Sai kiiruga paar mõtet kirja. Täieneb ja "toimetub" lähipäevil oluliselt
Antud teema on kogumaks infot hävitajate vargsuse (i.k. stealth) kohta. Üks teema eesmärk on kummutada mitmeid laialtelvinud müüte antud teema kohta kohta. Mitmed neist on pooltõed stiilis "Eesti saab nagunii ära võtta kahe päevaga", mida väga agaralt toodab üks teatav infoväli
. Samuti on eesmärk materjalid kokku koguda, et endal hiljem lihtne leida oleks. Panen siia mõningad viited vabatõlke eesti keeles ning mõningad enda tõlgendused. Kindlasti on tõlge vahepeal kuritegelikult vale (ei ome sõjandussõnastikke) ja tõlgendused samuti lihtsustatud või valed. Selle kohta loodaks saada tagasisidet. Põhiline eesmärk oleks tõsta arutluse tase antud teemas delfi kommentaariumi tasemest militaarfoorumi vääriliseks.
Alustuseks
Tihtilugu kiputakse vargsust teadlikult või teadmata üle lihtsustama. Leitakse, et tegu on millegi Harry Potter'i nähtamatuse manteli laadsega, mis teeb kandja nähtamatuks. Samuti aga leiduvad mingid imevahendid (a la tõenägemise kivi), mida kasutades on sarnaselt võimalik antud nähtamatust pea täielikult nullida. Paraku on see arusaam väga kaugel tegelikkusest. Loomulikult on varglennukeid võimalik avastada ja ka jälgida ning alla tulistada. Tunduvalt täpsem näide oleks näiteks tänapäevased allveelaevad. Loomulikult on neid võimalik sonariga tuvastada ja jälgida, kuid see ei tähenda et tegu ei oleks suures ookeanis kergesti tabatavate sihtmärkidega (tuletades näiteks meelde selliseid või selliseid seiku). Avastamisel ja avastamisel on aga väga suur vahe. Samamoodi, nagu ei ole öösel ühekordse oksaprõgina järgi metsas võimalik kedagi täpsuspüssist tabada, ei tähenda registreerimine eelhoiatus-radaril ilmtingimata surma õhusõidukile.
Alustuseks on lühike, 1990ndal aastal kirjutatud kirjutis B-2 kohta:
http://www.dtic.mil/dtic/tr/fulltext/u2/a235368.pdf
Sealt paar väljavõtet:
Laias laastus võib õhukaitse jagada kolmeks seotud tegevuseks:All air defense systems employ three inter-related functions:
1) Surveillance is the mechanism that searches broad volumes of air space to locate the target.
2) Fire Control involves tracking the target to establish its current position and potential future position, identifying the target as hostile or threatening, and guiding some form of weapon to the target's immediate vicinity.
3) Kill involves bringing a weapon close enough to the target to allow the weapon's fuze to detect the target and then fire the warhead within lethal range.
These three fundamental functions are tightly interwoven and controlled by some form of a command, control, and communication network. Capable air defense systems must be able to accomplish these three main functions reliably against all potential threats. For example, if these three functions Are each carried out with a 50% probability of success, the overall kill rate of the air defense system is only 12.5%. If an overall kill probability of about 50% is desired, each task must typically be carried out with an 80% probability of success. If any one function is done poorly, the net overall effectiveness is very low. For example, 80%, 20%, and 80% success rates in each function yield only a 13% probability of overall success.
Seire, ehk vastase avastamine. Selleks on vajalik tehnoloogia suutlikus kammida läbi suuri sektoreid õhuruumis korraga.
Tulejuhtimine, mille käigus on vajalik vastase avastatud lennuki jälgimine. Lisaks asimuudile (suund) on vajalik teada ka kaugust, lennusuunda ning kiirust.
Hävitamine, ehk relvasüsteemi viimine sihtmärgile piisavalt lähedale, et viimase tuvastussüsteem (sütik, või radar või näiteks optiline infrapuna-andur) suudaks sihtmärki näha ning selle hävitada.
Kui kasvõi üks nendest komponentidest on madala efektiivsusega on sihtmärgi tabamine äärmiselt kahtlane. Kui nende järjestikuste tegevuste tõenäosus on näiteks 80%, 20% ja 80% on sihtmärgi hävitamise tõenäosus kokku vaid 13%.
Compounding matters, air defense systems must also be able to:
1) Survive direct attacks
2) Successfully resist a wide variety of countermeasures and tactics such a electronic jamming and low altitude flight
3) Function in a full range of the highly variable natural environment: wind, rain, snow, clouds, fog, sunlight, night, clutter from ground, sea, birds, insects, weather, meteors, aurora, and electical noise (galactic, lightning induced, seismic, cosmic ray)
The third requirement is often the limiting factor, particularily in the case of proposed unconventional air defense schemes.
Mainitakse ka vähemkonventsionaalseid vahendeid lennuki tuvastamiseks näiteks lühi- kesk- või pikalainelaine radarid, optilised vahendid vms. ebatüüpilistema tuvastussüsteemide põhiline häda on selles et need peavad töötama kõigis ilmastikutingimustes ning olema suhteliselt segamiskindlad.In any case, VHF is not a particularly effective surveillance tool for air defense systems. Although generally low in cost, VHF radars have serious problems in detecting low flyers and coping with man-made interference and jamming.
Gideonic'u täiendavad heietused:
Kui rääkida näitkeks optilistest infrapuna-spektris töötavad tuvastussüsteemidest (IRST), siis viimsed on tõsise seire jaoks väga halvad, kuna ei suuda katta arvestavat kogust õhuruumist korraga. Näiteks Su-35-e IRST süsteemi näitajad (pilt) on kaugeneva lennuki suhtes küll muljetavaldavad, kuid lennuki poole liikuvat sihtmärki on näha maksimaalselt 35km kauguselt ning seda ainult mõnekraadises vaateväljas.
Jättes kõrvale avastamise ja keskendudes tulejuhtimisele, ei anna optilised süsteemid mitte mingit infot lennuki kauguse kohta (rääkimata suunavektorist). SU-35 puhul kasutatakse selle info saamiseks laserkaugusmõõdikut, mille tegevusulatus on alla 20km. Abiks võib tulla info trianguleerimine, mitme (üksteisest üle kümne kilomeetrite kaugusel oleva) lennuki vahel. Kuid ka see on kaugemate sihtmärkide korral enamasti ebapiisav täpse tulelahenduse väljaarvutamiseks.
Sama häda on ka passiivsetel radarijälgimise (RWR) süsteemidel. Info kvaliteet ei ole tulejuhtimise jaoks tihti piisav. Isegi F-22 ülivinge üle kolmekümnest antennist koosnev RWR-süsteem (pilt) ei ole piisavalt täpne ka väga liberaalselt radarit kasutava vastase täpseks jälgimiseks. Tulelahenduse leidmiseks on endiselt on vajalik sihtmärgi valgustamine enda radarist (tsitaat?). Sellegipoolest on RWR-ist saadav info kasulik, kuna võimaldab valgustada sihtmärki "kitsa kiirega" ja minimaalse vajaliku võimsusega.
Lõpetuseks
Antud raport on kirjutatud veel "ammusel aal", mil eksisteeris selline elukas nagu NSVL. See sai valitud põhiliselt oma lihtsuse ja kokkuvõtlikuse tõttu. Tunduvalt huvitavam on 2010. a. välja antud Rebbeca Grant'i The Radar Game (link). Antud teos on välja arenenud raportist kongressile, millega seletati "kuidas asi käib" F-22-e kohta. Sellest aga põhjalikumalt hiljem ...
Viited tuleviku jaoks
- Grant, 2010 The Radar Game (link)
- Naval Air Training Command, 2014 Flight Training Instruction, Radar Theory T-45C (link)
- Stillon, 2015, Trends in Air-to-air combat: Implications for Future Air Superiority (link)
- Lacomme, et al. 2001 Air and Spacebourne Radar Systems: An Introduction (link)
- ...
- Rohkelt pilte ja linke f-16.net foorumi teemast (link)
