Vhaepeal sai mõned päevad Lätis veedetud – käisin Zante muuseumis järjekordset JS-2 tanki pildistamas, aga see jutt läheks antud masinast ikka väga kaugele.
Nii et vahepealsed arengud: arvan, et mulle tundus (kusagil sisimas) asjade käik juba liiga kiireks minevat ja et siis tempo korralikult alla saada, tuli hakata enda elu keeruliseks mõtlema. Kõigepealt nokkisin valmis vedrud, mis hoiavad eesmisi porilapakaid paigal. Originaalid näevad välja nagu koledad pikaksvenitatud kapsaussid, veidi karvased ka veel. Vedrude keeramine ei olnudki eriti hull, tüki maad keerulisem oli kinnitusi teha. Aga lõpuks nad valmis said, üks õnnestus isegi pildile meelitada:
Mõni aeg tagasi sain aru, et komplektis olevate roomikutega see masin kuigi kaugele ei jõua ja tellisin Friulid, mis ka kenasti kohale jõudsid. Need on ikka tüki maad paremad, kui kaasas olevad pastlad. Nokkisin prooviks jupi „kuivalt“ kokku ja sain aru, et tegelikult on need nii head, et ilma poolkohustusliku sado-masota ei saa seekord kohe mitte kuidagi. Lülid ise näevad välja sellised, kõigepealt eest-tagant:
Ja siis küljelt:
Nagu näha, on ühel pool tavaline sõrme ja splindi imitatsioon ja teisele poole jääbki tühi auk. No muidugi, võib ju jätta ühendustraadi veidi pikemaks ja liimiga geeliga, et moodustuks mingigi mügarik, siis ei riiva tulemus üldjuhul silma. Varem olen sel kombel hakkama saanud. Lisaks jääksid need pooled siseküljele. Aga et antud masinal on mõlema roomiku sisekülg eest täiesti vabalt vaadeldav, siis tuli hull mõte teha mõnisada „splinditud sõrme“ otsa ja üritada sel kombel usutavam tulemus saada. Mõte tundus piisavalt hull, et teoks teha. Treisin kõigepealt ühe masteri, splintisin ära ja sain isegi vormi tehtud. Masterit ma näidata ei saa, sest see kadus üsna pea lihtsalt ära ja üles ma seda ei leidnudki. Ega väga pingsalt ei otsinud ka, sest tegu on ikka päris pisikese kribulaga. Sel pildil on tegelikult kaks valmis otsa, üks üht ja teine teistpidi, sest ühel pool on 0,3 mm auk ka veel poolde sügavusse. Aga näha seda eriti ei ole, sest see epo, mida kasutan, ei ole üldse fotogeeniline. Kuigi jah, kohe kõrval on pilt klassikalise tikukesega, mis annab aimu, kui väikeste kribulatega tegu on:
Edasi siis juba tavaline areng – kõigepealt ports vorme, siis valamine ja hakkasingi pisitasa roomikuid kokku panema. Tegelikult tuli kõik augud siiski üle puurida, üle ühe oli ikka mõni ava osaliselt umbes. Siin saab nüüd mingisuguse ettekujutuse, et millised need lülide otsad jäävad:
Ja siin siis peaaegu et valmis roomikud, peaaegu sellepärast, et ma ei tea veel lõplikku pikkust, vahepeal jõudsin tankil kõik suuremad ja väiksemad jupid ära kruntida, kui lähiajal peaks need värvi alla saama, siis panen kõigepealt käiguosad paigale ja timmin roomikud parajaks. Seejärel saab hakata ka nende värvimise peale mõtlema:
Järgmise korrani.
