Vanem tehnika, memuaarid jne.

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Lemet »

Trumm, mossed ei seisnud vihmaga tee ääres, seisid pärast veelombist läbi sõitmist, põhjuseks jagaja asukoht. Mul papsil oli tehaseuus 412 ja sama juhtus ka sellega.
Minu praktika näitas, et jagaja pärast jäi 412 seisma alles siis, kui veepind poolde mootorisse ulatus(s.o otsesõnu vee alla hakkas jääma), palja pritsmesaju tõttu lombist läbi kihutades polnud häda midagi. Tõsi küll, põhjaplekk pidi paigas olema, aga alatihti oli juhtumeid, kus isegi tehasest tulnud masinatel see puudus. Ja ka kohapealsetel osavnäppudel oli millegipärast hirmus soov see esimese asjana maha keerata, ühe "valgusallika" jutu kohaselt pidada see mootorisse niiskust korjama. Igal juhul puudub minu suht pikas Mossepraktikas kogemus, et loigust läbi lennates oleks auto ära koolenud. Küll on seda juhtunud peale mootoripesi, aga sõber suruõhk lahendas sellegi probleemi.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Lemet teab millest räägib, täpselt niimoodi see oli. Lisakas oli mossel tiiviku eemaldamine-paigaldamine väga lihtne, ruumi oli laialt ja niimoodi külmemate talvede puhul ka toimiti. Kuskohast Trumm sinna selle sigulli karpa (ribikatikuga autol) sai, see on minu jaoks küsimus. Neid hakati paigaldama 2140-le ja sedagi mitte tootmise algusest. K-126 läheb täitsa kenasti jäässe, ka siis kui õhupuhasti on nõuetekohaselt ringi seatud ja vastav voolik küljes.
Karpa on ise paigaldatud. Kust saadi - vat see on keerukam küsimus, Breznev ütles kunagi sellise lause, et "v magazine nietsevo net, no u vseh vsjoo jest" :D
Minul oli siis räägitud 2101 tüüpi karpa koos uuema tüübi õhupuhastiga (plastmasskaanega, ümar, ühe õhutoruga).
Sügisel pandi sinnasamma õhutoru otsa sooja õhu voolik ja mingeid jäätumisi pole mul selle 100 tuhande km jooksul juhtunud.
Aga käivitusprobleeme ei mäleta ka sellega, kadunud paps sai mosse iga ilmaga käima ilma mingeid lisavõtteid tegemata. Õhuklapp kinni, kiirenduspumbaga ette ja võtit. Trumm, mossed ei seisnud vihmaga tee ääres, seisid pärast veelombist läbi sõitmist, põhjuseks jagaja asukoht. Mul papsil oli tehaseuus 412 ja sama juhtus ka sellega. Mossemehed kurtsid kässari regullimise üle, et polevat võimalik nõuetekohaselt timmida. Et kui on nõuetekohaselt, siis autot rahvast täis pannes jääb pidur peale.
Mul olid paigaldatud tehase kaitseplekid pluss põllumajandusliku mudeli 21406 terasest karterikaitse. See kombinatsioon kattis mootori eespoolt täielikult.
Hooga võis igast lombist läbi sõita ning ei ole seepärast kordagi tee äärde jäänud. Mõistagi meetrisügavusse vette pole proovima läinud. 412 ja 2140 käsipidur pidigi olema reguleeritud selliselt, et ta midagi ei pea. Kuna tross oli ühte otsa pidi kere küljes ja teist otsa pidi tagasilla küljes ning vedrukiiged olid tagapool, siis auto koormamisel liikus tagasild tahapoole ning tõmbas trossid pingule. Tross keerati pingule ülevaatuse ajaks ja nuka taga keerati maha uuesti :D
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Nõuka "kvaliteetsete" sõiduautode juurde käis selline rutiine asi nagu igasügisene hooldus-remondinädal.
Sügisel seepärast, et tööde mahtu kuulus ka korrosioonitõrje (värvikahjustuste parandamine, põhjaaluse kaitsekatte uuendamine).
Eeldusel muidugi, et auto saamise järel olid paigaldatud logarid (mõistagi koos ohtra rattakoobaste õlitamise ja ostmisjärgse karpide, pagasniku ja sõitjateruumi põranda õlitamisega (grafiidiga).
Selliselt hooldatud auto kestis enamasti senikaua, kui kestis auto kere, isiklikud autod võisid vabalt sõita 50 aastat ja olla endiselt kenas korras.

