Jalaväesoomuk BTR-80

[Kapten Trumm]

See keerukus koos meie kehva remondi- ja varuosalogistika võimekusega määrab laias laastus tankide omamise surnud projektiks.[/u]

Selline argumentatsioon vist ikka ei toida, või kuidas?
Taolisest loogikast lähtudes peaksime vist senini (ja ka edaspidi) hobuvankriga läbi ajama. Kuigi? Ei tea kas sedagi, sest heina hobusetoiduks ju pole laialt saada ja kes nende hobustegagi enam oskab toimetada (ja ei hakkagi oskama) ning talle pole loomadele kah olemas (ega hakkagi olema). Ja pealegi! Hobuvankrit peab ju hooldama kah. Aga meie varuosa- ja remondibaas?

Kui me ostaks vanad T-72 tankid, siis juhtub täpselt sama asi, nagu toimub paarikümne relvastuses oleva BTR-iga, millest täiesti korras on vähesed ja remonti-seisuaega on samapalju kui sõiduaega. Mitmel 80-l kõik difrid-viled-kellad töötavad?

EKV on tõestanud oma saamatust ka lihtsamate vene masinatega nagu Gaz-66 ja Zil-131, mis olid kas poolvigased või seisid suurema osa ajast varuosade puudumise taga. Ja mis tänaseks on kas oksjonitel kommiraha eest müüdud või vedelevad kuskil platsidel.

Seega pole mõtet demagoogiat ajada

[HeiniR]

Ei ole päris nõus selle "vedelevad platsil" seisukohaga. Mitmed väeosad kasutavad senini väga edukalt ZIL131 remondimasinaid liikuvate remondiüksustena. Mootorid on vahetatud ja sõidavad täitsa ilusti. Kevadel üks elektrikust ajateenija putitas oma Zil´i veidi, ja tulemuseks sai kiiruse sinna 90-93km/h. Ise teenises selle peal ja ise hoolitses ja putitas.
Ka väeosades olen kuulnud nende masinate kohta kiidusõnu.
Kuigi jah, nt. üks antud masin lasti kevadel KVKP-l TT-maamiiniga sodiks.

[Kapten Trumm]

Olen neid edukaid kasutamisi mõnda näinud - Lahingukool kasutas veel hiljuti edukalt mingit BTR-70-t, mis läks käima siis kui tahtis ja Gaz-66'sid, mis pidi alla nulli metsas öö läbi käima, sest muidu poleks hommikul käima enam saanud.

Vene offroadi autode peamine probleem (mitte ainult KV-s, vaid ka nt päästeametis) on spetsiifiliste osade kättesaadavus, mida Eestis lihtsalt keegi ei müü ja KV ei saa kah ju marssida vaenulikku naaberriiki ostunimekiri näpus. Enamvähem saada on tsiviilveoautode osi ja neidki mitte kõiki. Nt Gaz-53 ja Gaz-66 kattuvaid osi on mingi viiendik.

Omaette küsimus on veel nende osade kvaliteet, mida praegu Venemaalt tuuakse - sõiduautode osade kvaliteet "Made by AOO Spetszaptsast" on kohati tavamõistuse piirest negatiivselt väljuv.

[man21]

Väike vidomaterjal BTR-90´st. Kõige meeldivam selle video juures on laul, mis taustalt kostub.

http://www.youtube.com/watch?v=Ydk2jp0M ... rec_browse

[hummel]

Peetritele pole vist varuosi saada jah, aga mulle on jäänud mulje, et ega keegi neid väga meeleldi putitada ei viitsi kah. Olen kuulnud, et KAMAZ-i esindusest olla varem midagi ikka sebitud. Küllap neid varuosi oleks kusagilt võimalik hankida endisest idablokist vms, kui ikka väga tahetaks.

BTR-80 juures meeldib mulle tühikäigu vaikne "nurruv" hääl. Kui ümberringi sebimine ja võristamine käib, siis vahepeal tekib tunne, et kas 80-ne mootor ikka töötab või on välja surnud.

Iseenesest võiks need ju taastada minuarust ja leida mingi rakenduse. Kompanii jagu vast saaks ikka kokku veel. Ega see paside varuosade tagaajamine, putitamine ja hoole vist ka lihtsam ei ole - pigem suhtumise küsimus. Pasid ju pailapsed, peetrid aga savi. Ka ZiL-e taastatakse ju praegu teatud otstarbel ja pole needki erilised uhked asjad.

[hillart]

Peetritele pole vist varuosi saada jah, aga mulle on jäänud mulje, et ega keegi neid väga meeleldi putitada ei viitsi kah. Olen kuulnud, et KAMAZ-i esindusest olla varem midagi ikka sebitud. Küllap neid varuosi oleks kusagilt võimalik hankida endisest idablokist vms, kui ikka väga tahetaks.

Ega see paside varuosade tagaajamine, putitamine ja hoole vist ka lihtsam ei ole - pigem suhtumise küsimus. Pasid ju pailapsed, peetrid aga savi.

Vägagi täpselt oled asja olemuse ära tabanud.
Praeguseks juba peaaegu paar aastakümmet asja kõrvalt jälgides (pole ju ma mitte tehnika eest vastutav) näen ikka ja alati järgmist.
Peetritega pole küsimus mitte selles, et seda või teist poleks saada või siis ei osataks miskit teha, vaid iga kandi pealt pritsib välja kartus millegi eest vastutada ja oma peaga probleeme lahendada. Peetritega aga just nii see peaks olema. Ise muretsetakse varuaosad, ise remonditakse, ise vastutatakse tööde kvaliteedi eest. Aga seda, nagu öeldud, ei tehta.
Varem, 90-ndate kespaiku, kui ainult Peetrid olidki, siis sõitsid nad kõik kenasti. Aga press oli peal - pidid korras olema. Ja järelikult pidi ka tegema.
Pasidega on nüüd teine lugu. Liisingud, firmalepingud, garantiid jne. Kui aga miskit on, nii telefon kätte ja - APPI !! Just-kui endal ei peakski mingit vastutust ja asjast arusaamist olema. Nonsens!
Ja nii ongi nende igasugu väljamaiste viguritega meil Kaitseväes. Kuigi kallis, kuid see-eest võimalikult vähem omavastutust.
Vaid tänasele päevale mõeldes on selline tegevus muidugi just-kui kangesti kasulik, kuid jätkusuutlik pole selline "õpitud abituse sündroom" kohe mitte kuidagi. Erandkorras küll, kuid mitte selliselt nagu meil, kus erandiks on pigem see, kui miskit oma pea ja jõududega hakkama saadaks.
Ja tehniline demagoogia selle või teise masina eelistest-puudustest (muidugi selles suunas kuhu rääkija ise soovib) on pigem selle samuse oma abituse kattavarjuks vajalik. See on ju omati naerukoht (läbi pisarate küll), kui üritatkse tungivalt selgitada 3 sillaga sõltuva vedrustusega Pasi eeliseid (küll läbivuses, kull krt teab milles) 8 rattalise sõltumatu vedrustusega spetsiaalkonstruktsiooni (Peeter) ees. Lisaks veel arvestada tavalisi veoauto kandekonstruktsioone (sillad), missugused kohe päris kindlasti vastupidavamad pole, kui Peetri vastavad osad. Noh, seda viimast oleme praeguseks juba nii mõnegi aasta kogenud ka sea, kus Pasisid praegu pruugitakse. Uue (seda küll vaid meie jaoks) Pasi mudeli juures oletan ma selle massilisanduse tõttu vaid nende samade probleemide (sillad) veel enamat esilekerkimist. Aga - elame-näeme.
Kuid mis seal ikka. Kui miskit on, siis - jälle telefon kätte ja firmast kraam tuleb. Ja firma on alati röönus, kui äri käib ja raha oma taskusse liigub.

Ja muideks! Ega see ise hakkamasaamise puudujääk (abitus) on nähtav tegelikkuse ka igalt poolt mujalt. Mitte ainult liikuvmaterjalidega toimetamise juures. See õpitud abitus on nii laialt levinud, et paistab lausa normiks kujunenud olevat. Ja sellise baasmõtlemise juures räägitakse veel suuresiselt tankipataljonidest?! Kes neid masinaid siis siia hooldama ja remontima tuleb? Ei, noh! Kui raha on, siis - miks mitte? Väljamaine mutrivõtmega ja tunkedes töömees tuleb ja teeb oma töö ara.
Aga selline minupoolne arutlus vist ikka kuhugile ei vii küll. Lõpuks jõuangi sinnamaani välja, et kui raha on, siis ostame endale aga riigikaitseteenuse sisse. Niigi on lausa vägisi hakanud erinevatest väljaütlemistest pressis (suuremad ja väiksemad ühiskonna teeviidad, "avaliku elu tegelased" ) kõlama toon, et selle riigi kaitsmine on hoopistõkki kellegi teise, ainult mitte selle riigi oma kodanike, asi. Kuid selline liin mõtlemises hakkab juba absurdiks minema.

P.S.
Kokkuvõtteks: Peetritega ei taheta miskit ette võtta seepärast, et need sõjariistad kõige oma saba ja sarvedega vaid meie endi vastutusel on. Aga vastutada millegi konkreetse eest meil ju mitte keegi ei taha.
Varuosasid on Peetritele kah võimalik saad, kui vaid tahtmist oleks, sest pool maailma on seda masinat täis. Aga seda tahtmist ei ole.
Peetrite ja Pasidega kärutamise vahe ongi selline, nagu liisingus oleva ja päris oma masinaga sõitmises. Üks on 100% oma vastutusel, teine on seda ?? %.

[metsaline]

Sama nigu sambaga - telliti kallis asi välismaalt, saadi S... Oleks teind kivist - põleks midagi häda... Vene väe ajal tegime, lihtsoldatid, kõik lihtsamad tööd masinate pääl ise... Tehasest oli vaid juppe vaja... Aga jah, praegu lokkab vist tõesti õpitud abitus ja häbitus...

[Lupus]

Aga see laul seal videos on hea !

[Kapten Trumm]

Hillart, aga mida siis teha, võtta BTR-e või mitte võtta, kui
1. keegi vastutada ei taha
2. kõik on mugavad, täisteenusliising on lahe, kõik tahaks õhtul kell 5 oma tagumendi toolilt tõsta ja koju kõndida ilma remonditöökojas ajateenijaid karjatamata
3. osade otsimiseks kuskilt kolmanda maailma riikidest tuleb improviseerida ja riskida
4. igati vinged omadused makstakse kinni keeruka ehituse ja piinarikka hooldusega

Mida siis teha, osta BTR, millele täisteenuspaketti ei pakuta või osta 5 korda kallim kasutatud secondhand Pasi koos täisteenusega?

Kui eesmärgiks on omada X lahingukorras masinat y tähtajaks? Ma ei ole nii kursis, kas ja milles on probleem, kuid üsna selge on, et EV BTRid seisavad üldiselt suurivaevu koos ja pooled igati vägevad asjad ei tööta (nagu näitas nt pioneeride üritus talvel - reaalselt polnud BTR läbivus Pasist parem midagi (sest viimane on korras).

Autokoolis täna C-kategooria kursusel auto ehitust-remonti ei õpetata, seega C-kati omanikud pole suurem asi algmaterjal juht-mehhaanikuteks.
Vene ajal pidi C-kategooria kursusel osaleja teadma, kuidas reguleeritakse karburaatori K-88A (Zil-130) tühikäiku. Praegu käiakse autol ratast teeninduses vahetamas.

Kui täna keegi räägiks avalikult, et vene veoauto on sama töökindel kui nt Sisu, siis naerdaks ta asjatundjate poolt kohe välja. Miks peaks BTR parem olema, kui tükid tulevad samadest tehastest? Mina väidan, et katsed praegusesse süsteemi juurutada keerukat vene sõjatehnikat lõpeb fiaskoga. Meie enda KV saamatuse, tahtmatuse jne jne jne tõttu. 20 aastat vanas sõjaväes pole isegi korralikku tehnika remondiüksust suudetud luua.

[Lemet]

Autokoolis täna C-kategooria kursusel auto ehitust-remonti ei õpetata, seega C-kati omanikud pole suurem asi algmaterjal juht-mehhaanikuteks.
Vene ajal pidi C-kategooria kursusel osaleja teadma, kuidas reguleeritakse karburaatori K-88A (Zil-130) tühikäiku. Praegu käiakse autol ratast teeninduses vahetamas.

OT, sry, aga ajasin siin ükspäev ühe sellise värskelt ja kõrgelt haritud autojuhiga kummivahetusest ja kinnijooksnud rattamutrite lahtisaamisest välitingimustes juttu- naer ja nutt tulid korraga ja kõvasti kallale... Ei kadesta kohta, kuhu siske(või sarnane) tööle saab...

[hillart]

Hillart, aga mida siis teha, võtta BTR-e või mitte võtta, kui
1. keegi vastutada ei taha
2. kõik on mugavad, täisteenusliising on lahe, kõik tahaks õhtul kell 5 oma tagumendi toolilt tõsta ja koju kõndida ilma remonditöökojas ajateenijaid karjatamata
3. osade otsimiseks kuskilt kolmanda maailma riikidest tuleb improviseerida ja riskida
4. igati vinged omadused makstakse kinni keeruka ehituse ja piinarikka hooldusega

Mida siis teha, osta BTR, millele täisteenuspaketti ei pakuta või osta 5 korda kallim kasutatud secondhand Pasi koos täisteenusega?

Mida teha? Lihtne ja loogiline. Aeg on täiskasvanuks saada. Juba tükimat aega kõlab lausa koomiliselt , kui ikka veel seletatakse, et me ju veel alles algajad ja küll me areneme. 20 aastat, ja ikka veel algajad? Lükkame aga seda vastutusega täiskasvanuiga aina edasi, määramatusse tulevikku?
Saksamaa lõi 6 aastaga armee ja sõjatööstuse, mis panid maailma värisema.

Aga konkreetselt. Muidugi osta odavam, kuid uus, kuhu ka oma näpud külge tuleb panna. Pole seda raha meil mitte priisata, kui tahame ikka, et meid lõppude lõpuks meeste seltskonda võetaks ja meeste tegemistes osaliseks peetaks. Eks ta algul ole raske, sest harjumuse jõud on ju vägev, kuid küll ta tuleb, ega ta tulemata jää.
See on muidugi minu personaalne arvamus, kuid - nii palju kui inimesi, nii palju arvamusi.

OT, sry, aga ajasin siin ükspäev ühe sellise värskelt ja kõrgelt haritud autojuhiga kummivahetusest ja kinnijooksnud rattamutrite lahtisaamisest välitingimustes juttu- naer ja nutt tulid korraga ja kõvasti kallale... Ei kadesta kohta, kuhu siske(või sarnane) tööle saab...

Mis seal ikka kadestada. Teised kah kõik samasugused. Kõigil neil ju moblad taskus ja autoabi nr ka kindlasti kiirvalimise klahvi all olemas.

[A4]

Hillarti jutu peale tekib minul retooriline küsimus, et mis kuradi pärast peakski kaadrikaitseväelane tegelema selliste asjadega nagu Kamazi esindusest ise varuosade sebimisega ja siis nende paigaldamisega amortiseeruvale BTR-ile ja siis veel vastutama tööde kvaliteedi eest? Kaadrikaitseväelase peamiseks tööülesandeks on minu arusaamist mööda mitte tehnika remontimine, vaid sõjapidamine või selleks valmistumine väljaõppe ja staabitöö kaudu. Kui keegi hakkab kuskil väeosas heast tahtest BTR-e remontima, siis teeb ta seda ju mitte omast vabast ajast, vaid ikka reaalsest väljaõppeajast.

Seetõttu on see minu arust täiesti normaalne nähtus, et kui kaitseväele hangitakse mingi kogus uut tehnikat, siis sõlmitakse ka vastavad hoolduslepingud erafirmadega, kes vajaduse korral tehnika kas kohapeal või siis tehases uuesti korda teevad. Kaadrikaitseväelane peab lihtsalt tekkinud probleemist firmale teada andma ning pärast seda saab ta taas keskenduda põhitööle. Jah, loomulikult peab säilima võime teha väeosades kohapeal hädapärast 1. liini hooldust, aga kui midagi kapitaalsemalt katki läheb, siis tegelegu sellega oma ala spetsid, mitte kaitseväelased, kellel on targematki teha.

EKV kasutuses olevate BTR-ide „probleem“ ei seisne minu arvates mitte haldussuutmatuses, vastutuse vältimises või „õpitud abituses“, vaid kokkuvõttes ikka selleks, et neid BTR-e pole hangitud mitte süsteemse, läbimõeldud ja pika-ajalise hanke raames, vaid tegemist on BTR-i erinevate modifikatsioonidega, milledele riigil õnnestus 1990. aastate alguses kuidagi kuskilt käpp peale. 2004. aastal hangitud Pasidega oli asi lihtne – masinad osteti praktiliselt otse valmistaja käest, mis tagas, et kõik masinad olid ühest ja samast modifikatsioonist, varustatud ja korrastatud identselt, läbinud täieliku remondikuuri ning nende pikaajaline hooldus oli tagatud pikaajalise hooldusleppega. BTR-ide puhul ei saa sellistest asjadest rääkida, sest need jäid maha Vene armeest või konfiskeeriti mingitelt kahtlastelt ärimeestelt. St polnud kelleltki nõuda masinate korrasolekut või hooldusleppe organiseerimist.

Lõppkokkuvõttes koorub siit välja teada-tuntud tõsiasi, et vähegi moodsama ja keerukama hanke puhul moodustab masinate endi hind vaid murdosa ja pikas perspektiivis läheb tunduvalt kallimaks masinate ülalpidamine ja hooldus. Kui selliste „pisiasjadega“ ei arvestata, siis pole vahet, kas ostetakse BTR-de või USA-st Strykereid – 5-10-aastaga need masinad enam võitlusvõimelised pole.

[Lemet]

Seetõttu on see minu arust täiesti normaalne nähtus, et kui kaitseväele hangitakse mingi kogus uut tehnikat, siis sõlmitakse ka vastavad hoolduslepingud erafirmadega, kes vajaduse korral tehnika kas kohapeal või siis tehases uuesti korda teevad. Kaadrikaitseväelane peab lihtsalt tekkinud probleemist firmale teada andma ning pärast seda saab ta taas keskenduda põhitööle. Jah, loomulikult peab säilima võime teha väeosades kohapeal hädapärast 1. liini hooldust, aga kui midagi kapitaalsemalt katki läheb, siis tegelegu sellega oma ala spetsid, mitte kaitseväelased, kellel on targematki teha.

Anna andeks, aga mulle tundub see jutt küll rumal. Ja mis vindiga siis lugupeetav ka plaanib erafirmat sõjaolukorras poolassi või purunenud ülekannet vahetama kutsuda. Kas ei ole ka mõtet tekkinud, et lugupeetav lihtsalt sõna otseses mõttes naah... saadetakse??? Mõni viisakam firmategelane leiab pere maaletoimetamise kõrvalt vast ka punkti lepingus, millele viidates soovitab viisakalt kasutada oma võimekust.

[tommy]

Anna andeks, aga mulle tundub see jutt küll rumal. Ja mis vindiga siis lugupeetav ka plaanib erafirmat sõjaolukorras poolassi või purunenud ülekannet vahetama kutsuda. Kas ei ole ka mõtet tekkinud, et lugupeetav lihtsalt sõna otseses mõttes naah... saadetakse??? Mõni viisakam firmategelane leiab pere maaletoimetamise kõrvalt vast ka punkti lepingus, millele viidates soovitab viisakalt kasutada oma võimekust.

Anna andeks, aga see tundub tõesti rumal...
Millised erafirmad, missugused keeldumised,.....seda sõjaolukorras.
Et sõjaajal keegi armee lihtsalt "naah...." saadab,....mnjah, kõlab ju rumalalt.

[Lemet]

Kõlab ikka või??? Ega lugupeetav järsku ei unustanud seda tillukest momenti, et valdavalt kuulub eesti meessoost teovõimeline elanikkond mobilisatsiooni alla. Vanaema saadad soomukit remontima või? Või oleks siiski jätkusuutlikum omada kaitsejõududel võimekust ka ise oma roosasid näpukesi tavotiseks teha. Mitte ainult telefoni piinamist harjutada.

Muideks, sellega "...Millised erafirmad, missugused keeldumised,.....seda sõjaolukorras..." tabasid naelapea pihta. Sõjaolukorras võib hoobilt kõik erafirmad ja nende teenused ära unustada. Riigis, mis on piirist piirini veidi enam kui 300 kilomeetrit, puudub igasugune sügavus mingi erafirma plaanipäraseks toimimiseks sõjaajal.