joomisest armees

[pontu6]

Kas armees kärakat ka pandi?
Siin on eelnevalt juttu olnud vene armeesse saadetud Vana Tallinna konservidest jne.Kas asi jäi niiõelda maiustamise tasemele või väljus ka mõnikord kontrolli alt?Kas sõduri suu oli seinapragu?

[kalleb]

meil panid teinekord odekolonni siis kõik peldik haises troinoi järele

[Mathias Lutz]

Jaa.Naps käis alati sõdurieluga kokku.Tuleb meelde utšepkaajal igasugustes juurviljabaasides(Lenska ümbruses oli neid palju)vagunite laadimised.Kuna sõduritel oli alati pisut raha ja mõni grasdanka oli huvitatud lõuatäiest peedist,siis sai organiseeritud ja õhtusel rivistusel oli vaja suu väga koos hoida,et lõhnad seerude ninna ei jõuaks.
Muidugi svinarnik oli eesti poiste paradiis.Seal ei käinud keegi kontrollimas,kuidas rõngassabad end tunnevad.Ja nii mõnigi narjaad sai end sea moodi tunda,nägu mollis.

[komandör]

Kus noored mehed koos, seal visatakse ka viina. Eesti poistele tuli kodumailt aeg-ajalt "Vanakest" ja muid "kompotivedelikke". Kodus pandi jook kas ploomide, kirsside vms. kompotipurki. Sakumm ka omast käest. See oli võimalik juba lineikas. Utšepkas ei läinud see läbi, seerud, kes meid kamandasid hommikust õhtuni, olid asjast teadlikud ja kui noorele pakiteade tuli, said paki kätte vaid seeru juuresolekul, kes siis aitas vaadata - mis pakis sees. Üks ja ainus kord tuli mulle kodust "Vanakesepurk" ja seda ma ainult nägingi. Rändas seeru kätte ja pidin vait olema, kuna vastasel korral lubati ette kanda roodukale. Seda polnud aga mingil juhul vaja. Infisin kodu ja rohkem ei saadetud.
Enamik utšepkasse saadetud kärakad leidsid uue omaniku seerude näol.
Lineikas käis mees ise "Potštas" oma paki järel ja keegi ei tundnud selle vastu huvi.
Sünnipäevad ei jäänud kunagi tähistamata.
1969.a. Jõululaupäeva õhtul võtsime eesti poistega kaptjorkas "Vanakest", mulle sai palju. Kesköö paiku anti roodus "utšebnaja trevoga" ja tankistid pidid kähku kombedesse pugema ja masinatesse tormama. Mul oli liikumisega üksjagu tegemist, sihtur Vassili Zaitsev vedas mind masinasse ja raadioühendust roodukaga pidas ka minu asemel tema. Kui komrotõ päris, kus tankikomandör on, siis Vasja oli taibukas ja kandis raadio teel ette, et "komandir v mašine no komandir golos prostõl". Pahandust ei tulnudki.

[kalleb]

kuidas siis gutaliini ja joodiga oli teil ,obljaa kiitis olid head jooki teinud sellest

[istorik]

Mina õppisin Kaliningradis esmakordselt "po stakanu" ehk teeklaasitäie kaupa jooma!
Esimene kord oli jubedavõitu, silmist- kõrist käis kuum jutt läbi, aga pähe hakkas küll ja kohe oli mõnus purjus tunne..... Teinekord oli juba kodusem, sest tuli ju juua ennast kiirelt täis ja kohe magama, et mitte vahele lennata. Üldiselt oli linnas selline olukord, et sõdurpoiss sai viina kõikjalt, poes isegi lasti järjekorras ette, sõdurivorm tuli siis kasuks. Samakat tehti ka kõikjal, sõdur sai poole hinnaga!
Kui oli 9.mai, siis oli kogu Kaliningrad maani juua täis, tähistati suurt võidupüha ehk sakslaste käest linna vallutamise- vägistamise- maradööritsemise kunagist toimumist. Kakeldi ja armatseti arvukates parkides ja tänavatel, lõõtspill mängis ja veteranid laulsid-tantsisid, sõduritele pakuti juua ka kõikjal. Toredad mälestused! Aga kõige parem päev oli ikkagi siis, kui ukrainlastele saadeti kodumaal vaaritatud samakat ja soolapekki- parim sakumm käraka peale!