Remondinädalal tehti ära kõikvõimalikud remonditööd, mida jooksvalt pole tehtud või mis pole nii karjuvad.
Ka näiteks tagasilda vedrulehtede lisamine (uusi polnud sada), võibolla plokikaane ülekäimine (kui tossas või surved nõrgavõitu), kindlasti veermik, pidurid, jahutussüsteemi läbipesu ja uue tosooli sissevalamine, õlivahetused, karbussi puhastamine ja reguleerimine, katkesti kontaktide puhastus ja süüte regull. Vajadusel tegeleti probleemiga undav käigukast, häält tegevad kardaani ristid, elumärke lõpetav sidur jne. Krooni algusajal võis isegi mõnisada krooni sellele minna. Rubla ajal hakkas õige autoomanik juba suve alguses seks pühaks ürituseks juppe varuma.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas jackpuuk »

mx77 kirjutas:Kusjuures huvitav on see ribikatikute puudumine moodsatel autodel, ei ole nii megakeeruline asi, aga see-eest väga kasulik.
Moodsatest autodest on vist ainult BMW-l, täisautomaatne termoandri poolt juhitav.
Sellel väga kasulikul asjal on tänapäeval 2 ülesannet. Optimaalse töötemperatuuri hoidmine ja sellega kütusekulu vähendamine ja teiseks vähendab see uutel autodel õhutakistust, see jälle omakorda mõjutab kütusekulu, pole sakslane loll miis :wink:.
Osakoormustel võib see isegi suvel olla ajutiselt suletud või peaaegu suletud.
sitt päev, kellele kurdad
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Manurhin »

Käsipidur oli Mossel tõesti üks paras ikaldus. Žigulil oli seda lihtne reguleerida - eest mutrist enam-vähem timmi ja siis pidurikilpide tagant ekstsentrikutest väike järelhäälestus, Mossel aga noid ekstsentrikuid pole ja kui vähegi tahtsid asja toimima saada, tuli igaks reguleerimiseks masin tungiga üles vändata, ratas alt võtta ja siis piduritrumli augu kaudu toruvõtme ja kruvikeerajaga tegutseda. Kui vastavat toruvõtit polnud, tuli ka piduritrummel maha võtta. Aga Mosse polnud veel kõige hullem. Isa sõitis mul omal ajal RAF 2203 peal ja tollel oli käsipidur küll vaid dekoratiivne element tänu oma pikkadele trossidele. Kui saigi tühja bussiga toimima, läksid rahvast täis masina puhul pidurid kärssama ja kui täislastis ära reguleerida, ei toiminud tühja autoga. Isa sõitis vahel meie tollasel suurel kodumaal ikka kaunis pikki otsi ja kord kaheksakümnendate lõpupoole võtsid miilitsad ta kusagil Venemaal rajalt maha, natšai-näljas, nagu nad tol ajal olid. Kontrolliti üht-teist-kolmandat... Millestki ei saa kinni hakata. Siis tulnud kellelegi käsipidur meelde. Paps tõmmanud selle raksti peale, kaks-kolm miilitsat lükanud tagant nii et buss kõikunud ja ise tõsiselt imestanud, et kuidas see võimalik on, et sel masinal kässer toimib? Ainult seda nad ei märganud, et rool oli veidi paremale välja keeratud ja parem esiratas vastu äärekivi :lol: .
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Vene autosaade "Zadnii hod" 2108 ja 2141 loomise tagamaadest:
http://www.youtube.com/watch?v=9aUQR1_ZcwE

Ise uuritu põhjal pean seda 2141 loomislugu tõepäraseks (Talbotist on seal vaid mõningad välisdisaini proportsioonid järgi).
Ka ei saa alahinnata tollase tsentraalse plaanimajanduse oludes teatud partei õukonnaintriige.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Roamless »

Natukene ka enda Vene autode kogemusest.Perel oli au omada kunagi esimesest Eestisse jõudnud partiist 2109-t. 5 päeva (kui mitte kauem) sõideti numbrita ja kui auto kusagil seisma jäi, kogunes rahvahulk seda ilmaimet kaema (2108 oli samal ajal juba levinud mudel). Miinus poolepealt oli rõve plastikuhais, mis mind, kui suht noor tegelast sellel ajal konkreetselt oksele ajas, et teha tuli lausa spetsiaalseid metsapeatusi. Üldiselt oli esmamulje võrreldes näiteks varasema 06-ga, nagu öö ja päev, kuid 09-l oli 1,3 mootor, mis 06 omale tunduvalt alla jäi, kuid mis võitis 1,5-st AZLK-2140-st igast asendist. Võimatu oli 09-ga kruusateedel sõita, sest kaadervärk kolises põrgulikult (seda parandas kõivõimalikese piludesse ja uste vahele porolooni toppimine). Kahjuks oli esimesel seerial ka mingisugune nn elektroonika tüüpviga ning suhteliselt väikese läbisõiduga auto kippus teele jätma. Antud asjaga tegeldi korduvalt ja enam ei mäleta, kas lõpuks probleemist lõplikult ka lahti saadi. Igatahes enne lõpliku pekkiminekut müüdi auto väga head hinda saades Venemaale maha.
Olen ära proovinud AZLK-2140 ehk Mosse, mida kadunud vanaisa omas. Kahjuks erinevalt teistest siinsetest natukene vanematest foorumi liikmestest (kuigi ka ise ei saa enam nooruslikusega kiidelda), mingisugust muljet ega nostalgiat see auto küll ei tekitanud. Roolis asudes ei saanud alati aru, kas käik on sees või on auto vabal käigul, sest loks oli mõlemal puhul ühesugune, sama kehtis rooli kohta, mida sai kõike muud, kui täpseks nimetada. Juhipoolset küljeklaasi ei saanud alla keerata, sest pärast seda ülesse ei saanud (mingisugune tehase tüüpviga). Mootor oli jõuetu ja näljane, käsipidur mittetoimiv või peale remonti lühiajaliselt toimiv, ühesõnaga tüüpiline sotsialismi ime. Kõige rohkem pani hämmastama nn käsigaas, et külma autot käimas hoida. Kiituseks võib vaid öelda, et kord ütles sellel autol sidur ülesse, kuis sõita oli vaja ning see ime sõitis, kui hambaid ristis käike niisama sisse raiuda (võibolla ka sidur veel mõnedel hetkedel hingitses, kui jutt liiga ulmeline tundub)
Parema kvaliteediga oli VAZ-2106, erksam mootor, suurem sõidumugavus, reaalselt toimivad lisad (ala kojamehed ja akna vändad), kuid tuim võimuta rool, nõrgad pidurid ja janune mootor.
Sõbra perekond omas 1991 aastal toodetud Moskvitch 412 modifikatsiooni (vist oli mingi 412-ne natukene uuendatud versioon). Sellest aga pole midagi rääkida, sest selle kvaliteet oli konkreetselt 0. Uksed ei sulgunud korralikult (tõmbasid nagu konservikarbile kaant peale), aknad ja kojamehed ei toiminud normaalselt ja kõigele lisaks jättis see pann vähemalt korra kuus neid teepeale.
Esimeseks lääne autoks sain Opel Vecta ja nii kahju, kui ka ei ole siis mingit isu ega nostalgiat ma vene autode järgi enam ei tundnud ega kuidagi ka nende toodangut eesrindlikuks pidada ei osanud ega oska ka tänapäeval, erinevalt mõnest teisest foorumiliikmest.
Unforeseen consequences
Tegelane5
Liige
Postitusi: 799
Liitunud: 07 Veebr, 2009 12:28
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Tegelane5 »

