Lennuväljad Eestis

Kindlusehitised. Teed, sadamad ja lennuväljad. Kasarmud ja linnakud.
Maalinnad ja linnused. Kõik militaararhitektuurist.
Vasta
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Lennuväljad Eestis

Postitus Postitas nublu »

Nii mõnigi mees on siin maininud, et võiks kusagil kõik need lennuväljad ning -platsid kokku lugeda ning ülesse tähedada. Teeks siis uue teemaga otsa lahti, kus need asjad saaks kõik ilusti kirja.

Alustaks siis pealinna omadega...
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Lasnamäe ja Ülemiste

Postitus Postitas nublu »

Lasnamäe lennuvälja sünni puhul tuleks ilmselt alustada samast Peterburgi sõjaväeringkonna 1914. a. suvisest ringlennust nagu Raadi lennuvälja puhul Tartuski. 17. kuni 20. juunini 1914 asus 18. armeekorpuse lennusalga 10 lennukit Lasnamäel lennuväljal. Siiski ei saa päris kindlalt öelda, et asuti samal kohal kus hiljem lennuväli rajati. Aasta varem oli prantsuse lendur Brindejonc kasutanud oma lennudemnstratsioonideks platsi valge majaka lähistel. Vahetult Esimese ilmasõja eel asuti rajama lennuvälja juba selle praegusel (või peaks vist siiski ütlema et endisel) kohal. Pole aga 100% kindlust, et juba juuni lõpuks plats sellises korras oli, et seal maanduda sai.

Platsi silumiseks kasutati veohärgi, kuid nende abiga seda eriti siledaks just ei saadud. Lisaks kippusid kohalikud elanikud vanast harjumusest seda edasi kasutama karjamaana. Nii ei olnud ka haruldane see juhus, kus lehmad lennukeil startimist ning maandumist segasid. Kuid hiljemalt 1916. a. oli juba rajatud alaline lennuväli koos seal baseeruva üksusega tulevase Lasnamäe lennuvälja kohal. Linnapoolsesse serva oli ehitatud 4 tõrvapapist katusega puitangaari. Narva maantee poolsesse serva oli rajatud pommikelder ja bensiinihoidla. Neist veidi eemale lennuvälja nurka olid rajatud teenistushoone, remondi- ja puutöökoda, ladu ning torniga valvuri maja. Ülemiste raudteejaamast tuli lennuväljale raudteeharu. Lennukid toodi lennuväljale suurtes puukastides lahtivõetuina. Neid samu puitkaste kasutati hiljem lennuväljal mitmesuguste abihoonete ning soojakutena.

Peeter Suure merekindluse üksikusse maalennusalka kuulus umbes 150 sõjaväelast. Lendureiks olid vaid ohvitserid, kes valdavalt olid sinna saadetud puhkama peale intensiivset lahingtegevust rindel. 1917. a. algupoolel oli Tallinnas asunud maalennu salga komandöriks sõjaväelendur kapten Agejev. Pärast Oktoobrirevolutsiooni ta areteeriti ning tema asemel sai üksuse ülemaks lipnik Želežnjov, kes oli autasustatud nelja Georgi ristiga (alamväelaste autasud, mitte Georgi orden) ning Georgi mõõgaga.

Suhteliselt emotsionaalselt on olukorda 1917. a. lõpul Lasnamäe lennuväljal kirjeldanud (tol ajal lendur-lipnik) Arnold Under. Nimelt oli ta 1917. a. lõpul Moskvas lendurite reservis. Saades jõuluks puhkust, saabus ta Tallinnasse ning üritas ka maad kuulata teenistusvõimaluste üle Eestis. Äsja loodud Eesti Diviisi staabis sai ta lahke vastuvõtu ning lühiülevaate Tallinnas paiknevaist lennuüksustest. Lasnamäel asuvast Peeter I Merekindluse lennueskadrillist kuulis ta, et seal teenivat neli-viis eestlasest tehnikut ja Inglise lendurikoolitusega lipnik Nusberg. Nusberg oli Underi koolivend Inglismaal lennukoolis õppimise päevilt. Ning seetõttu ütles ta Diviisi staabis kiirelt head aega ning põrutas Lasnamäele.

Vene lennuüksuse soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt kuulis Under, et nõukogul pole vähimatki selle vastu, kui eskadrillis luuakse üks allüksus ainult eestlastest, juhul kui loojad vajaliku asjaajamise kõik enda peale võtavad. Eskadrillis oli viis vakantset lenduri kohta ning isegi tosin kokkumonteerimata „Lebed 12” lennukit (lisaks 24 kasutuses olevale). Olulisis andmeid sai Under ka Nusbergilt. Näiteks kuulis ta, et ka varahoidja on eestlane, tema käes on kõigi üksuse hoonete lukkude ja tabade võtmed, venelased on sõjast tüdinud ja tihti saboteerivad lennukäsku. Meeste isiklik vara on juba kojusõiduks pakitud. Mis neid veel paigal hoidvat, olevat „köök ja koiku”. Ohvitserist ülemal ei ole mingit distsiplinaarvõimu.

Lipnik Under õiendas peale puhkuse lõppu oma vahekorra lennukooliga, sõitis Tallinna ja asus Lasnamäe eskadrilli vabale lenduri kohale. Neljale veel vakantsele kohale ei ilmunud aga kedagi Moskvas reservis olnud eestlastest. Peatselt aga selgus, et ka lendurid Veelmann ja Konno olid enne venelaste komisjoni saabumist Tallinna sõitnud, ainult ei olnud käinud diviisi staabis ennast esitlemas.

„Pjotr Pervõis” oli olukord just selline, nagu lipnik Nusberg kirjeldas. Igaüks tegi, mida tahtis. See segas ka soldatite nõukogu tegevust, kuid isegi see ei julgenud kedagi korrale kutsuda, kartes rivijaoskonna meestega vastuollu sattuda. Iga päev oli oodata Saksa okupatsioonivägede üle külmunud väinade Eestimaale tungimist, kuid Lasnamäel saboteeriti sellal hädavajalikke luurelendegi.

Tulemus on kõigile teada. Sakslased tulid ning venelased põgenesid ilma vastupanu osutamata. 24. ja 25. veebruaril 1918 Tallinna saabunud sakslased said sõjasaagiks 24 mahajäetud lennukit.

Siiski oli vahepeal ka segane hetk, kus need 24 lennukit kuulusid Eesti diviisile. Nimelt põgenes Lasnamäe eskadrilli komandör oma lennukil Tallinnast juba juba 23. veebruaril 1918. Veel ühte lennukit üritati vedada sadamasse, et seda laevale laadida ning kaasa võtta. Kui see ettevõtmine aga ebaõnnestus, siis jäeti ülejäänud lennukid lennuväljale lihtsalt maha. 24. veebruari hommikul võttis Under Omakaitse staabist kaheksa meest ning korraldas nendega Lasnamäe lennuvälja ning lennukite valve. Abiks oli ka teine eestlasest lendur Jaan Nusberg. Üle võeti ka Hundikuristikus asunud lennusalga laskemoona ladu. Nii oli Eesti diviis järsku lennuvälja, 24 lennuki ning neile vajamineva varustuse, relvastuse ning laskemoona omanik. Kuid juba järgmisel päeval saabusid Tallinna sakslased, kes lennuvälja koos lennukitega üle võtsid ning eestlased sealt lihtsalt minema kihutasid.

Okupatsiooni ajal asus Lasnamäel mingi sakslaste üksus. Selle number on hetkel mulle kahjuks teadmata. Võimalik et FA 16, kuid siiski tundub et FA 16 asus lennusadamas. Igatahes oli 1918. a. sügisel Lasnamäel distsipliin parem kui Lennusadamas paiknenud üksusel ning eestlastel seal midagi üle võtta ei õnnestunud. 1918. a. 21. novembril üle võetud Lasnamäe lennuväljast oli vaid veerand kasutuskõlblik. Aerodroomi juurde kuulus neli puust angaari, kolm väiksemat maja, kaks talli, kaks ladu, üks kuur, üks töökoda ning lagunenud köök.

Vabadussõja ajal ning järel kujunes Lasnamäest Eesti lennuväe peabaas. Tolleaegne lennuvägi (algul lennuväe poolrood, hiljem rood) koosnes maalennu ning merelennu eskadrillidest. Maalennu eskadrill asus Lasnamäel (võike salk sellest oli siiski komandeeritud Tartusse) ning merelennu eskadrill Miinisadamasse rajatud betoonangaarides. Lisaks viiele angaarile asus Lasnmäel maalennu eskadrilli kantselei, meeskonna eluhooned ning teised abihooned. Lennuväe kesktöökojad asusid sel ajal sadamatehase hoonetes.

Viies angaar saabus Lasnamäe lennuväljale 1919. a., kui Pirita jõe suudmes asunud ajutise lennusadama angaarid koost lahti võeti ning kaks neist Tartusse Raadile viidi ning üks Lasnamäel uuesti üles pandi. Sellega esialgu Lasnamäe lennuvälja laiendamine ka piirnes. Vabadussõja lõppedes oli rahast puudus kõikjal ning investeeringud lennuväe arenguks olid üsna kitsid tulema.

22. märtsil 1921 registreeriti Eestis eralennuselts "Aeronaut", mis alustas lende sama aasta suvel ning kasutas (maalennukitele) samuti Lasnamäe lennuvälja. Aeronaut kasutas algul ka sõjaväe angaare ning teenindust. Huvitav oli see, et leping nende kasutamiseks sõlmiti alles peale esimesi lende. Selle alusel sai Aeronaut endale eraldi angaari (algul angaari nr 4, hiljem nr. 5) ning lepiti kokku lennuvälja teenuste hinnas. Lennukite remondi eest tuli maksta eraldi "turuhindade alusel". Siiski jäi eralennuliini kolimisest sõjaväe lennuväljale palju lahtiseid otsi. Sellest kasvas aja pikku välja tõsine konflikt lennuväe juhtkonna ning Aeronaudi vahel. Konflikti lahendamisele ei aidanud kaasa ka see, et Aeronaut palkas lendureiks mitmeid sakslasi, kes olid ilmselt nõus suht mõõduka palgaga. Kuid kelledest vähemasti kaks olid võidelnud Vabadussõja ajal Eesti Vabariigi vastu Landeswehri ja Bermondt-Avalovi poole peal.