[kalleb]

mul tuleb meelde et üldiselt korjas seersant ära kõik konservid mis tulid

ja siis pärast õhtul oli kaptjorkas praazdnik

mingi tüüp siis vihastas ja lasi spetsiaalselt kokku segada hea joogi

piiritusest ja fenoolftaleiinist (purgeenist) ,mis talle spetsiaalselt posolkas

saadeti ja mis koos konservidega seerude poolt konfiskeeriti

(pakke oli mitmeid niiet ei tulnud ka välja kelle pakist antud toode välja

tuli)

igaljuhul hullult lahtistav asi

seerud ei saanud mitu päeva otsko pealt tulema

peale selle kadus ka konservide korjamine utsebkas ära

vähemalt meie patareis

[pontu6]

Ise sain kroonus käe valgeks kohe esimesel õhtul kui utšebkast väeossa saabusime.Tulin koos ühe Lihula kutiga ja kohtusime kuidagi ühe eesti poisiga kellega kuskil jaotus punktis pool aastat tagasi koos olime.Jällenägemise rõõm oli muidugi suur.Kuna ta töötas juba diviisi staabi sööklas,siis läksime kohe sinna.Keldris oli tal nagu muuseas pool ämbrit hernestest tehtud praskat.Hiivasime selle muidugi sisse.Ja kuna kaua oli ilma oldut,siis mõjus see ühtviisi hästi meile kõigile.Meil oli mudugi meri põlvini ja marssisime Lihula poisiga ööbimis kohta tagasi.Otse üle paraadväljaku,hõlmad laiali (kell üks-kaks öösel).Ja keegi meid ei näinud ja vahele me ei jäänud.
Hiljem 1,5 aasta jooksul ma isegi ei julenud mõelagi sellest,et peale öörahu sinna väljaku lähedale minna.Aga jumal kaitseb lolle ja joodikuid.Kui ei tea karta,siis ka ei juhtu midagi.
PS.Meie kostitaja maksis selle eest oma kohaga ohvitseride sööklas ja kostitas sõdureid järgnevad 1,5 aastat kuskil diviisi servas mingis väikeses sööklauberikus.

[Tux]

See lugu, mida pealt nägin, juhtus ajal millal viibisin viimaseid päevi karantiinis ja seega ei omanud veel ise võimalust aktiivselt alkoholi pruukida. Ega seda ka hiljem palju ette tulnud, aga igatahes oskasin hiljem vältida teiste tehtud vigu.

Seisime siis hommikul järjekordselt razvodi rivis ja ootasime ülemuste saabumist, kes siis paraadi vastu võtma pidid, aga neid ei tulnud ega tulnud. Kusagilt kaugelt kõlas puhkpillimuusika, keegi tagus suurt trummi ja tuuba jorises mingit viisi. Aeg oli igav oodata ja kogu rivi vahetas omavahel mõtteid, et mida täna hommikul ka süüa saab ja et kindlasti on sööklas mingi järjekordne jama, et asjad venivad.
Muusika aga läks ikka kõvemaks ja kõrv hakkas seletama nukrat matuseviisi 'buu-buu-pu-pu-buu-pu...'.
Keegi pakkus, et külas on vist matus, teised aga imestasid, et kellaeg ainult na imelik, tahavad juba enne tööaja algust matusega ühele poole saada, kolmas aga arvas, et hakkavad ettenägelikult vara peale, et nii jääb rohkem valget aega peiede jaoks.
Kõvasti ja valesti mängiv pasunakoor aga muudkui lähenes ja järsku sammus kasarmu nurga tagant platsile, kus seisime, väga mõõdetud ja aeglasel sammul starsina, käed ette sirutatud ja kätel padi millegi helkivaga. Tema taga rühkis keegi hiiglasekasvu mees midagi suurt seljas kandes. Esmasel vaatlusel tundus, et tegemist on Jeesus Kristuse enesega, mehe nägu oli ülimast pingutusest punane, kohutavalt suur post, mida ta oma seljas kandis, vajutas ta jalad põlvedest kõveraks ja iga tema samm edasi tundus lausa ime, kuna ilmselgelt oli näha, et poisil on pilt tasku minemas. Tema taga koperdas keegi veel, tolle teise nägu ma ei näinud, sest ta oli palgi teise otsa sülle krabanud ja kummargil üle selle. Ka tema oli näost punane ja kaebles millegi üle. Kui esimene mees suutis veel enam-vähem otse minna, siis teine pani tiira-taara vasakult paremale. Sellele kahele veidrikule järgnes orkester, mis muidugi oli ise huvitav vaatamisväärsus. Kõige ees suur vaskne tuuba, mis jörises kõrvulukustavalt 'buu-buu-pu-pu...', tema kõrval korvpallurikasvu tüüp flöödiga, kelle esitust kuulda ei olnud küll võis aga kodaniku punnis põskede järgi aimata, et mingi roll oli talle siiski usaldatud, tema taga keegi trombooniga tuubamehele ribidesse peksmas, tema kõrval pioneeri fanfaariga tegelane kes aeg-ajalt isegi tuubast suutis üle pasundada. Rivi lõpus tuigerdas üks suur trumm, aga tema peremeest polnud kusagilt näha. Vahete-vahel siiski keegi justkui pistis korra oma nina trummi tagant välja ja pärast seda käis ka paar põmakat.
Mis mind aga kõige rohkem imestama pani oli see, et kadunukest ennast kusagil näha polnud. Üldse tundus kuidagi veider see, et miks peaks hommikul väeosa territooriumile kedagi maetama? Igatahes võtsime me kollonnile sappa ja hakkasime edasi liikuma, kuid suund tundus olema veidi veider, sest kolonni pea suundus sigala poole, mis oli aia kaugemas sopis.
Veidi enne sigalat jäime seisma ja rivistusime poolkaares ümber tohutu augu. Seejärel paljastasime pead ja kuulsime ka südantlõhestavat matusekõnet starsina esituses.
Selle kõne ajal hakkas kohale jõudma, et need kaks piiblitegelasi mängivat kodanikku on hakkama saanud millegi väga kohutavaga, millegiga mis ei sobi kokku leninliku kommunistliku noorsooühingu aadetega, ega ammugi mitte nõukogude sõjaväelase käitumisnormidega.
Need kaks alatut selli olid siis omavoliliselt lahkunud eelmisel päeval väeosa territooriumilt ja omandanud teadmata kust (meie külapoest muidugi) kaks pudelit alkohoolset jooki (peeti), peale mille manustamist olid nad raskelt solvanud oma vsvodi ülemat (saatsid pikalt, kui vahele jäid). Saime veel teada, et õiglane ja humaanne seltsimehelik kohus (rooduka isikus) on langetanud otsuse, et karistuseks tuleb demonstreerida meile kõigile alkoholismi varjukülgi.
Tõepoolest, mõlemad sellid augu äärel suutsid nüüd vaid vaevu oma värisevatel jalgadel püsti seista. See manifesteeris väga veenvalt alkoholi laastavat mõju inimorganismile. Nende ees lebas tohutu kahe meetri pikkune pudel, mis oli maitsekalt välja tahutud ühest suurest palgist ja veel ilusamini nitroga üle värvitud. Eriti kunstipäraselt oli kujundatud pudeli silt, seal oli vist kujutatud surnupealuud.
Korra käis peast läbi mõte, et kas tõesti lastakse nad nüüd seal augu äärel maha, nagu sõjafilmidest nähtud, aga seda siiski ei juhtunud. Poisid ajasid hoopis oma pudelikese auku ja tõotasid pühalikult, et ei joo enam kunagi. Seejärel viskasime me kõik oma kolm peaotäit liiva kadunukesele järele ja auk aeti pasunahelide saatel kinni. Kui kääbas oli valmis saanud, siis võttis starsina padjakese pealt klaaspudeli ja lõi selle kääpa otsa. Seisime veel hetke paljastatud päi ja mälestasime kadunud peediveini, seejärel suundusime hommikusöögile.

See oli siis esimene kord, kui tutvusin kahe Läänemaalt pärit seltsimehega, kes olid vaid nädalakese enne mind oma karantiini lõpetanud ja leidnud, et sündmus on piisavalt oluline, et seda meeldejäävalt tähistada.
Noored ja rohelised nagu nad olid, ronisid nad oma pudeliga koheselt üle plangu tagasi ja hakkasid aia nurgas piknikku pidama. Kümnekonna minuti pärast jäid nad muidugi oma seersandile vahele ja selle asemel, et ka talle pakkuda, püüdsid nad teda värskelt omandatud erialase terminoloogia (matid jne.) abil eemale ajada. See oli muidugi veel suurem viga ja ülejäänud päeva ja sellele järgneva öö veetsid nad hauda kaevates. Hommikuhämaruses valmistasid nad ka patukahetsuspudeli ja siis järgnes juba eelpoolkirjeldatud tseremoonia. Ajaloolise tõe huvides pean veel märkima, et see õppetund oli neil meeles veel umbes järgmised kuus kuud.

[Luuraja]

Oohhh...ei jaksa enam Kõht on kõveras, luksun.
Samas ootan pikisilmi Tuxi tulevasi meenutusi ja loodetavasti ka raamatut. Kannatamatult.

[susi]

Venemaa (ka vene kroonu ) ja kärakas on lahutamatud. Utšepkas küll juua ei saanud, aga tšastis ei olnud alkoholi hankimine probleem. Olin Gorba viinavastase kampaania ajal Moldovas ja moldaavlastest ohved ja praporid lennuväljal pakkusid meile pidevalt bensiini vastu veini. Igas teises majas oli veinikelder olemas. Ja tunnistan ausalt, päris head veinid olid. Jõid kõik, kes tahtsid. Ja tahtjaid oli palju.Siiani on meeles,kuidas üks noor venelane hommikul äratusel täpselt parajad kirsad oskas valesti jalga panna. Nimelt vasaku paremasse ja parema vasakusse. Pärast nägi ta kurja vaeva, et saapaid jalast kätte saada. Hiljem kainena proovis seda korrata, aga ebaõnnestunult. Mäletan ka ühte leedukast starleid, kes praktiliselt iga päev auru all oli (tahtis teine nimelt armeest ära saada). Enne minu lahkumist kuulsin ta käest, et kevadel olevat lubatud teda vabastada. Ja lisaks veinile ka piiritus. Kislorodka mõningaid osi pidi puhastama piiritusega. 100-200 grammi oli alati autos(peaaegu alati) . Ka meile komandeeringusse tulnud ohved panid metsikult pidu. Meil viinamarjaistandusi maha ei raiutud.

[Luuraja]

Meil kärakavõtmist eriti ei esinenud, sest väeosa poes joovastavaid jooke ei müüdud ja välja meid eriti ka ei lastud, Aserbaidžaanis olid siis väga segased ajad. Ausalt öeldes polnud ka kusagile minna, ümberringi kõrb mõne armetu aseri külakesega.
Võimalik, et selline olukord sünnitaski järgneva jubeda loo.
Kuus meie autobati vennikest otsustasid nagu kord ja kohus pühitseda vana uut aastat - starõi novõi god (14. jaanuar). Kuna mingit joovastavat jooki võtta polnud, siis timmisid antifriisi.
Tagajärg oli hirmus - kuuest kaks surid kohe. Ülejäänuid hoiti millegipärast terve järgneva öö santšastis, enne kui tõsisemasse haiglasse edasi viidi. Kolmas surigi seal. Mis ülejäänutest sai - ei tea.
Minusse isiklikult puutus see sellisel. Vedelesin põsekoopapõletikuga samas santšastis (millegipärast isolaatoris) ja vaevalt et mul enam unetumat ja õudsemat ööd tuleb üle elada. Karjed olid sõna otseses mõttes loomalikud.

[tlpWFG]

Huvitav mida kõrbes antifriisiga tehakse?

[Luuraja]

Huvitav mida kõrbes antifriisiga tehakse?

Ütleme nii, et mitte kõik kõrbed pole soojad. Meie oma näiteks oli talvel väga vastik paik. Enamasti valitsesid sihuksed paari miinuskraadiga ilmad koos räige tuulega. Külmemadki polnud mingi eriline haruldus.
Sellest paganama harjumatust tuulest ja külmast ma oma põsekoopapõletiku saingi - olgu öeldud et olen rahul, sest terve kuu aega õnnestus veel Bakuu hospidalis veeta.

[OveT.]

Huvitav mida kõrbes antifriisiga tehakse?

Ütleme nii, et mitte kõik kõrbed pole soojad. ....

Olen ka mai kuus Tshardzou oblastis külmetuspalavikus vähernud.