Roamless kirjutas:Natukene ka enda Vene autode kogemusest.Perel oli au omada kunagi esimesest Eestisse jõudnud partiist 2109-t. 5 päeva (kui mitte kauem) sõideti numbrita ja kui auto kusagil seisma jäi, kogunes rahvahulk seda ilmaimet kaema (2108 oli samal ajal juba levinud mudel). Kahjuks oli esimesel seerial ka mingisugune nn elektroonika tüüpviga ning suhteliselt väikese läbisõiduga auto kippus teele jätma. Antud asjaga tegeldi korduvalt ja enam ei mäleta, kas lõpuks probleemist lõplikult ka lahti saadi.
Selle elektroonika viguri nimi mis otsad andis oli/on kommutaator. Kusjuures, VAG grupi riistapuudel töötab see pmtslt kogu auto eluea. Alles praegu ostavad sepad esimest korda b3 Audi80ne või b3 Passati originaal Telefunken'ile midagi asemele. Niiet eriti elektroonika kvaliteet oli mannetu. Ega 15 000 km tagant nädalane rebuild pole ka mingi kvaliteedi näitaja.
[i]“It is difficult to get a man to understand something, when his salary depends on his not understanding it.” [/i]
chocolate
Liige
Postitusi: 57
Liitunud: 20 Sept, 2014 22:59
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas chocolate »

Mäletan isegi, kuidas pere tuttavatel oli veel 2106.
Uskumatult tihti oli neid kordi, kus nad sõitsid meilt külast ära ja siis mõne aja pärast olid tagasi. Mitte sellepärast, et oleks midagi maha jäänud, vaid hoopis sellepärast, et jälle oli mingi häda selle "super-luxi" hingeeluga.
Kui praegu hakkan mõtlema, siis enamus minu mälestusi noorest east on sellised, kus isa remontis naabrite vaz-e, villiseid jne. Kuigi meil kodus polnud mingisugust autotöökoda, vaid lihtsalt oskaja inimene. :lol:
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Troll »