1922. a. juulis saab Aeronaut Lasnamäel 12 aastaks rendile 4000 ruutsüllase maatüki. 1. augustil algavad sellel raudbetoonist angaari ehitustööd, mis loodeti lõpetada 6 nädalaga. Selle pikkus on 16 meetrit ning laius 10 meetrit. Lisaks angaarile rajati ka töökoda koos teenindus- ning olmeruumide ja reisijate ooteruumiga. Kuid oma angaarist hoolimata jäid suhted sõjaväega segaseks - stardi- ning maandumisrada hooldas endiselt sõjavägi, kes nägi Aeronaudis pigem käopoega, kes nende pessa on sokutatud ning nüüd neid sealt välja üritab trügida. 1923. a. jõuab elekter Lasnamäe lennuväljale.

25. septembril 1924. a.arutati Lasnamäe lennuvälja olukorda Tallinna linna majanduskomisjonis. Olukord oli sel hetkel pisut kummaline - sõjavägi rentis umbes 3 tiinu suurust maa-ala, mis oli tema hoonete all, Aeronaut rentis oma angaari ja ehitiste alust maad, aga lennuväli ise (umbes 55 tiinu) ei kuulunud neist kummalegi - oli linna maa. Nüüd soovis sõjavägi sõlmida lepingu ka lennuvälja enda rentimiseks. Aeronaut esines vastulausega, kus soovis et ka eralennukeile lennuväli avatuks jääks. Lennuväli antigi sõjaväele rendile koos klausliga, et lennuväli peab jääma avatuks maandumiseks ka eraõhusõidu ettevõtetele, milledel Eesti Vabariigi piires tegutsemiseks on valitsuse luba. Sel korral ei õnnestunud lennuväelastel Aeronauti veel välja puksida.

1925-26 aastail valmis Lasnamäel lennuväe ruumikas töökoda, mis võimaldas nädalas remontida 10 lennukit. Sellest ajast peale asusid ka lennuväe töökojad (hiljem nimetati Lennubaas ning Lennuväe Baas) samuti Lasnamäe lennuväljal. 1926. a. aprillis sai Lasnamäe lennuväli öiste lendude sisseseade - elektrijõujaama koos helgiheitjaga. Sellest ajast peale hakkas sõjavägi seal sooritama ka öiseid lende.

1. mail 1926 keelas sõjavägi Aeronaudil Lasnamäe lennuvälja kasutamise. Konflikt leidis lõpliku lahenduse aga alles aasta hiljem, kui Aeronaut 11. aprillil 1927 lõpetas oma tegevuse. 1928. a. sai lennuvägi enda kätte ka pankrotistunud Aeronaudi angaari ning teenistushooned. Neist viimased läksid Lennukooli käsutusse. 1929 valmisid Lasnamäel üleajateenijate elamud, vankrikuur, tallid, toidukelder, relvaladu ja muud teenistusruumid. 1930. a. püstitati sinna ka raudbetoonist angaar (32 m pikk, 21 m lai ja 5 m kõrge). 1932. a. valmis seal raadiojaama hoone.

Peale Aeronaudi pankrotistumist lendasid Tallinna ja muude linnade vahet vaid vesilennukid, mis kasutasid sadamas asunud lennuangaari. Lasnamäe jäi täielikult sõjaväele. Uus reisilennuväli tekkis Tallinna lähistel alles mõne aasta pärast. 7. juunil 1928. a. avab saksa-vene lennukompanii Deruluft Nehatu lennuvälja. Tegemist on tegelikult vaid 218 400 ruutmeetrise enam-vähem silutud platsiga, kuhu Narva maanteelt viib käänuline külavahetee. Ainsaks tehniliseks varustuseks lennuväljale püstitatud puithoones oli telefon, paar vaati lennubensiini ning materjal suitsutule tekitamiseks. Nehatu lennuvälja kasutati reisilennukite maandumiseks kuni Ülemiste lennuvälja valmimiseni. Hiljem leidis kasutust purilendurite lennuväljana. Ainsaks ehitiseks oli sel ajal seal vaid vana küün, mis leidis kasutust ajutise angaarina. Purilennukeid seal pidevalt hoida ei saanud, kuna angaaris valitsevas niiskuses oleks nad kiirelt hävinud.

Siiski tunti pealinnas puudust korralikust (ning lähemal paiknevast) eralennuväljast. 16. novembril 1931 algasid Ülemiste lennuvälja ehitustööd. 1. juunil 1932 sooritatakse Ülemiste lennuväljal esimene proovimaandumine (kapten Reissar lennukil Avro Avian pardanumbriga 120). Esimeseks lennuvälja kasutanud reisilennukiks saab Poola LOTi lennuk, mis maandus seal 18. augustil 1932. Aja jooksul kolivad kõik Tallinnaga ühendust pidanud lennuliinid Ülemiste lennuväljale.

