meenubki üks aastavahetus mida tähistasime jaanuari kuus kuskil polügonil mingis pommiaugus lõket tehes. Lund seal ei olnud ja saime edukalt pikknikku pidada. Kolme peale rüüpasime ära liitri 70 kraadist viina. Sakuskast ei mäleta suurt midagi, aga küllap miskit ikka oli. Peo lõppedes hakkasime oma laagri poole kõikuma. Tagasiteel leidsin veel võsast mingi karbi punaste kirjadega nii umbes suurema konservikarbi mõõtu. Üritasin seda johmas peaga veel hõõguvale lõkkeasemele visata, aga ei tabanud ja tagasi minna ei viitsinud.
Telgis viskasin rahulikult pikali teiste kõrvale platele. Ja siis hakkas karusell pihta - hoia kümmne küünega kinni. Muidugi ka roobert tahtis kohe tulla. Tahtsin juba püsti karata, et välja tormata, kui märkasin telgi seinas rebendit täpselt minu kõrval. Mahtuski mu pea sealt välja ja olemine sai kergemaks. See auk mind päästiski. Järgmine päev veeres elu juba oma tavalist rada edasi ja natuke määrdunud telgisein ei pakkunud kellelegi huvi.

[hs33]

Üleajateenijate üle olla kontroll nõrgem olnud ja sealtkaudu üht-teist väeosasse toodud.

[komandör]

Nagu mäletan ja nagu päevikus kirjas, minu prizõvi ajal keemiat ei joodud. Põhiline "kärakas" oli "Moskva" valge viin, 40 kraadiline. Maksis too meil ( Karjalas) Hiitola külapoes 3 rubla ja 62 kopikat. See oligi nõuka-ajal valge viina hind hetkeni, kui tuli "Ekstra" viin ja see maksis juba 4. 12 rubla. Oli ka "Stolitšnaja", hinnaga 3.07 rbl, aga seda oli harva saada.
Mõned üksikud korrad sai klapitud punast "Vermutit", mida rahvakeeles kutsuti planguvärviks (zabornaja kraska). Kraade oli sellel 18, aga järgmisel päeval oli jube pohmakas ja sellepärast seda eriti ei manustatud.
Utšebkas viinajoomine oli harv juhus ja riskantne, tavapärase- vene moodi viinajoomise- õppisin ära lineikas. Kombeks oli enne lõunat pudel ( o.5 liitrine) valge viin valada laiali 3 plekk-kuusi ( a`150-160 gr mehele) ja see tuli kiiresti ja kohe ära juua. Nii öelda- ühe hingetõmbega. Mäletan, et esimest korda hakkas vastu, aga juba teine kord oli tavaline asi. Kuna meil oli tankimeeskond kolmeliikmeline, siis tavaliselt jaguski viinapudel kolmele. Meie sõduripalk võimaldas viina osta.
Peamine- tuli joomise ajal hinge kinni hoida. Esiteks- hingasid sügavalt sisse- siis jõid kruusi tühjaks ja seejärel hingasid välja. Ja nii sakuskat polnudki vaja. Aga pärast lõunast suppi oli juba surin sees.
Kummaline oli see, et roodukas teadis, et poisid viina joovad, aga kuna meie poolt mingeid pahandusi ei tekkinud, siis oli n.ö. vaikne teadmine.
Vaid ühel korral jäin oma meeskonnaga garaazis roodukale vahele ja too lasi kõiki kolme meid talle hingata. Loomulikult oli viinalõhna ( olime just pudeli tühjendanud) ja tema reageering oli järgmine - kui kellegi käest kuulen, et joote garaasis viina, saate karistada.
Jäime karistuseta .
Edaspidi olime ettevaatlikumad ja ega sellepärast viin joomata jäänud.
Mingit padujoomist ei olnud, aga keskelt-läbi paar pudelit nädalas nuhtlesime oma meeskonnaga ära. Kui oli sünnipäev või muu tähtpäev, siis kulus ka pudeleid rohkem. Aga "kubusse" ei kukkunud meist keegi.
Mälestuseks on mul ka paar tolleaegset fotot, kus sihturi Henno Reitkamiga Vuoksa järve ääres "Pealinna" viina teeklaasist trimpame. Tegin ka asjakohase fotomontaaži- panin kivile pooliku viinaklaasi, selle kõrvale pooliku vorstivõileiva ja sinna juurde kirjanik M. šolohhovi raamatu - "Sõduriks ei sünnita" .