Roamless kirjutas:Kiituseks võib vaid öelda, et kord ütles sellel autol sidur ülesse, kuis sõita oli vaja ning see ime sõitis, kui hambaid ristis käike niisama sisse raiuda (võibolla ka sidur veel mõnedel hetkedel hingitses, kui jutt liiga ulmeline tundub)
Ulmeline? Ma töötasin 90-ndate algul mõnda aega linnaliini bussijuhina (need kollased "Ikarused") ja mul läks ühes peatuses sidur läbi, hüdraulikasilinder kutu. Buss rahvast täis, moblasid sel ajal veel suurt käibel polnud, helistada sai alles lõpppeatusest ja nii ma sõitsingi ilma sidurita sinna välja! Kuidas? Peatuses mootor seisma, kui reisijad peal, siis uksed kinni, teine käik sisse (esimest Ikarusel tavaliselt ei kasutatudki) ja siis starterit. See oli Ikarusel nii vägev, et vedas bussi liikvele ja mootori käima. Edasi käis käiguvahetus tunde järgi, tuli mootori tuure jälgida. Ja ei mingit raginat. Lõpppeatuses helistasin varubussi kohale ja sõitsin ise tühjalt samamoodi ilma sidurita baasi. Olin seda ilma sidurita käiguvahetust varem GAZ-52 peal huvi pärast katsetanud ja ka seal sai normaalselt hakkama.
Žigulidest oli mul endal 1982.aasta VAZ-2105 (ostsin kasutatult 1987.a ja müüsin Venemaale 1992. detsembris) ja üldiselt olin ma selle autoga rahul. Ma ei jäänud sellega mitte kordagi teele, suurim rike teel olles oli vasaku pidurivooliku purunemine, kuid ka siis sõitsin käsipidurit kasutades ettevaatlikult koduni välja. Häda oligi peamiselt selles, et tollal polnud sageli saada elementaarseid varuosi, eriti kui sul tutvusi polnud. Sedasama õnnetut pidurivoolikut otsisin ma kuu aega, teeninduses laotati vaid käsi. Teine häda oli salongisoojenduse tosoolikraaniga, see kippus lekkima ja asendada polnud millegagi. Kombineerisingi sinna otsevooliku, sügisest kevadeni oli soojendus maksimaalse peal, suveks pigistasin vooliku kinni. Probleeme oli "Neva" piduriõliga, sellega kippusid tagumised pidurisilindrid kinni jääma, see lahenes "Tom" piduriõli müüki tulekuga. Veel olid 05-l viletsad istmed, mul purunesid nii juhi- kui ka kõrvalistmel seljatoe kinnitused, äärmiselt nõme süsteem oli, tuli istmete põhja all seljatoed fikseeritud asendisse kinni keevitada.
Mnjah, nooremad foorumiliikmed loevad selliseid jutte vist nagu imeasju, aga selline oli nõukogude defitsiidimajanduse ajastu reaalsus. 91-l aastal, mil pea KÕIK asjad olid defitstiitsed ja rubla ostujõud iga kuuga kahanes, kasutasin juhust ja lasksin teha autole kapremondi. Hädavajadust polnud, lihtsalt sain osa perekonna aastatega kogunenud rahavarust asja eest ära kulutada. Mootorile täielik kapremont, uus sidurikomplekt, kerele uued esi- ja tagatiivad, esiots ja kapott (olid kerge avarii järel veidi mõlkis) ning uued küljekarbid. Õnnestus hankida korralikku Sadolini autovärvi ja auto üleni värvida. Tagantjärgi vaadates äärmiselt õige otsus, rubla kukkus tollal meeletult, remont läks maksma veidi all 3000 rubla, auto eest aga sain 92. aasta sügisel venelastelt 1100 $, tollase kursi järgi ~14 000 krooni ehk 140 000 rubla.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Selle elektroonika viguri nimi mis otsad andis oli/on kommutaator. Kusjuures, VAG grupi riistapuudel töötab see pmtslt kogu auto eluea. Alles praegu ostavad sepad esimest korda b3 Audi80ne või b3 Passati originaal Telefunken'ile midagi asemele. Niiet eriti elektroonika kvaliteet oli mannetu. Ega 15 000 km tagant nädalane rebuild pole ka mingi kvaliteedi näitaja.
Meil oli 2109 (aasta vist 1988) 1.3 mootoriga päris mitu head aastat (kuni tekkis võimalus ta Venemaale müüa ja mõni aasta vanem kvaliteetauto osta.
Kirjeldatud kommutaatoriviga ei esinenud. Täpsemalt oli seal neid kommutaatoreid kahte tüüpi, Ungari omad ja vene omad, hankida tuli Ungari oma, uue auto puhul käis see nii, et autole järgi minnes tuli autopoe vanadele meelehead teha ja nad vahetasid mõne teise auto pealt selle ära.

NB! Keegi pole kvaliteedist rääkinud siin, jutt on töökindlusest, st võimest teha ära vajalikud sõidud ilma üllatusteta ja mida selleks tarvis oli. Igasugu lambapäid oli ka tollal, kes võisidki oma autodega kord kuus köie otsas koju sõita ja kiruda oma rasket elu. Keegi siin eespool kirjutas Opel Vectrast, minu nt on B-Vectraga (mis tuli vist 1996) taoline kogemus, et vahetada tuli praktiliselt kogu mootori elektroonika, sh mootori aju ja päris lõpuni korda ei saanudki. Juhtub ka parimatel. Kommutaatoriviga (õigemini selle tekke risk) lahendati sellega, et igaks juhuks oli teine kommutaator pardatsokis ja kui asi katki läks, siis vahetasid tee ääres (5 minutit) selle korrasoleva vastu ja sõitsid edasi.

