Nüüd on paar päeva olnud aega sellest üritusest mõtteid laagerdada, paneks neist mõne siiagi kirja.
Kui alustada algusest, siis päris huvitav lahendus oli ajutine julgeolekuala Vasalemma põhikooli juures, kus teostati koti sisu ja dokustaadikontroll ning kust inimesed bussidega Ämarisse viidi. Vähemalt saabudes läks parkimine ja kohalejõudmine väga libedalt. Tõsi, tagasitulekul sai isegi seistud 40min bussijärjekorras, aga kui võrrelda 5 aastat tagasi kehtinud korraldusega, kus tuli auto tee äärde jätta ja sealt 30min (üks ots) jala trampida, siis on vast ikka pisut mõistlikum. Nii et plusspunkt suhteliselt leidliku logistikalise lahenduse eest, mis võimaluste piires toimis suhteliselt talutavalt.
Demolennud: tagasiminek 5 aasta taguse ajaga oli kahjuks ilmselge. Robinsonide-paari vigurid olid väga lahedad vaadata - see tekitas ka kõige parema emotsiooni - ning Orlikud ja soololendajad olid igati tasemel, aga see on ka kõik. Eurofighteri demolennuks nimetada tõestust, et see suudab iseseisvalt õhku tõusta ning silmapiiri taha kaduda, on pisuke kunstiline liialdus
Vahendades nende tuttavate sõnu, kes 5 aastat tagasi Ämaris ei käinud, peab nõustuma, et oli meeleolukas, aga mina oleks pisut enamat lootnud.
Ja lõpetuseks staatiline näitus. Erinevaid lennuaparaate oli küll, ehk võiks neid minusuguse võhiku jaoks rohkem miskiste andmesiltidega varustada, sest, mis siin salata, nii mõnegi linnu mark ja mudel tuli kätte alles sõbra guugli abiga. Samuti ei saanud ma sellest päris hästi aru, miks AWACS ja C-130 kella 16st hoolimata suurest huviliste hulgast kinni pandi. Ju siis tahtsid korraldajad ka õhtule saada, saame ka aru
Kokkuvõttes tore üritus, aga võib-olla minu liialt kõrgete ootuste tõttu jäi mõnest asjast pisut nii-ja-naa-emotsioon. Palju õnne ja pikka iga juubilarile!