Moraalinormid nõukogude armees

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
karrvik
Liige
Postitusi: 350
Liitunud: 01 Veebr, 2007 12:43
Kontakt:

Postitus Postitas karrvik »

See broomijutt on JAMA!!! ja linnalegend. Krt, ise olin u. kolmandiku teenistusest kokk ja vaaritasin seda teed-kompotti nii sööklas kui polügoonidel. ja sain ka med-vennaga hästi läbi. Ei mingit krdi broomi. MUINASJUTT on see!
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

ok sinul polnud aga mõnes kohas oli ,eriti utsebkades kus värskelt palju kinninabitud posse koos

kus sa muidu kokautsebkas olid,mul olid paar tuttavat kusagil Kaliningradi oblastis mingis kohas (vist Gussevis aga võin ka eksida)

olid seal praktiseerimise käigus igasugu asju vaaritanud ja pidid kõik pärast ise ära sööma
Kasutaja avatar
kurisiil
Liige
Postitusi: 37
Liitunud: 07 Sept, 2007 7:25
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas kurisiil »

See broomijutt on vist tõesti müüt, samas olen kuulnud et sama efekti saamiseks söödeti soldatitele tursamaksa sisse.

Olin ise ka suurem osa vene kroonus oldud ajast kokaks kuid sööklas broomi küll näha ei õnnestunud.
See tegelane kes tuli santsastist toidu kvaliteedi kohta allkirja andma istus ka ainult korrapidaja laua taga ja kööki oma nägu ei näidanud.
Tegelikult oli meil selline kord et kööki peale kokkade ja ühe tegelase kes oli
narjaadis varotsnõi tsehhi peal kedagi ei lubatudki.

Utsebkas olin ka paar korda niiöelda povar stasior ja sealgi otseselt ei näinud et keegi oleks broomi millelegi lisanud.
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Kuulge, kes vähegi asjast midagi taipab, saab aru, broomi ei olnud, olid ainult jutud. Peale sellist keppi nagi utšebkas sai polnud broomi järgi enam vajadust.
hanzz
Liige
Postitusi: 32
Liitunud: 07 Aug, 2007 14:47
Kontakt:

Postitus Postitas hanzz »

Tursamaks just vunki juurde annab, irw.
Toideti ju nagu vanglas, nagu aru on saada ja teema lõpp.
Sidepattis just söömas käies oli küll õnnelik nägu minul peas, kusjuures norm söök KÄSTI võtta, oh jah, piim+ supp+ lihapraad+ tarratis....
Alkar
Liige
Postitusi: 129
Liitunud: 01 Apr, 2005 19:55
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Alkar »

Mul isa teenis Gruusias 80-date keskel. Sõjaväeosa lähedal oli olnud hästi suur tekstiilivabrik no ikka kohe mitme tuhande töölisega ja ümber vabriku asula vabriku töölistele. Töölisteks olid olnud enamalt jaolt venemaalt tulnud neiud, niiet praktiliselt kogu asula koosnes naissoost elanikest. Linnaloa ajal oli olnud vaja ainult turult veits veini osta ja tuju tõhusaks teha ning sinna asulasse põrutada, muuga probleeme polnud, tänavapealt nopiti ära. Peale kõige muu toideti ja joodeti, meestedefitsiit olnud päris suur seal ja seetõttu valik väga lai. Kahjuks sai linnaluba väga harva ja ei saanud neiusid nende hädas eriti tihti abistamas käia. Kindlat pruuti tal polnud kuna selle järele puudus vajadus.
Larix
Liige
Postitusi: 33
Liitunud: 16 Aug, 2008 11:59
Asukoht: Võrumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Larix »

1984/1985 aatavahetus sai vastu võetud Ivanovos hospitalis ... elus esimene ja viimane kord nägin , et mitte sõrureid ei passitud , kes üle aia välja tahtsid lipata , vaid naisi , kes hulgim hospitali sisse tükkisid. Ööpäevas ( ikka rohkem öösel) püüdis valvemeeskond paar tükki kinni ... eriline tung oli enne pühi ja nädalavahetusel .
Kui nüüd muidu " pruutidest" rääkida , siis meie .. naha ja suguhaiguste osakonnas oli kolm palatit ... tripper -sõdur, tripper- ohvitser ja süüfilis .. kutusti neid palateid "raudtee haiguse " palatiteks vabu kohti seal kunagi polnud .....:):):) vähemalt selle kahe kuu jooksul , mis mul sai oma nahahaigusega seal oldud.
tekamsee
Uudistaja
Postitusi: 6
Liitunud: 20 Okt, 2008 13:11
Asukoht: Kalamaja
Kontakt:

Postitus Postitas tekamsee »

"mis mul sai oma nahahaigusega seal oldud"

ja-jah, või et nahahaigusega :wink: [/quote]
üks ja ainus wannabe-militarist
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

babad

Postitus Postitas istorik »

Kaliningradi linnas oli alati palju ohvede naisi (saadaval) kellede mehed kaugetes kraides pikkades komandeeringutes. Nõudlust oli eriti baltikumi poiste järele, sest need oskasid soomemoodi rääkida ja kandsid sokke sest kuidas sa ikka partjankades bable külla läksid.
pension
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 07 Dets, 2007 9:20
Asukoht: Austraalia
Kontakt:

Broom

Postitus Postitas pension »

Sõitsin rongiga pealinna.Vastas pingis istusid kaks vanameest,Georg oli 89 aastane ja Peeter oli 90.Peeter küsis,Georg,kas sa mäletad kui meie noorsõdurid olime ja nad meie teevette Broomi panid?
Mäletan küll,vastas Georg.
Nojah,Jätkas Peter,ma kardan et see hakkab mulle juba natuke mõjuma. :D
Ma ei ole alkohoolik.
olen joodik!
Alkohoolikud käivad miitingul.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Baabad nõukogude armees

Postitus Postitas kalleb »

baabasid ehk naisi oli nõukogude armees hulganisti kuid minu silmad ei näinud ühtegi stashii praposhiku auastmest kõrgema auastmega isendit

harilikult olid nad laohoidjad, kööginduses tegevad ,meditsiinis (santsast),ka kaubanduses (tsainaja,voentorg)

enamik paistsid olevat kas ohvitseride naised või suvaliselt sinna tööle võetud baabad

ainsaks erandiks oli santsast -seal oli ka tõelisi sõjanaisi kes isegi õppustel osalesid

meie väeosas oli näiteks natsalink veshevova sklada naine ja mingi radist oli vist ka ajutiselt (reamees) ,sekretnaja komnatas istus keegi ja mingi suvaline istus kuskil kantseleis ja näris pliiatsit aga et midagi teha ei osanud(ega vist tahtnudki) siis kadus varsti ära

vormis käisid suhteliselt harva, razvoodidel praktiliselt ei käinud
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas alax »

Sama 1971a augustis polügoonil oli ka omalaadne lugu. Ma ei tea miks, aga toodi meile polgust välitingimustesse 2 naistelefonistkat. Kuskil kahe nädala pärast jäime kahe pataljoniga hommikusöögita. Selgus et kõik kokad olid öösel medsanbati ära viidud. Lõunaks leiti uued kokad kuskilt asemele. Kadunud olid ka telefonistkad, kokku kuskil 30 inimest. Aga kuidas see suguhaigusse nakatamise liin oli, seda ei tea. Aga vist oli tripperiga tegemist. Mõnedele oli see igal juhul kole kogemus. Ülemused võisid selle loo kuidagi kinni mätsida mingi muu võimaliku nakkushaigusega. Aga need baabad olid välimuselt päris jubedad, ehtsad baaba-jagaad.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

enamus olidki sellised vuntsidega baabad-krokodillid, kui mõni normaalsema välimusega sekka sattus siis see läks 9 kuu pärast sundpuhkusele :lol:
vanahalb
Liige
Postitusi: 2620
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

Mind hoiti samuti enamus ajast rohelise plangu taga kinni ja linna pealt midagi noolida ei saanud. Kamraadid on küll kirjeldanud, et Kaliningradis oli vabu ohvitseride naisi nii et tapab, aga mismoodi see tehniliselt välja peaks nägema? Ei hakka ju suvalisel baabal tänaval nööbist kinni, et davai, lähme astume kohvikust läbi, ma käristan topeltsuhkruga tee välja. See oli rohkem nende teema, keda inimeste sekka lubati.