Neil indiviididel, kes pole piisavalt leidlikud ja hakkajad, on elu raskevõitu (või kulukas) vist iga maailmakorra ajal. Muideks see autode puhul kehtib ka täna, kes ostab omale uue seguklapi esindusest 1000 euro eest ja kes suudab leida osavnäpud, kes olemasoleva remondivad 180 euro eest.
Esimeseks lääne autoks sain Opel Vecta ja nii kahju, kui ka ei ole siis mingit isu ega nostalgiat ma vene autode järgi enam ei tundnud ega kuidagi ka nende toodangut eesrindlikuks pidada ei osanud ega oska ka tänapäeval, erinevalt mõnest teisest foorumiliikmest.
Vt ülalpool....
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas jackpuuk »

Roamless, tegelikkus on natu teistsugune kui sina kirjeldad. Mosse puhul sõltus kõik tootmiskuupäevast. Meil oli külavahel 3 Izhevskis tehtud 412-st, kolmanda kvartali toodang, ühte värvi kah veel pealekauba (ainukeseks erinevuseks oli kahel masinal ees ketaspidurid, ühel trummlid). Tehasekonditsioonis jooksutasid kõik seieri lõppu, nii et ainult punane täpike jäi serva tagant paistma. Siis kolis meile uus naaber, sinise mossega millel väljalaske aasta sama, kuid tehtud neljandas kvartalis. Sai sellega sõidetud ja küsisin omanikult, kas tal on 408 aiste vahele tõstetud? Tippkiirus 125 ja kiirendus olematu. Mingi hetk vahetas ta plokikaane tihendit ja soovitasin tal teist nukkvõlli proovida. Vahetaski selle koos ketirattaga ja 408-st sai 412 :lol:. Vene tööstuse imed ja eripärad :twisted:.

Vectra A oli omas ajas väga hea auto, jupid maksid kopikaid ja eriti neid ei kulunud, suht öko oli kah kaheliitrise mootori kohta. Suurim mure oli rooste (see ta lõpuks võttis kah). Sõber pidas sellist isendit õite mitu aastat. Akutrell ja kipsikruvid olid kogu aeg käepärast. Stangenurk lahti? Trell ja kipsikruvi abiks :lol:. Teine sõber aga ostis Vectra B, see raisk ussitas mõne koha pealt kiiremini kui vanem A ja võrreldes suht pommikindla A-ga oli ilmast-ilma laiali. Ecotec on sõimusõna!
sitt päev, kellele kurdad
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Lisaks tootmiskuupäevadele (vene töölise jaoks võisid raskemad päevad olla esmaspäev ja reede) käis ka pakutud kauba omaduste valik sõnulseletamatuid radu pidi.
Kui ehk mäletate, siis 80ndate keskpaigast alates viskas ostetud uute autode hulka massiliselt 2106 surrogaate väiksemate mootoritega (vähemal määral 2103 1.5 mootoriga 21061 ja rohkemal määral 21011 mootoriga 21063) ning originaalse 1,6 mootoriga autod samahea kui kadusid. Vähemalt ma ei tea kedagi kellel õnnestus osta, kuigi neid surrogaate oli väga palju.

Selline vastutulelikkus kliendi soovidele oli seotud mõningate nõuka tööstuskorralduse omapäradega, nimelt tehti parema mootori puudumisel plaan tarnida suures koguses 2106 mootoreid Azlk tehasele (2141 tarbeks) ja sellega seoses tekitati mootorite defitsiit, Togliatti oleks suutnud neid 2106 mootoreid rohkemgi toota, aga see sõltus omakorda teatud allhanketehastest (nt mootori jupid). Probleem lahendati aga "tarbijale vastutulekuga", paigaldades peaasjalikult nõrgavõitu 21011 mootoreid ja nimetades seda uudismudeliks.

Ufaa mootoritehase (Uzam) katsed suurendada tootmises olnud UMZ-412 mootori töömahtu takerdusid jälle nõuka iseärasuste taha (+allhankijate probleem) ja sestap saadi valmis üksnes käepäraste meetoditega moderniseeritud 412 mootor nimega Uzam-331, millele siis suures hädas veteranmootori turgutamisele vajalikule tasemele tehti isegi selline karm liigutus, et sinna hakati paigaldama Solex litsensikarburaatorit (21083), mis näiteks kandiliste Ladade (sh ka Azlk-le tarnitud 2106 mootoritele) ei jõudnudki (eks ikka Daaz tootmisplaanide ja võimalik, et litsensitasude tõttu). Uzam-331 mootorist sai tollal üks kõrgeima surveastmega sõiduauto bensiinimootor (surveaste 9,5 vanade Ladade 8,5 ja 412 8,8 vastu). Kuna töömahtu ei suurendatud, siis arusaadavalt saadi valmis üsna tuim auto, ainus võit oli tavamossest parem ökonoomsus (90 kmh 6,0 liitrit sajale kandilise mosse 8,8 vastu), kuid sõidudünaamika jäi arusaadavalt 412 tasemele (kuna mass oli analoogne). Nõuka lõpuperioodil planeeritud suuremad 412 mootori mudelid said valmis alles siis, kui turumajandus sündis (töötati välja rivi mootoreid, sh ka madalaoktaanilisele bensiinile mõelduid töömahuga 1,6, 1,7, 1,8 ja 2,0 liitrit) võimsusega 80-95 hobujõudu, mis leidsid kasutamist siseturule mõeldud 2141-del ja Iz-2126-tel (viimane muide kasutas ka 2106 mootori).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
mx77
Liige
Postitusi: 1452
Liitunud: 15 Jaan, 2010 20:36

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas mx77 »

Ime et need Mossed tegelikult üldse sõitsid.
Mu autoeriala kursusekaaslased käisid kõik korra kohustuslikul praktikal nõukogude autoehituse parimate esindajate juures. Nii palju sai hiljem teada, et kui VAZ-i tehases olid konveieritöölised täiesti tavalised normaalsed töötajad, siis AZLK-s olid ainult kutsekoolide praktikandid ja "keemikud". AZLK kerekoosteliini põhitööriist olevat kuvalda olnud. Ilmselt olid keredetailide stantsid nii ära kulunud, et kere enam täpselt kokku ei saanudki.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vanem tehnika, memuaarid jne.

Postitus Postitas Lemet »

mx77 kirjutas:Ime et need Mossed tegelikult üldse sõitsid.
Mu autoeriala kursusekaaslased käisid kõik korra kohustuslikul praktikal nõukogude autoehituse parimate esindajate juures. Nii palju sai hiljem teada, et kui VAZ-i tehases olid konveieritöölised täiesti tavalised normaalsed töötajad, siis AZLK-s olid ainult kutsekoolide praktikandid ja "keemikud". AZLK kerekoosteliini põhitööriist olevat kuvalda olnud. Ilmselt olid keredetailide stantsid nii ära kulunud, et kere enam täpselt kokku ei saanudki.
Linnalegendide korrutamise võiks ära lõpetada, polnud seal AZLKs see asi nüüd nii hull ka, et peale kuvalda, keemikute ja laste muud poleks olnud...sama eduga võiks väita, et TEMTi autoerialale võeti vastu vaid erilisi juhmardeid (et neid sealt lõpetajate ja ametipostile jõudnute hulgas oli, on olnud juhust tõdeda), tegelikus oli aga vist siiski vähe teine.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist