Ongi käes aeg alustada oma esimese lennukiga, võimalik, et mitte just päris esimesega, aga kuna viimasest on jäänud vaid kauge ja otseses mõttes poolik mälestus, siis alustan praktiliselt „puhtalt lehelt“. Lennuki koostamise mõtted on peas päris pikalt keerelnud, aga et seni on sobivas mõõtkavas isendite valik olnud suht nadi, siis olen iseenda jaoks ikka mõne ettekäände või põhjuse leidnud, et teemaga mitte tegeleda. Aga nüüd on juba mõned aastad 1:35 lennukid riburada tulema hakanud ning Ennu lahkust kasutades jõudis juba mõned ajad tagasi minuni Border Models´i Gustav. Muidugi oleksin eelistanud Emilit, millegipärast on mul suurem huvi just varasemate tüüpide vastu, aga ka Gustav on igas mõttes OK – ikkagi märgiline masin. Tootja on korraldanud omamoodi loterii, kus mudeliga on kaasa pandud karbike piloodi figuuriga, mis on suletud kuldsesse kileümbrisesse. Fortuna sokutas minu karpi Hermann Graf´i, figuuriga on kaasas ka mõned tema masina jaoks iseloomulikud dekaalid. Piloot on istuvas poosis, jalad pedaalidel ja käed suht vabas asendis, mis on igati sobilik just maandunud või starti mineva lennumasina kabiini.
Instruktsioon on raamatukese kujul, esmapilgul tundub kõik hästi, aga suht kohe, kui alustasin mootori kokkupanekuga, avastasin, et mõned positsioonid on valesti nummerdatud, selles mõttes tuleb tähelepanelik olla. Parajat peamurdmist tekitasid jahuhtussüsteemi paisupaakide auruklapid, no ei noki ära, mis asendisse need tuleb liimida, esiteks on need robustseks lihtsustatud ja teiseks on 3D kujutised sellise nurga all, et saa aru kuidas tahad. Aga et materjali on Messeri kohta päris palju, siis õnnestus need vidinad lõpuks usutavasse asendisse fikseerida.
Siin on siis mõned fotod ausõna peale koos seisvast mootorist:
Plokk on muidugi liimitud, aga kõikvõimalikud agregaadid tilbendavad niisama küljes, no ei meeldi mulle pintsliga üsna keerulistes kohtades sudida. Võrdluseks on kõrval AT-T mootor, mille ma viimast koostades lihtsalt kõrvale tõstsin, sest ei olnud mõtet sellega peitust mängida. Nüüd hea võrrelda – tundub, et plastivalu kvaliteedi mõttes on mõlemad samal tasemel, aga kui vaatan mõnd 1:32 messeri resinist mootorit, siis saan aru, et nojah, olgu, katsun viisakaks jääda. Mulle sobivat mootorit keegi veel ei paku, nii et selles mõttes on kaks võimalust: hakata ise kõike seda ämblikuvõrku välja mõõtma ja valmis nikerdama või panna tuimalt kapotid kinni. Esialgu keerleb peas selline mõte, et koostan selle nii korralikult, kui oskan ja värvin ära, kapotid üritan paika saada magnetite abil, no et kui pärast peale vaadates häbi hakkab, siis saan need väikese vaevaga kinni panna.
Lennukimudeli värvimise strateegia erineb tanki omast päris palju, lähiajal tulebki juba kokpit ja mootor ära kruntida ning värvi alla saada, muidu ei saa asjaga edasi minna.
Järgmise korrani.