Väeosas - tsainaja mutt... no kindel ei. Staabis olid mõned juba teises nooruses naisinimesed, aga nende mured olid maisemad. Millega õhtul peret toita - kas õnnestub nurga pealt poest pakk pelmeene haarata või peab Kaliningradi rahvustoidu, kalakonserviga, leppima. Hakkliha oli juba piduroog ja sellest räägiti legende.
Zampotõlil oli muidugi väga ilus tütar. Suur korteripuudus linnas oli nende pere sundinud söökla-klubi-sauna ruumidesse elama ja silma järgi keskkooli lõpetavat tütart oli vahel sõjaväelinnaku territooriumil näha. Aga vanamees ise: majori auastmes kapp kes rääkis ainult lühikeste hüüatustega ja enamasti seoses kellelegi pizdulei andmisega. Näiteks sõna "ibiomatj" . Ma läksingi koju teadmatuses, et kas see on mingi murdekeelne sõimusõna või zampotõli kombel hästi kiiresti lausutad vana hea "j.tv.matj". Vana ennast hüüti Bormanniks või välimusest tulenevalt "kaban" (vene keeles metssiga). Bormanni otsis Iisraeli luure samal ajal Argentiinast taga... Oleks võinud ju autobati territooriumile pilgu peale visata ja Kolmanda Reichi saladused oleks hakanud murenema. Nojah, aga Mossadiga polnud me ju sel ajal sõbrad. Igatahes - ma ei teadnud mitte kedagi kes oleks ta tütart isegi kõnetada julgenud.

Lõpuks tuli pidu ka meie õuele. Pataljonil oli santšast ja seda pidas millegipärast (minu mäletamist mööda) lausa kapteni auastmes vana. Ilmne ressursside raiskamine, sest neis ruumides olid ainult kloorlubja kott ja mingi lahkamislaua moodi plate. Kogu meditsiinitehnika oli paar süstalt ja kraadiklaas. Vähegi tõsisema probleemi puhul viidi Nevski tänava medsanbatti ja lausa suremas haiged südalinna , meie keeles "garnisoni laatsaretti" . Minu teisel teenimisaastal paiskas armeesiseste ümberpaigutamiset keeris meie meditsiinikapteni kuhugi sinna kus ta võimeid hinnata osati ja tõi asemele kaks äsja med.prapporite kooli lõpetanud tüdrukut, kes nägid oma edasist karjääri keset haavatute oigeid ja surijate korinaid.

Tüdrukud olid umbes meievanused. Venemaal lõppes keskkool 10 klassiga , sealt mingid kursused otsa ja võisid olla küll nii 19-20 aastat vanad. Üks, Nataša, oli vististi Ukrainast ja kohe näha, et 300-aastane tatari ike oli riigi genofondi omad jäljed jätnud. Tõmmu, silmad pilduseid välke, terava keelega ja kui vaja võis isegi harjavarrega vasta latva äsada. Teine, Marina, oli valgetverd. Mitte efektne blondiin vaid selliste kartulikarva juustega ja pärit minuteada kuskilt Valgevenest, Polessje soode keskelt. Sellist karismat nagu "hohluzkal" tal loomulikult polnud ja ise oli ka vaiksem ning tagasihoidlikum.

Enesestmõistetavalt polnud väeosa pärast seda sündmust enam endine. Mina nendega ei tegelenud, sest santšast oli niigi rahvast puupüsti täis. Polnud ruumi isegi maha sülitada. Kes tuli oma demblivormi nüansside kohta konsulteerima, kes tahtis abi fotode pakist kõige ägedamate piltide väljavalimisel, kes tundis lihtsalt pärast lõunasööki rinnus imelikku pistet ja läks küsima, kas kaasaegsel meditsiinitehnikal on selle vastu abinõusid. Enamik aurust läks tõmmule ukraina piigale kes pidi vahel lausa neljal rindel võitlema.

Ühel unisel ja soojal hommikul nikerdasin mingit seinalehte või konspekti teha. Roodukomandör põõnas täies mundris sealsamas reformvoodil. Oli varahommikul kalalt tulnud, polnud viitsinud isegi razvodile minna ja varjas ennast nüüd kaptjorkas. Korraga koputati uksele, tegin lahti ja see heledapäine Marina seisis ukse taga. Ütles, et tal on mind tõlgiks vaja ja nüüd kohe. Roodukas ajas end jahmunult jalule, surus vormimütsi pähe, et asi natuke soliidsem oleks (saapaid ei jõudnud jalga tõmmata) ja ütles, et võta kui vaja on.

Tõlkimisega oli selline lugu, et viimase prizõviga oli väeossa sattunud eesti poiss, keda minu meelest ei oleks tohtinudki sõjaväkke võtta. Tervise poolest põdur, aga vist olid sõjakomissaridel näpud samamoodi põhjas nagu Hitleril 45-nda aasta kevadel. Meditsiiniteenistusel oli tekkinud geniaalne plaan ta riviteenistuseks kõlbmatuks kuulutada ja koju tagasi saata. Mulle seletati kiiruga, et tuleb minna kolmekesi "garnisoni laatsaretti" ja ma pean seal küllaltki kehva keeleoskusega poisi juttu tõlkima.

Läksimegi, see nn "laatsaret" asus üsna kaugel ja tuli bussi ning vist isegi trammiga sõita. Ootasime miskises vastuvõtutoas kui ennast ilmutas kahe punase triibuga majoripagunites draculapilguga arst. See, et keegi toodi läbivaatusele oli talle selge. Praportsikust saatja oli ka arusaadav. Aga kes kolmas tont on?? Prappor Marina seletas, et mind võeti kaasa tõlgiks. Major paiskas meid mõlemaid üheainsa möirgega koridori ja käskis punkt kell üks tulla haigele järele. Võib-olla tundis, et ta reputatsioon seatakse kahtluse alla. Või aimas halba, sest see kui teise aasta mees äsja armeesse tulnu juttu tõlgib, ei tõota midagi head.

Perspektiiv oli kolm tundi lihtsalt tühja koridoriseina põrnitseda ja otsustasime hoopis jalutama minna. Marina ütles, et patrulle ära karda, oled koos ohvitseriga. Nojah, ohvitser - vaevalt et ta prapporipagunid mõne mereväekapteni oleks suutnud uimaseks lüüa, aga ikkagi meeldiv kui keegi hoolib. Aga aimas vist isegi, et tulega ei mängita ja loomaaeda mineku mõtte laitis ta pärast kiiret riskianalüüsi maha. Luusisime siis nagu kirikuvargad hämarates parkides ja varjulistel puiesteedel.

Pärast seda viisime veel mõned korrad haiget hospidali ja ühel korral vist ununes haige maha. Või polnudki sel päeval vaja kedagi haiglasse viia. Ei saanudki oma GEP-i (GEP - "kuum eesti poiss" . Irooniline nimetus pikaldaste eestlaste kohta) mõistusega aru, kas prappor tahtis lihtsalt seltskonda ja mula kuulata või seadis mingeid püüniseid. Mõned provokatiivsed küsimused olid küll nagu et "kas Tallinn on ilus linn elamiseks" või "miks eestlased ainult omavahel abielluvad". Midagi tõsisemat kui pooljuhuslikud puudutused ja pikad pilgud ka välja ei koorunud. Kaliningradi tänavatel käsikäes jalutavad reamees ja praportshik oleks headele inimestele olnud liig mis liig. Oleks siis paraadvormiski, aga mul oli tavaline hebee seljas - tööpäev nagu kõik teisedki.
Asi hakanuks kangesti lõhnama mitte kevadiste pungade vaid patrulli, kartsa ja kloorivee järele.

Haige konvoeerimine lõppes mingi aja pärast ära. Ei tea, kas prappor sai aru, et ma ikka vedu ei võta või tunnistati patsient lootusetuks simulandiks. Mõlemad võisid õiged olla, sest Marina piiras hiljemgi baltlasi ja seda eesti poissi koju ei saadetud.
vanahalb
Liige
Postitusi: 2620
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

Ma olen ka kuulnud, et sõdurpoissi ikka austati. Üks sõber teenis Valgevenes ja seal olevat tal tekkinud probleem maaliini bussi peatustega. Ütles juhile, et kui peaks vaat seal, selle metsatuka juures kinni, ma lähen siitsamast läbi salu ja olengi väeosa väravas. Muidu tuleks kolm kilomeetrit jala kõmpida. Bussijuht ei teinud kuulmagi ,aga kuulsid turukorvidega mutikesed ja pidid bussijuhi peaaegu ära lintshima. Vana kohkus nii ära, et kargas lausa rooli tagant püsti ja tegi solbanile ukse lahti.

Teine imetabane lugu olevat juhtunud siinsamas Eestis, Kloogal. Need mehed teenisid 10 aastat enne mind, ma pakuks, et kuskil 1975. Vanad tulid külgkorviga mootorrattaga väeosast kohalikku poodi ja järjekord vajus kahte lehte. Las sõdur saab asjad eelisjärjekorras kätte. Aga sõjamehed polnud huvitatud pehmest valgest saiast, keefirist ega karamellikompvekitest vaid neil jätkus jultumust sirutada käsi eelviimase poe nurgas seisva õllekasti järele, mida kõik sabas seisvad mehed kõrisõlmede lõnksudes piidlesid. Hakkasid seda külgkorvi tirima ja siis tekkis küll ärevus massides ning rahulolematu mörin. Samas järjekorras seisvad pereemad käratasid mässulised vait - et pole teil vaja iga jumala päev poe taga õlut kuukida. Las võtavad.

Minule pole sellist austust osaks saanud. Kaliningradis oli tänaval vahel iga teine-kolmas vastutulija pagunitega. Kui hakata igaühele rublat pihku suruma, peaks kodus öösiti raha trükkima. Uudismaal tundus ka, et kohalik elanikkond pole vist Nõukogude võimuga rahul. No ei olnud punaseid vaipu ega terveid majaseinu täitvaid loosungeid appi tõttava armee auks. Aga võib-olla keerasime ise vindi üle.

Sihtjaamas laaditi eshelon maha ja moodustati erinevatesse kolhoosidesse suunduvad partisanikolonnid. Kolonn oli tavaliselt uudismaapataljoni roodu üks rühm. Rühmad olid sellise põhimõttega, et näiteks esimese roodu esimene rühm - Valga komissariaadi eestlased, teine rühm - Tukumsi lätlased, kolmas - Klaipeda leedulased ja nii edasi. Ma kuulusin tegelikult staabi juurde, aga pidin mahalaadimise juures midagi korraldama, siis oli veel kaup, et valvan konservivagunit ja muud asjad ning korraga olid kõik kadunud ja viimast kolonni pandi kokku. Ma ei teadnudki, millisesse külasse kolhoosi staap püsti pannakse ja suvalisse kolonni hüpates oleks võinud vabalt nii 200-300 kilomeetriga mööda panna. Aga valida polnud enam midagi. Kolonn koosnes minu mäletamist mööda Viljandi ja Tartu eestlastest. Esimeses autos, mille ukse lahti tõmbasin, rõõmustati, et ennäe, eesti sõdur jumalast unustatud kohas! Hüppa aga kabiini kolmandaks ja anname minna. Minna andmisega läks veel aega ja liikuma hakati alles pimedas.

Meie auto oli umbes kolonni keskel, ja üks sellistest mille kaelast ära saamise üle iga zampoteh röömustaks. Et retk liiga libedalt ei läheks, oli sellele rappele veel täishaagis varustusega järgi pandud. Kolonni juhtis kombati uazik , kus vist taevatähtede ja kõrberebaste läikivate silmade järgi orienteeruti, sest laugete küngastega (nagu Vooremaa Eestis) stepis jooksid ainult suvalistes suundades rattajäljed.

Autojuht oli meisterklass ja vahel õõtsutasime kabiinis ise hoogu juurde, aga vahe eesliikujaga venis aina pikemaks. Mingil ajal tekkiski see kardetud moment kus meie Zili-vare vallutas ägisedes järjekordse kõrgendiku ja nägime kuidas järgmise künka taha kadus viimane punane tagatuli. Nojah, lõpp-peatus.

Tubli tund läks küll enne kui avastati, et pool kolonni on kadunud ja uazik rööbastes hüpeldes tagasi tuli. Kõva sõnavahetus oli sissejuhatuseks, et nahhuja te SIIN magate vs. mis viga uazikuga kütta, proovi selle rondiga. Kombat võttis uuesti joru üles ja venitas meid mingisse asula tüüpi külasse. Ütles , et orinetiir on spordihall ja kadus öösse.
See tähendas ümberkorraldusi lahingukorras. Osa autosid jäeti külas serva, meie monstrumil võeti käru tagant ära, terve hulk partisane ronis kastidesse ja hakati ööbimiseks määratud spordihalli otsima. Esimese ringiga ei hakanud silma midagi, mis spordihalli isegi meenutaks. Teist ringi töristati aeglasemalt. Mõnedel masinatel olid käsitsi pööratavad otsimisprozektorid katusel või juhiukse juures ja neid sai täiesti sihipäraselt kasutada.

Ka mööda majaseinu veiklevad valgusvihud ei toonud sumedast augustiööst spordisaaliks nimetatavat ehitist välja. Üks sihitult hüplev kiir tabas hoopis leinapajude all pingikesel istuvad kohalikud neiud, kes nähtavasti soovisid, et maa neid neelaks. Põgeneda polnud kuhugi - selja taga oli valgekslubjatud taresein ja proovige öösel otse prozektorisse liikuda. Avastatud saagile suunati kohe mitmed helgiheitjad, tuju läks tükk maad lõbusamaks. Kostis valju eestikeelset juttu ja naeru. Nagu kostüümidraamat oleks mängitud. Ehtne stseen teemal: "Fashistlikud röövvallutajad sisenevad Punaarmee poolt raskete taandumislahingute järel maha jäetud külasse. Valgevene 1941"

Mõne aja pärast kohtasime ka kohalikke elanikke. Neid oli selline saabumine vist hingepõhjani solvanud. Külavanemat meenutav , aukohal, ilma kabiinita põka (T-25) roolis, istuv kasahhi vanamees kinnitas huuli kriipsuks vedades , et nende külas küll mingit spordisaali ei ole ja mingu sõjamehed parem oma teed. Ei tea, võib-olla olidki selline Sussaninihingega rahvas, sest järjekordsel tiirul märkasime mingi sara ees ilmsete partisanitunnustega meest kes seasilma valgel kartuleid kooris.

Selgus, et seesama kuur ongi spordisaal ja koosneb neljast ruumist: koroonasaal, lauatennisesaal, kabe-malesaal ja veel mingi mulle tundmatu lauamängu saal. No ei tea, sama tüüpprojekti järgi oli ehitatud meie keskkooli garaaz kus peaasjalikult makulatuuri hoiti. Kuur-spordisaali olid hõivanud hoopis leedulased . Eestlased ei hakanud tüli norima, taandusid küla serva ja magasime selle öö autokastides. Järgmisel hommikul selguski, et kombat, igavene siil, polnud viitsinud öösel kolonni mööda steppi vedada ja vaatas et ise koti peale saaks. Eesti kolonnil oli tegelikult veel pikk tee ees. Ma läksin varahommikul kuuri juurde luusima, et äkki oskavad leedukad staabi saladusliku kadumise kohta valgust heita ja jooksin kohe rinnutsi kokku staabiülemaga. Vana vabandas, et läks jah meelest ära olukorda selgitada, aga me teadsime kohe, et küll sa meid suure Kasahstani pealt üles leiad. Järgmise sammuna löödi leedukad sarast välja ja tehti sinna pataljoni staap.

Võib-olla olid leedulased samasuguse saabumise korraldanud, sest külarahvaga mingeid ühiseid kitarriõhtuid või lambapraadimisi küll ei olnud. Meeleolu oli rohkem selline, et okupatsiooniväed on terve maa üle ujutanud ja ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Kui vaja tehti ausat kaupa - sina mulle bensiini, mina sulle puskarit.


See oli selge näide, miks EI TOHI mitut eestlast ühte podrazdelenijasse (väike üksus) panna. Mitmelt ohvitserilt olen kuulnud, et iseenesest on eestlased ideaalsed sõjamehed. Kui rühmas on neid üks või kaks, pole paremat tahtagi. Teoreetiliselt oleks ka näiteks eestlastest kahurimeeskond võitmatu jõud. Aga praktiliselt tähendab 4-5 eestlast rühmas, et Punaarmee moraal käib pöördumatult alal. Süüdimatult lesitakse päevasel ajal nii pühas kohas nagu kasarmu koikul. Päevniku tumbotshkal sööb keegi. Hea, et sinna keedumune ja tomateid pole ritta laotud ja siis on raudpolt ka kuskil pudel peidus. Kui eestlased veel umbkeelsetele tsusmekkidele ja süütutele vene külapoistele selgeks teevad, et küllalt sellest "Ne platsh devtshonkast"... "Lili Marleen" oli see laul, millega teie isad ja isaisad Moskva all võitlesid, satub zampolit infarkti äärele.

Isegi tänapäeval on seda märgata. On 1-2 eestlast kuskil Narvas või Sillamäel komandeeringus, et juhtu muud midagi kui kõik tööd saavad tehtud. Kui saata sinna 4-5 meest, hakkab sündima asju, millest veel mitu põlve tagantjärele kõneletakse.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist