HOIATUSEKS harrastussapööridele - ohud ja õnnetused
Siin on juttu olnud püssirohust. Tavaliselt ei ole töökorras välistingimustes olnud padrunite ja tõukelaengute tongid. Isegi kuskil kapis kümmekond aastat seisnud jahirelvade tongid annavad palju tõrkeid. Samas muutuvad osad lõhkeained aja jooksul järjest ohtlikumaks. Kuskilt olen nagu lugenud seda isegi mingi püssirohu kohta. Teema alguses oli mainitud ka pikraade, mis tekivad lõhkeaine reageerimisel metallidega.
Must püssirohi võib niiskudes vaid rikneda.
Suitsuta püssirohuga lood keerulisemad. See valmistatakse nitrotselluloosist, seega lõhkeainest ja teatud tingimustel võib uuesti lõhkeaineks muutuda. Püroksüliinpüssirohusse jääb valmistamisel ca 4% lahustit, mis aja jooksul lendub, suurendades põlemiskiirust. Üks suht kindel viis püssi lõhkilaskmiseks on haavlipüssile mõeldud püssirohu kasutamine vintpüssipadrunis või padruni kerge kuuli asendamine raskega. Ka laskmine padrunitega, millel kesta sisepinnal rohelised plekid võib väga tõenäoliselt lõppeda silmadest ilmajäämisega või muu sarnasega. Üldiselt keeruline teema.
Pikraadid on pikriinhappe soolad. Pikriinhape (meliniit, "miinikollane", trinitrofenool) oli eriti sõjaajal laialdaselt kasutusel erinevas lahingumoonas. Reageerib vase, raua ja pliiga, moodustades neidsamu pikraate. Praktiliselt tähendab see, et pikraate võib kohata kõikjal ja kas vana, sütikuta mürsu sees noaotsaga sorkimine lõpeb kollaseks värvunud sõrmeotstega (muuseas, meliniit on mürgine, kasutati putukamürgina) või millegi hullemaga, on loterii.
Suitsuta püssirohuga lood keerulisemad. See valmistatakse nitrotselluloosist, seega lõhkeainest ja teatud tingimustel võib uuesti lõhkeaineks muutuda. Püroksüliinpüssirohusse jääb valmistamisel ca 4% lahustit, mis aja jooksul lendub, suurendades põlemiskiirust. Üks suht kindel viis püssi lõhkilaskmiseks on haavlipüssile mõeldud püssirohu kasutamine vintpüssipadrunis või padruni kerge kuuli asendamine raskega. Ka laskmine padrunitega, millel kesta sisepinnal rohelised plekid võib väga tõenäoliselt lõppeda silmadest ilmajäämisega või muu sarnasega. Üldiselt keeruline teema.
Pikraadid on pikriinhappe soolad. Pikriinhape (meliniit, "miinikollane", trinitrofenool) oli eriti sõjaajal laialdaselt kasutusel erinevas lahingumoonas. Reageerib vase, raua ja pliiga, moodustades neidsamu pikraate. Praktiliselt tähendab see, et pikraate võib kohata kõikjal ja kas vana, sütikuta mürsu sees noaotsaga sorkimine lõpeb kollaseks värvunud sõrmeotstega (muuseas, meliniit on mürgine, kasutati putukamürgina) või millegi hullemaga, on loterii.
Ma olen ka antud momendini natuke julgevõitu olnud kuid siiski ettevaatlik, varsti saan palju pilte üles panna ja infot nn.proffide asjatundjate käest ennem ,kui hirmus militaar läheb hävitamisele.KÜSIMUS???KAS keegi kusagil EEstimaal on võimeline deaktiveerima mürske, miine jne, vastava tasu eest.HÄVITAMINE POLE PROBLEEM AGA DEAKTIVEERIMIME???????????EOD kirjutas:Lihtsam oleks vastata, mis on ohutu, kuigi ka kindlad tunnused, nagu granaadi must värv või miinile kantud valge triip ei anna mingit garantiid. Need võivad hiljem maalitud olla või on õppemoonale lõhkelaeng ja sütik sisse aretatud. Sama kirjade "Uchebnõi, Inert., Prakt." jne puhul.
Isegi lõhkelaenguta lahingumoon ei pruugi ohutu olla, näiteks kõvasüdamikuga Vene tankitõrjemürskudel on südamik ümbritsetud elavhõbedasooladega, mis on ülimalt mürgised.
Lugedes SINU artiklit,siis minul tõusis kõvasti vererõhk,annaks jumal ,et muu ka tõuseks.EOD kirjutas:"Leekkuul" on sihuke rahvapärane nimetus, mida mitme asjaga seostada annab.
On trasseerivad kuulid, needki erinevad, näiteks saksa Leuchtspurgeschoss sisaldab heledalt põlevat pürotehnilist segu, mõeldud päeval kasutamiseks, Glühspurgeschoss hõõgub nõrgalt, mõeldud öösel kasutamiseks. On ka suitseva trassiga päevaseks kasutamiseks.
On süütekuulid, tavaliselt soomustläbistavad süütekuulid, nagu vene Б-32, saksa P.m.K ja S.m.K.H.. Nende sees võib olla nii fosfor, mis on isesüttiv kui termiitsegud, mis on üldiselt raskeltsüttivad.
Ja lõpuks lõhkekuulid, mida häbelikult nimetatakse Beobachtunggeschoss, Observing bullet, Pristrelotshnaja pulja.
Juriidilistest küsimustest. Selleks paragrahv kõver ongi, et vastavalt vajadusele väänata. Loogiline oleks küll lähenemine seisukohalt, mis inimesega tegu ja mis otstarbel teatud esemeid omas. Pätile täie rauaga ja kollektsionäärile piisab näpuvibutusest ja võimalusest asi legaliseerida. Paraku jõustunud kohtuotsustest nii ühest pilti ei saa. Legaalselt ühe padruni hankimiseks kollektsioneerimise eesmärgil peab aga minu mäletamist mööda soetamisloa hankima. Kuni selle saad, on haruldane padrun ammu läinud.
Legaalselt saab deaktiveerida küll relvi, kuid mitte lahingumoona. Liiga ohtlik tegevus, et riik õnnistuse annaks. Samas on seda alati tehtud ja tehakse ilmselt edaspidigi. Mõni saab surma, mõni jääb sandiks, mõni saab paragrahvi, kuid mõne päästab sel teel kogutud informatsioon ehk ära.
KAS siis mingit ametlikku võimalust meil EESTmaal militaari DEAKTIVEERIDA ei olegi????
Minu kirjeldatud viskelaengupadrunis ei olnud päris kindlasti tavalise vindimoona rohi, tegu oli peene kristallilise musta puruga, nö murtud kristallid, mitte mingist vormist tulnud jullad-plaadikesed-torukesed.oliver kirjutas:Paaril leitud Saksa miinil tundus olevat viskelaenguks samasugune püssirohi nagu vintpüssipadrunis.
Ametlikku võimalust ei ole ega ilmselt ka tule, kuna puudub garanteeritult ohutu tehnoloogia. On küll olemas erinevad sütikueemaldajad ja lõhkeaine eemaldusviisid, mis ei vaja inimese juuresolekut, kuid need on mõeldud vaid lahingumoona transporditavuse tagamiseks.
Harrastuse või äri nimel on muidugi kõike lahti monteeritud ja tehakse seda ka edaspidi, kuid igaühe omal vastutusel. Vastutusel elu, tervise ja riskiga paragrahv saada. Kui ikka väga näpud sügelevad, siis urgitse asi sealsamas metsas lahti ja paha aine põleta kohapeal, mitte ära hakka lahingumoona ühistranspordis koju vedama. Vähemalt ei ohusta teisi.
Kas on andmeid, et mõnes riigis lahingumoona ametlikult deaktiveeritakse? Saksamaal on küll erafirmad, kes enne maja ehituse alustamist kontrollivad kogu krundi ja eemaldavad maa seest kõik metallesemed, kuid lahingumuuna leidmisel kutsutakse demineerijad.
Tõusva vererõhu, kõveneva kõrvakuulmise ja muude meditsiiniliste probleemide puhul ei oska aidata.
Harrastuse või äri nimel on muidugi kõike lahti monteeritud ja tehakse seda ka edaspidi, kuid igaühe omal vastutusel. Vastutusel elu, tervise ja riskiga paragrahv saada. Kui ikka väga näpud sügelevad, siis urgitse asi sealsamas metsas lahti ja paha aine põleta kohapeal, mitte ära hakka lahingumoona ühistranspordis koju vedama. Vähemalt ei ohusta teisi.
Kas on andmeid, et mõnes riigis lahingumoona ametlikult deaktiveeritakse? Saksamaal on küll erafirmad, kes enne maja ehituse alustamist kontrollivad kogu krundi ja eemaldavad maa seest kõik metallesemed, kuid lahingumuuna leidmisel kutsutakse demineerijad.
Tõusva vererõhu, kõveneva kõrvakuulmise ja muude meditsiiniliste probleemide puhul ei oska aidata.
Tundub, et teemast on teenimatult välja jäänud tankirusikad. Vaadates foorumi teemakäsitlusi ( ka Wehrmacht.pri ) on puudutatud põhiliselt ehitust ja deaktiviseerimist. Meie teemas on päevakorras vaid see kui ohtlikuks võivad tankirusikad osutuda leidmisel. Ehk on kellegil veel midagi lisada ka eelnevatel lehekülgedel käsitletud lõhkekehade kohta? Mingil hetkel teeks siis kokkuvõtte!
Ohtlikkus oleneb sellest, kas sütik sees või puudub. Sütik FPZ 8001 oli inertstoimeline põhjasütik. Pärast väljatulistamist on kaitse maas ja piisab sabast tõmbamisest või sabaosa ülespoole pööramisest, et asi plahvataks. Kuskilt memuaaridest lugesin, et pärast Sinimägedes positsioonide mahajätmist oli meestel olnud piisavalt tankirusikaid, kuid sütikud olid kuhugi mujale sattunud, mistõttu relvad olid kasutud. Sütiku olemasolu saab aga vaid röntgeniga ohutult tuvastada. Kasutatud lõhkeaine oli trotüülist tundlikum, kuid mitte nii vastik kui meliniiit. Viskelaeng must püssirohi, mis majades tõenäoliselt säilinud, maa sees riknenud.
Tankirusikas oli ühekordne relv. Pärast granaadi väljatulistamist visati lasketoru minema. Ahjutoru (8,8 cm RPzB Panzerschreck ehk Ofenrohr) oli korduvkasutusega.
Kui tankirusika granaat on torust väljas, seega stabilisaator avanenud, võib see olla nii välja tulistatud kui lahti monteeritud. Viimastel mudelitel oli sütik tehases paigaldatud, kuid Eestis kasutatutel paigaldati nii sütik kui vahedetonaator relva ettevalmistamisel, seega võib ka olla tegemist granaadiga, mis tulistati välja ilma sütikuta. Mõistlik on siiski lähtuda sellest, et granaat, mis ei ole lasketurus, on sütikuga ja välja tulistatud.
Kui tankirusika granaat on torust väljas, seega stabilisaator avanenud, võib see olla nii välja tulistatud kui lahti monteeritud. Viimastel mudelitel oli sütik tehases paigaldatud, kuid Eestis kasutatutel paigaldati nii sütik kui vahedetonaator relva ettevalmistamisel, seega võib ka olla tegemist granaadiga, mis tulistati välja ilma sütikuta. Mõistlik on siiski lähtuda sellest, et granaat, mis ei ole lasketurus, on sütikuga ja välja tulistatud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline