Ise siis alustan. 1986. kevad. Gorki linn. Matthias Rust kärutas aeroplaaniga Punasele väljakule.
Teenisin tol ajal PVO Gorki korpuse staabis radistina. 9. mail sai grupp eesti poisse linnaloa. Tuli siis üks nokastunud veteran meie juurde jutuga, et tema oli tankist ja 1941 aastal sakslast Moskvasse ei lasknud, aga teie PVO poisid.... Meil üks Ruumeti nimeline kutt ei osanud hästi vene keelt ja küsis siis teiste käest, et mida see vana tahab. Veteran kuulis ära ja pidi rabanduse saama - sakslased Gorkis... Hüüdis NENTSÕ ja pani punuma. Oli kena vaadata kui kiirelt vana sõjamees taganeda suudab. Tegelikult ei tahtnud meiegi liigset tähelepanu ja kadusime teiseś suunas.
Seoses mälestustega, tuleb meelde isa jutt NL sõjaväest.Oli ta kusagil pärapõrgus.Ohvitserid olid olnud enamuses suht intelligentne seltskond ja suhtunud eestlastesse hästi.Ükskord oli aga üks ohvitseridest käinud Eestis puhkamas. Väeosasse naasnud oli neljasilmavestluses isale öelnud, et krt teil seal Baltikumis pole ikka korda.Kõnnid külavahel ja vastu tulevad purjus vanamehed ning karjuvad heil Hitler. Temale tundus see uskumatu, et sügaval nõukogude ajal selline asi võimalik on.Eks kohalikud külamehed võtsid nina täis ja sellega tuli ka eestlastele kohane ainuke venelaste ärritamise viis,mida nad teadsid.
Nojah, ka minu väeosas olid eestlased põhimõtteliselt sakslased .
Kahjuks jäi toona välja selgitamata kas lätlasi-leedulasi samamoodi kutsuti.
Olid ju laiadele massidele Vasjalandis veel mõned aastakümned tagasi kõik välismaalased nemtsõ, nii nagu muistsetel aegadel kutsuti sealmaal kõiki võõramaalasi varjaagideks
Eestlased olid nõukaarmees "sakslased" (nemtsõ) veel ka seepärast, et nad kirjutasid ju "saksa tähtedega" (nemetskimi bukvami).
Mäletan, et isegi haritud venelasele käis ladina tähestik üldjuhul üle mõistuse... Ja seda meile nii omast ladina tähestikku nimetati venes rahvapäraselt ikka saksa tähestikuks.
Nii et eestlased, kes olid nii erinevad selles NLiidus ja veel kirjutasid ka saksa tähtedega - eks nad siis ühed sakslased olidki... keskmise sovetiinimese (loe: venelase) arvates.
No mina kandsin seal sellist nime nagu Gans, Seegi oli tuletatud saksa nimest, venepäraselt. Kui aga miski sigadusega hakkama sain, olin kohe fašist. Utsebka ajal oli lahe. Mina väitsin,et ei tunne vene tähti ja kirjutasin poliit zanjaatjes kirju koju. Mingi zam poliit vaatas ja luges omastarust, andis siis kaustiku tagasi ning ütles prodalzai soldat. Lahe ju. Tsurkadega oli teine jama. Osad neist ei tundnud üldse tähti aga midagi ju kirjutama pidi... Mäletan ühte grusiini kes ka koju kirjutas, vot see oli juba kiri millest ei saanud keegi aru. Meil olid roodudes dnevalnõid ja need kippusid ikka maga jääma. Venekeel oli ka neil selline,et imesta aga. Roodu tuli natšalnik štaba ja küsib urjuki käest, miks magad sõdur, urjukk vastu: kto spišš .... ja spišš??? ja jebal takoi spišš. Vot nii olid lood vene kroonus. Siia võiks kirjutada palju koomilist, aga kes seda lugeda viitsib Lisaks siiski veel ühe kuuldud loo. Jällegi üks urjukk oli dnevalnõi. Sisse tuli mingi kindral ja tsurka polnud neid varem näinud, kuigi eelnevalt oli tehtud siiski neile selgitus tööd, et kuidas käituda kui kindral tuleb. Need ei saanud ju aru millestki. Tuligi kindral ja vahib dnevalniga tõtt,
Dnevalnõi: Tõ kto takoi?
Kindral: Ja general...
D: Toze ne hujoova, ujoobovaissa otsuda, tsjass dezurnõi pridjot!
Olin sõjaväes 1970-1972. Paaril õhtul nädalas käis kinobuss. Ühel korral näidati venekeelset varianti meie "Viimsest reliikviast". Saal, kus tavaliselt paras mäsu käis, oli need poolteist tundi hiirvaikne. Mõju oli lausa vapustav. Kui film läbi sai selgus, et kinobussi kummid on läbi torgatud. Kuni asjaga tegeleti ja uued kummid leiti, kulus paar päeva ja seetõttu näidati seda filmi veel kahel järgneval õhtul "täismajale".
Üks tsurka tuli pärast minu käest küsima, et kas me ikka veel niimoodi elame. Vastasin, et täpselt nii meie elu välja näebki.
Kui teenistusaeg hakkas läbi saama, ütles ta, et sõidaks mulle hea meelaga külla. Vastasin, et tulgu pealegi, ainult ratsutamine ja mõõga käsitlemine peaksid ellujäämise huvides selged olema - ise ju nägid filmi meie elust! Mees tõmbus kaameks ja küllatuleku soov jahtus hetkega.
Mõned lood lisaks, endale vähemalt tundusid naljakad...
tegevuskoht siis Kaliningradi linn, 167-s (?) jalaväepolk (v/0 66426), suurtükidivisjon.
Toodi täiendust. Utšebkast. Afgaani sõda käis, kõik ajslikumad mehed ära korjatud, seega saime peamiselt mustadest koosneva seltskonna. Üks aser kirjutab elulookirjeldusse püüdilikult: "Naist pole, lapsi - ei tea". Aus mees vähemalt.
Kaliningrad oma vanade saksa kasarmute, fortide ja muidu ka saksa hõnguga oli üsna levinud koht igasugu filmivõtetele. Igasugu varemeidki oli külluses, mida sai kasutada. Massistseenidesse värvati rahvast teadagi sõjaväeosadest. Ühes valgevenelaste filmis olen nii isegi statisti rollis olnud ja vanast vene vindist paukpadrunitega kõmmutanud.
Kord aga pandi terve rood saksa mundrisse, lõunavaheajale tulidki sama moodi ja marssisid rõõmsalt söökla juurde. Seal seisis polk parasjagu rivis ja keegi siis röögatas "Naši pridut!!" Oh sa heldeke, kus ohvitserid jooksid, aga hüüdjat nad kätte ei saanudki.
Meie divisjonis teenis mingil hetkel 3 kahe-aasta leitnanti. Venelast. Kaks olid normaalsed, aga kolmas natuke ullike. Võttis sõjaväge harvanähtava tõsidusega, teistega koos viina ei võtnud jne. Elasid kõik kolm ühes korteris. Ühel hilisõhtul olid siis teised kaks pidu pannud, tulid kella 2 paiku öösel rõõmsas tujus koju, jja otsustasid kolmandale vingerpussi mängida. Keerasid kõik kellad kolmveerand kuue peale, ja läksid raputasid siis seda kolmandat, et kuule, sa pidid ju polgus hommikul äratusel olema ja magad siin veel!! Mees tormas paari minuti pärast täie lauluga polgu poole, sügisena aeg, pime ju nii kella kahest kui kuuest... Teised keerasid ennast siis magama ja kolmveerand tunni pärast kuulsid, kui pettasaanu tagasi tuli ja esikus vihaga saapaid pildus.
Omaette koomika oli TPI (TTÜ) sõjalise "laager" Sovetskis (Tilsitis) 1988 aasta suvel. Nimelt olime me esimene aastakäik, kes oli ülikoolist esimeselt kursuselt sõjaväkke võetud ja nii tuli meie 150 mehe hulgas vaid 3-4 niisugust, kes ei olnud enne 2 aastat täis teeninud. Ohvitserid said vett ja vilet näha, kui 150 algaja asemel tuleb 150 post-"demblit". Parprod saadeti konkreetselt pikalt, nende juttu ei kuulanud keegi. Lisaks sellele oli Eesti "ärkamise aeg", mõni mees konnitas mundri külge sini-must-valge märgi ja klubis poliittunni ajal kaotas zamppolit eestlastega vaielede smitmel korral enesevalitsuse. Meie pataljonikomandör ütles mitmel korral ohates, et millal te ükskord juba lähete....
Mälu aeg-ajalt petab, aga justkui oli 167-s polk Jalaväepolk. Minu meelest Jemeljanovi tänaval, diviisi staap oli otse üle tee, ja meie polgu territorriumil oli veel diviisi ajaloo muuseum.
Jalaväepolgul teatavasti ju oma suurtükidivisjon, 122 mm 2C1-d olid meil.
Selge.
Seal diviisi staabi juures sai ka ära käidud kui utsebkast tagasi saadeti.
Ma ise olin rohkem kesklinna poole peale Litovskii valli paar peatust linnast väljapoole Kostikovi trammipeatuse juures.
Kas see 167 oligi see kurikuulus semjorka või kutsuti kuidagi teisiti?
Meil üks Ruumeti nimeline kutt ei osanud hästi vene keelt ja küsis siis teiste käest, et mida see vana tahab. Veteran kuulis ära ja pidi rabanduse saama - sakslased Gorkis... 
Hüüdis NENTSÕ ja pani punuma. Oli kena vaadata kui kiirelt vana sõjamees taganeda suudab. Tegelikult ei tahtnud meiegi liigset tähelepanu ja kadusime teiseś suunas.
. 
Lisaks siiski veel ühe kuuldud loo. Jällegi üks urjukk oli dnevalnõi. Sisse tuli mingi kindral ja tsurka polnud neid varem näinud, kuigi eelnevalt oli tehtud siiski neile selgitus tööd, et kuidas käituda kui kindral tuleb. Need ei saanud ju aru millestki. Tuligi kindral ja vahib dnevalniga tõtt, 