Kalle allveelaevalood. ORP Orzeł
Postitatud: 06 Apr, 2020 18:20
Mitmed väiksed asjaolud on mind kallutanud.
Kallutanud tegema seda, mis alguses plaanis polnud. Seda teemat polnud üldse plaanis teha nimelt. Ja kui keegi küsib miks, siis mul polegi vastust. Vastust küsimusele, et miks sellest ehitamisest lugu ei pidanud tulema ja miks üldse neid lugusi viimasel ajal nii vähe on tulnud. Aga ega siin polegi mingeid suuri vastuseid ja stoorit ja keda see peaks niiväga huvitamagi.
Lihtsalt jäi vahepeal soiku see lugude tegemine, tekkisid muud asjad vahele, vedru käis maha või kõik asjad kokku. Igatahes hästi on see, et mudeldamine ise pole lõppenud ja igasugu segajate kõrvalt on laua taga ikka niipalju saanud istuda, et endal väga kurvaks pole läinud. Olen nüüd viimastel aegadel pikalt hoogu võtnud, et teha siia väike tagasitulek. Ja kui väga veab, siis mõned lood veel takkajärgi ka.
Aga alustan siis kõige suuremast. Selle lõigu lõpetuseks peab siiski tõdema, et ilmselt on selle loo kiirenduseks saanud Meelise vägev I-400 teema:) Aga jätkakem.
Tänaseks on see ehitamine põhjalikult segi paisanud mu pikemad plaanid ja kavatsused, mis enne seda olid üana paigas. No need plaanid, et mida ja mis järjekorras võiks oma vaikselt paisuvast karpide riiulist ette võtta ja valmis mudeliks vormistada. Kogu see saaga on tekitanud igasugu seoseid ja vibratsioone, millest mõned ka siia ridadele jõuavad.
Igal lool on aga algus ja selle loo alguseks ja omamoodi sädemeks oli Levar. No oli tal vaja Suurele Auhinnale oma 1:400 Orzel teha!. Sellest võidutööst sai minu hing riivatud. Mitte sellest, et ta võitis, hea töö peabki võitma! Mind võlus see laev ise.. mitte niiväga see mõõtkava, aga just see laev. Levar oli selle töö vormistanud nii pagana hästi, et see sõitis tugevalt sisse ja tundsin, et tahan ka..sellist tahan endale ka. Aga oma 1/72 mõõtkavas. Ja siit see tuleb..minu Orzeli lugu.
Pole mingit kahtlust, et me ei pääse siinkohal pikemast loost selle laeva ümber. See on nimelt üks värvikamaid lugusi WWII perioodist, mis ühe allveelaevaga seotud ja selle valguses on saanud Eesti üsna palju tuntust ja mainitud.
Alustame aga kohe 10 veebruarist 1939, mil täiesti uus laev suure rahvahulga ette, Gdanski sadamasse jõuab. Tegu on tõelise rahvuse uhkusega, sest see olgugi Hollandis De Schelde tehases tehtud on siiski Poola inseneride oma disain. Ja see ei ole mingi väike ja hädine laev! Tegu oli väga suure, võimsa ja mis peamine, väga moodsa laevaga. Kiiruseks veepeal 20 sõlme, relvastuses 20 torpeedot, 105mm pardakahur ja topelt 40m õhutõrjekahur tornis.
Orzelil oli ka kaksikõde nimega Sep. See laev elas sõja üle Rootsis ja naasis peale seda, kus oli relvastuses kuni 1969 aastani. Fakt, mis ehk räägib mõndagi selle laeva moodsusest omal ajal.
Aga Orzeli lugu hakkab hoogu kerima üsna varsti peale juubeldavale rahvale esmaesitlust. Augustis kui sõja oht oli juba väga reaalne, oli Poolal relvastuses 5 allveelaeva ja kui sõda algas, anti kõigile neile käsk sõita välja patrullidele, et kaitsta Poolat merelt. Operatsiooni nimeks sai Worek.
Orzeli lugu on kirja pandud üsna täpselt ja selles kirjelduses koorub üsna alguses välja detail, mis edasises väga oluliseks saab. Nimelt laeva kapten ja esimene abi ei saanud kuigi hästi läbi. Kapteniks oli poolakate kõige kogenum allveelaeva kapten 37 aastane Henryk Kloczkowski (edaspidi Klocz). Karm ja otsekohene mees, keda meeskond väga austas.
Nö teine mees pardal oli aga 32 aastane Jan Grudzinski (easpidi Grudz)
Grudz oli Orzelil teeninud kolm kuud ja oli üsna vähese kogemusega. Mingil põhjusel kapten ei usaldanud, ega sallinud teda ja kuna meeskond pidas kaptenist väga lugu, siis hoidsid ka nemad pigem kapteni poole.
Hommikul, mil laev pidi väljuma, kapten aga hilines ja Grudz, harjunud sõjaväe dissipliiniga oli marus. Klocz saabus tund hiljem ja hommikul 06.35 väljus Orzel Gdanskist merele, pardal 63 meest. Esialgu pidi patrulli piirkond olemagi Gdanski lähedal, mida aga loeti üheks ohtlikumaks alaks, kuna oht Saksa lennukitelt oli pidevalt suur. Mitmed järgnenud päevad tegutseti ettevaatlikult ja seega ei leitud ka vastase laevu. See tekitas kohe alguses meeskonnas pingelise õhustiku, sest kõiki teadsid, et Poola olukord on väga kehva. Seega lootis meeskond täita endal lasuvat kohustust ka väikese koguse allveelaevade juures midagi ära teha. Paaril korral sattus Orzel kohe Saksa lennukite rünnakute alla, aga ei saanud suuremaid vigastusi. Orzel kohtus merel ka teiste Poola laevadega ja neilt saadud uudised sõja olukorra ja kulgemise kohta muutsid kapteni veelgi ettevaatlikumaks ja pessimistlikumaks, mis tekitas meeskonnas järjest suuremat meelehärmi. Suhteid pingestas ka olukord, kus kapten vastupidi ohvitseride arvamusele andis päevasel ajal käsu tõusta pinnale, kus sattus kohe taas sakslaste rünnaku alla, millest küll taaskord pääseti sügavale sukeldudes.
Olukord halvenes veelgi, kui kapten otsustas ootamatult muuta patrulli piirkonda, sellest peamaja teavitamata ja luba saamata.
Seitsmendal sõjapäeval olles just läbinud taas sakslaste miinitõkked annab kapten Klocz teada, et ei tunne end hästi ja Grudz uurib milles on probleem. Kapten teatab, et on tõsiselt haigeks jäämas, aga Grudz ei usu teda ja väidab, et kapten kardab sõdida.
Järgmistel päevadel nõuab Grudz, et ta saaks peamajaga ühendust võtta, et laeva juhtimine enda kätte saada, aga kapten keeldus. Läks veel päevi ja 10.septembril annab kapten loa võtta baasiga ühendus ja selgitada olukorda.
Selleks ajaks oli viimasest kontaktist baasiga möödas 6 päeva ja seal kardeti, et Orzel on uppunud. Saanud olukorrast ülevaate, anti peamajast valida, kas viia haige kapten lähimasse neutraalsesse sadamasse ja anda juhtimine Grudzinskile üle, või naasta koos baasi ja võtta peale uus kapten. Otsuse tegemiseni läks aga veel päevi ja kuna saksleste laevad polnud lähedal ei suudetud endiselt leida tegevust. Lisaks veel mõned vaidlused kapteni ja ohvitseride vahel periskoobis nähtud laevade päritolu üle ja pingeline olukord aina süvenes. Ja just siis tekkis veel Orzeli hüdraulika süsteemi rike.
13.septembrit teatab kapten, et tema tervis halveneb ja ta on otsustanud valida neutraalse sadama kasuks. Kohe näidatakse kätte ka lähimad valikud, milleks olid sel hetkel Rootsi ja Läti sadamad. Klocz aga keeldub ja teatab, et tema soov on suunduda Tallinnasse. Kõik on väga üllatunud, sest teavad, et Eesti on küll neutraalne, aga arvatud sõbralikes suhetes sakslastega. Kapten jääb aga endale kindlaks, jättes kõigile mulje, et põhjus võiks olla tema isiklikes sidemets Tallinnaga. Suuremat vaidlust siiski seekord ei teki ja Orzel võtabki suuna Tallinnale.
Siinkohal teen selles järjejutus pausi. On läinud pikemalt, kui algselt arvasin, kuigi olen refereeritavat materjali kõvasti kärpinud. See sissejuhatus on aga huvitav ja vajalik mõistmaks kuidas see saatuslik laev üldse Tallinnasse jõudis.
Lugu järgneb.
Kk
Kallutanud tegema seda, mis alguses plaanis polnud. Seda teemat polnud üldse plaanis teha nimelt. Ja kui keegi küsib miks, siis mul polegi vastust. Vastust küsimusele, et miks sellest ehitamisest lugu ei pidanud tulema ja miks üldse neid lugusi viimasel ajal nii vähe on tulnud. Aga ega siin polegi mingeid suuri vastuseid ja stoorit ja keda see peaks niiväga huvitamagi.
Lihtsalt jäi vahepeal soiku see lugude tegemine, tekkisid muud asjad vahele, vedru käis maha või kõik asjad kokku. Igatahes hästi on see, et mudeldamine ise pole lõppenud ja igasugu segajate kõrvalt on laua taga ikka niipalju saanud istuda, et endal väga kurvaks pole läinud. Olen nüüd viimastel aegadel pikalt hoogu võtnud, et teha siia väike tagasitulek. Ja kui väga veab, siis mõned lood veel takkajärgi ka.
Aga alustan siis kõige suuremast. Selle lõigu lõpetuseks peab siiski tõdema, et ilmselt on selle loo kiirenduseks saanud Meelise vägev I-400 teema:) Aga jätkakem.
Tänaseks on see ehitamine põhjalikult segi paisanud mu pikemad plaanid ja kavatsused, mis enne seda olid üana paigas. No need plaanid, et mida ja mis järjekorras võiks oma vaikselt paisuvast karpide riiulist ette võtta ja valmis mudeliks vormistada. Kogu see saaga on tekitanud igasugu seoseid ja vibratsioone, millest mõned ka siia ridadele jõuavad.
Igal lool on aga algus ja selle loo alguseks ja omamoodi sädemeks oli Levar. No oli tal vaja Suurele Auhinnale oma 1:400 Orzel teha!. Sellest võidutööst sai minu hing riivatud. Mitte sellest, et ta võitis, hea töö peabki võitma! Mind võlus see laev ise.. mitte niiväga see mõõtkava, aga just see laev. Levar oli selle töö vormistanud nii pagana hästi, et see sõitis tugevalt sisse ja tundsin, et tahan ka..sellist tahan endale ka. Aga oma 1/72 mõõtkavas. Ja siit see tuleb..minu Orzeli lugu.
Pole mingit kahtlust, et me ei pääse siinkohal pikemast loost selle laeva ümber. See on nimelt üks värvikamaid lugusi WWII perioodist, mis ühe allveelaevaga seotud ja selle valguses on saanud Eesti üsna palju tuntust ja mainitud.
Alustame aga kohe 10 veebruarist 1939, mil täiesti uus laev suure rahvahulga ette, Gdanski sadamasse jõuab. Tegu on tõelise rahvuse uhkusega, sest see olgugi Hollandis De Schelde tehases tehtud on siiski Poola inseneride oma disain. Ja see ei ole mingi väike ja hädine laev! Tegu oli väga suure, võimsa ja mis peamine, väga moodsa laevaga. Kiiruseks veepeal 20 sõlme, relvastuses 20 torpeedot, 105mm pardakahur ja topelt 40m õhutõrjekahur tornis.
Orzelil oli ka kaksikõde nimega Sep. See laev elas sõja üle Rootsis ja naasis peale seda, kus oli relvastuses kuni 1969 aastani. Fakt, mis ehk räägib mõndagi selle laeva moodsusest omal ajal.
Aga Orzeli lugu hakkab hoogu kerima üsna varsti peale juubeldavale rahvale esmaesitlust. Augustis kui sõja oht oli juba väga reaalne, oli Poolal relvastuses 5 allveelaeva ja kui sõda algas, anti kõigile neile käsk sõita välja patrullidele, et kaitsta Poolat merelt. Operatsiooni nimeks sai Worek.
Orzeli lugu on kirja pandud üsna täpselt ja selles kirjelduses koorub üsna alguses välja detail, mis edasises väga oluliseks saab. Nimelt laeva kapten ja esimene abi ei saanud kuigi hästi läbi. Kapteniks oli poolakate kõige kogenum allveelaeva kapten 37 aastane Henryk Kloczkowski (edaspidi Klocz). Karm ja otsekohene mees, keda meeskond väga austas.
Nö teine mees pardal oli aga 32 aastane Jan Grudzinski (easpidi Grudz)
Grudz oli Orzelil teeninud kolm kuud ja oli üsna vähese kogemusega. Mingil põhjusel kapten ei usaldanud, ega sallinud teda ja kuna meeskond pidas kaptenist väga lugu, siis hoidsid ka nemad pigem kapteni poole.
Hommikul, mil laev pidi väljuma, kapten aga hilines ja Grudz, harjunud sõjaväe dissipliiniga oli marus. Klocz saabus tund hiljem ja hommikul 06.35 väljus Orzel Gdanskist merele, pardal 63 meest. Esialgu pidi patrulli piirkond olemagi Gdanski lähedal, mida aga loeti üheks ohtlikumaks alaks, kuna oht Saksa lennukitelt oli pidevalt suur. Mitmed järgnenud päevad tegutseti ettevaatlikult ja seega ei leitud ka vastase laevu. See tekitas kohe alguses meeskonnas pingelise õhustiku, sest kõiki teadsid, et Poola olukord on väga kehva. Seega lootis meeskond täita endal lasuvat kohustust ka väikese koguse allveelaevade juures midagi ära teha. Paaril korral sattus Orzel kohe Saksa lennukite rünnakute alla, aga ei saanud suuremaid vigastusi. Orzel kohtus merel ka teiste Poola laevadega ja neilt saadud uudised sõja olukorra ja kulgemise kohta muutsid kapteni veelgi ettevaatlikumaks ja pessimistlikumaks, mis tekitas meeskonnas järjest suuremat meelehärmi. Suhteid pingestas ka olukord, kus kapten vastupidi ohvitseride arvamusele andis päevasel ajal käsu tõusta pinnale, kus sattus kohe taas sakslaste rünnaku alla, millest küll taaskord pääseti sügavale sukeldudes.
Olukord halvenes veelgi, kui kapten otsustas ootamatult muuta patrulli piirkonda, sellest peamaja teavitamata ja luba saamata.
Seitsmendal sõjapäeval olles just läbinud taas sakslaste miinitõkked annab kapten Klocz teada, et ei tunne end hästi ja Grudz uurib milles on probleem. Kapten teatab, et on tõsiselt haigeks jäämas, aga Grudz ei usu teda ja väidab, et kapten kardab sõdida.
Järgmistel päevadel nõuab Grudz, et ta saaks peamajaga ühendust võtta, et laeva juhtimine enda kätte saada, aga kapten keeldus. Läks veel päevi ja 10.septembril annab kapten loa võtta baasiga ühendus ja selgitada olukorda.
Selleks ajaks oli viimasest kontaktist baasiga möödas 6 päeva ja seal kardeti, et Orzel on uppunud. Saanud olukorrast ülevaate, anti peamajast valida, kas viia haige kapten lähimasse neutraalsesse sadamasse ja anda juhtimine Grudzinskile üle, või naasta koos baasi ja võtta peale uus kapten. Otsuse tegemiseni läks aga veel päevi ja kuna saksleste laevad polnud lähedal ei suudetud endiselt leida tegevust. Lisaks veel mõned vaidlused kapteni ja ohvitseride vahel periskoobis nähtud laevade päritolu üle ja pingeline olukord aina süvenes. Ja just siis tekkis veel Orzeli hüdraulika süsteemi rike.
13.septembrit teatab kapten, et tema tervis halveneb ja ta on otsustanud valida neutraalse sadama kasuks. Kohe näidatakse kätte ka lähimad valikud, milleks olid sel hetkel Rootsi ja Läti sadamad. Klocz aga keeldub ja teatab, et tema soov on suunduda Tallinnasse. Kõik on väga üllatunud, sest teavad, et Eesti on küll neutraalne, aga arvatud sõbralikes suhetes sakslastega. Kapten jääb aga endale kindlaks, jättes kõigile mulje, et põhjus võiks olla tema isiklikes sidemets Tallinnaga. Suuremat vaidlust siiski seekord ei teki ja Orzel võtabki suuna Tallinnale.
Siinkohal teen selles järjejutus pausi. On läinud pikemalt, kui algselt arvasin, kuigi olen refereeritavat materjali kõvasti kärpinud. See sissejuhatus on aga huvitav ja vajalik mõistmaks kuidas see saatuslik laev üldse Tallinnasse jõudis.
Lugu järgneb.
Kk