1935. a. suvel oli Ülemiste juba suht aktiivne lennuväli - iga päev maandus ja startis seal 6 lennukit, keskmiselt käis päevas sealt läbi 45 reisijat. Tipppäeval oli reisijaid 103. 1935. a. aprillis valmis ka Ülemiste järvel vesilennukite randumise sild koos väikese kaarsillaga ning tollihoonega. Tänu sellele kolisid Ülemistele ka seni meresadamat kasutanud vesilennukid. Samal aastal valmis ka Ülemiste lennuvälja administratiivhoone, mida esialgu kasutati ka reisijate ooteruumina.

Siiski oli Ülemiste lennuühendus tol ajal ajutise iseloomuga. Lennuvälja pinnas oli nii pehme, et kevadisel ning sügisesel perioodil lennukid seal maanduda ei saanud. Siis jäid kasutusse vaid Ülemiste järve kasutanud vesilennukid. Kui seal aga vesi külmus, siis katkes lennuühendus sootuks, kuni jää oli nii tugev, et juba suutis taluda väiksemate lennukite maandumisel saadavaid hoope.

1936. a. jaanuaris andis Vabariigi Valitsus 226 000 krooni krediiti Tallinna eralennuvälja väljaehitamiseks Ülemistele. 20. septembril 1936 toimus juba Ülemiste lennuväljal uute stardi- ning maandumisradada avamine. Tegemist oli esimeste Eestis asunud betoneeritud lennuradadega, millede rajamiseks kulus 5396 kuupmeetrit kive, 4100 kuupmeetrit killustikku, 137 tonni tsementi. Maa kuivatamiseks rajati 3 km torustikku. Lennurajad paiknesid kolmnurkselt, lisaks oli betoneeritud ka ruleerimisrada lennujaama hooneni.

1936. a. novembris alustas Ülemiste lennuväljal tööd Lennuinspektuuri seitsme töölisega lennukite remonttöökoda. ÕGL töökoda Soo tänaval likvideeriti, sest selle "sisseseade oli väga viletsas seisukorras", teiseks asus töökoda inspektuuri arvates ebasobivas, Ülemiste lennuväljast liiga kaugel asuvas kohas. Pigem oli põhjuseks viimane, sest "vananenud" sisseseade koliti suures osas uude asupaika üle.

Hoonete rajamine Ülemiste lennuväljale jätkus ka 1937. aastal. 1937. a. sai Ülemistel olnud remonditöökoja omanikuks äsja asutatud (likvideeritud ÕGLi asendav) Aeroklubi. Sellel olid juba palju laiemad plaanid ning lennuväljalt renditud hoonetes alustati Aeroklubile lennukite ehitamist.

1938. a. veebruaris lõppes Ülemistele rajatava teenistushoone konkurs, mille 14 töö hulgast valiti parimana välja arhitekt A Jürvetsoni oma. Teenistushoones olid ruumid raadiosidele, postiasutistele, meteroloogiajaamale. Hoone maksumuseks hinnati 300 000 krooni.

Lasnamäe lennuväli sai järgmise arenguimpulsi päris iseseisvuse lõpus. Koos inglastelt Spitfire hävituslennukite ostu lepinguga nähti ette ka Lasnamäe lennuvälja moderniseerimine nende tarbeks. Oli ju lennuväli senini mitte just eriti tasane muruväljak, kus puudusid kindlad stardi- ning maandumisrajad. Nüüd plaaniti need rajada ning ehitada ka kaks uut angaari. Selleks oli ette nähtud 2 100 000 krooni (koos lennuväe töökodade ümberkorraldamise summadega). Sel alal alustati ka eeltöid, kuid need jäid lõpuni viimata.

22. juulil 1940 kella 1200 tuli Ülemiste lennuväli üle anda vene lennuväe üksusele (kuulusid varemalt Haapsalu rajoonis baseerunud lennubrigaadi, mille komandör oli polkovnik Kravtšenko), kõik seal asunud eesti lennukid said loa kolida Lasnamäe lennuväljale (endine Poola, nüüd nüüd juba interneeritud reisilennuk Lockheed 14, AGO kaks Ju 52 reisilennukit ning Aeroklubi PTO-4 õppelennukid).

23. juuni hommikul kell 0800 saadi korraldus 8 tunni jooksul vabastada Lasnamäe lennuväli. Seal asunud lennukid pidid ükshaaval 5 min vahedega lendama Jägala lennuväljale.

Kogu ülelennu ajal patrullis üks kahest N Liidu I-15 kolmikust eesti lennukite kohal õhus. Eesti lennukeil kästi lennata 200 m kõrgusel, I-15 patrullisid 500 m kõrgusel. Kui kolmikud vahetusid, siis tehti ülelendudes vahe. Kokku viidi üle ligi 50 sõjaväe lennukit. Suure hulga lennukite kiireks üleviimiseks tuli kaasata ka reservlendureid. Endise motoristi Raimond Esnäri mälestuste kohaselt tõusis viimasel Eesti lennukil Lasnamäe lennuväljalt õhku sel ajal juba politseikoolis õppinud ning ka selle vormi kandnud Roman Küttis, kui vene lennukid alustasid juba maandumist.

1941. a. paiknesid Tallinnas mitmed vene lennuväe üksused, aga hetkel jään küll võlgu, kummal lennuväljal mis üksus asus. Sellest ehk veidi hiljem.

Kui sakslased Tallinna vallutasid, siis asusid nende remonditöökojad ning lennuüksused peamiselt Lasnamäe lennuväljal. Kui 1942. a. alguses loodi Sonderstaffel Buschmann, siis selle käsutusse anti lahkelt Ülemiste lennuväli koos seal asunud töökodadega. Kui hiljem saadi vesilennukid, siis leidis kasutust ka Ülemiste järvel asunud vesilennukite maandumissild. Eestlaste käes oli Ülemiste kuni Eestist lahkumiseni 1944. a.

Lasnamäe lennuvälja juures tasuks ära mainimist ka veel see, et selle õhukaitse üksustes teenisid Eesti lennuväe vabatahtlikud...
Viimati muutis nublu, 15 Veebr, 2005 23:37, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Lisaks siia veel siis mõned illustratsioonid.

Lasnamäe sõjaväelennuväli 1936. a. trükitud Eesti sõjaväe 1:50 000 mõõdus kaardil.

Pilt

Sama koht tänasel samas mõõdus kaardil (sry, skännid pole täpselt mõõtu aetud, kohad siiski täiesti äratuntavad :wink: )

Pilt

Lasnamäe angaarid lennust. Foto tehtud kahekümnendatel aastatel, täpsema kuupäeva jään võlgu. Aga angaare on juba viis ning uuemaid hooneid pole veel näha. Viies ja Piritalt toodud angaar on selgelt eristatav.

Pilt

Ja siit veel Gourdou Lesseure hävituslennukite rivi, millede tagant paistab Aeronaudi angaar ning kontorihoone. Foto kahekümnendate aastate keskpaigast.

Pilt

Nüüd veidi Ülemistet. Kõigepealt samalt 1936. a. kaardilt lennuvälja plats, kus maandumisrajad veel peale kandmata. Lennusild ning kontorihoone juba olemas.

Pilt

Sama koht kaasaegselt kaardilt. Vaadake kuivõrd palju lennuväli on kasvanud.

Pilt

Nüüd veel üks foto, kus on näha nii äsjavalminud maandumisrajad, kontorihoone, kui ka vesilennukite maandumissild. Pilt on tehtud lennuvälja uute radade avamise päeval 20. septembril 1936.

Pilt

Ja lõpetuseks siin foorumil kord juba avaldatud foto Sonderstaffel Buschmanni neljandast lennukist 1942. a. alguses. Seekord vaadake hooneid, millede ees see on. Ülemiste lennuväli.

Pilt

Lisan siiski veel ühe Ülemiste pildi 1944. aastast. See on samuti Eesti lennugrupi lennuk - Fokker C V. Kaptenid Roovet ning Ürgsoo olid 22. septembril 1944 sunnitud selle lennuki mootoririkke tõttu maha jätma. Nii ta venelaste kätte langes. Kuid huvi pakuvad pigem seal taga taustaks paistvad Ülemiste töökodade uksed-aknad. Sellisel kujul langesid need siis venelaste kätte.

Pilt

Aga teema kohta ütlen - jätkub...
Viimati muutis nublu, 17 Veebr, 2005 10:46, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:D Väga põhjalik! Jätka samas vaimus. Siin võiks tõesti keegi Eesti lennuväljade kohta korraliku raamatu kokku panna 8)
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Lasnamäe ning Ülemiste kohta pole keeruline enam-vähem ülevaatlikku teksti saada. Nende lugu on suht uuritud ning avalik. Muude lennuväljadega ilmselt enam nii ilusasti ei lähe :roll:

Ja seegi jutt sai suht ruttu otsa, kuna minu huvi on rohkem selle vanema perioodi poole. Ning II M-s ajast ka rohkem eestlaste üksused, kui see kõik muu siin toimunud. Keegi teadjam võiks siin neid lünki täita.

Näiteks jään ma täiesti võlgu selle aja, millal Lasnamäele lennurajad rajati. 1941? Sõja ajal? Või peale sõda? Ning kaugel ikkagi need eestlaste ettevalmistused enne sõda jõudsid. Jne.

Lasnamäe radadast rääkides kasutan ilustratsiooniks foorumi kaaslase berensi pilti, mis ta ühes N Liidu sõjaväeosade teemas postitas. Tehtud peale sõjaväe lahkumist ning lennuvälja ALMAVÜle andmist.

Pilt

Kevade poole vast võtan miskise jalutuskäigu sinna ette ning siis postitan ehk mõned pildid ka neist hoonetest ning angaaridest, mis tänaseni säilinud...
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Liiguks siis edasi veidi idapoole ning võtaks järgmiseks Jägala. Tegemist oli ühe viimase (kui mitte päris viimase) Eesti Kaitseväe tarbeks rajatud lennuväljaga. Ning seal leidsid oma otsa ka suur osa Eesti Kaitseväele kuulunud lennukeid.

Jägalas asus Kaitseväe suvelaager ning suurtükiväe ning insenerivägede polügonid. Lennuvälja teke ongi seotud suurtükiväe polügoniga.

1932. a. suvel toimusid Jägalal lennuväe ja suurtükiväe ühised suvised õppused. Harjutati sihtmärkide leidmist ning suurtükkide tulejuhtimist. Suurtükiväe tulejuhid andsid juhiseid märkelinadega, milledelt saadud sõnumi alusel pidid lendur ja lendurvaatleja leidma sihtmärgi. Siis tuli saata raadiogramm tulejuhtidele, et nood saaks avada sihtmärgile tule. Raadiogrammid anti morses, eeldati et lendurvaatleja koostab raadiogrammi 2 min jooksul. Ei kirjuta teksti enne paberile, vaid annab teate mälust. Tegelikus oli muidugi veidi teine.

Harjutati eellaskmise juhtimist ühele ning mitmele patareile. Sel suvel jäi harjutamata tulekontroll mitmele patareile korraga. Tulevikus oli plaanis ka harjutada liikuvate märkide laskmist, tule ülekandmist ühelt märgilt teisele jne.

Harjutused olid edukad ning mõlemad pooled pidasid vajalikuks sedasorti koostööharjutusi jätkata. Lennuvägi hakkas ka ligemal vaatama lennuplatsi võimalusi, et poleks vaja pidevalt aega ning bensiini kulutada Lasnamäele ning tagasi lendamisele. Ning sobiv plats oli kohe teiselpool jõge. 1934. a. sügisel läks õhukaitse staabi korraldusse Jägala mõis ning seda ümbritsevad maa-alad, kuhu rajati uus lennuväli.

1936. a. suveks oli Jägala mõis ning selle ümbruses asuv lennuväli korda tehtud. Lennuväljale oli külvatud mitut tooni muru, mis eemalt jättis erinevate põllukultuuride all oleva põllumajandusmaa mulje. Lennuvälja territooriumil asunud endine mõisa rehi ehitati ümber lennukiangaariks. Uue angaari ehitamisega võrreldes kulutati väga väike summa. Kõrval asus suurtükiväe Jägala polügon ning ühiselt korraldati suvelaagreid tulejuhtimise harjutamiseks. Treeniti vaid tulejuhtimist, reaalset laskmist ei tehtud. (Lõhati varem paigutatud laenguid ning lendurvaatleja pidi siis nende plahvatuste järgi tuld korrigeerima. Raadioside oli ühepoolne, vaid lennukilt maale. Tulejuht vastas maale paigutatud linadega.)

Lennuvägi toonitas uue platsi puhul eelkõige selle väikest maksumust ning vanade asjade ärakasutamist ning kordategemist. Suvine laagrikoht oli lennuväelastele üsna meelepärane, kuna asus ilusas kohas. Jões oli ujumiskohti küllaldaselt. "Matsid" inseneri- ning kahurväest jäid teisele poole jõge ning lendurid said oma härrasmehe elu elada. Kui aga oli isu mõnega neist kasiinos väike naps võtta ning nalja visata - üle jõe läks sild otse laagri juurde.

Nagu juba Lasnamäe ja Ülemiste osas sai kirjutatud - 1940. a. kolis sellele väikesele murukattega lennuväljale enamus Eesti lennuväest. Siin toimus juba nõukogude võimu viljastavates tingimustes nende lennukite sortimine ning sõkalde eraldamine teradest. Vanad romud veeti samas üle jõe polügonile märklaudadeks. Üksikud huvi pakkuvad eksemplarid anti üle "tsiviillennundusele" ning viimased kõlblikud lennukid (7 Hawker Hart pommituslennukit, 5 Henschel Hs 126 luure- ja pommituslennukit ning mõned treeninglennukid, nende hulgas ka Eestis toodetud PON-1 ja PTO-4 margist) jäid samal lennuväljal loodud 22. territoriaalse laskurkorpuse lennueskadrilli relvastusse.

Jägala lennuväli oli ka väikest viisi "iseloomuga". Nimelt oli selle maandumisrada jäetud korralikult tasandamata. Ilmselt kokkuhoiust ning mullatööde mahu vähendamiseks. Kuskil 2/3 peal (või siis 1/3 peal, sõltub kust poolt vaadata :wink: ) oli jäänud väike küngas. Stardil oli sellest isegi kasu - toimis omamoodi trampliinina. Kuid maandumisel tuli olla ettevaatlik ning rattad maha panna peale seda küngast, mitte vahetult enne seda.

