Maandumine kolmele rattale

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

Kapten Trumm kirjutas: "tavalise" tsentreeringuga lennukile omane tasakaaluharjutus peatelikul, kuni kiirus vaibub, jäi vahelt ära. :D
Tegelikult stiilipuhas maandumine sabarattaga lennukil käibki "kolmele punktile".
Maandumine peatelikule ja saba hiljem allalaskmine viib veidigi liiga suure vertikaalkiiruse juures "kitsele". Kuigi mõnede sabarattaga lennukitüüpide puhul on see eelistatav maandumistehnika.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Viktoriin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Il-2 läheb lendu ka kolmelt rattalt, WWII aegsed hävitajad vajavad ikka saba tõstmist vajaliku lendutõusu kiiruse saavutamiseks - nt Me-109 puhul oli see suhteliselt ohtlik asi.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Viktoriin

Postitus Postitas EOD »

Kapten Trumm kirjutas:Il-2 läheb lendu ka kolmelt rattalt, WWII aegsed hävitajad vajavad ikka saba tõstmist vajaliku lendutõusu kiiruse saavutamiseks - nt Me-109 puhul oli see suhteliselt ohtlik asi.
Bf-109 suure õnnetuste arvu põhjuseks stardil oli peateliku kitsas rööbe, ühendatuna võimsa mootoriga.
Järsul gaasi andmisel kaldub lennuk ümber pikitelje propelleri pöörlemisele vastupidises suunas reaktiivmomendi tõttu, samas ümber lennukikere pöörlev õhuvool tabab kiilu ja pöörab lennukit ümber püsttelje. Vähekogenud lenduritele käis nendele jõududele reageerimine ülejõu.
Pilt
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Viktoriin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Samasuguse kitsa rööpmega oli ju ka Spitfire, aga sellel taolisi kalduvusi polnud. Polnud küll sama lollikindel kui Hurricane, aga vähemalt memuaristikast ei jookse väga läbi sellist asja. Muidugi Spitfire oli suurema (nii mõõdult kui erikoormuselt) tiivaga, mis tähendas ka paremat käsitsetavust väiksel kiirusel. Kiiresti lendama hakkas ta tänu suurele ülelaadimisele ja ameerika naftakeemia leiutistele.

Hurricane aga oli oma lahinguomadustes küll lollikindel (soomlased meenutavad, et väga püsiv viraažidel), kui analooge mitte omava aerodünaamikaga - pikeerimisel kasvas kiirus vähe, kuid kabreerimisel kaotas selle momentaalselt :D

Taoliste omadustega oli see viga, et suurema vertikaalkiirusega "messerite" vastu oli keeruline saada, horisontaalpöördeid aga sakslased väga ei harrastanud (ohtlik), sakslaste põhivõte oli "pall kummipaela otsas", kus lennuk vahetab pidevalt kõrgust kiiruse ja seejärel kiirust uuesti kõrguse vastu. Tollal pidid ellujäämiseks lendama kiiresti, sest tollaste lennukite lahja erivõimsus (võrreldes reaktiivlennukitega) tähendas, et kuskilt 250 kmh kiirendus 500 kmh-ni võttis nii kaua aega, et lahing oli selleks ajaks juba läbi. Kes aga tiirutas horisontaalis, see lasti tavaliselt alla.

Pilt
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

Vaata peale rööpmelaiuse ka teliku geomeetriat. See soodustas Bf-109 puhul suuresti kalduvust "sirklile" kui koormus ühele teliku poolele oli suurem kui teisele. Eks oma osa oli ka kaldtüüride vähesel efektiivsusel väikesel kiirusel, kuna need jäid propelleri õhujoast väljapoole.
Rööbe võib muuseas ka üldse puududa, nagu purilennukitel või U-2, mil tandemtelik. Kusjuures näiteks Blanik on maa peal väga hästi juhitav peaaegu kuni seiskumiseni.
Muuseas polnud külgtuulega maandumisel ka Spitfire puhul "ground loop" haruldane.
Aga horisontaalmanöövri mõttetusest õhulahingus - ehk seletad siis ära, miks Messerschmitti piloodil oli nõrga mootoriga, aeglast, kuid ülihea horisontaalmanöövri võimekusega Po-2 nii raske alla lasta, et seda loeti eriliseks saavutuseks? Biplaanhävitajad kadusid, kuna ei suutnud kiiruses enam monoplaanidega võistelda, mitte, et neid oleks olnud kergem alla lasta.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Aeglase, horisontaalmanöövri võimalused sõltusid tugevasti sellest, kuidas oli piloodi olukorrateadlikkus. Näiteks Hurricane kabiinist väljavaade pehmelt öelda kasin ja taha ei näe üldse. Seevastu U-2/Po-2 ellujäämine sõltus sellest, palju meeskond viitsis ringi vaadata. Pardalaskuri silmapaar oli seejuures suureks abiks, sest piloot peab ikka ettepoole vaatama. Selle vastu muidugi aitas endiselt kiire rünnak ülevalt koos "otseks tõmbamisega" sihtmärgist madalamal (kuhu piloot enam ei näinud). Sama taktikat soovitasid soomlased kasutada ka I-153 vastu. Ja mingil juhul ei soovitatud asuda nendega võidu manööverdama - rünnak ebaõnnestus, tõmbad uuesti kõrgusesse ja jääd uut võimalust ootama.

Teiseks, nende aeglase, horisontaalis hästi pööravate masinate miinus oli see, et nad ei suutnud lahingust väljuda. Kiirus liiga väike, kui polnud madalaid pilvi või muid soodsaid olusid, siis sakslased võisid seda kottida seni, kuni bensiin lõppes. Nagu sa põgenema asusid, pikeerisid kohe sappa ja jõudsid kiiresti laskekaugusele.

Muidugi, see Me-109 nii hästi ka ei pikeerinud nagu legendid rääkisid. Legend 750 kmh pikeerimiskiirusest on tekkinud ilmselt sellest, et kiirusnäitajal on seal viimane arv 750 kmh ja pikeerides kuskilt 10 km kõrguselt maani (taktikas vähekasulik võte) võis sinnamaani kiiruse ka saada - kuid lennukeid katsetanud britid ja venelased märkisid, et tegelik pikeerimiskiirus pole sugugi see, mida tehas lubas. Üldise vene lennukite teemalise nutulaulu kohta on Pokrõskin oma raamatus poetanud ka ühe ettevaatamatu fraasi MiG-3 kohta - "pikeeris kergesti, saavutas kiiruse üle 600 km tunnis".
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

Teiseks, nende aeglase, horisontaalis hästi pööravate masinate miinus oli see, et nad ei suutnud lahingust väljuda. Kiirus liiga väike, kui polnud madalaid pilvi või muid soodsaid olusid, siis sakslased võisid seda kottida seni, kuni bensiin lõppes. Nagu sa põgenema asusid, pikeerisid kohe sappa ja jõudsid kiiresti laskekaugusele.
Lendad "metsavahiga" vaikselt oma teed - põnn, põnn, põnn - nagu rukkirääk. Messer pikeerib, sina keerad kõrvale, Messer tuhiseb mööda. Kuni ta uueks sööstuks valmistub, lendad sina ikka oma teed põnn, põnn, põnn - nagu rukkirääk. Ja nii, kuni Messeri piloot tüdib või temal kütus otsa saab. Tema punnitab, sina teed aga vaid aeg-ajalt jõnksu. Kusjuures "metsavaht" lendas enam-vähem puulatvade kõrgusel. Raske maapinna taustal märgata ja altpoolt ründamiseks peaks siis kiire lennukiga puude vahel slaalomit lendama. :shock:
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Selliseid sihtmärke lasid sakslased alla enamasti ootamatu rünnakuga ülevalt, tavaliselt päikese poolt, kus vaatlemine on raskendatud. Kui see ei õnnestunud, võis juhtuda, et jäetigi rahule. Või tehti seda koordineeritult mitmest suunast korraga. Kuna rindel olid need lennukid enamasti pärit korpuste üksikutest (luure)eskadrillidest, siis võis oodata, et lennukis istub mõni natuke tähtsam mees kui lennukoolist pääsenud nooremleitnant. Selleks, et asuda U-2 või I-153-ga võidu manööverdama, selleks pidi ikka eriti rumal piloot olema.

Kui aeglasekiiruseline, horisontaalis hästi pöörav masin oleks piisav õhuõlemvõimu kehtestamiseks, siis oleks venelased lasknudki nt I-153-ga sõja lõpuni ringi. Selline lennuk on sunnitud passiivsesse, kaitseolukorda ega suuda õigesti tegutsevat kiiremat lennukit rünnata. Samamoodi oli tal raskusi oma taktika peale surumisega - kiiremad sakslased lasid jalga kui ei tahtnud võidelda või takistasid venelasel jalga laskmist, kui tahtsid.

Kuidas see Pokrõskin nüüd seletaski - kiirus, kõrgus, manööver, tuli.
Selleks, et tollaste mootorivõimsustega seda realiseerida, oli vaja juba 200 kg/m2 klassis tiiva erikoormusega lennukeid.
Selleks sõja alguses loodud tüüpidel (nt Spitfire) tiiba ei suurendatud, kui lennuki mass rõõmsalt kasvas ja uued, sõja ajal loodud lennukid projekteeriti juba algusest peale taolise tiivakoormusega. Sest kiiruse tagas lisaks mootorivõimsusele ka võimalikult väike tiib (ehk suur erikoormus).

https://webzone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk02.pdf :D

Venelastel oli ka analoogne sihtmärk olemas, enamasti Fw-189 "raam" ja Fiesler Storch. Need olidki kaks ainukest sõjalennukit, mille otsest kopeerimist sakslastelt vajalikuks peeti. Pokrõskin kirjutab oma raamatus mitmel puhul nende "raamidega" seotud ohtudest, kuna seal kabiin koosnes valdavalt klaasist, oli väljavaade hea ning vene hävitaja ilmumisel üritasid sakslased järskude pööretega rünnaku alt väljuda. Tavaliselt kattis "raami" ülevalt hävitajate lüli ja see üks rünnak võiski viimaseks jääda. Aga aitas jällegi see ootamatu, pikeeriv rünnak kõrguselt, edu korral pikeerid maapinnani välja ja siis kaod maapinna taustal, kui tigedad sakslased kohale ilmuvad.

Horisontaalmanöövriomaduste ja kiiruse (st vertikaalmanöövriomaduste) ühildamine on suht võimatu, kuna väike pöörderaadius ja pöörde tegemise aeg eeldab väikest tiiva erikoormust (st suurt tiiva takistust) ja kiirus eeldab väikest tiiva takistust (ehk suurt erikoormust). Reaktiivajastul kasvas hävitaja tiiva erikoormus isegi üle 1000 kg/m2 (st Starfighter) ja on praegu stabiliseerunud seal 500 kg/m2 kandis, kuna selgus, et kiirest otselennust ka ei piisa. Ja noh, saadi ka aru sellest, et taolised suured erikoormused pole tasa lülitatavad ka tiiva mehhaniseerimisega, maandumiskiirused üle 300 kmh pole aga igaühele jõukohased.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

U-2 puhul pidasin telikust kirjutades silmas ikka seda lennukitüüpi, millega Powers lendas.
Biplaanhävitajate osas jah, nende aeg sai otsa, kuna nad polnud enam võimelised oma põhiülesandeid täitma - võitlema vastase pommitajate ning luurelennukitega ja saatma omasid. Hävitajatevahelises õhulahingus polnud ei monoplaanil ega biplaanil otsustavat eelist, kuni mõlemad kasutasid oma taktikat.
Aga et madalal lendavat Po-2 üldse märgata ja märkamatult soodsale ründepositsioonile asetuda, pidi Messeri piloodil kohutavalt vedama või pidi teda raadio teel juhendatama. Küll juhuseid olnud, kus lennujuht teatab, et läheduses on teine liiklus, andes suuna, kõrguse, tüübi... ja ikka ei näe.

Aga jutu algusesse tagasi: Il-2 õppefilm aastast 1943, kus on ruleerimise, stardi ja maandumise tehnika hästi kirjeldatud: https://www.youtube.com/watch?v=jga9v1RUVQg
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Lihtsalt monoplaanil oli enamasti see ootamatuse eelis ja võimalus valida, kuidas rünnata ja kas rünnata (mille andis talle kiirus - võimalus vahetada kiiresti kiirust kõrguseks ja vastupidi). Saksa ässad oma tohutud skoorid sedasi saavutasidki - ja enamasti koguti need just Idarindel.

Analoogset taktikat viljeles nõuka reaktiivlennuvägi MiG-21 ja -23 ajastul, kus taktika seisnes peamiselt maapealse juhtimise järgi sooritatud kiirrünnakutes. Eestis asunud MiG-23 polgud nühkisid seda manöövrit oma lennuväljade kohal päevad läbi, ülemused maapealt vaatamas, seejuures püüdes mitte ületada helibarjääri, et pärast staabihoone ja kasarmu poleks ilma aknaklaasideta :D Sihtmärgiks oli määratud mingi kaugelt nähtav objekt - näiteks katlamaja korstna tipp, mis imiteeris siis madalal lendavat sihtmärki, hävitaja tuhises siis kõrgusest alla selle suunas, toimus tinglik "lask" ja seejärel kiire lahtirebimine kõrguse võtmisega täis järelpõletiga. Kaasnevaid "heliefekte" võite ise arvata.

Hiljem, aastate pärast sain netist lugedes teada, et selline tegutsemistaktika pandi peale Bekaa oru 1982 lahingute järel, kus MiG-id kuidagi Iisraeli F-15 ja F-16 vastu ei saanud. Mitte üritada paremini keerava F-16-ga võidu manööverdada, vaid rünnata teda ootamatult selja tagant. Aga neid manöövreid sain tihti näha, eriti efektne oli see 7G-ga pikeest väljumine (õhk muutus lennuki ümber valgeks) ja mõni äkilisem vana tuhises päris vertikaalselt üles pilvedesse.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

Katlamaja korstna asukoht lennuväljal on teatavasti küllaltki statsionaarne, vähemalt kuni mõni uljaspea pole pikeest väljavõtmisega hiljaks jäänud. :rip:
Teine teema on oma territooriumi kohal lendav "metsavaht". Madalaltlendav väike, aeglane, maskeerimisvärvi lennuk maastiku taustal. Kusjuures Bf-109 oli "pime" lennuk, mil väljavaade kabiinist oli nigel. Pealegi pidi ta lendama umbes kahe kilomeetri kõrgusel, et jääda väljapoole käsirelvade ja kergete õhutõrjerelvade tuleulatust ning omada piisavalt potentsiaalset energiat, mida kiiruseks vahetada. Ka lennati Euroopa sõjatandril suurel kiirusel, erinevalt Vaikse ookeani sõjatandrist. Proovi siis nendel tingimustel "metsavahti" avastada ja teda ootamatult rünnata.
"Metsavahi" piloot aga peale teekonnal olevate takistuste jälgima vaid ülal toimuvat, kus ohustav lennuk oli nii selge taeva kui pilvede taustal hästi nähtav. Oma lahtisest kabiinist oli tal üles ideaalsed vaatlustingimused. Kui veel teises kabiinis ka vaadelda oskav sõdalane istus, oli elu päris lill.
Vastase territooriumi kohal partisanide juures või häirivat pommitamist tegemas käidi aga "metsavahtidega" öösel, päeval sinna ei tikutud.
Nii, et Saksa jahilendureid, kes suutsid "metsavahte" alla lasta, peeti põhjendatult eliidiks.
alari
Liige
Postitusi: 1607
Liitunud: 06 Juul, 2005 15:48
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas alari »

https://en.wikipedia.org/wiki/J-CATCH
Toon siia infoks selle lingi - tegemist oli küll helikopteri ja hävituslennukitega, kuid saab tuua veidi paralleele metsavahtide ja saksa lennukitega - aeglasemalt ja madalal lendavat sihtmärki ei olegi nii lihtne tabada kiirema lennukiga.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas EOD »

Mingitest mälestustest lugesin, et II MS osalenud sõdalane oli lagedal alal suuremat häda teinud kui vastase lennuk teda pardarelvadest tulistama hakkas. Mees jooksnud suudmeleeke nähes kähku veidi kõrvale, näidanud lennuki suunas rusikat ning jätkanud poolelijäänud tegevust. Lendur oli veel paar korda üritanud ning seejärel loobunud ning oma teed lennanud.
Kusjuures täiesti usutav, eriti aegadel kui sihtima pidi kogu lennukiga. Tänapäeval, eriti ründekopteri või AC-130 Gunship´i vastu see taktika tõenäoliselt ei aitaks. :cry:
Kasutaja avatar
kangelaspioneer
Liige
Postitusi: 1044
Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
Asukoht: Tallinn/Tapa
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas kangelaspioneer »

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Maandumine kolmele rattale

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Aeglase ja manööverdusvõimelise masina edu kontseptsioon põhineb väga heal olukorrateadlikkusel. Po-2 oli lahtiste kabiinidega ja kahekohaline lennuk, laskur võis kogu aeg lasta peanupul ringi käia ja taeva taustal talle ligi hiilida polnud lihtne. An-2 puhul taolist väljavaadet enam pole. Soome nr 2 äss Hans Wind õpetas oma kirjutistes, et lahtise kabiiniga vene hävitajatele tuli läheneda tagant-alt, sest läbi saba ei näe ka lahtisest kabiinist.

Kindlasti on oma roll ka taktikalisel mõtlemisel. Pokrõskini raamatus on Kubani kohal peetud lahingutes olukirjeldus (sealsetes lahingutes oli õhusõja murdepunkt), kuidas ühe staniitsa (vist Kubanskaja) kaitsele saadetud teise üksuse piloodid tiirutasid asula kohal aeglasel kiirusel, Pokrõskini üksus kasutas "pall kummi otsas" võtet (pidev suure kiirusega lend ja kõrguse-kiiruse vahetamine).

Põhiline on keelata vastasel oma eeliste kasutamine - kui vastane on lahtises kabiinis ja laseb peanupul ringi käia, lähene päikese poolt. Kui vastane lendab I-153 või I-16-ga, siis ära alusta horisontaalset manööverdamist, vaid keskendu ootamatule kiirrünnakule (et ta ei suudaks oma eelist realiseerida).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 7 külalist