www.militaar.net

Tuli täna teemaks vestluse sees ühe tuttavaga (50-ndates meesterahvas) Irust läbi sõites, et ta olla lapsepõlves sõpradega sealkandis miskites II maailmasõja ajal sakslaste poolt ehitatud käikudes ringi kolanud. Sissepääsud käikudesse olevat olnud kolmes kohas, ca 500 m vahedega. Vähemalt üks sissepääs olla korralikust betoonis valatud. Jutu järgi olevat seal raudteedki (mitu kohe) maa all alles ning käikude labürint üsna suur. Nad olla sealt isegi omal ajal sõjaaegseid relvi (nii saksa kui vene päritolu) leidnud.....
On kellelgi mingisuguseid andmeid sellise info tõesuse kohta? Või ehk kaevandati sealt omal ajal midagi, et sellised käigud tekkidid? See seletaks raudtee olemasolu. Mees näitas ka sissekäikude kohad eemalt ära ning ühte uurisin veidi lähemalt, kuid kuna olin linnariietes ja ligipääs ei tundunud mitte eriti roosiline, jäi täpne asjade seis mulle praegu selgusetuks.
Võib sealt kandist midagi militaarset leida või tegemist järjekordse rahvapärimusjutuga
Igatahes plaanin lähipäevil need kohad oma silmaga täpselt üle vaadata, eks siis tean ka midagi asjalikumat öelda

Oleks vaja täpsemat asukoha ja ehituse kirjeldust. Esimse ilmasõja ajal rajati Irusse Peeter Suure merekindluse maarinde kaitsepositioonid ja sinna viis üle Pirita jõe ka kitsarööpmeline raudtee, silla postid on veel praegugi näha.

Kaevandused. Iga auk ei ole sakslaste tehtud, isegi rebased oskavad seda.

Arnold kirjutas:Kaevandused. Iga auk ei ole sakslaste tehtud, isegi rebased oskavad seda.

Rebased kaevavad paekivipinasesse inimesekõrgused käigud Ja kui arvad, et kaevandus, siis mida, kes ja millal sealt kaevandada võis?

Need on tõesti Peeter Suure Merekindluse jäänused, selle kohta saab lugeda Heino Gustavsoni raamatust "Merekindlused Eestis 1913-1940".

Tunnelid olevat tehtud nii, et lõhati/kaevati kraavid ja täideti uuesti pärast tunneli konstruktsioonide valmimist. Süvendid (või lehtrid) olid tehtud punkrite jaoks. Seal vist üks oli valmis saanud. Ei mäleta täpselt, kuidas kirjas oli. Ehitus jäi kindlasti pooleli ja hiljem seda ei kasutatud. Relvade leidmist peale sõda võis ikka ette tulla. Polnudki vist selliseid käike, kuhu midagi ei peidetud.

kümmekond aastat tagasi sai seal juures kolatud, algab käik irust sealt lindakivi lähedalt... koopasuu on paraku vett täis ja sealt voolab väike oja Pirita jõeni. Ja üks avaus oli tõesti mõnisada meetrit eemal eramajade läheduses. Prahti oli sinna auku kõvasti loobitud aga kui õieti mäletan siis seal oli koobas juba seest kuiv.

Fuchs kirjutas:kümmekond aastat tagasi sai seal juures kolatud, algab käik irust sealt lindakivi lähedalt... koopasuu on paraku vett täis ja sealt voolab väike oja Pirita jõeni. Ja üks avaus oli tõesti mõnisada meetrit eemal eramajade läheduses. Prahti oli sinna auku kõvasti loobitud aga kui õieti mäletan siis seal oli koobas juba seest kuiv.

Selles sügavas orus on üks sissekäik. Olen ka kuulnud et seal olla rong sõitnud.

Rebased kaevavad paekivipinasesse inimesekõrgused käigud Ja kui arvad, et kaevandus, siis mida, kes ja millal sealt kaevandada võis?

Tallinna külje all magab unustatud fosforiidikaevandus

Eesti Päevaleht (21. juuni 2004)
“Me pole siia meelega ühtegi viita välja pannud,” lausub Rebala muinsuskaitseala juhataja Margit Pärtel, seistes võssakasvanud Ülgase vana fosforiidikaevanduse suudme ees.
Möödunud reedel kaevanduse juurde kogunenud teadlastel, ajaloolastel ning loodusspetsialistidel on aga üks asi ajada – nad tahavad välja selgitada, millised oleksid võimalused möödunud sajandi alguse aegsest uhkest kaevandusest, praegu võssa kasvanud kohast hooldatud ja valvatud vaatamisväärsus teha.

Kellel käikudesse sukeldumise tarvis juba kummikud jalas, kellel mitte, trotsivad spetsialistid teist tundi kaevanduse suudme ees väsimatuid sääseparvi.
Pärteli sõnul on mitmeltki poolt kostnud nurinat, et kaevandust leida on keeruline. Ei ühtegi viita ega silti. Kaevanduse seitsmest sissepääsust mõne juurde tuleb ragistada sõna otseses mõttes läbi muda ja võsa, kõhuni umbrohus.
Käijaid paistab olevat
Hoolimata suunaviitade puudumisest tundub ilma valveta kohas käijaid jätkuvat: Maardu kõrval asuva kaevanduse põnevates ja hästi säilinud käikudes jätkub küllaga võimalusi plasttaara, prahi ja äravisatud õllepudelite otsa komistamiseks.
“Eesti turismiobjektid pole sageli külastusteks ette valmistatud ja sellest saavad alguse suured probleemid,” lausub Pärtel. “Tahame vähemalt proovida, et teisiti läheks.”
Vastuväiteid kaasaegse turismiobjekti loomiseks, kus prahist vabastatud ja konserveeritud rikastusvabriku varemete juurest viiks kõrgele astanguveerule platvormide, ronimispuude ja muu sellisega atraktiivne matkarada ning tagasi tulles saaks ligi kilomeetri ulatuses kaevanduskäikudes liikuda, muidugi leidub.
Ega need käigud näiteks varisemisohtlikud pole? Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudi emeriitprofessor Enno Reinsalu nendib, et tegu on tõelise “mäenduse klassikaga”. Tundmatu projekteerija on kaevanduse loonud nii, et ligi seitsme kilomeetri ulatuses kulgevates käikudes on varing olnud vaid ühes kohas.
“Esimeseks mäekunsti reegliks on ehitada nii, et ei tapa,” lausub Reinsalu. “Käigud on umbes sama ohutud, kui päise päeva ajal Viru tänaval käia,” lisab ta.
Geotehnik, mäeinstituudi professor Mait Mets märgib, et kaevanduse juures on kõige ohtlikum hoopiski “purjus mets”. “See on termin, mis iseloomustab kaldus puid,” selgitab ta.
Võimalik on maalihe
Igas suunas kaldus puudest on kaevanduse ümbrus ja kõrgendiku all asuv rikastusvabrik läbi kasvanud. “Totaalset maalihet ma ei usu, aga sellisel kaldus pinnal on omadus kõige ootamatumal hetkel “sisse sõita”,” ütleb Mets ja tuletab meelde aastatetagust Turaida maalihet, mil 40–50-meetrised mäelõigud varisesid kohinal alla autoteele.
Ning muidugi nahkhiired, kellele Ülgase koopad on Piusa järel suuruselt teine masstalvituspaik Eestis. Nahkhiirespetsialist Lauri Lutsar nendib, et kui külastuskoormus pole talvel suur, ei pruugi nad magajaid segada.
Et kauaaegsele lagastamisele punkt panna ja Eesti esimesest fosforiidikaevandusest Piusa või Kohtla-Nõmme koobastega võrdväärne vaatamisväärsus teha, on ka keskkonnainvesteeringute keskus õla alla pannud uurimisprojektile, et unustatud kaevandus ellu äratada.

Kuidas Ülgasele kaevandus sai

Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel.
1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik.
Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajutud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas.
Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. EPL
Airi Ilisson

http://maardu.intral.ee/?id=2818

Tänud hariva info eest
Kuid mõni asi jääb veidi arusaamatuks... Ülgase pole siiski sama koht, mis Iru. Ja kas tõesti on maa all ligi 7 km käike Ja kuidas selle endise kaevanduse turismiobjektiks moondamise projekt tänasel päeval elab? 2004 võis ju igasuguseid asju mõelda (ja öelda), kuid meil on ju kombeks, et asjad ei kipu eriti liikuma, eriti, kui tegu riigipoolse ettevõtmisega...
Seega, militarismist võib seekord suu puhtaks pühkida Või on seal siiski midagi pistmist sellega?

Endise fosforiidikaevanduse käikude kogupikkus on maksimaalselt 400-500 meetrit ja seda ka siis kui kokku mõõta kõik eraldi sissekäikudega ja omavahel ühendamata käigud. Sai ronitud nendes käikudes kord nahkhiiri loendades. Kaldanõlvast ulatuvad need käigud maksimaalselt 50-70 meetri kaugusele, muidugi nad hargnevad, aga et nad kulgeksid kilomeetreid maa all, selles kahtlen ma väga. Nendes käikudes ei näinud ma midagi sellist mis on iseloomulikud tõsistele kaevanduskäikudele, strekitoendid, õhutus, šurfikäigud jne. Rohkem meenutasid need labidaga künkaseina kaevatud urge...Rebasesitta vedeles lademes...

Ei oska kommenteerida, panin lihtsalt esimese teksti, mis neti otsinguga kätte sattus. Maa-alusest kaevandusest teadsin 82 aasta õpilasmaleva ekskursioonist meeldejäänu põhjal. Ka tollal ei pääsenud kättenäidatud käigusuust teabkui kaugele, aga miks mäeinstituudi spets ajalehes villast peaks viskama?

Äkki see http://register.muinas.ee/pdetail01.asp?mo_id=8790

tegelt tahaks teada kus need käigud asuvad
hea enne magama minekut läbikäia vist

raudtee ja vana radudtee sild jäävad mulle igapäev ette

Iru käikudest rääkis kunagi mu vanaisa, kes sealtpoolt kandist pärit ; ka raudteest vist midagi...aga kahjuks ei osanud tollal sellest täpsemalt huvituda

Vahepeal on mõni aeg mööda läinud sellest, kui seal seda avastasin ning on üht-teist ka juurde loetud. Heino Gustavsoni raamatust "Mereklindlused Eestis 1913-1940" jäi mulle meelde, et see Iru teema kuulus Peeter Suure merekindluse maarinde juurde, kuid oli vist nii, et tänu kindlustusliini nihkumisele, jäid osad objektid alustamata ja osad lõpuni ehitamata, Iru nende hulgas. Pead ei anna, aga midagi taolist seal oli kirjas...