Suur oli eestlastest lendurite rõõm, kui lennuväljal maandunud punalendur vastu seda küngast oma I-15 teliku murdis. :P

Ei hakka vast siin pikemalt kirjutama 22. eskadrilli saatusest. Sellest piisavalt juttu olnud. Aga eskadrilli lennukid jäid sinna maha ning seisid kasutamata. Kui sõda otsa pidi Eestimaale jõudis, siis leidis ka Jägala lennuväli jälle kasutamist. Tallinnas baseerunud Balti mere laevastiku õhujõudude 71. hävituslennuväe polgu lennukid kasutasid üksuse hajutamiseks ka mitmeid linnalähedasi lennuvälju. Üheks neist oli Jägala. Seal jäid polgukomandörile major Koronetsile silma Hs 126 luurelennukid. Tema nõudmisel seati üks neist lennukorda ning Koronets oli sooritanud sellel mitmeid luurelende Tallinnale lähenevate saksa kolonnide kohal.

71. polgu lahkumisel jäid eesti üksuse lennukid sinna maha ning seal nad ka oma lõpu leidsid.

Sakslased minu teadmist mööda Jägala lennuvälja ei kasutanud. Samuti on mulle teadmata tema saatus ning staatus peale sõda.

Lõpetuseks paar illustratsiooni.

Taas üks jupp 1936. a. kaardilehelt, kus ilusti näha nii Jägala laager, mõlemad seda ümbritsevad polügonid ning teisele poole jõge jääv lennuväli. Vaata silda :wink:

Pilt

Ja siis veel üks viimaseid pilte eesti Hs 126-test, mida olen siin lehel korra varem ka avaldanud. Tehtud juba sakslaste poolt, kuid sellel on ilusti ära tuntav vanast mõisarehest ümber ehitatud angaar. Vaata korstent 8)

Pilt
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Nii, lisaks siis veel mõnda Lasnamäe ning Ülemiste lennuväljade teemadel. Nimelt sattus pihku selline raamat nagu Robert Normani "Lasnamäe ajalugu", kus ka neist veidi juttu. Vanemas osas oli seal küll ka üsna palju vigu sees, kuid loodetavasti on need asjad siin mingite dokumentide põhjal kirjutatud :wink:

15. novembril 1937 taotles Õhukaitse ülem Sõjaväe Varustusvalitsuse ülemalt lennuvälja laiendamist, sest senine ei sobinud moodsata lennukite ning eriti öölendude tarbeks. Õhukaitse ülem nägi probleemi lahendusena linnalt täiendava 23 ha ostmises hoonete püstitamiseks ning 74 ha ostmises lennuvälja enda laiendamiseks. Ulatuslikum ehitus algas 1939. a. kui ametis oli 55 töölist. Kõigepealt tehti kuivendustöid, kus mahukatel mullatöödel rakendati lisaks kuni 500 vangi. Kraavide rajamisel kasutati paese pinnase tõttu ka lõhkeainet. Äravoolu kanalite süvendamine kestis kuni 20. detsembrini 1939. aastal. Hoonetest ehitati sel perioodil kasarmu, üks remondiangaar, garaaž, ladude ja töökodade hoone, uus lennuangaar, vahtkonna- ja ambulantsihoone. Millegi pärast tundub see loetelu minu jaoks ühe aasta jooksul 55 mehele uusehitiste jaoks liiga pikk. Pigem vist tegu hoonetega, mis said tõsise remondikuuri ning vaid lennuangaari ees on märge uus...

Nii palju jõuti siis ära teha enne lennuvälja venelastele üleandmist.

Ülemiste lennuvälja kohta on samas raamatus mainitud, et peale venelaste poolt ülevõtmist 1940. a. läks see samuti sõjaväe kätte, kes kohe alustas selle laiendamist. Selleks sundvõõrandati ümbruskonnas mitmeid väiksemaid maatükke. Kahjuks pole aga seal mainitud, mis muid töid laiendamise käigus tehti, lisaks maatükkide võõrandamisele..

Ja siis juba päris Lasnamäe lennuvälja lõpust - seal baseerunud hävituslennuväe polk oli lahkunud äsja valminud Haapsalu lennuväljale 1971. a. Siis anti ka lennuväli ALMAVÜ-le üle...

Selleks korraks jälle kõik...
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Lasnamäe ja Jägala vahele jäi veel kaks lennuvälja Nehatus. Üks olid praegusest Peterburi maanteest Tallinnast väljudes paremal täpselt seal, kus keerab tee Sahaloole (linnuvabrik) ja teine veidi edasi vasakut kätt maanteed. Esimest kasutasid sakslased sõja ajal. Sinna rajati ka korralik angaar, mille jäänuseid olen ise 60-ndatel näinud, kui ühel hetkel kerkis angaari betoonpostide asemele suur valge kanamuna. Angaari jäänuseid tasub sinna otsima minna. Teine lennuväli oli 30. aastatel lennuklubi käes ja ka mõnd aega peale sõda. Sõja perioodil kasutasid seda ilmselt sakslased. Väga võimalik, et alul oli see üks suur lennuväli, sest Peterburi maanteed enne sõda ju ei olnud. Selle rajamisel aga lennuväli poolitati. Ja siis tekkis veel sinna Ülemiste-Maardu raudtee, mis nüüdseks on likvideeritud.
Anton - horridoo!
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Millal likvideeriti Lasnamäel ALMAVÜ lennuväli? Kas siis kolis Tallinna lennuklubi Kuusikule?
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Niisiis - Nehatu lennuväli. Juttu ma palju juba mainitule lisada ei oska. Lennuvälja rajas seal Deruluft ning nagu kirjutasin eespool Lasnamäe ning Ülemiste jutu juures:
7. juunil 1928. a. avab saksa-vene lennukompanii Deruluft Nehatu lennuvälja. Tegemist on tegelikult vaid 218 400 ruutmeetrise enam-vähem silutud platsiga, kuhu Narva maanteelt viib käänuline külavahetee. Ainsaks tehniliseks varustuseks lennuväljale püstitatud puithoones oli telefon, paar vaati lennubensiini ning materjal suitsutule tekitamiseks. Nehatu lennuvälja kasutati reisilennukite maandumiseks kuni Ülemiste lennuvälja valmimiseni. Hiljem leidis kasutust purilendurite lennuväljana. Ainsaks ehitiseks oli sel ajal seal vaid vana küün, mis leidis kasutust ajutise angaarina. Purilennukeid seal pidevalt hoida ei saanud, kuna angaaris valitsevas niiskuses oleks nad kiirelt hävinud.
Veel korra on minule kättesaadavas kirjanduses Nehatu lennuvälja mainitud seoses 1941. a. ning samuti 71. hävituslennuväe polguga. Nimelt oli Nehatu (lisaks Ülemistele ning samuti mainitud mingile Viimsi lennuväljale) üheks platsiks kuhu oma lennukeid hajutati.

Mida seal sakslaste ajal tehti või siis peale sõda - tume maa.

Allpool siis jälle kaks juppi kahest kaardilehest - 1936 ning 1999. Sealt on selgelt näha, et platsi on kaheks jaganud uus rajatud maantee. Enne oli lennuväli siiki üks. Samas - see punane ring on tõmmatud suht tunde järgi, ei garanteeri et see plats 100% lennuväli oli...

Pilt

ja siis sama plats tänapäeval

Pilt
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Nehatust veel niipalju, et peale sõda kasutasid Lasnamäe lennuvälja vene sõjaväelased. Seal seisid IL-2d. Seetõttu tuli ALMAVÜ lennuklubil kasutada Nehatu lennuvälja veel 60-ndate alguseski. Olen poisikesena käinud Nehatus nii purilennu kui mudellenu võistlustel. Vanal kaardil tulnuks ring veidi laiemaks teha ja paremale nihutada. Aga Sahaloo tee otsas olnud angaari konstruktsioonid olid betoonist. Kuuldavasti need õhati linnuvabriku tegelaste poolt. Ilmselt oli angaar ehitatud siis sakslaste poolt sõja ajal. Nehatus seisid siis Ju-87 Stukad, mõnda aega ka FW-190 ja arvatavasti ka üks öiste hävitajate üksustest.
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

FW Anton kirjutas:Vanal kaardil tulnuks ring veidi laiemaks teha ja paremale nihutada.
Ee. ma kaldun arvama, et lennuvälja on laiendatud hiljem. Kui hoolega vaatad, siis sellel kaardil on ala, mis lennuvälja põhjapoolsest otsast jääb läänepoole, märgistatud kui põõsastik.

Nii et platsi on laiendatud millalgi hiljem. Ilmselt samal ajal, kui sinna ka see betoonangaar rajati.

Samas ma pole eriti kindel just selle lennuvälja ulatuses pikkisuunas. Need hooned mis praegu seal kaardil märgitud alast veelgi rohkem põhjapoole jäävad, on juba talud. Ning nende kõrvalhooned. See kõige põhjapoolsem ringi sisse jääv nimetu hoone aga võib samuti olla mingi talu kõrvalhoone ning seega lennuväljaga mitte seotud. Ning alles see järgmine maja, mille juurde viib miskine liin, oleks siis see lennuvälja "peahoone" mille ainsals tehniliseks varustuseks oli telefon...
Kasutaja avatar
MadMan
Liige
Postitusi: 1969
Liitunud: 23 Veebr, 2005 19:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas MadMan »

Vinogradov mainib oma "Mürskudest küntud saarte kroonikas" väikest lennuvälja Sõrve poolsaarel, mis leidis kasutust vist 1941 lahingute lõppjärgus. Kus see võis paikneda?
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Sõrves Jämaja- Mäebe vahelise tee ääres olen näinud päris mitmeid aedu välilennuvälja plaatidest. Võibolla oli lennuväli sealkandis? Kohalikud papid ikka teavad, papid leiad kõige lihtsamini Iide poe otsast pingilt :wink:
Kasutaja avatar
MadMan
Liige
Postitusi: 1969
Liitunud: 23 Veebr, 2005 19:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas MadMan »

Neid Kogulast pärit plaate on kogu Saaremaa täis ;)
Kuid su jutus võib iva olla. Keset poolsaart see igatahes asus.
Vaatan Maaameti kaardilt ka järgi ehk leian mõne sobiliku paiga.
Iide poe juurest? Kindlam juba Laadla baari minna ja uudistada metsast leitut ning õlut libistada. ;)
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist